Kunstijaamast. Tere konste jaamade stuudios on Anu Allas. Nädal tagasi avati Tallinna kunstihoones sakslanna rosmariin Trokele näitus ning kuna selliseid rahvusvahelise kunsti tippe satub siiakanti võrdlemisi harva, tulebki tänases saates temast pikemalt juttu. Näitus on siia jõudnud Saksamaa välissuhete instituudi Göte instituudi toel ning koos Gerhard Richteri Sigmar palka. Georg paasa litsiga kuulub 1952. aastal Väike-linnašvertes sündinud ja praegu käimisele rosmariin Trocel. Niisiis Saksamaa nii-öelda ametliku kunsti ekspordiprogrammi. Kui mõned aastad tagasi koostöös Saksa majandusajakiri Capital maailma elavate kunstnike edetabeli top 100 arvestades peamiselt olukorda kunstiareenil ehk igaühe esinemisi esindajatest renoveeritud muuseumides ja muudes institutsioonides siis asetus Rausmareid rokkel selles nimistus auväärsele seitsmendale kohale. Seda neljanda sakslasena juba mainitud kaasmaalaste kõrval ning teise naiskunstnikuna pärast Cindy Shermani. Nemad kaks oli muide ka üldse ainsad naised esikahekümnes. Trokali rahvusvaheline läbimurre toimus 1908. Mul on kaheksandal aastal näitusega New Yorgi moodsa kunstimuuseumis. 1997. aastal ehitas Trocel kos Karsten Helleriga. Kas oli suurnäitusel dokumentaalmaja sigadele ja inimestele, mille ühes pooles pesitses perekonda, elussigu, keda naabride külastajad said läbi klaasi jälgida. 1999. aastal esindas Trakkel Saksamaad teisel maailma kunsti suurfoorumil. Veneetsia biennaalil. Kogu seda edetabelite maailma ja ametliku tunnustuse masinat kommenteerib järgnev lõik Troceli intervjuust ajakirjale art foorum selle aasta märtsis. Kunstikriitik Isabelcro küsis. Alates 80.-test on sind peetud ainsaks saksa naiskunstnikuks, kes on saavutanud kanaliseeritud kunstnike polka rihteriga võrreldava institutsionaalse tunnustuse. Võiks arvata, et vähemalt kaheksakümnendatel oli Saksamaal ruumi ainult ühele edukale see tähendab erandlikule naiskunstnikule. Teisest küljest sa oled alati töötanud partneritega nagu kasvõi Karsten Heller. Tundub, nagu sa tahaksid maailmale öelda. Ma pole see, kelleks te tahate mind teha. Rosemary Trakkel, kunstimasina vääritimõistmise objektiks olemine tõesti ei häiri mind mõeldes edetabelite ajakirjades kapitali fookus, mis kasutavad punktisüsteemi mõõtmaks kunstnike edu investorite huvides. On ju selge, et neil pole midagi tegemist kunstilise kvaliteediga. Selline meediapilt ei huvita meid nagunii. Olin rõõmus, et lasin neil asjadel lihtsalt juhtuda. Minu arvates ei peaks kunagi proovima, kontrollida või juhtida oma karjäärikontroll on võimalik ainult ennast respekteerides ja siiski ainult teataval määral peaks proovima püsida keskpunktis, mis on loomulikult keeruline, kui tegutseda avalikus sfääris. Muuseumide galeriide mahhinatsioone üksi pole küllaldane põhjus, et tunda end kontrolli kaotanuna. Vastuseis pole alati mõistlik viis energia kasutamiseks. Lõpuks on see eksistentsiaalne otsus, millele ma kulutan oma energiat ja millal ma lihtsalt lasen minna. Aga olgu selle karjääri silma paistmisega, kuidas on? Iisraeli teema on rosmariin Troceli teostes eriti ühes sarjas väga selgelt sees. Aga sellest veidi hiljem Kõrvale paikeks veel nii palju, et ühe põhjused rokkelist siin praegu rääkida annab. Olukord väikeses Eesti kunstimaailmas, kus miskipärast kipub minema nii, et kui mõni oma inimene saab millegagi hakkama siis jagub nii õlalepatsutus ja kui tähelepanu, mis on loomulikult väga tore. Võõra saabumisel, aga eriti kui ta tuleb mingites steriilsed institutsioonide toel tekib nagu kaitsereaktsioon, et ilmselt on see ikka mingi mujal maha kantud kaup, mida püütakse meile kauni kõlaliste, kaastekstide ja tundmatute nimede abil suuri kunsti sildujal pähe määrida. Et mida neile öelda tänasele eesti vaatajale. Võib-olla on see hirm enese kaotuse ja kultuuriks? Pansioni ees võib-olla mingi tasakaalupunkt pidurite välisMovaimustusele horisondi avardamiseks, proportsioonitunde huvides oleks siiski tervislikum mõnikord ka teiste tegemisi tähele panna. Tuleb muidugi tunnistada, et väga vaatajasõbralik kergesti vastuvõetav rosmariin Trokele näituse ei ole. Ühelt poolt on see ilmselt tingitud rändava näituse puhul paratamatult tekkivatest tehnilistest piirangutest. Samas vajavad keskmisest suuremat süvenemist enam-vähem kõik Troceli tööd. Kui mainitud maja sigadele ja inimestele, kas oli dokumentaal kõneleb ehk väga kindlasse väravasse suunatud uhkest ehmatama kunstist siis on see vaid üks ning isegi mitte peamisi tahke Rausmeri Trokele loomingus. Praegusel kunstihoone näitusel on vastupidi suur osa hoopis väikeses formaadis nappedel joonistustel vaoshoitud maalidel minimalistlike videotel väljason teoseid, mitmetest rokkeli, suurematest sarjadest, kõige atraktiivsemaks objektiks ilmselt maalimismasin. See on 1990. aastal valminud seadeldis, mis koosneb metallkarkassil seitsme horisontaalse stangega. Neist igaühe küljes ripub kaheksa pintslit, millest omakorda igaühe valmistamisel on kasutatud mõne praegu tegutseva, olgu siis saksa või muu maailmakunstniku juuksesalku mille nad kõik lahkelt rokkelile loovutanud. Kui masin käivitada, tõmbavad 56 pintslit üheskoos lõuendile seitse horisontaalset triipu. Nii võiks toota tuhandeid pilte, millest igaühe sündi annab omal moel panuse. Terve hulk maailma tippkunstnikke. Juukseid on sageli metelogiseeritud ning ühe salgu loovutamine peaks justkui tähendama osakese loomingulise energia loovutamist. See on väga nii-öelda postmodernistlik töö mis hajutab nii autorluse, kuid teose piirem. Mis on seal siis lõpuks kunst, kas maalid või masinad, mis neid valmistab, või valmistamise protsess või rosmariin Troceli mõtte? Kuidas seadeldis seisaks kuskil kuuri all, mitte näitusesaalis, tuleks kellelgil vaevalt mõttesse hakata kunstist rääkima. Niisiis anna oma suur roll ka vaataja äratundmisele kaasarääkimisel. Rosmariin Trocel maalis oma masinaga seitse pilti. Igaühel seitse musta tuši joont valgel pinnal. Kuidas see toimus, võib näha videol. Praegu ma siin seisab, aga alati on võimalus ühel päeval uuesti tööle panna. Oma ratsionaalsuses mõjub maalimismasin käega jõhkrana. Mitte midagi pole ülearu, ükski liigutus ei lähe kaotsi. Tõeline kunsti, töösturi unelm. Samas meenutab see seadeldis mõnevõrra koduseid kangastelgi. Niisiis hoopis primitiivsemad või inimlikumad maailma. Kangastel villal lõngal on Rausmareid rokkali loomingust täiesti omaette koht. Esimene tuntus saabus nimelt kootud piltidega mis olid väljas 1988. aasta New Yorgi näitusel. Värvi asendab neis piltides villane kangas. Artvorme küsimusele, kuidas ta selliste kootud piltideni jõudis, vastas Roosma retrocel. Seitsmekümnendatel tehti rida kahtlasi naiskunstnike näitusi enamasti majapidamise ja kodu teemadel. Ma püüdsin võtta lõnga, mida käsitletakse kui naistematerjali sellest kontekstist välja ja töötades ümber neutraalses tootmisprotsessis. Sellest lihtsast eksperimendist sai minu kaubamärk ja seda ma tõesti ei tahtnud. Feministliku kunsti või kahtlaste naiskunstnike teemast teised rokkeli puhul muidugi mööda. Suurem osa tema teostest puudutavad rohkem või vähem naiseks olemist ja sellega kaasnevat klišeesid ja kujutelmi. Otsese naisõigusluse ka millegi poolt või vastuolekuga pole Trocelile ometi palju pistmist. Pigem uurib ta nii soolisi kui sotsiaalseid rolle distantsilt või siis vastupidi väga isiklike märkide kaudu. Ning samuti nende rollide varjatud vägivaldsust, mis võib samahästi puudutuseni naisi kui mehi. Ühelt tuntumalt rokkeli kootud pildil on hallile taustale musta lõngaga kirjutatutes kaarti mõtlen, järelikult olen. Pildi allservas on kujutatud kuuluskasimermalevitši must ruut. Trocaljast, kui tõlgib püha maalikunsti näppudel. Keelde ühendab kõrge madala suure ja enamasti meessoost autori loomingu traditsiooniliselt naiseliku äikesemaailmaga. Oma 1998. aastal toimunud esimese suure kodumaise isiknäituse Hamburgi kunstihoones jagas rosmariin Trocel teoste, sünnikohtade motiivide, päritolu ja teemade kaupa peatükkideks. Delnia kootud pildid. Viin iluideaalid, töören, armastajapaarid, Šverte joonistused. Selliste kinniskujundite ja teemade kaupa jaguneb Traceli looming tõesti omamoodi sarjedeks. Kuid kuna neid on kokkuvõttes nii palju, siis vaatamata mingitele keskpunktidele laseme ennast eriti hästi haarata. Lisaks lõngale ja villale korduvad teosest teosesse munad, kööki, elektripliidi kuumarauad, igasugu loomad, eriti koerad ja putukad, magavad inimesed. See on nagu mingi lõputult hargnev juurestik, mida tervena kätte saada on peaaegu võimatu. Ikka jääb midagi üle ikka mingi osa töid, mis vajaksid justkui omaette lahtrit, aga samas on ühelt poolt seotud ühtede ja teiselt teiste teemadega. Üks korduvate kujundite osas tihedam või kokkuvõtlikum Androkali fotokollas kootud sukkpükstes tütarlapsest kes lamab kõhuli tekile, vaatab postkaarte. Igal pool on pildid kanamunadest tekil tüdruku pükstel kui postkaartidel ning sealsamas lebab üks koer. Töö nimi on elu tähendab sukkpükste kudumist. Mitmete Trokali, fotode ja fotokollaaže pealkirjadest kujuneb omamoodi väikeste elutarkuste või lööklausete rida. Elu tähendab väikeste saiakeste küpsetamist. Elu tähendab ma proovisin kõike. Elu tähendab, mitte küllalt hea. 1993. aastal ehitas Trocluste brüsseli galeriisse kanala mille elanikke sai jälgida läbi akna. Kunstihoones eksponeeritud videotest on üks vaimukamaid muna mis püüab saada soojaks. Video kujutab hullumeelse järjekindlusega elektripliidi kuuma plaadil keerlevad kanamuna. Seal oleks justkui mingi loogikaviga. Miks peab muna tahtma saada soojaks? Pliidile sattumine tähendab ilmselgelt tema kurba lõppu. Või miks peaksite soojaks saamiseks niimoodi keerutama, kui võiks ju lihtsalt pliidi sisse lülitada. Köögimaailm ja eriti needsamad elektripliidi kuumaplaadid on peategelased mitmes teiseski videos. Intervjuus hüplevad mustad kettad valgel ja valged kettad, nagu potikaaned mustal taustal. Videos meistersan liigub kaamera romantilise muusika taustal ümber pliidi jälgides äärmise hoole ja andumusega iga selle detaili. Samuti old Rockwell vormistanud oma pliita valgeid kaste mustade kuumaplaatidega seinal rippuva eks mahulisteks piltideks kui põrandal seisvaid skulptuuride eks. Viimased meenutavad kast objekte üldiselt väga maskuliinsus peetud minimalismi nimelise kunstivoolu varasel vest. Kui ainult poleks neid häirivaid kuumaplaate puhast kunsti, Rivetavaid viiteid millelegi nii madalale nagu toiduvalmistamine. Rosmariin Troceli puhul on meelsasti tsiteeritud ja TTV võtmine käsitletud üht kalkrausi afarismi mille kunstnik on laenanud ühe oma töö pealkirjaks. See kõlab. Pole õnnetud. Tomat olevust siin päikese all kui fetišism, kes ihaleb naise kinga peab aga leppima terve naisega. Trokele teos, mis sellist pealkirja kannab kujutab endast pronksist hüljest, kes ripub väga abitus olukorras sabapidi köie otsas peas hõre blond parukas. See kuulub Troceli bridžipardoost inspiratsiooni saanud teoste sarja. Staari müüdi ja tahtmise ka olla keegi teine. Tegeleb ka Pariisis tehtud video Änfini kus trackele intervjueerib Brichtber toa austajaid, kes on end kujundanud võimalikult täpselt iidoli sarnaseks. Isegi need, kes väidavad, et puberteetlik fänniperiood on nende jaoks ammu minevik. Ilule ilmselt kõige klassikalisemalt nii-öelda naiste teemale keskendub Trokele Viinis valminud plakatiseeria. Kunstnik pildistas füüsiliselt võimalikult täiuslikke ilusaid inimesi peamiselt modelle ning töötles neid fotosid digitaalselt, et kõrvaldada viimasedki defektid. Igasugune assümmeetria sobimatut detailid ja ülearune isikupära. Inimene läks piltidelt küll kaotsi, aga see, mis jäi, peaks niisiis olema puhas ilu. Vähemalt niipalju kui loodustehnika ning meie eneste arusaamad võimaldavad. Midagi sarnast tegid rockiga Tüürenis pildistades paar, kes väitsid end olevat väga armunud ning asetades nende aktifotod puhtale valgele taustale ilma mingite häirijate ilma keskkonnata. See, mis peaks pildilt paistma, on puhas tunne. Peale bridžipardo on Rausmari Troceli tähelepanu köitnud ka üks teine suur Peebee. Nimelt Bertalt Brist. Need kaks meediaikooni saavad kokku joonistuste sarjas milles nende näod üksteisega segunevad, teineteiseks moonduvad. Ning samuti eelmisest aastast pärinevad Straceli lühifilmis ühest kujuteldavasti äraspidisest preesti ema kuraaži lavastusest kus nimitegelane kannab 60.-te aastate kostüümi. Tema tütar, tumm Katrin on kehastunud Shandarkiks ning foori veti kuju sarnaneb vägagi Jack'i Kennediga. Teksti annad kõrvale jätmas ning tegutsevad Pjotr Tšaikovski kurtväli ning John Lennoni muusika saatel. Paralleelselt iidolite teemaga paistab kellekski teiseks saamise soovi äramineku tahtmist reast Traceli joonistustes magavateste inimestest. Kunstihoone näitusel lebavad noormehed voodis murul üks isegi auto kapotil nagu välgust tabatud või eneselegi ootamatu otsuse ajel mitte enam siin olla. Mõeldes Krause forismile yheldamisest leppimisest, tundub ka neid magavaid inimesi vaadates, et selline teiseks saamise soovi muutub naeruväärseks. Oleks ainult juhul kui siht või teine pole väga täpselt määratletud. Silmad kinni, on kõik võimalused olemas ja teed lahti. 1999. aasta Veneetsia biennaalil eksponeeritud rosmariin Trocel video trip difonit minevikust, olevikust ja tulevikust kus möödunud kehastas laste mänguväljak, praegust hetke hiigelsuur, tervet videoekraani täitev elav silm. Ning tulevik. Niisiis kunsti jaamat soovitab rosmariin Traceli näitus Tallinna kunstihoones avatud viienda oktoobrini. Ning kui juhtub, et näete seal midagi hoopis muud erinevat, praegu kuuldust hoopis teistsuguseid tähendusi siis ärge heitke meelt. Ehk nägu, ütles Rosemary Troclar foorumile. Niipea kui miski töötab, lakkab see olemast huvita. Niipea kui sa oled midagi sõnastanud, tuleb see kõrvale heita. Kunstijaamade stuudios oli Anu Allas. Aitäh kuulamast ja kohtumiseni. Järgnevatel päevadel. Olevat. A ja kunstijaamad minu kodumaa kohta. Kunsti jääma. Selle peakunstijaamad.