Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Kas olete kunagi mõttes seisattunud küsimaks kahtlustavalt tehnoloogilise progressi mõttekuse üleilmselt mitte, sest kuidas võib üleüldse pähe tulla nii ketserlik mõtte, asetades küsimuse alla progressi? Jänese? On ju praktiliselt esmapilgul kõik edumeelsed nähtused kasvanud ja arenenud tehnoloogia toel. Aga nagu küsib Suurbritannias avaliku poliitika Instituudi teadur William Davis, kas meil tasub investeerida pidevalt arenevas tehnoloogiasse, mis tegelikult ei loo midagi muud peale selle, kui et muudab meie maailma üha paindlikumaks mängu, kanniks, egotsentrilise ja irratsionaalne, olete tarbijate käes? William Davis ele on ju õigusmaailm, muutub üha rohkem inimeste tõmmata ja lükata vastavalt nende tujudele. Ja sellele aitab kaasa tehnoloogia areng. William Davisega arutles nendel tõsistel teemadel Suurbritannia ajalehtede Guardian, millest nopin tänasesse kommentaari. Mõned mõtted. Artikkel tuletab meelde kunagise infotehnoloogiarevolutsiooni liidri IBM peadirektorile Toomas Otsonile omistatud tsitaadi milles viimane väidab, et maailmas pole vaja rohkem kui umbes kuute arvutit. Ja see oli täiesti mõistlik seisukoht. Oma aega arvestades oli ja umbes sama tark siduda üksiku inimesega, kui näiteks pakkuda koju lennukiemalaeva totter mõte nii suuruses kui vajaduses. Sõnumist, et maailmas on vaja umbes kuute arvutit, loeb välja, et need pidid olema suurfirmade käsutuses olev tehnoloogia, mõeldud ennekõike suurte organisatsioonide, ettevõtete ja riikide tööviljakuse parandamiseks. Tänaseks on taoline imperialismi maiguga vaatenurk killustunud enam kui paariks miljardiks individuaalseks killukeseks ning igaüks kipub omama arvutit, mobiiltelefoni ja muid keerulisi seadmeid. William Davist huvitabki küsimus, mis sunnib indiviidi ennast varustama vahenditega, mis on traditsiooniliselt kuulunud ettevõtete arsenali ning ta arvab vastuseks, et fookus on lihtsalt nihkumas tööviljakuse, tähtsustamiselt, tarbimise nautimisele ehk teiste sõnadega inimesi motiveerib tehnoloogiat hankima mugavus ja mõnu, mis iseenesest polegi ju paha. Paraku ei ole ühiskonna jaoks selline areng sugugi hea. On ju ühiselt kokku tulnud elanikkonna eesmärk üheskoos olla tootlikumad. Kui eraldi võttes paraku, võttes kokku kõiki tehnoloogiale tehtavaid investeeringuid ja ühiskondliku tootlikkuse kasvunäitajaid, siis üllatuseks puudub nende vahel selge seos. Viimane täidabki varju igasuguste riikide tehnoloogilist edukust mõõdvate ning võrdlevat edetabelite mõttekusele. Või õigemini mõttekusele teha järeldusi nende ühiskondade tegeliku suutlikkuse kohta tehnoloogia investeeringuid kokku lugedes. Küsimusele, kas mõttelisele informatsiooni kiirteele peaks panema lamavad politseinikud tempo kunstlikuks langetamiseks vastav puljong Davis, et ta ei taha olla peorikkuja. Küll aga soovitab ta ümber hinnata jäika, aru saama, et kui arengu tagajärjel muutuvad asjad ja nähtused kiiremaks ning võimsamaks ei tähenda see sugugi automaatselt ühiskondliku arengutega majandusliku kasvu, mida riik tegelikult vajaks. Näiteks toota arusaama, nagu peaks inimesed õigusega saama igal pool ja igal ajal olla nõndanimetatud online ühenduses siis rahulikult kalkuleerida ja see ei ole selline ootus õigustatud ei majanduslikult, kultuuriliselt ega isegi eetiliselt. Ning taoliste kontroll mõtete mõtlemiseks peaks William Davis arvates olema ühiskonnas institutsioonid. Kuid mitte ainult ühiskonnas peaks olema ka mõtlevad inimesed. Lõpetuseks pagungi mulje on teiselt järgmise mõtteaine internet, mobiiltelefon ja televisioon on kihutamas senikogematu ühtesulamise teel. Mõtelge, milliseid kultuurinorme vajaksime, enne, kui täna kõigile avatud ruum kustub privaatset, eks ebasotsialiseeruvad, eks meelelahutus pesadeks. Me ei tea, kas see on halb, kuna varasem kogemus puudub, aga kujutage prooviks ette avalikke kohti sadade individuaalsete teleka vaatajatega ning küsige, kas sooviksite seda ära hoida.