Tere, mina olen Anu Allas ja tänases kunstijaamade saates tuleb juttu sellisest kohast nagu tarbekunstimuuseum Tallinnas laial tänaval kus praegu on avatud Tallinna rakenduskunsti triennaali näitus, lagedad piirid. Tarbija käest on mõnes mõttes võib-olla natuke õnnetu teema sest viimase aasta või paari jooksul on toimunud päris mitu sellist suurt tarbekunstinäituste eelmise aasta suvel. Enampakkumine tarbekunstimuuseumis ja selle aasta suvel kättevõtmise asi Tallinna kunstihoones. Ja rida teisigi. Nii et kui kurdetakse tarbekunstist, kirjutatakse või räägitakse vähe või toimub vähe sündmusi, siis loomulikult kõigile tundub alati nendest kirjutatakse ja räägitakse liiga vähe, aga tegelikult tarbekunst on tihtipeale palju vaatajasõbralikum, meediasõbralikum ja selles mõttes paistab, et et näiteks selline keskmine päevaleht palju parema meelega kajastab just selliseid tarbekunsti kui, kui mõne muu kunstivaldkonna sündmusi. See tähendab meedia tähelepanu on ühelt poolt nagu olemas, aga mis on väga sümptomaatiline nende tarbekunstinäituste puhul, et alati kipub pärast seda ilmuma, mõni on väga pikk ja põhjalik artikkel või korraldatakse mingeid vestlusringe või diskussioone, mis on kantud väga tugevasti tarbekunsti ja tarbekunstnike identiteedi, vaevast ja küsimustest. Mis asi see tarbekunstis on ja milline ta peaks olema ja ja mis temast üldse saab? Et ühelt poolt räägitakse juba vähemalt viimased 10 aastat ilmselt palju kauemgi, et et sellised klassikalised tehnikapõhised jaotused maal, skulptuur graafika, et need ei toimi eriti hästi, sedasama räägitakse näiteks ka graafikatriennaali puhul ja samas on olemas siiski tarbekunstimuuseum, mis ei kavatse kuhugi kaduda, vastupidi ilmselt. Ta kasvab üsna jõudsalt ja ilmselt ei kavatse ka sulanduda sellesse Eesti kunstimuuseumi, mille üks osa tarbekunstimuuseum on. Ei kavatse sulandada sellesse Eesti kunstimuuseumi ühisesse katlasse mis kuidagi väga selge seisukoha võtma tarbekunst on ikkagi olemas ja on võimalik siiski piiritleda või defineerida, et mis ta siis on. Kuigi näitusesaalis tihtipeale jälle suuremat vahet nagu ei tee. Et kas on tegu nüüd installatsiooni või, või mingi muu objekti või, või siis tarbemeistriteosega. Aga et ma ei peaks seda juttu siin üksi edasi veeretama, seda raskete Eritlemise tööd tegema on minuga koos täna siin stuudios get ledid, seal, kes on tarbekunstimuuseumi projektijuht ja ühtlasi kunstnik ja vähemalt pooleldi ka niinimetatud tarbekunstnik see tähendab lõpetanud kunstiakadeemia metallikunsti eriala ennisis. Tere, tere. Ja esimene küsimus, et oskad sa öelda või selgitada, kui tarbekunstimuuseum kogub sellist tänapäevast kaasaegsed tarbekunsti või teeb näitusi just sellest tänapäevasest kaasaegsest tarbekunstist. Millised on need kriteeriumid või kust te teete seda selget vahet, et mingi asi nüüd on tarbekunst ja mingi asi nagu ei ole, sest et noh, tihtipeale just et objektist või teosesse, seda vahet on ju väga selgelt. Et tarbekunstimuuseum nüüd nagu institutsioonina ei tegele sellise nagu eristamisega, vaid pigem sellega siis et üritame oma näituste programmiga tuua välja just nimelt seda hetkeolukorraga hektilisust või siis nagu mitmekülgsust ja mitmepalgelisust, et muuseumil on olemas siis väga laiaulatuslik kogu õigemini nagu mitmed kogud, milles on siis enam kui 13000 eset, mis on ülekaalukalt kõik ikkagi nagu unikaalsed teosed. Mõned aastad tagasi hakati koguma ka nüüd otseselt disaini ja see on midagi väga uut selles mõttes, et see disaini kogu võimaldab nüüd siis sellise tööstust, kunsti ja unikaalse disainiloomingu kõrval ka igasuguseid kurioosumeid koguda. No ega me ei vali neid selles mõttes ainult selle põhjal, et, et kas tegemist on nüüd nagu et kas see on nagu kindlasti tarbekunst. Et ütleme, see kaasaegne näituste programm, mille alla kuulub siis ka Tallinna rakenduskunsti triennaali näitus eelkõige noh, tegeleb just nimelt nende kaasaegsete nähtustega. Et meie sellises kultuuriruumis ei ole võib-olla võimalik nii puhtalt mingisuguseid nähtuseid välja joonistada, et need on kõik segunenud, et võib-olla on kõige parem seda just nimelt selle lagedate piiride näituse põhjal rääkida. Ja kui sa rääkisid just nimelt sellest disainist ja sellest uuest disainikogust, siis nende lagedate piiride näituse seintel on sellised küsimustikud kõigele kunstnikele esitatud kolm küsimust ja neist esimene küsimus on kõigile, mis on tarbekunsti ja disainivahe ja kuidagi mulle tundub, et ma isegi tegelikult saan paremini aru sellest, mis on tarbekunsti ja disaini vahe, see tähendab, ma vähemalt vähemalt omast arust suudan nagu disaini paremini piiritleda kui seda niinimetatud tarbekunsti ja. Ma saan aru, mis on disain ja saan aru, et mis disain ei ole järelikult see, mis üle jääb, mida teie eksponeeriti, järelikult see on siis tarbekunstist, aga mis mulle pigem nagu segaseks jääb, et kus kohas on see tarbekunst sellise päris suveniiripoe pade ja siis sellise päris nii-öelda puhta või kõrge kunsti vahel kas seal mingi seotus materjaliga või on see tehnika valdamine või on see kuidagi kunstnikupõhine, et kui keegi on nüüd õppinud tarbekunstnikuks, siis kõik see, mida ta teeb, on automaatselt tarbekunst või kas seal on mingid piirid, võib-olla ei ole, võib-olla majana. Nagu ma ütlesin, üle no see võib olla selline lihtsustatud üldistused, kui öelda, et kui aru saada sellest, et mis on disainer, sellisel juhul on küsimus, et mis on disain, et kas see toode, mida on võimalik tööstuslikult toota, et kas selle võib selle määratluse nagu ühele poole võtta, siis teisele poole jääb loomulikult kõik ülejäänud, et see skaala on nagu väga värvirohke, kuid siin ei tasuks kindlasti segi ajada nii-öelda sellist käsitööd mis just nimelt seostub selle suveniirikaubandusega ja mis ei ole üldse kuidagi tegelikult Eestiga seotud, siis sest et enamik nagu suveniiriturust on hoopis kaetud Venemaal toodetud kõikvõimalikke kas siis nii-öelda meie mingisuguseid vanalinna detaile järele aimavad teostega või siis igasuguse ka nagu hoopiski venepärase pudi-padi ka. Et kui, kui rääkida nagu galeriides müüdavast, siis seal on jällegi nagu teistsugune segu ütleme siis selle tarbekunstniku sellisest nagu väikeselt iraažilises tootest, mida ta enda äraelatamiseks proovib müüa ja näitusesaali jäävad siis kas nagu ütleme just nimelt materjalist lähtekohana alguse saanud teosed või siis paljus ka täiesti sellisest sotsiaalsest nagu meid ümbritsevast probleemide ringist alguse saanud mõtted. Nii on näiteks nende lagedate piiride näitusel. Ühe huvitava näitena just kahe Eestis tegutseva kunstniku Mari Relosoulise Adolf Fažaulise arsti kapikestega töö, mis just arutleb selle üle, et kui kaugele on siis nagu võimalik näiteks ravimite turul siis minna või et kui kaugele on inimene ise võimeline nagu oma võimeid arendama nii-öelda selliste lisaabiga, et nagu ravimite abiga selles mõttes, et see on täpselt samasugune hingamine nagu ütleme, kujutavas kunstis, et, et see impulsse ei tule nagu materjalist, mis on võib-olla traditsioonilisem, sellene tarbekunst nikku lähenemine. See töö tundus mulle ka üks selliseid nagu. Tabab meid või võib-olla ka ikkagi just sellepärast, et ma ei oska seda nagu väga kuskile paigutada ja ja võib-olla ka absoluutselt ei ole vaja seda need kuskile paigutada, väga piiritleda, et mis ta nüüd on. Aga räägi sellest näitusest veel natuke, nagu ma aru saan, on ta vist natuke teistmoodi kokku pandud kui need varasemad triennaalil. Ta on nagu kunstnikud on saanud ise või eelmise triennaali premeeritud on saanud ise valida, et keda nad oma endaga kaasa Suvel jäi jah, seekord oli siis nii, et seoses ka sellele rakenduskunsti triennaali ühenduse juhatuse uuenemisega võtsime vastu sellise otsuse, et proovime seekord teha näituse hoopis teistel alustel, et võtsime endale mõtlemisaega, et, et üldse kuidagi võib-olla ümber mõelda nagu seni toiminud printsiibid, nii et kutsusime siis esinema möödunud triennaali neli võitlejat ja palusime neist Igalühel kaasa kutsuda omakorda kolm kunstnikku ja veel sellise eeldusega, et need kunstnikud ei tohtinud, et olla kõik sama eriala esindajad. Nii et neil oli tegelikult vaba valik kutsuda ka nii-öelda kujutavaid kunstnike või ilma igasuguste piiranguteta, ühesõnaga võisid nad kutsuda need kunstnikud ja ka tööde valik jäi kõikide kunstnike enda teha. Nii et see on täiesti tsenseerimata näitus ja tänu sellele on ta ka üsna selline kaleidoskoopiline või et nagu väga erinevaid teoseid on sellesse haaratud, et seal on nii, ütleme sellise tootedisaineri taustaga kunstnikke kui ka skulptor kaasatud samuti tekstiilikunstnikke metallikunstnikke, nagu selliseid väga huvitavaid seoseid tekkis. Ja palusime ka noh, kuna needsamad teemad kõik sellised nagu kunstnike enese arutlusteemad, et kelleks nad ennast peavad kellena neid nähakse mis on üldse tarbekunst ja disain on nagu väga päevakorral meie endi hulgas, samuti siis nagu soovisime seda dialoogi kuidagi laiendada ja palusimegi siis kunstnikel vastata kõigile kolmele küsimusele. Sellist just enesemääratlust puudutavale küsimusele, mille vastaseid ka näitusesaalis on võimalik lugeda. Selles mõttes ma leian, et see on uus printsiip, on, on nagu väga kihvt, et muidu on tavaliselt kui just nende traditsiooniliste kriminaalide puhul, et valitakse need parimad välja, antakse preemia kätte ja sinnapaika see jääb siis või noh, et et, aga nüüd, kui, kui on nagu mingi side selle eelmise triennaaliga nagu mingi protsess läheb edasi, et noh, et nendest parimatest just nagu hakkab hargnema mingisugunegi noh, mingid nagu muud liinid ja eks ju, et nende lemmikud omakorda ja nii edasi. Aga nende küsimustike kohta lugesin ja ja vaatasin, et küsimused ja peale selle, et mis vahe on tarbekunstile ja disainile on siis kuidas te ennast vist määratlete kellena ja millest lähtute oma töödes ja Need lugedes jääb selline mulje, et jutt on ikka selline nii ja naa, et noh, et keegi ju ei ütle päris noh, väga rangelt, et ma, et ma nüüd määratlenud ennast tarbekunstnikuna ilmtingimata ja et, et ma olen kindlasti tarbekunstnik, et enamasti ikka inimesed määratlevad ennast kunstnikuna ja siis on lihtsalt seotud kuidagi mingisugusegi kitsama alaga. Selles mõttes ma nagu hakkasin mõtlema, et äkki võib-olla ei peaks üldse jah, seda nii rangelt, et vaatama, et kui just nendest mõningatest nendest tarbekunsti arutlustest aeg-ajalt kostab nagu umbes selline arusaam, nagu ütlesid, tarbekunstnikuks olemine käib nagu enne, kui mingi teos luuakse või et nagu teadmine, et ma pean kindlasti tegema tarbekunsti käib nagu eespool ja see muidugi täiesti kammitseb ja paneb ju mingid piirid ette, mida ei ole tegelikult üldse vaja või noh, et et minu arust nendes lagedatu piirida nendes paremates töödes, no vahet ei ole, kus, kus nad on, kas nad on nüüd rakenduskunsti triennaalil või nad on kuskil mujal. No kokkuvõttes tuleb nii välja jah, et seekord need Renaal koosnes tegelikult kolmest olulisest etapist mille, nagu vaieldamatult kõige nähtavam osa näitus kuid mitte vähem tähtsamad osad olid siis ühelt poolt kunstnike esitlused, kuna kohale tuli nendest 16-st kutsutud kunstnikust, 12 kunstnikku, siis nad kõik näitasid oma töid ja rääkisid eelnevatest tegemistest. Ja siis eraldi oli meil veel ka ettekannet see päev, kus just nimelt kõik need teemad arutlusele tulid. Et ma arvan, et me ei saagi rääkida täna mingisugusest nagu kindlast definitsioonist, ei tarbekunsti ega ka no just eelkõige, et me ei saa rääkida täna tarbekunsti täpsest definitsioonist, küll aga saame kindlasti nagu eraldada noh, nii-öelda sellise ainult käsitöölise või käsitööpõhise, sellise Adakunstitarbekunstist, mida kiputakse segamini ajama nii-öelda sellise professionaalse tarbekunstiga, et need on ikka kaks täiesti erinevat asja, mida müüakse suviti raekoja platsi nii-öelda kunstilaatadel, mida võiks täiesti rahu meelis nimetada käsitöölaatade, eks võta ära selle ambitsioonika sõna kunst selle juures siis oleks nagu tegelikult see sisu võib olla täpsemini piiritletud ja paigas. Aga eelmistele maalib tehes oli žürii just sellise probleemi ees, et oli laekunud üsna palju ka selliseid nii öelda disainitöid. Ühesõnaga, töid, mida oleks kerge tootamise osad olid tootmises, mis olid võib-olla mingisuguse ühe tootearendused esialgu nagu sellise kaalses väike tiraažist, et kuidas nagu nendesse suhtuda sellest senini ainult unikaal teostega koormatud näituse programmis. Seekordne näitus on pigem selline tõesti nagu kunstinäitus, et seda tarbepoolt on seal vähem kui võib-olla eelmistes näitustes, mis kahtlemata olid ka muidugi laiaulatuslikumad kuid see-eest on seal, noh, ma üldse ei taha väita, et see on nagu mingi hinnanguline või et ma ei tahagi, et see oleks hinnanguline. Et see, et kas siis nii-öelda selline kujutava kunstipoolne suundumine on tarbekunstist varem kui selline materjalikeskne lähenemine, et need on kaks täiesti erinevat distsipliini ja noh, seal on nagu ka väga häid näiteid sellest, et näiteks ühed Taani kunstniku Liine Gottfried peederseni sellised klaasist puhutud faasid on nagu ideaalne näide sellisest väikesest tiraažist, mida kunstnik suudab ise toota. Kuid selle kõrval on kohe näiteks Leedu kunstniku Audru seanosoonise magavad faunid laisklevad sellised pisiskulptuurid, mis võiksid olla rahu meelis mõnel teisel näitusel. Ma arvan, et see olukord ongi väga segane ja see on täiesti nagu varjamatult segane ja sellest tuleb rääkida ja tuleb nagu veel rohkem rääkida. Et tekiksid ka just sellised tarbekunstiteooriapõhised arutelud, et see ei oleks ainult nagu kunstnike enesemääratluse küsimus, sest kui lugeda neid kunstnikke küsimuste vastuseidki, siis sealt tuleb väga selgelt välja, et noh, see ei ole kunstniku jaoks probleem, kuidas ennast määratleda jääke selliste teoreetikutega ja, ja niisama seletajate probleem. Aga ma just tahtsin küsida ka, et ma ei tea, kas sulle Vahepeal ei tundu, et võib-olla see on lihtsalt mõistet asi, on, ongi mõistetes või terminites, et kui räägitakse tarbekunstist, et võib-olla see asi ongi nagu mõistes või sõna, et ühtpidi on nagu kunstnik seotud, siis mingi enamasti seotud mingi tehnikaga mingi kindla materjaliga, mida ta valdab. Ja teiselt poolt on nagu mingi hirm nagu olla just nimelt see tarbekunstnik või või tekib nagu selline vastupidi, vastupidine püüdlus umbes kindlasti mitte olla selline just selline suveniiritegija ja üldse nagu hirm omada üldse mingit seost tarbimisega või, või sellise rakendatavusega. Ja et siis kipub selline klassikaline tarbimisminu arust tihtipeale minema selliseks kuidagi ülevaks ja selliseks abstraktseks mingiks vormimänguks, mis jah, baldab küll väga hästi materjali nagu tehnikat, aga millel ei ole nagu enam peaaegu millegagi eriti seost, et ta nagu eemaldub kogu sellest sellisest päris sellest suurest traditsioonist ja ta eemaldub ka kõigest sellest, mis on nagu iga päev ümberringi ja siis on selline mingis ühes sellises sisulises vormilises ringiskeerimine. Aga tegelikult ju noh, tarbekunst võiks ka väga häbenematult just nimelt nagu flirtidega selliseid tõesti sellise tarbimise teemaga ja tarvitada tänavuse teemaga ja, ja selliste asjadega. Aga seda ta kindlasti ka teeb, et noh, kui vaadata, et sellist ka tarbekunsti ettevalmistust ütleme siis nagu kunstiinstitutsioonides, siis see on olnud vaieldamatult nagu kunstikeskne siiamaani, et need muutused on õppekavades tekkinud alles viimastel aegadel, et võib-olla ka sellisele kas siis nagu disaini suunas sellisele kujundamisele rõhuasetusega, et see Nende, kunstnike ettevalmistus on ka juba algusest peale olnud kunstikeskne unikaal loomingule ja nagu iseenda sisekaemust peegeldamisele kuidagi suunatud ja ma ei tea, siin jällegi ei saa nagu üldistust teha, et et see näitus näitab võib-olla eelkõige just seda, et nagu Põhjamaades on see ettevalmistus ja valmisolek sellisele nagu oma toote väljaarendamisele või nagu sellisele sotsiaalsele dialoogile palju valmim kui kui meil või siis nagu noh, kui vaadata ka naaberriikides Lätis või Leetu, et ma arvan, et me oleme nagu sarnases seisus, et sealne kunstnik on pigem varjamatult kunstnik, kas, kas sinna ette käib sõnadega kõrbe või kujutav kunstnik, et et noh, kui tulla jälle näituse juurde tagasi, siis sama Audrus Jaanus tsoonis, kes on teinud need tõesti kaasakiskuvalt laisklevad faunid sinna näitusesaali, mis võiksid olla ka mõne skulptuuri või kujutava kunsti näite seal siis noh, ta absoluutselt ei juurde selle üle, et kumb ta rohkem on ta keraamiku ettevalmistusega ja ta teeb seda, mida ta kõige paremini oskab. Ta teeb aastas üle 30 uue töö. Ta nagu loob, et see ei ole mitte mingisugune noh, see peab tulema nagu kunstniku seesmisest vajadusest, teiselt poolt on jällegi nagu sihukeseks võib olla heaks näiteks näid üheks kaks soome kunstniku Anna Katrina tillija Mari relander, kes on otsinud, nad on mõlemad tootedisainer ettevalmistusega aga et tuua nagu unikaalsust nii-öelda oma tootesse on nad otsinud üles hoopis käsitöölise, siis Aria Virtanen, kes on nagu nipli spitsis väga suurmeister ja on nagu suutnud sellega rikastada nagu seda nende toodet nii-öelda. Et ma arvan, et siin on nagu ühelt poolt koostöö võtmesõnaks ja teiselt poolt on nagu iga kunstniku selline sisemine vajadus või soov. Või noh, see on nagu niivõrd individuaalne, et ei saa mingeid retsepte kellelegi kirjutada. Aga vaieldamatult on osad tarbekunstinäitustel eksponeeritud tööd võib-olla vaatajale igavamad kui selle eriala esindajale, sest nad on läinud juba niivõrd peeneks selliseks nüanssi mänguks materjaliga, milles ei ole noh, võib-olla või millest väljastpoolt on nagu raske aru saada. Väga paljud kunstiteadlased just mõtlevad nagu nende terminite peale aine, et, et noh, see on nagu oluline võib-olla, et me räägiksime nii-öelda ühest asjast Need terminid kuidagi paika saada. Aga tegelikult need on nii kokkuleppelised ja minu meelest see on nagu meie mingi ajalooline eripära ka, et need ongi nii keerulised või et noh, igaüks kasutab neid, kuidas tahab ja et see tarbekunst kui mõiste on niivõrd devalveerunud ta ei ole iseenesest nagu halb sõna või et tal on nagu stiili. Aga kõigepealt tuleb ta nagu kuidagi puhastada nendest vanadest kammitsevatest tähendustest võib olla. Niisiis, mis me võime kõigest sellest järeldada, et mõnikord on võib-olla päris tervislik kogu see identiteet enesepiiramine hetkeks kõrvale jätta ja suunata oma vaimuenergiateostesse, teha seda, mis õige tundub ja nii nagu vaim annab ja pärast vaadata, mis välja tuli, et on see nüüd tarbekunst või on see nüüd midagi muud. Igaljuhul tarbeks kunstimuuseumile ja rakenduskunstide triennaalile jõudu ja kõike paremat edu edaspidiseks. Kunstijaamad soovitab Tallinna rakenduskunsti triennaali näitus, lagedad piirid. Stuudios oli janu äsja külasketledid sääre aitäh kuulamast ja kohtumiseni novembris.