Kunstijaamad Taran Lonalen analas käisin sellel laupäeval, esimesel novembril Kanuti Gildi saalis. Projekti või ürituste seeria üks pluss üks võrdub üks avaüritusel. Kui tsiteerida tekste üks pluss üks võrdub üks lähtepunktidest, siis on see ürituste seeria, mis keskendub videopildile eksperimentaalhelile, otsides formaatide vahemaastikul sünergilisi sõlmpunkte ning kus kavas on heli ja videoeksperimendid formaatides, mis hetkel ilma taptorita üldisesse meediapilti raskesti sobituvad. Sellesama ürituste seeria jaoks on loodud võrgulehekülg www punkt looming, punkt, org. Mis peaks siis kujunema selliseks platvormiks, mis kajastab toimunud sündmusi ja sätitav nende ürituste käigus tekkinud ideid. See, mida ma nägin Kanuti Gildi saalis. Kõigepealt videoportreed Mark raidperel, Ene-Liis Semper, Vilde, Jaan toomikult siis Ieva Ausina koostatud Studia tutvustatud Läti 80.-te aastate eksperimentaalfilmide programmi siis ettekannet koos videoga, Joan Richardson elt Rumeeniast, elektroonilise muusika esitlusstend Heiko Kleräänelt Itaaliast koos Dagmar Kasevideotega kasseli Frederid, seanomy, kunstihoone kuraatori Susanne vande venni tutvustus näituste seeriast karva ja lõpuks Kiva Andres la heliloengut peegel bumerangina, ela koeri. Nii selle üritusteseeria kui võrgulehekülje taga on kolm inimest, Hannasas Andres ja Kiva, kõik ühel või teisel moel rohkem vähem seotud visuaalse kunsti kirjutamise muusikaga ja selleks, et selgitada, milles asi täpsemalt on minuga koos täna stuudios Hanno Soans, Jäkiva ja see muusika, mida te kuulete, on Andres looja, Kiva tehtud kõigepealt loomingork leheküljel on üks kaader, Andrei Tarkovski silmis, nostalgia on 83. aastal tehtud film Itaalias ja selline tarkus seinale on kirjutatud üks pluss, üks võrdub, eks. See on siis ka sellesama ürituste seeria käekiri. Et kas äkki ütlete, mida see üks pluss üks võrdub, üks tähendab, et ma ei ole filmi näinud, mida ta seal filmis tähendab või eelkõige, mida ta tähendab selle teie projekti puhul. Või on seal mingi side? Ma alustaks võib-olla teiselt poolt selline absurdi matemaatika pealkirjas on igal juhul väga hästi töötanud selle jaoks, et oleks võimalik rääkida. Et, et mis on meie ürituse algsed eesmärgid. Side Tarkovski on suhtkoht meelevaldne. Me hakkasime arutama, mis me oleme teinud või midagi teha. Tahame kuskil võib-olla aasta tagasi. Kui, kui esialgu see võrgulehe plaan tekkis, siis tehe tähendas meie jaoks seda, et ühelt poolt tehtavad asjad, mida mina nagu meede kui süsteem ja siis teiselt poolt looja ja KiVa kogemused elektronmuusikaga eksperimentaalse heliga, et need kuidagi sulanduvad ühte kultuurivälja. Meie jaoks võib-olla liigagi loomulikult liigagi normaalselt, et see on ilmselt mingisugune postproge põlvkonna loomulik asjadest arusaamine, et, et need kaks valdkonda moodustavad mingi ühes energia. Minu jaoks on küsimus seal ka selles, et edasi teha, et kas tehagi selliseid audiovisuaaltekstuure presentatsioone, kus natuke kellasid, ongi segamini, aga aga, aga võib-olla see, mis, mis alguses oli mõttes, et, et võib-olla luua mingi platvorm ja siis üritada neid asju nagu eraldi kuidagi arendada või tükkidest lahti võtta, seda mõlemat osapoolt Kemad eraldi forsseerima hakata, et selles suhtes see esimene üritus võib-olla illustreerisid nii, nii hästi, aga aga Andresel on praegu Soomes üritlusel RAM, neli, kus on tegelased, keda, keda tutvustas ka Chan Richardson oma oma loengus, kes teevad väga praktilisi workshop kutsuvad kokku tegelased, kellel on asja vastu huvi ja workshop lõpptulemusena igaüks joodokumiseks väikse julla, mis toodab valgusest heli ja mida saab nagu heliinstallatsioonidega kasutada panen, on võib-olla järgmise üks pluss ühe üritusena kuskil jaanuaris teha hoopis midagi workshopis. Armastus ei ole nii teatraalne Miilberg nii päris intuitiivne. Et võib-olla võib-olla kommenteerib oma hoopis teisest perspektiivist seda, seda võrrandit. Mis mul praegu yhe asjana meelde tuli, et tihti kui kellegiga tuleb teemast juttu, siis nagu Vaitseeritakse mingisugust? Ta on üheaegselt helide ja tekstide ja visuaalidega tegelemist kui mingisugust patoloogilist seisundit, et, et justkui oleks tegemist erinevate persoonidega. Ja siis, kui öeldakse, et no okei, sa siis tegelikult oled ja selline asi, et minu jaoks on see nagu nagu väga loogiliselt seotud ja seda ma olen ka kogu aeg isegi skemaatiliselt välja toonud, et kuidas lähvad helid tekstidega visionaalideks üle. Ja kuna see küsimus oli, oli päevakorras nagunii praktiliselt ja teoreetiliselt siis oligi see ainus võimalus ilmselt selle ürituste sarjana maa peale tuua. Sest ma just mõtlesin, et no miks just nagu sa elektrooniline muusika ja videod, et seal on nagu lähtub ikkagi mingite lihtsalt teie või mingite konkreetsete inimeste tegemistest ja nagu kogemustest, et te saite kokku ja tegelesite just nende asjadega mitte millegi muuga või et, et kuidagi, kui keegi hakkab rääkima sellest, et kuidas, nagu ütleme heli ja pilt või tekst ja pilt ja, või noh, mis iganes peavad nagu üheksa sama või üks olema. Et see on nagu põhimõtteliselt mingi sama asi, mis on kuskil. No ma ei tea, vähemalt kuskil 19.-st sajandist alates kunstiliikide ühendamise paine või, või noh, et, et nagu metsikult igasuguseid teooriaid ja asju, eriti igasugustes etendamis kunstides. Et kogu aeg on nagu, nagu mingi kohutav valu, et, et miski peab nagu üheksa, mis, mis kunagi on üks olnud ja siis on nagu lahku läinud. Et ta peab nagu jälle üheks saama ja siis ma mõtlesin, et miks siis just ütleme video ja, ja heli, et miks mitte ka kõik muud asjad, mis mõeldud olemas on. Kiwa on kirjandustegelane, kaheksandast, sina nagu ühendad oma isikus. Kõik need erinevad asjad pole aga, aga siin on väike vahe, tahavad rääkida, eks ole, sellest Vornerlikke. Sellele viisid nagu 19. sajandil ja etendust Ei, ma ei tea, no ma ütlen, et alates sealt, aga ma saan aru, ma ei taha Admerist rääkida ega midagi sellist, aga lihtsalt mõte on nagu see, et on ka kõiki muid kunstivaldkondi, et kas, kas nagu teie programmi kuulub põhimõtteliselt kõike või on see nagu hästi selgelt nagu sätitatud või piiritletud heli ja see on see mingi video või piire ülalpool piire ei ole nagu vahet või, või mingit sellist väga piiritletud vahendit. Et ühes mingisuguses tekstis, mida tõenäoliselt looming punktorg leheküljelt võib samuti leida on kirjas üks niisugune mõte, arutatud, et tahaks tegeleda kaasaegse kunstiga selle sõna kõige laiemas mõttes, noh, viies seda tagasi, noh näiteks ütleme, sihukesele tegelasele nagu kordundmataclaces, kes oli seal elanud, tänapäevased toidukunsti ja see, et mingid tegelased teevad projekti projektipõhiselt mingisuguseid serveerivad kuskil mingit toitu või peavad restor organi või et koni kordama parki kuulsa kitšneni välja, et, et noh et see nüüd ei ole meie jaoks oluline, et ma tahaksin arutada neid erinevate distsipliinide institutsioon reaalseid piire, vaid et pigem tabada mingisugust ühist publikut. Mis võiks nendel valdkondadel olla, et, et ma kujutlen, et Eestis on, on selliste üritustele publiku leidmine teatava nishiteadvusega töötavale üritusele publiku leidmine, dialoogipinna leidmine palju mõttekam kui suurte teha selline üritust, kuhu jooksevad kokku ühelt poolt mingisugused tüübid, kes, kes on kuskil klubimuusikaserva peal teiselt poolt mingisugused noh, ütleme väga professionaalselt kõrgelt veeritud kuraatoreid või, või, või siis kolmandalt poolt mingisugused esoteerilised, kirjelduseksperdid kliendid. Et noh, et see võib olla ainus spetsiifiline olukord, et siukseid segmente, mis koosnevad igaüks niisuguseid umbes 20 liikmelisest klubist võiks, võiks tegelikult juhtida, juhtida kokku ja on mingi veidikenegi ütlevad lihtsalt putki operatsiooni seisukohalt on veel mingi praktiline motivatsioon ka, miks neid kokku juhtida ainult see, et, et tegelikult need asjad, mis ilmselt praeguses kultuuriruumis loevad, on samamoodi nagu pigem nende piiride valdkonna piirideülesed valdkondlikult spetsiifiline Ma ütleks seda, et igasugune mõtlemine on tihedalt seotud paradoksi teleparadoksid tekivad siis, kui nagu jututeemad, liiga suureks, liiga väikeseks ja lasteais alla pigem liiga suur või liiga väike, nagu ta on, näitajad, nagu näiteks liiga väike oleks, sellega ma hakkaks nüüd seletama, et tegelikult point on selles, kuidas kolmandal märtsil kell 22 44 keeran ühe helimikserpuldist täpselt nagu selliseks ja tegelikult seal nagu asja point. Teine asi, see, et miks me arvestame seda mingisugust kahte tuhandet aastat, mis on tekitanud, et selle, selle paranoia, aga kas need asjad on need lahus või koos või mis värk sellega on, kui enne seda on mingisuguseid kümned tuhanded asi, see aastaid see asi asi koos olnud ja on selge, et arhailistes ühiskondades oli inimese ja šamaanivahe ja šamaanivahe ja jumala vahel see ei olnud üldse suur ja šamaani võttis nii teksti kui visuaali kui, kui heli ja, ja keegi ei süüdistanud teda selle tõttu, kuna kõik läks nagu sujuvalt teisest üle. Et noh, sellised mikrotasandi makrotasand Sellest ma saan aru, ma lihtsalt kuna neid tekste lugedes sellelt leheküljelt looming funktorli leheküljelt lihtsalt vaarika nagu sealt tuli nagu kohutavalt tuttavat või noh, et sellest nagu see küsimus, et noh, seda nagu meil on muidugi selle, mis vahet seal on, eks ju, mis vahendeid sa kasutad või selline nagu noh, mingi vahendi spetsiifiline tegevus või aga lihtsalt see muutus nagu jälle selliseks painelikuks nagu kui ta nagunii ongi tegelikult üks või sügavalt, sisuliselt ongi üks asi, mis vahet, kas sa nüüd kirjutad või? Ja minu jaoks on siin siin siiski ikkagi üks, üks suur vahe ja, ja sellele esimese novembri üritusel ma arvan, et Sanvanud natuke juhtis tähelepanu oma ettekandes, et juhul kui, kui kõike võib teha ja, ja kõik eri formaadis on nagu tunnustatakse koodi täna, aga nendega saab mängida, siis, siis iga koodivahetus saab tähendusrikkaks ja need noh, ma arvan, et, et võib-olla Kiva suhteliselt universialistlik steit Beltsi nüüd viimati on, pigem mõtlesime vastulauses olla, et vaadates nagu lähemalt kuidas Kiva tööd teeb näiteks siis tihtipeale see ühest valdkonnast teise hüppamine ja, või ühe jalaga üheselt ja teises järgmine või, või ennast niimoodi laiali sirutamine annab võimaluse harjumus pärast vastuvõttu režiimide ümber konverteerimiseks. Jah, et just see hetk, kus sa pead ühte režiimi teiseks tõlkima ühte valdkonda, millel on oma harjumuspärane vastuvõturežiim, teiseks tõlkima. See hetk on, on see, kus inimesed on noh, võib-olla aktiivsemalt need, kes parasjagu teevad ja vastuvõtjad võib-olla otsivad see on nagu mingisugune võimaluste moment iga valdkonna Plato pealt teise peale hüppamise hetk on nagu päike hüppe tundma. Ja ja kui nagu sellesama Jutanud kaasaegsesse muusikasse ümber konverteerime, siis. Seal just ongi niimoodi, et selle muusikalise liikumise tagavad need ümberlülitused ehk ehk klikid mis siis otseselt tranformeerivad seda heli, heli tekkimise protsess ja sekkuvad ise sellesse. Ja see, mis sealt välja tuleb, ei ole mitte mingisugune kontsert. Duaalne jura või mingist ühest keelest teise keelde tõlgitud asi, vaid see on komm. Kuidas sa seda muusikat teed? Annasin ütles, et ka näha sind lähemalt töötamas, ma ei ole kunagi näinud. Aga kuidas sa teed seda muusikat ja mis muusika see on? Ma ei oska isegi küsida, vist eriti. Ning eksperimentaalmuusika eksperimentaalheli on nagu palun, mis öelda saab, sest sest avangard sellel sõnal on liiga palju mingeid segavaid kõrvaltähendusi tekkinud. Aga samas ei leia, et oleks vajalik. Mingeid piire võtta, et ma ei saa öelda, millega ma töötanud universaalsete instrumentidega. Ma tahtsin küsida veel natuke ajaloost tegelikult ühest lausest sealsamas looming funktargi mingis tekstis, et mis kõlab väga võluvalt, et me ei ole esimene põlvkond eesti kultuuris kelle jaoks audiovisuaalsed kunstid, helli pilte, tekst toimivat koos ja sealt edasi no eesti kultuuris muus kultuuris kest käsitlete ennast nagu mingisugusegi liini jätkajana või kas see eeskuju on eksi, tobe sõna, aga ja noh, nagunii noh, mingisuguseidki ei tea ja motiive nagu igalt poolt ja ja kõik on läbisegi, aga, aga et kas seote ennast nagu teadlikult mingisugusegi varasema asjaga No see näide, mis seal tõid, oli, on osaliselt niipea aasta vanustest tekstidest, et ma siin viitasin sellele proge põlvkonnale, et, et kui me hakkasime mõtlema sellele, et meie jaoks on need valdkonnad põhimõtteliselt töötavad energias või, või noh, vahet ei ole, siis, siis me saime õige pea Harvard seda asja jääb üksteisega, et et okei, aga et, et noh, põhimõtteliselt kuuekümnendatel oli sama asi kui Eesti kontekstis võtta, et kuhu, kuhu ütleme, realiseerus, see energia, noh, ütleme nendel kunstnikel, kes hakkasid kasutama muid meediaid või nendel heliloojatel, kes otsisid endale muud väljendit siis institutsioon, Reaalse baasi puudumine, sellel nii-öelda muu kunstil viis selleni, et see kanaliseerub väga huvitavatesse eesti toona veel mitte legendaarses multifilmitoodangusse, kus, kus need asjad nagu nagu näiteks ma ei tea, Ehala, muusika ja pärnapillid ühinevad mingil väga lahedal viisil ja tänaseks on sellele väga selge nišš seal vana hea Eesti multifilm, siis kui kui need mehed neid asju tegema hakkasid või Ando Keskkülategija tolmuimejat, siis siis see, mis ei olnud veel nii selge, oli lihtsalt mingi võimalus, et et oh, seal joonisfilmis võiks võib-olla tööd saada nagu ja seal on nagu see väljend on teine, et see ei ole nagu pilt seinal püssisaalis, vaid tal on nagu levi powerit rohkem, et võib olla telekasse või võib-olla ma ei tea, näidatakse kinos. Just teie olukord, eks, need on nagu kõik on teine. Näete, teekanalitega on, et kas ütleme, see võrgulehekülg on üks asi, Kanuti Gildi saal on ka selline nagu laboratooriumilaadne koht, umbes kus, nagu võib tegutseda, kuidas vaim annab, aga et kas teil on nagu noh, kas see on eesmärk? Need on mingit sellist laiemat kandepinda hästi mitmetes kohtades selsamal Kanuti Gildi üritustel kogu aeg nagu jookseb läbi niinimetatud ametliku meedia ja alternatiivse meedia võimaluste teema ja, ja kõik see, et kas see on eesmärk või ambitsioon, et jõuda organitesse. Või tähendab, et mingitesse muudesse kanalitesse jõudmine ei ole eraldiseisev probleem, aga minu jaoks on alati olnud probleeme. Ma arvan, et see on üks osa. Miks see formaadi teema siin välja tuleb, et kõik nii-öelda valmis meediaformaadid valmis täna oli, tähendab ette väga selgete väga selged formaadid ja ei, ajalehes ei kirjutata nii, ei meie aja kivats, kui ei kasutata, kui asemele ei kasutata, kuumärkimistasin Veiderdata, meil on aega selle jaoks viis minutit. Ei, me tahaks, et see asi oleks selgem. Räägi seleta ära selle asemel, et oma mingisugust kunsti siin teha. Et kõik, kõik need valmiskanalid on väga selgelt reglementeeritud temaatiliselt samamoodi nendeks valdkondadeks jaotatud. See kõik on tore selles mõttes, et, et las nad olla, aga, aga endal võiks olla mingisugune nagu ruum, kus saaks ise asja üles panna siukse loogika järgi, nagu, nagu endal pähe tuleb. Et see on nagu minu arust vältimatu eeltingimus selleks, et et siukest asja siin ajada. Vaevalt et mingisuguse ruumiga ennast nii nii väga. Me oleme tõenäoliselt liiga laisad selle jaoks, et hakata mingisugust Independent. Ma tahtsin küsida nende inimeste kohta, et kes need olid kanotis ja ilmselt on nagu hiljem järgmistel üritust. Et kuidas ring nagu justkui väljastpoolt Eestit inimeste ring, tekki, kellega te nagu suhtlete, keda te kutsute siia või kas see on ikka puhtalt nagu mingite isiklike kontaktide põhjal või, või noh, kuidas see nagu kojana, kas see on nagu puhtalt äratundmise järgi, et näed kedagi kuskil, kes tundub, et nagu ajab mingit sarnast asja ja? Ja siis sarnase asjaajamine pole ka nii nii oluline, et nagu see, et vot need inimesed enamasti sellel üritusel, kes seal midagi esitasid, igaüks ajas täiesti erinevat asja, aga mingil imelikul viisil ja mulle tundus, et see nagu oli nii, et, et nad, nad sobisid kokku mingilt mentaalsed või nad olid võimelised kokku mängima, mis ei puutu üldse neid nagu formaate nende teemasid, nendel mingisugust, mis nad õige on, et kes on, kes on kuraator või kes on, on eelkõige muusik või romantikat, kui leiad mingi tegelasi, kellega sul tekib mingi mis asi, klik, et see on pigem see loogika, et kui hoida, nagu nagu need üritused siuksed, suhteliselt väiksed, siis saab endale lubada luksust täiesti subjektiivsel viisil otsustada, et sa ei pea nagu ühte teemat. Teesklema endale, et mina olen nüüd see mees, kes katab selle teema ära, et ei, ma kohtlesin siukse laheda inimesega, võib-olla meil tekib võimalustega nagu mingeid asju edasi teha, et selle tüübiga tahaks midagi edasi teha. See on nagu tõenäoliselt pigem pigem suhteliselt meelevaldne. Lugesin looming punktargi leheküljelt, sellisest asjast nagu lugemisrühmad. Mis asjad need on, mida te seal loete? Tegime Andres lõõga mingi ütleme jaanuarist 2003 kuni vähemalt nüüdse telemeedia lugemiseks mõli kuni aprilli lõpuni. No ma arvan, et need, kellel on vähegi siukest teadmist lääne ülikoolides, siis seal tegelased organiseerivad ennast kokku mingiteks, huvigruppideks ja võtavad nagu ise tekitavad mingisuguse platvormi, kus mingisugust akadeemilist pagunid selle eest, et sa oled, sa käid õhtuti koos mingi seltskonnaga, kes huvitub samasugustest tekstidest nagu neid tekste läbi lugema, arutamas et toimusid kord nädalas, tähendab üle häda niimoodi korra oli muusika ja korrali telemeediarühm telemeediarühmas, mida mina aja siin, lugesime siin sellel teemal kättesaadavat oli ööd ja Piryliat Ridaad, tekstid konteksti olid seotud siis tele, meedia, enese enese refektsiooniga mingis mõttes see toimis nagu, et need tegelased, kes sellest tõesti nii palju huvitavad, et nad tulevad, nad teevad ise, nad, nad mõtlevad ise, nad üritavad seda teooriat nagu kontekstualiseerib sellesse hetke nende oma, millesse siis siis tulevad selle üle vaidlema, siis need on need inimesed, kes kindlasti tulevad pärast üritused. Ja võib-olla need, need üritused peakski olema niimoodi tehtud, et noh, eelkõige nende inimeste jaoks, kes, kes viitsiksid ise ka midagi teha. Ei ole mõtet neid asju presenteerida ainult presenteerimisel pärast, niikaua kui sellest ei teki mingit sisulist. Kuulge, aga see sisuline dialoog, võimalustki selleks tuleb nagu ise toota. Lugemisrühmad jäid, jäid nagu kevadel katkisest, Legime multikultuurimaja ruumides neid ja siis multikultuurimaja Tuudio kolis sealt välja, kus nad ennem olid, et võib-olla saanud uued ruumid. Jaanuarist alustatakse uuesti, kui selleks on mingisugune koht, kus käia koos tahaks neid üritusi teha niimoodi, et oleks mingisugune raskesti saavutatav balanss selliste rohkem nagu teatraalsete ja show momendiga ürituste vahel, kus tegelased tulevad, ostavad pileti elata, vaatavad midagi enda jaoks huvitavat. Nende ürituste vahel, kus need, kes kohale tulevad, on kõik osalejad mõlemalt pooluselt vajalikud, sest et vastasel korral taanduks selliseks klubiliseks tegevuseks lihtsalt käivad mingisugused tüübid koos arutavad mingeid tekste, aga see ei jõuaks enam mingisuguse väljundi. Niisugune plaan. Mis teil järgmiseks, tuleb selleks plaseks värveks ürituste seerias, nool, mingi lootus oli, et järsku saab lõokest seal spioonina Soome saadetud praegu seal kokkuleppele näitel saksa tegelastega, kes võiks teha selle workshop, visiin, Uuekshopi, kus kõik osaleda, head nägu keevitavad endale, joodavad endale kokku sellise mingisuguse valguselemendi, millega saab valgusest heli genereerida. See võiks olla järgmine asi kuskil võib-olla jaanuaris, aga teine asi, mida tahaks teha, oleks vaikselt seda võrgulehekülge edasi nokitseda. Kunsti Amad soovitav funkt, looming, punktarg ja projekte üks pluss üks võrdub, eks järgmised üritused. Stuudios oli täna alles Hanno Soans. Kiwa aitäh kuulamast. Kohtumiseni detsembris.