Õunapuud on sel aastal juba ära õitsenud ja vähemalt üks Võrumaa õunapuuaed kannab ka oma esimesi vilju. Mari kalkun ilmub 19. juunil õunaaia albumi sellega koos kontsertvideo ja meil on nüüd ühendus Tartu stuudioga. Tere mari. Tere. Tere. Sa oled Tartusse sõitnud oma Võrumaakodust, räägi, kuidas elad ja kuidas elab juuni keskpaigas sinu kodu. Aitäh küsimast, elan hästi, et kuidagi on kujunenud niimoodi, et need kodusoleku ajad on osutunud üpris inspireerivaks. Nii et nendest aegadest on koorunud ja sündinud üks uus plaat sedapuhku siis lühialbum. Ja see on väga otseselt siis saanudki inspiratsiooni minu enda koduaiast mille rajajateks on minu esivanemad vanavanemad ja mis, mis kannab vilju tänaseni. Ja need laulud on sündinud siis kodustuudios sealsamas õunapuuaias istudes, et just siin, aprillikuus kui, kui kiik oli veel selline pruunikas ja üldsegi mitte veel roheline, siis hakkasid need laulud kuidagi ennast lahti kerima ja ma ei saanudki teha muud, kui lihtsalt järgneb sellele sellele kutsele meid nii-öelda. Lisaks sellele eelpool mainitud aiale on selle albumi oluline peategelane ka üks. Vana klaver täpselt nii, minu kodustuudios on vana pianiino Smolensk, mis on kunagi maksnud 550 rubla ja mille ma sain siis päranduseks oma vanaemalt hiilivalt. Ja ta pole sugugi ideaalses seisukorras, aga seda võluvam kuidagi on tema peal mängida. Et ma tunnen seda, et nii nagu inimesedki, siis muusika ei saa samamoodi olla ideaalne. Mõni klahve ei ole võib-olla 100 protsenti ideaalses häälestuses ja tema peal on lapsed kunagi palju mänginud ja minu vanaema on sellesama klaveri peal täiesti iseseisvalt õppinud ära klaverimängu. Nii et minu jaoks sellel pillil on, on kaugem ja sügavam tähendus kui lihtsalt see, et ta on üks klaver. Ikkagi selline isiklik ja põlvkondadeülene tähendus ja see suur armastus muusika vastu, mis tõesti on kestnud juba põlvest põlve, tegelikult. See suur armastus muusika vastu on nüüd ka ühe plaadi kujul sinu ees laual, mida ei mina ega raadiokuulajad ei näe. Aga kui sa võiksid seda natuke kirjeldada? No mõte oli selline, et kui juba teha midagi erilist, siis teha lõpuni. Seega ja õuna ja album on käsitööplaat, et albumikaas on sündinud siis minu ja ühe paberimeistri Karin Rauba koostöös. Ja see mõte, et aset lasin albumi kaanele õuna puu õied, tekkis mul samuti selle selle plaadi arendamise käigus, et, et need õied on esiteks, nad on hästi ilusad. Iga õis on täiesti erinev ja seda ma võin kinnitada, sest et ma olen oma kätega kõik need õied kaantele kleepinud. Ja teiselt poolt on nad ka sümboolsed, sest need õunapuuõied ja, või viljapuuaiaõied siis siin on erinevaid õisi kasutatud, aga nad meenutavad Nad jäävad nagu mälestuseks sellest kevadest. Kui meil oli korraga äkki aega. Ja, ja otsapidi nagu sellesama mõtte täiustamiseks ma lõnga oma plaadimärgi selle albumi väljaandmiseks mille nimi siis on haigu Hom Records ehk siis aega on. Väga tore, ma arvan, et me võiksimegi juba kuulata midagi sellelt albumilt ja ma saan aru, et praegu nüüd küll plaat ei ole veel ilmunud. Saame me kuulata sellist laulu nagu elukoor saame kuulata, mis laul see on. Elukoor sündis väga äsja tegelikult üsna vahetult enne plaaditrükkiminekut, et see ongi olnud üks albumi võludest, et kui tavaliselt muusika tegemine ja väljaandmine nõuab üsna pikka planeerimist, siis sedapuhku on, on kõik toimunud niimoodi hoo pealt ja ma kirjutasin selle laulu ühele väga heale sõbrale trüstiks neil rasketel aegadel ja võib-olla see kannab ka seda mõtet, et kogukond on oluline meie ümber. Et ma arvan, et neil praegustel aegadel väga paljud mõtestavad oma elu ja väärtusi ümber ja ja kogukonnad ja suguvõsad on olulisemad kui kunagi varem. Et me elame seda elu koos ja igaüks meist annab iga päev oma panuse selleks. Elu on laule. Kui ka tume Me. Elu olla, mida laulame ikku hälgi hetkedel. Paeliulaule veele. Sulapall, laule, veele, sulalaule. Laula laula, suu, laule, suu geene, liigu linnu keelegi. Nii kooli luugeelekile. Marie meelekkel konver, jää, meelekene ilutseb südameke. Südameke. Me kuulasime laulu nimega ELU koor mari kalkuni peagi ilmuvat lühialbumilt õuna ja album. Mari, sa ütlesid enne, et sa kirjutasid selle laulu trüstiks ühele oma sõbrale, millest sa ise oled tröösti leidnud, seal. Viimasel ajal olengi leidnud tröösti oma aiast kus ma olen väga palju saanud toimetada sel kevadel. Ma arvan, et iga aednik, kes paneb näpud mulda kohe, saab hoopis teistsuguse sidemega ka looduse ja emakese maaga ja tõepoolest jälgida iga päevaselt neid muutusi looduses neid muutusi oma aias, kuidas ja mis kiirusel taimed kasvavad, kuidas loodus pulbitseb ja, ja elab, et see kuidagi hästi kohale nagu jõuab see see looduse suur ime ja võib-olla sedakaudu ka ka elumõte, et kui väga filosoofiliseks minna, et et kui natukene võtta aega, istuda maha ja vaadelda loodust, siis mingitel hetkedel saab kõik kuidagi väga selgeks. Aga, aga tegelikult ma olen hästi palju jõudu saanud ka sellesama õuna ei albumiprojektiga siis sest sellele on olnud uskumatult suur toetus näiteks hooandjate kaudu. Ja, ja ma olen saanud hästi palju toredaid sõnumeid oma kuulajatelt. Nii et ma ise olen olen tundnud, et sellest on olnud ka hästi-hästi, palju abi sellel ikkagi teistmoodi ja natuke ka raskel ajal. Tõepoolest, seal hooandjas toetasid vist üle kahe korra rohkem inimesed seda, kui, kui te vist algselt üldse ootasite. Aga kas nüüd siis kuidagi oled ümber mõtestanud ka enda kui looja rolli selle kevade jooksul? Kas sul oli, kas sa tunned, et sinu muusikat on praegu vaja rohkem või vähem kui varem? Võib-olla selles mõttes olen pigem nagu isiklikus plaanis ümber mõtestanud. Ühtpidi jah, minu roll loojana ma olen saanud kinnitust ja selle, selle albumi toetuse kaudu, et, et see muusika, mida ma teen, et ma pean jätkama seda, et ma ei saa pooleli jätta, et, et ma pean tegema edasi, et see, see tunne on saanud nagu kinnitust nii minu enda sees kui ka kuulajate poolt. Aga teistpidi on need mõned kuud ikkagi olnud selline otsa vaatamise aeg iseendale. Et kas ma olen teinud elus õigeid valikuid? Ja kas ma olen nendega rahul ja oma rõõmuks ma olen tundnud just, et pigem need valikud, mis ma olen teinud on olnud õiged. Ja ikkagi sellisel hetkel kui päevapealt, et selline tavapärane karjäär nagu seda nimetatakse põhimõtteliselt kab olemast. Ehk siis, kui päevapealt lõpevad ära kontserdid, igapäevane leib ja tegevus et mis siis alles jääb, siis jääb alles ja alles jääbki pere alles jääb suguvõsa alles jääb loodus kõik need väärtused, mis tegelikult on elus kõige kõige tähtsamad. Ja me oleme rääkinud sinu eelnevatest põlvedest, kes on pärandanud sulle selle kodupaiga ka ilmselt muusikaarmastust sinusse süstinud, aga tegelikult me saame rääkida ka juba järeltulevatest põlvedest. Sa juba kirjutad lugusid ka oma kuueaastase tütre Lindaga, kuidas see välja näeb? Jutt täitsa õige, see on kuidagi väga orgaaniline protsess selles mõttes, et, et ma kuidagi ei suuna ega juhenda teda, vaid tütar Linda ja lihtsalt on, on igapäevane osa ja väga tähtis osa minu elust ja, ja loomulikult ta vaata, mida mina teen ja kuulab. Aga vahel on sellised hetked, kui tema satub musitseerima ja neil hetkedel ongi need lood sündinud kas siis koos või, või siis täiesti puhtalt tema enda algatusel. Et jah, siin hiljuti oli üks väga vahva koostööprojekt Kerli strintsiga, kus nad otsisid just nimelt lastele või lastega kirjutatud laule ja siis me otsisimegi välja ühe tegelikult juba rohkem kui aasta tagasi kirjutatud laulu ja seadsime selle koos koski, oli Strings ansambliga ära, et see oli selline hästi tore kogemus ka, et kuidagi on juhtunud niimoodi, et kui, kui need esimesed paar kuud olid hästi väiksed, siis nüüd äkki Jean laulude ilmumine täie hooga nagu uuesti käima läinud. Aga mis plaanid sul on selle uue albumi lugudega, kas on ka mingisugune unistus või aimus, millal neid võiks saada siis päriselus kuulata inimesed? Esimene võimalus neid lugusid kuulda võib-olla natuke enamas, kui vaid helivormis avaneb juba siis päev enne albumi ilmumist, 18. juunil, kui näeb ilmavalgust siis minu enda õunaaias üles filmitud kontsertvideo, siis võib nii öelda, mille jaoks me oleme väga-väga kõvasti tööd teinud ja filmimees Ants Tammik võttis siis kõik selle albumi laulud ülesse siis nagu elusas esituses. Ja just nimelt sel hetkel, kui õunapuud olid just õide puhkenud. Ja sellest video esmaettekandest on kõik väga lahkesti palutud osa saama, et pärast seda saab küsida ka nii-öelda otse-eetris küsimusi. Aga edasised plaanid on need juulikuus, kui juba tohib natuke julgemalt kontserte anda, siis plaanime õuna, ei albumi esitluskontserte Eestimaa muhedates ja toredates paikades. Juulikuu lõpus siis. Kas sa oled selle peale ka mõelnud, et kui nüüd üks hetk on selline olukord, et saab jälle vabalt kontserte anda, saab vabalt ringi reisida, kas sinu elu läheb siis samamoodi edasi nagu selle aasta märtsi alguses näiteks pidid ju just siit Brüsselisse kõik see ära, et kes siis läheb sealt see asi uuesti sinu jaoks lahti või juhtub kuidagi teistmoodi? Eks seda näitab muidugi aeg, et mul on tunne, et päris samamoodi kõik asjad edasi ei lähe. Et kindlasti saab selle kriisi mõjusid tunda olema ka edaspidi ja keegi ei tea täpselt, kui pikalt. Et võib-olla meil siin Eestis on olnud nagu selline luksus elada oma üsnagi turvalises mullis ja Eesti riik on tegelikult ka küllaltki hästi selle selle kriisiga toime tulnud. Aga kui vaadata näiteks muusikamaailmas valitsevaid meeleolusid ja kui kõnelda välisajakirjanike või muusikaprofessionaalidega, siis on sealt pold küll kuulda ka selliseid kurvemaid noote, et võib juhtuda, et väga paljud kontserdipaigad et neid ootavad ees muutused või sulgemised, et ega eesootav seda keegi täpselt ei tea. Mis seal täpselt meil on. Et selles mõttes tuleb lihtsalt olla paindlik, kohanduda oludele. Ja eks jah, see rahvusvahelise tegevuse jätkamine on kindlasti mõnevõrra keerulisem edaspidi erinevate piirangute ja ütleme selliste praegu saadud löökide tõttu. Aga igal juhul mina ei kavatse meelt heita ja, ja ma olen ka tähele pannud, et enamik kesti muusikuid, kellega ma olen suhelnud, et nad hoiavad ikkagi sellist positiivset maailmavaadet ja, ja praeguses olukorras ongi just see väiksus ja paindlikkus ja kohanemisvõime on, on hästi-hästi suur eelis. Et me peame teadvustama seda, et meid ootavad ees muutused ja olema lihtsalt nende muutustega loomingulised ja kokkuvõttes alati on niimoodi, et millestki halvast saab alati sündida, aga midagi head ja muutusedki võivad olla pigem ka värskendavad. Ma arvan, et see on väga ilus sõnum, enne kui sa kirjeldasid oma albumi kaant, siis ma hakkasin mõtlema veel ühele asjal, et kuidas sulle tundub, kas see, millest sa oma laule lood, on selline lõputu ressurss või näiteks kui me võtame ühe õunapuuõie ja paneme selle albumi kaanele kujunduseks, siis sellest õiest enam õuna ei tule. Aga noh, kui võtta üldse kogu sinu aed, siis seal on õisi tohutult. Nii et seda saaki nagu tulemata jää, aga kui sa võtad oma elust midagi, paned selle laulu sisse, kas siis elus jääb midagi vähemaks? Praktilises mõttes et mingit pidi jääb, vähemaks, jääb vähemaks, võib olla aega oma lähedastele, eriti sellistel aegadel, kui album tuleb välja, siis see on ikkagi ka pere poolt väga suur, selline ühine pingutus. Aga teisalt ma ikkagi tunnen, et iga iga laul annab palju juurde mulle endale. See avardab kuidagi enda maailma ja maailmataju. Ja ma usun, et kokkuvõttes ikkagi saab sellest rikkamaks nende laulude sünnist, et see on väga filosoofiline küsimus, muidugi. No mina kuulajana igatahes olen kindlasti sinu muusikast saanud rikkamaks. Võiksime siia lõppu kuulata veel ühte lugu sinu pea Kirmuvalt albumilt ja sa oled siin andnud uue hingamise ühele päris vanale loole. Ma tahaksin kodus olla, miks sa selle valisid? No eks ikka nende õunapuu õite pärast et see laul lihtsalt hakkas minu sees helisema, leidis mingisuguse hoopis uue vormi kui mina ja ma arvan, et paljud inimesed on harjunud seda lugu kuulma. Tegelikult eriti huvitavaks muutus see lugu minu jaoks siis, kui ma selle tausta kohta rohkem uurisin ja teada sain, et, et see tõepoolest on loodud samuti naiste poolt ja samuti pigem sellistel keerulistel aegadel, et sõnad siis kirjutatud 1916 Helmi kohvi poolt. Kui ta oli vaid 20 aastane. Ja juba kaks aastat hiljem mõisteti ta surma esimese maailmasõjakeerises ja viisi loonud siis rahwartist nagu teda ühes artiklis nimetada tati Johanna tserning ja kandlemängija muuseas ja viisis loodud vahetult enne teise maailmasõja puhkemist. Et mul on tunne, et naistel on teatud enne tunnetus nendel naistel olnud, mis suudab kõnetada ka praeguses ajahetkes. Aga kuulame siia lõpetuseks seda laulu, aitäh, Mari, jääme, ootame seda albumit praegu. Ülejäänud lugusid saame kuulda siis juba juunil. Lõpupoole ja soovin sulle ilusat suve. Suur-suur, aitäh. Ja neil roosat. Juukseid. Ja neil. Juukseid. Ja kollakas-pruunikat. Ja kollakas-pruunikat, siili.