Klassikaraadio stuudios on tänase saate külaline, kirjanik Tõnu Õnnepalu, tere tulemast. Minu ees laual on teie uus luulekogu pimeduse tunnil ja selle punasel kaanel on üks pilt, mis kujutab siis päikesekiiri, mis läbi pilvede maa poole tungivad. Kas see pilt pärineb Vilsandil? Need pildid siin, kaanepilte siin sees on ka niisugused stiliseeritud fotod ühesõnaga fotod, need on need Vilsandilt, jah, need on mu enda tehtud pildid sellel talvel. Niisamuti kui need luuletused on sellel talvel kirjutatud. Ja kas Vilsandi on süüdi selles, et need uued luuletused selles luulekogus ilmuvad? Ju ta kuidagimoodi on, ega seda ju ei oska öelda, mis või kes süüdi on, lõpuks, et noh, mingit pidi see soov või unistus kirjutada riimis luuletusi, eks kohex raamatu täis on ammune. Aga noh, ma ei teadnud, kas sellest tuleb kunagi midagi välja, kas ma oskan või seal hakkama või kas üldse kuskile kõlbab. Aga siis sellel talvel kuidagiviisi hakkasin tegema ja ja see oli justkui mingi asi, mis, mis aitas üle saada nendest pimedusetundidest. Ja, ja ma leidsin, et see ei ole üldse paha neid riime teha või noh ega neid ei saa lõpuks teha niimoodi vägivaldselt, aga kui sa korra hakkad tegema sellesse maailma sukeldud, siis sa justkui hakkad neid riime kuulma enda sees ja elad nendes ja, ja siis nad tulevad, et noh, nüüd see raamat on ammu valmis ja ja, ja ma ei oska ta seda enam midagi arvata, ega ma nüüd jälle ei oskaks uriinis luuletusi kirjutada, vist. Ma kardan, kas ma nüüd kunagi enam teened ja Te kirjutate saatesõnas näib, et on asju, millest saabki rääkida vaid riimides. Kas on siis midagi, millest vabavärsiperioodil täiesti kirjutada ei saanud? Noh, see ei ole nüüd nii ja, ja noh, riime ei ole muidugi ainult üksi riim, seal on taga ju terve vorm veel niisugune korrapärane vorm ja noh, see on kindlasti väike liialdused, saabki ainult rääkida, aga võib-olla just just nimelt tänapäeval, kui noh, see vabavärss on olnud vabavärss juba üle 100 aasta olemas. Noh, kunagi 100 ja rohkem aastat tagasi leiti, et see Riiman ennast ära kulutanud ja, ja üldse võlts ja kunstlik ilutusel hakati tegema vabavärssi. Ja noh, seda on siis tehtud ja minagi olen peamiselt kirjutanud vabavärssi. Aga noh, lõpuks ei ole enam kindel, et see üldse ongi veel värss või luule, kui, kui see nimi juurest ära võtta või need read, mis on murtud justkui värssideks panna üksteise järel, siis vahel need vabavärsis luuletused on lihtsalt niisugused lookesed või, või mõtteterad. Ja teinekord päris tavalised. Muidugi mitte alati. Aga kuidagi noh, võib-olla on hea vahetevahel seda luuleminevikuga meelde tuletada või muidugi see riim ei ole kunagi kuhugi kadunud, aga aga noh ütleme, et no ütleme, et minul oli ta lihtsalt lihtsalt vaja mingiks enese korrastuseks ja ja ka võib-olla mingi niisugune soov jätta endast maha ühe triimid. Stream'i ka niisugune asi, et ta jääb meelde kui mõelda, millised luuletused on meelespeas. Minul küll on nad enamasti ikka liimis luuletused, mida ma tean peast, teiste inimeste luuletused, neid enda omi ka, aga aga noh, see riim on üks võimas niisugune meeldejätmise vahend, aga mitte ainult seal on veel veel midagi huvitavat. Et see, see elekter, mis võib sündida kahe sõna vahel, mis lähevad riimi kui, kui seal on see elekter, see, see võib anda täiesti terve luuletusega, sellest võib sündida luuletus ja tihti sündiski sellisest sõnapaarist, mis seal lihtsalt sõnapaar, vaid kus on sees mingi konflikt, mingi mõte. Et nii, nii see kuidagi on. Ja te ütlesite, et teil on endal peas teiste luuletajate riimis luuletused ja ka enda omade tihti luuletajad ütlevad nii, et toima enda luuletusi. Ma ei tea üldse ja et kus on see raamat, et ma saaksin neid lugeda isegi enne, kui me siin mõnest luuletusest rääkisite te ilma raamatute, teadsite neid peast, kas on siis suhe nende luuletustega kuidagi teistsugune kui varasema luulega? No üks asi on see, et seened on nii värske, veel alles sellega tegelesin ja kui ma need kirjutasin, noh, siis ma mõttes neid neid tegin. Ja siis olid nad mul küll kõik peos ja aga nüüd kindlasti kõik enam ei ole. Aga noh, kui ma korra vaatan, siis, siis on kohe jälle seal noh, need ei ole ka nii palju ja aga noh, just see ajaline lähedus veel. Ja, ja kindlasti nad jäävad elu lõpuni selles mõttes, et noh, mitte päris päris, võib-olla alati peas, aga korra vaatad üle, siis on jälle meeles. Ja see on. Ma ei mõtlegi siin nüüd niivõrd neid enda luuletusi, aga miks ka mitte neid aga neid kõiki värsse, mis, mis niimoodi peas on, see annaks omamoodi väikene varandus selles mõttes, et nad võivad aidata mingil jällegi ühel pimeduse tunnil kui ei tea, mida mõelda ja teha, et siis tuleb meelde Ja vahel see teeb meele rõõmsaks, isegi kui salm on kurb ja veel eriti eriti, kui ta on kurb teha meele rõõmsaks. Omamoodi on see ikkagi pöördumine mingisuguse range süsteemi poole ja noh, läbi ajalookunstnikud otsinud tegelikult endale mingit süsteemi, mille sees nad saaksid olla vabad. Kas see vastab siis tõele, et ainult ühe range süsteemi sees saab inimene tunda tõelist vabadust, kunstnik siis? See kindlasti ei ole kogu tõde, aga, aga see range süsteem võib teinekord aidata leida seda enda vabadust ja see vabadus ongi vahel see kuhu see süsteem sind juhib, sa kuidagi mingis mõttes nagu annad tegelikult mingi vabadus hoopis ära. Kui sa võtad nüüd selle Rimi värsi, kus on üldiselt ka kindel arv silpe ja kõik veel igasugused nõksud ja asjad. Et, et see on ju tohutu enesepiiramine. Aga sa just kus võid tagasi saada isegi mingisuguse puhtama enda. Ja mis väärtuslikku võib juhtuda on, on see, et see riim või see vorm viib sind sinna, kuhu sa ei mõelnud minna? Ühtepidi nagu vaba oleks inimene, kes plaanitseb, eks ole asju ja siis viib, teeb nad teoks. Aga kas ta alati ongi need, meie plaanid on tihti nad on ka sundmõtted või nad on kuskilt võetud või mingisugused ideed, mis meid millegipärast valdavad. Ja kunstis on küll nii, et tegelikult maksab ikkagi pigem ainult see, mis, mis sünnib vastu sinu tahtmist. Mis on midagi sellist, mida sa ei kavatsenud, mis, kuhu sa jõuad. Et ühtepidi, see on nagu tegelik vabaduse puudumine sind viiakse kuhugi. Aga teistpidi sa avastad midagi, mida sa muidugi avastaks ega leiaks. Et jällegi noh, see on hoopis uus vabadustes. Kui neid luuletusi lugeda, siis kumab siit läbi ka mingisugune fataalsus või mingisugune viimase kohtupäeva teema võib-olla isegi ootus selle järele esimeses luuletuses mingisugune uus surmaviide või vähemalt tuli see pilt millegipärast ette, mis seal esimeses luuletuses oli, kas see tunne on vale? Tunne ei saa olla vale, kui inimene loeb luuletust, siis tema tunne ei saa eluilmaski olla vale ja, ja mina ei ole ka see, kes ütleb, milline tunne on õige ja milline vale sest see suhe, mis tekib ühe luuletuse ja lugeja vahel see on täiesti isiklik sfäär. Ja noh, ma ei tea, mis seal, mis seal kõik võib tekkida, et noh, mina mäletan seda veel, ma mäletan seda aega ja neid tundeid, mis olid koman, neid värsse tegin aga aga noh, lõpuks nendel ei ole ei olegi tähtsust, et kunst viib ikkagi väljakunst, on lõpuks olemas selleks, et elada oleks kergem mitte mingit muud ülesannet, tal ei ole. Elu Omaani suguses reaalsuses ja, ja loomulikkuses on õigupoolest talumatu. Aga noh, siis on meil hulk asju ja kunst on üks nende seas, et me selle elu kuidagi välja kannataksime, ära elaksime, isegi rõõmsad oleksime. Aga noh, see ei tähenda seda, et see kunst peab olema lõbus vaid vaid kuidagi tihti kunstis asjad toimuvad nagu vastandmärgi all. Et kurbusest aitab välja minu meelest pigem kurb teos kui, kui, kus, sest noh, sa oled kurba, selle lastakse mingit lõbusat viisikas, siis. Vabandage väga, see solvab või vähemalt ei kuidagi ei leevenda kurbus. No tead, mul on niigi raske olla ja nad tulevad veel oma laulukest, tegesin. Et vahel vahel on, on küll, nii et kui sa näed, et kellelgi veel on raske, et see, see on see, mis aitab. Omamoodi on see ka väga musikaalne luulekogu, esiteks juba see riimilisuses täpselt tekitab mingisuguse rütmilisuse ja, ja kuidagi need hakkavad käima mingisuguses teises taktis kui näiteks vabavärss. Ja kui rääkida muusikast, siis siin on mainitud ka ühte Kevin Priversi lugu või tegelikult selle aluseks olevat laulu Chises plaadnewerfeilsmi, et kas see on mingisugune teie jaoks oluline teos. See on juhtunud tulema, ellun niimoodi juba ammu-ammu. See oli muidugi sõber Erkki-Sven Tüür Hiiumaal. See pidi olema kas 80.-te lõpp juba üheksakümnete algus ammusel ajal kes tõi selle loo kasseti peal kunagi või? Noh, ühesõnaga seda kuulasime, ma sain ka selle kasseti ja ja noh, siis oli midagi väga uut. Ja kuidagi noh, ma kuulasin seda siis palju kordi ja nüüd sellel talvel, ta sattus mulle jälle ette, vahepeal ammu-ammu ei olnud seda kuulanud. Jälle kuulasin palju pardi. Noh, ta ongi niisugune palju kordi kuulamise, noh, see on ise, eks, lõputu kordus ja kui ta veel kordama panna, siis midagi seal on erilist, jah. Ja noh, see kõige erilisem asi, ma usun, ikkagi on see kerjus või see, see mees, kelle erin projerselt tänavalt leidis ja kes seda laulukest laulab. Selles laulmises on midagi. Ja tema kuulis selle ära ja ta nägi, et siin on Aga kui palju te usute sellesse, et, et sellised olulised hetked või tõe hetked tulevad praktilises elus kas kuskilt mõnes mõttes kas täiesti suvalisest või ootamatust kohast kerjuse suu läbi kuskilt tänava nurgalt või on see juba poeetiline liialdus? Need tõe hetked saavadki tulla ainult tundmatust kohast, sellepärast et noh, tõe äratundmine tähendab ikkagi mingisugust purunemist alati, või noh, ütleme selle selle purunemist, mida me enne pidasime tõeks mingit avanemist vähemalt mingit ilmutust. Sest noh, muidu muidu see on lihtsalt mingi tõsiasi või noh, mida me juba enne teadsime. Selles mõttes tõde, see ei, see ei tähenda selle teadasaamine meile enam midagi ei anna, aga uus tõde saab kuidagi meid tabada ainult ootamatult. Ja seda teinekord juhtub. Ja ka miks ja, ja kuidas, seda muidugi mina ei oska öelda. Noh, võib-olla on elu väga suurelt vaadates ka nagu mingi luuletus, kus on riimid sees, et et kuskil tähendab, need read on kole pikad ei näe sedamoodi oma elu luuletust. Niimoodi ülevaatlikult, et kuidas Riimriiniga kokku läheb. Ja rida reaga võib-olla on arvelt laiule See Kevin Paju oli see lugu kuidagi juhtis lugedes tähelepanu ka sellele, et seda sõna jumal mainiti oma luuletustes, küll aga kirjutate selle läbivalt väikse tähega mõni aeg tagasi mulle lihe kultuuriväljaande toimetaja ka selline kirjavahetus, kus ta ütles, et nende keeletoimetajad on omavahel kokku leppinud, et, et jumal on väikese tähega. Et kes siis on jumal väikse tähega. No minu jaoks väike suur täht on siin funktsionaalset kuidagimoodi või ütleme, sellised esteetilised asjad, et jumal ei muutu sellest ei suuremaks ega väiksemaks, kas ta kirjutada suure või väikse tähega. Aga see annab ütleme, iga suure suure tähega sõna omab mingisugust erilist kaalu, kui see ei ole pärisnimi, seal ongi põhimõtteliselt eesti keele grammatikas, see on niisugune vaidlus, et kas, kas jumal on pärisnimi või üldnimi, et kuidas teda kirjutama peaks, üldreegel on jah, nagu kirjutatakse väikese tähega, jällegi noh, piiblis on ta muidugi suure tähega jumal ja issand. Ja ütleme, noh see on mingi niisugune asi, et millist rõhku sa sellele sõnale tahad panna või kuidas teda esitada või, või kuidas ära määrata, et enamasti ma olen kirjutanud. Arvan, enamasti olen kirjutanud suured ajaga tegelikult tekstides jumal. Aga siin ma tahtsin ta jätta kuidagi vabaks, et inimene loeb, nagu ta tahab ja ka võib-olla nagu teadmatuks, et ega mina ka ei tea, kas ta on suure või väikese tähega rumalalt küsima. Aga kui palju te oma tekste ise toimetate, kas need luuletused näiteks on sündinud sellistena nagu nad siin on? Sündinud sündimine võtab ikka aega, ega nad päris päris ühe hooga, mõni on tulnud küllaltki ühe hooga. Aga mõni on noh, nagu ma ütlesin, et tihti on see riimi paar tuleb noh, seal on mingisugune mõte, ega siis sellega kaasas käib ringi paar, mis tundub huvitav, ma kõnnin sellega ringi või no ütleme nii, see oli sel talvel seal mööda seda saart. Ja siis siis sinna hakkab midagi kujunema peas või, või noh, kui hakkab ja vahel tuligi ainult salm või paar ja sellest ei tulnudki mitte midagi välja või ja vahel vahel juhtus nii, et salgnerini paar üldse kadus ära hoopis see luuletus, mis sealt kasvas, oli, muutus iseseisvaks. Sellest aga ma ikka tegin neid. Vaatasin, tegin, tegin üle ja noh, see on selline lihvimise töö. Et põhimõtteliselt noh, kuna see vorm on niivõrd range, siis seal Ta peab ikkagi sündima võrdlemisi valmina selles mõttes, et seal ei saa olla väga palju üleliigseid silpe ja kuigi siin on ka väikesed, niisugused teadlikud kohad, kus see vorm vabaneb ka endast korraks. Aga noh, ma ei oskagi öelda, on see, need töös on kuidagi nagu pigem lõbu või selline tore meelelahutus, nende värssidega tegelemine, nende meeles kandmine ja vahel tuleb mingisugune parem mõte, et kuidas seda seda kohta teha. Jah. Aga nagu ma aru saan, teie jutust, siis luuletusi sünnilaua taga vaid kõndides või vähemalt esimene idee Kuidas kunagi vahel ka laua taga, aga, aga tihti ikkagi kõndides vot kõndimine no üleüldse mõtet tulevad võib-olla minul vähemalt kõndides rohkem ja kõndima ja sees on ka oma rütm. Võib-olla, kui nii mõelda, nii nagu nagu luulaski, et noh, mingi liikumine, et see liikumine on ju tähtis luuletus, ei tohi paigal seista. Kas sellel viimasel ajal oletegi tegelenud just peamiselt luuletuste kirjutamisega, et olete olnud nagu selles vaos või on teil veel midagi käsil? Tegelikult sellega paralleelselt Ki oli käsil igasuguseid asju aga ma ei oska öelda, kas nendest ühestki midagi tuleb peale nende võib-olla võib-olla kõik see olulisem jõudiski siia luuletustesse lõpuks. Et see, see, mida ma veel kirjutasin, selle kokkuvõte ongi siin aga, aga iseenesest see ei olnud ainus asi. Mida ma siis kirjutasin ja ma ikka midagi midagi nagu püüan teha kogu aeg, aga seda kunagi ei tea. Kas sellest midagi välja tuleb või no ütleme, teatud maalt juba juba ka teab või noh, see on ka mingil määral otsus, ütlesin, et see asi lõpule viia, aga aga tihti sinuga lihtsalt harjutamine või selline. Proovimine kuskile jõuda. Teie Vilsandi blogi austajad ei annaks mulle andeks, kui ma ei küsiks nüüd teie käest miks otsustasite oma blogiga minna suvepuhkusele. Kuulajad ja lugejad jäävad täielikult ilma kõigest, mis toimub Viljandi looduses. Linnuriigis. Noh, saab vaadata eelmise suvepilte. Nii erinevad ka pole. Ma ei tea, natukene see pildistamine väsitas ära. Tahtsin vahet pidada ilma ilma kaamerata ringi käia, muud midagi. Ma arvan, et see on ammendav vastus. Kui me tuleme selle luulekogu juurde tagasi, siis ma palusin, et loeksite siit ühe luuletuse ja pidasin silmas selle luulekogu viimast luuletust. On sellel raamatul mingisugune selline loogika, et me saame üleüldse hüpata otsesele viimase juurde. Noh, õnneks luuletused on niisugused iseseisvad, et nad kõik elavad oma elu. Ja selle selle raamatu niisugune järjestuse ainus loogika on tegelikult kirjutamisjärjekord. Nii et noh, selles mõtestada võib ka võtta kui talvepäevikut, aga noh, ma ei ole seda siin kuidagi rõhutanud, ühelainsal luuletusel on kuupäev all, aga noh, see ei ütle midagi. Aga tegelikult lähetaja? Kuidas läheb järjest ja? Ühesõnaga noh, mulle tundus algusest peale nii nii loomulik, ma ei hakanud neid kuidagi ümber tõstma, et minu jaoks on seal olemas mingisugune areng või liikumine. Tegelikus elus ja ma ise ka luulekogu ikka kuskilt keskelt lahti ja loen, aga võin ka järjest lugeda. Seda võib alati teha. See ei ole kunagi keelatud. Tihti ikka poeedid panevad mingisuguse kompositsiooniga kogu raamatusse, aga see kompositsioon on siis kuidagi ja kui elu enda kompositsioon, nii ta välja kujunes. Aga kui te alustasite kirjutamist justkui pimeduse tunnil ka see, kuhu te jõudsite, on midagi muud. See pimedus tund enamasti kui niimoodi praktiliselt rääkida, kui ma neid salme kirjutasin, see oli tund enne koitu või need tunnid noh, talvel see koidik tuleb ju hilja. Ja siis on niisugused pimedad tunnid veel, kui juba hommik tuleb. Ja, ja siis viimaks ta tuleb ka ja ja mu aken seal on just selle talve koidiku poole itta ja ma ei olegi kunagi näinud veel päriselt ka kuskilt paistab need talve koidikud on nii värvilised, kui on veel tegelikult veel täitsa pime on maa peal, aga seal taevas juba oi, sinna tulevad mingit noh, nendel värvidel ei olegi justkui õiget nime. Nad ei ole punased ja kollased ega oranžid. No ühesõnaga suur värvi pidunud muidugi kui on selge, taevas läheb seal lahti. Et noh, ma, ma ei tea, aga ma, ma loodan, et ju see teekond ikka kuskile välja viis. Kui ma võin paluda seda viimast luuletust Ma olen esimene inimene. Ma istun üksi aja kõrgel kaldal. Sel jõel ei ole minu keeles nime. Ta vool on lihtsalt suur, on valdav. Kuid kes see oli, kes siin enne oli? Ja mida õieti ta minust tahtis? Kas tema oligi, kes andis voli mul pidada siin ajakaldal vahti? Miks oh, miks ta rääkis mulle sinust. Mu südames ei olnud enne sõnu Nüüd ootangi sind sellest kevad Winust ilmuvat on valu äkki manu. Ja tahaks eitagi end sinna jõkke. Et kõik, mis tuleb, kunagi ei tuleks. Ometi. Öö tulles süütan lõkke. Nüüd alati nii kaua, kui sa tuled Suur aitäh Tõnu Õnnepalu, aitäh selle luuletuse eest selle luulekogu eest ja meie vestlusest.