Kirke Karja kvartett on ansambel, mis tegutseb juba alates 2015. aasta kevadest kvarteti käekäigust nüüd viimastel aegadel ja selle uue plaadi sünnistrite, mis kontseptsiooniga on see uus plaat võrreldes selle esimese plaadiga? Esimene plaat? Ta, mille nimi on turbulents, troblents, see ilmus, kas äkki oli 2016 kevad ja, ja esimese plaadi me tegime kõige esimeste lugudega üldse, mida me mängisime, mis olid tegelikult minu magistrieksami kontserdi tarbeks kirjutatud. Aga see plaat, et see mingis mõttes on ka peal puder ja kapsad, et lood on väga erinevad. Mõned lood pigem kõlavad nagu nüüdismuusika ja mõned asjad on väga proge rukilikud. Et seal lood on väga erinevad, aga me mõtlesime, et pandi omavahel, et me oleme nii palju tegelikult koos mänginud ja aastad, mil me oleme tegutsenud, on olnud ikkagi päris tihedad ja mul on palju esinenud, palju proove teinud ja palju vaeva näinud, et oleks aeg, et selle aja jooksul tekkinud uus materjal talletada selle bändiga, te olete esinenud ka välismaal ikka päris, päris palju. Ja mul on tegelikult kuskil olemas see nimekiri nendest riikidest, kus me oleme käinud ja ja Euroopa mõttes on. Mõned kohad on veel katmata Moldova, Bulgaaria, Slovakkia ja mõned sellised, aga, aga muidu oleme hea päris palju jõudnud käia ja ka seda uue plaadi materjali olete välismaal esitlenud juba ja esitluskontsert toimuski tegelikult 15. novembril Poolas Gdanskis, festivalil jazz Tšintar. Ja sellepärast me tegelikult selle plaadiga tegime, sest kui see festival võttis minuga ühendust aasta aega tagasi, nad ütlesid. Nii, me tahaks seda bändi enda festivalil, aga, aga ma tahaks, et ta tuleks uue materjaliga ja siis meie ansamblikaaslastega arutasime ja mõtlesime, et no selge, ei tule lihtsalt uut kava mängima, vaid mete muhe plaadiesitluskontserdi seal. Aga Poolas oli siis see festival, mis festival see oli ja kas said aimu ka, mis seal muidu toimus? Džäss, Jountar ja seal tegelikult esines üks eesti bänd veel ja Peedu kass momentum, ehk siis meie sinna kohale läksime, siis me nägime juba Peedu kassi Toomas Rulli, kes seal randla lutt, et päris palju eestlasi oli seal korraga. Muidu see festival, tundus, et nendel oli väga huvitav. Huvitav esinejate nimekiri. Tšuša reetmann oli ja siis veel Põhja-Ameerikast. Jimi Bronš, üks trompetimängija, kes on väga palju nagu kajastust leidnud siit-sealt ja üldse selline väga huvitav, huvitav kava oli, et tundus, et seal nad ei olnud mõelnud, et selle peale ekstra, et kes võiks tuua hästi palju publikut, et need nii-öelda lained olid sellised, et mõnel teisel festivalil ei oleks peaesinejad, aga ikkagi oli väga palju rahvast, aga see suunitlus oli rohkem nagu selline moodsam instrumentaalmuusika. Ja kuidas teie Ta on seal vastu võeti, kuidas Poola publik oli, ma arvan, et hästi mulle väga meeldib ja Poola inimesed ja meil bändiga meil on nagu Poolaga mingi eriline sidet, kuna hästi paljudel reisidel. Me oleme pidanud ootama Varssavi lennujaamas ja siis kuidagi räägime hästi palju mingitest poola asjadest ka, et see oli kuidagi väga märgiline olukord meie jaoks, et seal saime mängida. Sellel plaadil on siis Kirke Karja kvartett ja siin mängib kitarri Kalle Pilli kontrabassi Raimond Mägi ja trumme Karl-Juhan Laanesaar, nii et see on juba püsinud siis viimased kolm aastat vist kindla lase koosseis. Aga võib-olla natukene veel selle plaadi sünnist, kuidas salvesta pidali? Salvestasime selle siinsamas raadiomajas esimeses stuudios suvel juulikuu lõpus, tavaliselt sel ajal inimesed tahavad väga puhata. Me mõtlesime, et kasutame selle aja ära, Mil tegelikult paljud tahavad kuskile maale järve äärde minna ja, ja teeme natukene tööd. Suvel mingis mõttes on väga tore muusikat salvestada, et ei ole nii palju mingeid muid kõrvalisi kohustusi, on lihtsam teha endal järjest kolm-neli päeva täitsa vabaks, et saaks telefoni välja lülitada ja siin piinadeta stuudios olla. Jahedus stuudios võrreldes sellega, et ikkagi ilm oli ka päris soe ja just aga esimese plaadi tegemise ajal olime siis Riias, tegime selle seal ühes stuudios ja siis oli ka mingi meeletu kuumalaine, et need mõlemad plaadid, mis me oleme teinud, on olnud mingi leitsakuga. Võib-olla nendest lugudest ka, kui on midagi, mida sooviksid spetsiaalselt mingite lugude kohta võib-olla rääkida, mis oleks kuulajatele huvitav. Näiteks üks lugu, mis on plaadi lõpulugu, mille nimi on trepp. Sellega on üks huvitav lugu. Nimelt muidu oleme selle bändiga alati mänginud nagu festivalidel või siis on olnud spetsiaalselt kontserdid. Aga ükskord juhtus nii, et pärast seda, kui me mängisime Sõru jazzifestivalil siis Sõru jazzi korraldaja Pille luukin ütles, et üks festivalikülastaja tahaks seda bändi näha enda sünnipäevapeol. Ja muidu ma olen natuke skeptiline selliste asjade suhtes, aga ütleme, selle sünnipäeva lapsega suhtlesime siis tundus, aga miks mitte. Ja siis ta tahtis natukene soovilugusid ka üks soovilgualisteeruvaid häbenud, aga ta tahtis, et me teeks enda versiooni. Seal oli veel lugusid, metallikat oli, Queeni oli ja siis me pöörasime mingeid asju väga pea peale ja siis mängisime seda Sweetil häbenit, aga ma mõtlesin, et et võiks teha selle loo niimoodi, et taandada sealt välja enamus informatsiooni, aga jäta kuidagi nagu see põhiline harmoonia liikumine alles. Ja et muudaks seda tempot ka, et eks selle loo nii aeglaseks, et ajataju hakkaks natuke nagu teistmoodi toimima. Aga ma ei tea, kui palju kuulajad aru saavad seda lugu kuulates, kui nad seda taustainfot ei tea, et, et see on tegelikult Steel võitjad, Helen. Ja lisaks muidugi ma registreerisin selle loo autorit ühingus ka kui minu enda kirjutatud loo. Aga siin tegelikult nagu kumab läbi ikkagi see päris stiili võitjad on ka mingit intonatsiooni, see on päris huvitav väljakutse vist, kui öeldakse, et mängige mingisugust sellist tuntud bändide muusikat, aga samal ajal kui teile antakse vabad käed, et võib seda seada nii nagu ise soovid ja aga mulle tundus, et see lugu ja, ja noh, muidugi Metallica lugu ka, mida me tegime, selle Metallica lugu siin plaadi peal ei ole, aga nendes bändides ongi nagunii teistsugused pillid. Esiteks juba laulja, mida meil ei ole, ega ka tule, pluss veel mingeid väga põhilised asjad on teistsugused, et meil on nagu kontrabassbändis ja meil on bändis kitarrist, kes on Kalle Pilli nii, nii oma soundiga, et meil ei ole mõtet hakata imiteerima või, või mingit originaali koopiad taga ajama. Paidet, meil nagu ainus võimalus ongi teha midagi väga teistmoodi ongi vist praktiliselt ükskõik, millest on võimalik midagi teha nii-öelda ja et selles mõttes on ju ka jazz, artiste, kes seda on tõestanud kas või pianist, eks, kes mängivad kõikvõimalikku roki popmuusikat, aga teevad seda niimoodi, et seal ikkagi kõlab nagu nende teosse oleks. Ja veel üks näide, mis pähe tuleb, kohe Tigranhamasse on, kui ta käis Tallinnas mõned aastad tagasi KUMUs andis soolokontserdi Jazzkaare raames siis ta ju mängis Veljo Tormise muusikat. Aga see kõlas niimoodi, nagu sa võiks olla armeenia rahvaviis. Plaadi nimi on vonka prodoisse, ma peaks selle kohta küsima ikkagi. Kas paradiis saab olla ka selline? Mitte päris paradiis? Oi, ma ei oska öelda, see tegelikult see pealkiri on ühe loo pealkiri ka sinuni, ühesõnaga siis samanimeline Pala ja see on üks lugu, mille ma kirjutasin hästi ruttu, tegelikult ühele teisele bändile üldse. Aga vahepeal juhtubki nii, et mõned lood, mida võib kirjutada väga pikka aega ja uues selle maha istuda ja mingite taktide kallal nokitseda. Aga see lugu sündis väga ruttu. Vähem kui tunniga oli see tegelikult olemas. Ja pealkiri tuli ka kuidagi. Noh, mul oli hästi kiiresti ilmselt vaja midagi ja siis esimene asi, mis pähe tuli, see nagu, nagu sattus nimedest rääkides veel siin on üks lugu, ühe nimi on avalugu piits, piits, piits nagu löögid, löögid, löögid, ja siis on üks selline pala nimega Andbises. See tegelikult tuleb. Inglismaal tegutseb üks bigbänd piitsankises ja see on omamoodi ka nendega seotud, sest kõnekvartetiga käisime poolteist aastat tagasi Chasse Heidi missil mängimas siis pärast õhtul seal festivalialal ma tutvusin nende muusikutega sellest piitsankises bigbändist ja panin neid varem kuulanud ka, aga ma ei viinud nimesid ja nägusid kokku, kuna seal on palju inimesi ja ma ei mäleta nagu seda lahti väga hästi. Siis me sattusime nendega kena ja, ja nad olid meie esinemisest hästi sillas. Ja mina nende esinemisest ka, et kuidagi see oli üks tõuge, miks see plaat sündis, et kuidagi nemad väga õigel hetkel andsid seda julgustust juurde. Kaks lugu on siin sellised, mille pealkirjad on mulle tuttavat, kuna mulle meenub, et te mängisite neid kevadel jazzkaarel teise bändiga kas oli nii long term ja mujal ja sul on väga hea mälu. Et see oli just nimelt see klopti Kirkenda klingons? Jaa, jaa. Kas need olid siis algselt mõeldud just sellele bändile või, või olid need lihtsalt värskemad palad? Sul teed on tegelikult mõeldud üldse klaveritrio ole aga need lood long toime mujal kuidagi tundus, et neid annaks mängida ka teiste bändidega, kuna selle trio helikeel triivib kuhugi mujale. Et siis ma leidsin, et ma kohandan need lood teistele bändidele ja proovisime muidugi siis selle kätkenud Kirke Klingoni segaja kvartetiga. Kirjeldused kvartetile sobib paremini. Kõik need lood, mis sellel plaadil on, need on sündinud hästi kiiresti. Ma tavaliselt võtan palju rohkem aega lugude kirjutamiseks, sest lihtsalt kulub rohkem, aga näiteks tööninga Page ja off the ground, need on ka sündinud umbes poole tunniga. Kuna ma mingil hetkel üritasin ennast distsiplineerida niimoodi, et võtan näiteks viis tundi iga tunni aja jooksul, ma pean kirjutama algusest lõpuni mälu ja siss of the kraan ja treeningu nad olid, siis need on ka selle harjutuse käigus sündinud. Ma saan aru, et sulle meeldivad sellised harjutused, et saad püstitada endale mingi ülesande ja siis nad püüad sellest nagu lähtuda. Aga kas on ka mingi erinevus, kui kirjutada lugu poole tunniga valmis või et kui näha sellega ikkagi päris palju vaeva, nagu ilmselt oled ka teiste lugudega näinud? Vahel kui aega on hästi vähem, siis kuidagi on lihtsam ennast kokku võtta. Ja enamasti lähevadki noodipaberile need ideed, mis tulevad esimesena, ehk siis see mingi analüütiline osakond ajustate, et sellele ei ole nagu võimalik anda üldse mingit, et aega midagi seal toimetama hakata ning pidi see kõik toimubki väga kiiresti mingite esmaste impulsside najal. Jah, just, et seda filtrit ei ole enam vahel, et kas see nüüd on üldse hea idee või kas see on halb idee, et sageli need filtrid pigem just nagu takistavad mingi mingi hea idee talletamist. Sest et ikkagi hakanud mõtlema, et kui see idee tuli nii ruttu, et äkki ma peaks ikka kell natuke kaaluma, kas see väärib kirja panemist ja nii edasi, aga teinekord algselt teeb, töötavad kui tuleb õhtul mõte ja siis hommikul mõtlen, et paneks selle kirja, siis võib-olla on juba hilja, et võib-olla mõtlen, et võib-olla see ei olnudki nii hea mõte või täpselt. Aga kas suled ideed tekivad ükskõik mis olukorras, et selles mõttes, et võib tõesti olla mingisugune suvaline olukord ja sul tekib see mõte ja sa pead selle kohe kirja panema või kuidas sul on enamasti niimoodi päris, mitte ma tavaliselt ikkagi istun maha ja natukene improviseerin klaveri peal ja siis, kui midagi huvitavat jääb käe all, siis see aga, ja muudes olukordades pigem nagu seda väga ei juhtu. Aga muidu tegelikult on selliseid käivitavaid sündmusi küll, mis tegelikult ja nagu hiljem mingil moel kajastuvad nagu kirja pandud muusikas. Näiteks ma olin mõni aeg tagasi, hoopis on Londonis, mis juhtus selline lugu, et ma läksin õhtul ühte klubisse kontserdile ja siis, kui ma sealt ära läksin, mul oli hästi kiiret juuda metroo peale ja ja kuna seal igal pool saab ikkagi nagu sularahavabalt hakkama, siis mul oli ainult pangakaarte, ei olnudki mingit sularaha ja ja kuna London on kallis linn, siis oled, kellega me üldse nagu mingit raha oluliselt ei olnudki. Aga siis, kui me sealt klubist välja tulin, siis mulle tuli vastu üks kodutu naisterahvas, kes oli täiesti ahastuses. Ta oli umbes minuvanune, ma arvan ja, ja siis ta küsis inglise keeles, k, et kas teil on mulle natuke raha anda ja ütlesin, et ei ole. Siis ta kuidagi nagu ei läinud kohe äravaid vaata, kõndisin natuke veel ringi ja siis ütles, et nagu tervele inimkonnale, nagu mitte ainult mulle, ma arvan, et kuidas te saate nii südametud olla, et kas sa kujutad ette, kui halb mul on, miks sa südamed tuled? Tol hetkel mul ei olnud nagu pikemalt aega nagu mõelda selle olukorra peale, aga, aga pärast nagu hiljem õhtul ma olin koju jõudnud, siis ma mõtlesin selle olukorra peale, et kui jube see tõesti oli. Aga no ühesõnaga, see on üks näide sellest, et kuidas nagu mingit muud olukorrad võivad nagu, nagu käivitada midagi ja siis tundsin kätt ja ma olengi nagu väga südametu ja ma ei saanudki nagu enam mitte midagi nagu teha tema jaoks. Aga näe, mingi muu elu tegelikult ikkagi nagu jõuan nendesse lugudesse, ma arvan. Ja sul on veel üks ansambel, vähemalt üks ansambel, millega sa oled ka välismaal käinud just hiljuti, et kui ma kasutaks võimalust küsida selle kohta, et Lauri kadalipp Sovshaasiga käisite kajutit tuuril just. Ja see on üks selline tuur, mida Eesti kultuuriatašee korraldavad igal aastal novembrikuus ja nad üritavad sinna võtta alati mõne noore eesti kollektiivi aga kellele samal ajal oleks nagu seda tahtmist ja püüdlikkust ja pealehakkamist, et ka laiemal turul toimetada. See on väga tänuväärne kogemus, et nad aitavad seal korraldada, aga et see ikkagi nagu bändi enda vastutada, ka mingid asjad, aga nad hoiavad asjadel pilku peale, on juba mingit kokkulepet teinud mingite esinemispaikade festivalidega. See on väga tore, et see on juba aastaid toimunud ja publik tuleb kohale, selles mõttes, et on kontsert nagu ikka, eks ole, erinevates linnades, mis linnud need olid, kused, kontserdi toimusid seekord. Sel aastal oli Berliin, Brüssel, masei kaan, Pariis ja London, nii et sellist nagu reisimist oli päris palju vist, sest et see toimus ju kõik suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Ja kui kontserdid on järjest päevadel, siis on natukene keeruline, sest et siis ei jõua väga magada üldse ka, kuna ikkagi nagu reisima peab hommikuti väga vara ja kui ärkama peab neli, viis, kuus ja kontserdid lõpevad südaöö paiku, siis see tegelikult on mingi aja peale väga väsitav juba ja no ega siis olidki palju aega, et sound ju ka ja siis kontserti ongi. Jaa, no ma võtsin sinna reisile ka mõned raamatud kaasa ja arvuti ja kujutasin ette, kuidas ma ikka rongis loen ja teen tööd, aga tegelikult ei jõudnud mitte midagi. Aga ilmselt on ikkagi alati väga põnev esitleda muusikat uutele inimestele, kes ei ole seda varem kuulnud ja kes ei ole võib-olla üldse täis midagi kuulnud ja noh, tõenäoliselt ei ole hea mitte midagi kuulnud, kui on ikkagi nagu Noor-Eesti vändajõuga juhitud sõidu sõidu tegemisi. Et nüüd sa oled vist juba natukene sisse elanud sellesse töösse ja väga äge oli ju galakontsert, mis toimus, mis oli ka väga hästi korraldatud rõõm kuulda ja meil on väga tore meeskond seal ka. Õnneks ma nagu see on väga paljusid asju edasi delegeerida ka, et näiteks kui skaala oli, ma olen täitsa nõus, õnnestus suurepäraselt kõigi minu käsi seal väga palju mängus ei olnud, ma pidin lihtsalt alguses kõne pidama ja dokumente allkirjastama ka kogu see sisuline pool ja korraldused seda tegid meie meeskonna liikmed ja nad on fantastilised. No tore, et nüüd meie džässielu korraldamine on liikunud sellise põlvkonna kätte, kes on ise saanud Eestis jazzihariduse, et varem ju tegelikult olid kõik siia sellele džässiharidusele aluse panid, aga kes võib-olla olid pigem välismaal, et praegu on ikkagi selline meie noored muusikud juba tegema silma. Ja mulle tundub ka, no eks vist on loogiline ja et mingi hetk nagu keegi peab selle teatepulga üle võtma ja, ja mingi hetk, mil me peame kellelegi edasi andma ja nii see käib. Ja aitäh, Kirke aitäh, Ivo.