Avarus Trio esitas loba linnuga, mille autor on Ingo rajandi, siin mängis flööti Mari-Liis vihermäe vibrofoni Karl Johan Kullerkupp ja kontrabassil ning rajandi. Ja minge on meil ka täna stuudios, tere. Tere. Iva. Me sinatame 11, kuna tegelikult me võime ka natukene pidada ennast ükslase kolleegideks, sest et ma mäletan, et sa oled ka ikkagi teinud klassikaraadiosse saateid. Varasemalt olen raadiotöö, on sulle tegelikult tuttav tunne on tuttav. Aga räägime sellest täna, kuidas sünnib helilooming ja sel põhjusel eelkõige, et on põhjust sind õnnitleda, kuna sa pälvisid ja üldsegi mitte väga ammu aasta džässhelilooja tiitli teadskale festival andis välja džässiauhinnad, hoolimata sellest, et festivali ennast ei toimunud, mis oli tegelikult väga tänuväärne sel raskel perioodil muusikuid kuidagi esile tõsta. Selle hästi tore üllatus, kas see oli üllatus ikkagi sulle ilmselgelt? Täiesti suur üllatus. Ma absoluutselt ei oleks seda arvanud. Kuigi noh, aasta džässhelilooja tiitel tähendab muidugi seoshiga ja ilmselgelt ka sinu heliloomingusse ei ole ainult jazz, et ka seal on väga palju mõjutusi muudest stiilidest ja õigupoolest võib-olla ei maksagi seda ühegi stiili alla väga paigutada. No sellel teemal ma olen väga palju arutlenud arutlenud inimestega ja see, et minule anti džässhelilooja tiitel selleks aastaks võib-olla tähendabki seda, et džäss selle sõna tähendus on paisunud nagu universum suuremaks, et sinna alla vaid panna palju rohkem asju kui aastakümneid, võib-olla isegi aastaid tagasi. Ja see on tore, et see tähendabki mingisugust sellist universaalsemat muusikavoolu või ma olen seda alati mõtlemiseks nimetanud, et see on rohkem mingisugune viis mõelda ja tegutseda kui žanr. Kas isegi on ta muutunud, ütleme viimasel ajal vaadates näiteks 10 aastat tagasi, ma ei tea, seitse aastat tagasi kui minul seostuvad seoses sinuga ikkagi ka need sellised ansamblid nagu ajavares heliotroop, näiteks kus ilmselt mis olid võib-olla sellised esimesed ansamblid, kus, kus oli rohkem sinu heliloomingut. Et kas isegi sel ajal juba džäss pole, tähendas midagi muud, kui ta praegu tähendab jälle. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, ma. Ma olen ju asju läbi enda silmade. Aja varres oli tõesti minu kõige esimene ansambel, kus ma tegin oma arglikud, esimesed sammud heliloomingus ja kuna ma olin siis nii algaja ja ma ei teadnud mitte millestki mitte midagi, siis need lood olid sellised, et neid ei saanudki, nagu mitte kuhugile paigutada, nad olid nii imelikud ja võib-olla siis džässmuusikaks muutusid nad ikkagi läbi nende muusikute. Nende musitseerimis viis oli see, mis lasi paigutada džässi alla nendel lugudel. Kas see, kuidas sa kirjutad muusikat heliloojana, lähened muusikale, kas see sõltub ka natukene igast ütleme projektist või igast ansamblist kollektiivist, millega sa parasjagu tegeled, et on ju, ma ei tea, teatri muusika on ju täiesti omaette maailm, näiteks. Iga projekt ongi väga erinev, praegu mul on näiteks kolm aktiivselt tegutsevat ansamblit ja need on täiesti erinevad maailmad minu jaoks, oma klint petile seal ma ei pea ju kirjutama kõike nii detailselt välja selle muudabki minu jaoks põnevaks selle töö, just see, et need muusikud on nii avatud ja nii andekad ja ma tahan kuulda oma muusikas nende panust just nende mõtteid. Et see on väga paljus ju selline koos sündinud looming siis näiteks. Mul on niisugune friiansambel nägudel friimaskid ees ja see on ju ongi täiesti vaba improvisatsioon üleni. Aga see on ikkagi ka helilooming, onju, mis sünnib seal selles ruumis sellel hetkel. Ja siis Trio maagiga seal me teeme rohkem arranžeeringuid ja, ja seal lähtud jälle nendest inimestest, kes seal on. Ja kui midagi tellitakse mõne koosseisu jaoks, kus ma ise näiteks ei mängi siis ma pean jälle teistmoodi mõtlema. Ja ma üritan alati mõelda nende inimeste peale, et mis on nende tugevused ja mis nende nõrkused, mis on see koht, kus muusikaga kõlama? No üritan seda konteksti paigutada alati, et ma ei eelda, et näiteks mõni viiuldaja või tšellist peaks oskama fraseerida nii nagu džässmuusikud või et nad oskaks nooti lugeda nii nagu mõni teine, et neil on teine spetsiifika, jama. Üritan küll seda avardada, aga ikkagi austada. Aga ikkagi džässi taust, see, et sa ikkagi oled ka hariduses samuti, kus nii-öelda sellise džässihariduse mingis mõttes on ilmselt ikkagi tundas. Kindlasti see on tunda, sest ma seda ma olen ka öelnud, et ma tunnen ennast nende inimeste hulgas kõige rohkem kodus. Et kui me üldse kuhugi kuulun, siis ikka ilmselt sinna. Sul on olnud järjest rohkem kontaktiga etenduskunstidega, ma ei tea, kas see kontakt on seal kogu aeg olnud algusest peale, aga viimasel ajal on hästi palju olnud sellist projektiga ja seoseid teatriga. No ma arvan, et minu huvi selle vastu on, seda on alati olnud, aga selline teadlik tegevusse on jah, pigem viimastel aastatel, kus ma olengi ise püüdnud kontakte luua ja võtnudki nööbist kinni nendel inimestel, kellega ma tahan midagi koos teha sõltumata sellest, et nad ei ole muusikud. See ongi just põnev. See aasta džässhelilooja tiitel anti ilmselt ka paljuski eelmise aasta tegemiste eest ja eelmise aasta selliste saavutuste eest, et võib-olla natuke räägime nendest, et üks väga põnev projekt oligi just see kontrabassetendus koos Guido Kanguriga pidama ise küll ei juhtunud kahjuks nägema, aga millest napp päris palju, kuulsin, et see oli ka selline inter interdistsiplinaarne või ütleme, selline kultuurialade vahepeale jääv. Ja, ja, ja sündmused, kuidas sa sellele tagasi vaatad? Ma arvan tegelikult, et ta nii väga interdistsiplinaarne ei olnudki, sest ta oligi lihtsalt teatrietendus kus oli siis palju muusikat ja selle muusika sellega ma olen väga rahul ise see on päris põnev enda suust kuulda neid sõnu. Ma olen väga rahul, sest Tiiu saadab meid selline kahtluseneri. Aga see projekt oli minu jaoks kindlasti väga-väga oluline, ma tunnen, et ma arenesin igatpidi läbi selle väga palju. Et olla laval koos Guido Kanguriga, see on juba iseenesest ju. No mis saaks olla toredam, jälgida seda, kuidas tema töötab ja milline on tema tööeetika, see on äärmiselt inspireeriv ja jälgida ka iseenda arengut läbi nende etenduste, et alguses oled selline. Mäletan, et ma tundsin, et et need asjad, mida Rein Oja, kes lavastas, mida ta mulle ütles, et ma võiks teha, ma ei tundnud ennast päris õigesti, siis oled niukene ebalev, ma ei saanud aru, mida ta tahtis. Aga siis kui neid etendusi juba oli olnud, siis ma hakkasin ennast nagu väga vabalt tundma ja lõpuks me ikka, kui ta ka lubasime endale seal igasuguseid väikseid selliseid uuendusi ja kogu aeg tekkis midagi uut, et see oli hästi lahe. Olles teatrilaval, olgugi et mängides pilli, siis natukene olite näitleja rollis. Nojah, ega midagi ei ole teha, et kui sa ikkagi oled tund 40 laval ja sinuga on ainult üks näitleja ja sa pead olema justkui paljudes erinevates rollides, siis võib-olla seda võib natuke näitlejatööks nimetada. Seesama friimaskepteeerrs, mida sa mainisid ka seal on sellist küllaltki palju ikkagi teatraalsust, kui võiks öelda muusikas ja seda oli ka näha teie etteastes, mis, mis oli sellel džässi kalal. Et ka see on üks selliseid põnevaid koos koosseise, mis on ka vist suhteliselt siiski veel viimase aja Jah, ma põhiliselt eelmisel aastal me vist tegimegi oma esimesed sammud ja see on väga traalne, muide pärast kohe lähengi proovi, et me ei ole tükk aega nüüd kokku saanud ja vaatame, mis mis nägudega me oleme. Ja no Jan Kaus, kes seal on meil nii-öelda nagu solist mitte üldse klassikalises tähenduses, aga tema on seal Ansambli staar ikkagi tema tekstid ja see, kuidas ta neid edasi annab, see on ikka väga hull ja metsik. No eelmise aasta Jazzkaare festivali avas üks väga eriline kontsert ja ma arvan, et kõik, kes olid kohapeal, said aru sellest erilisusest, seda tõestas ka see aplaus ja, ja kõik, kõik pärast püsti tõusid täitsa Tüüri ja Sumera loomingu tõlgendamine, mis, mis teil oli kavas. Aga nüüd see aasta festival lükkus hoopiski sügisesse, et kuidas kuidas sul on möödunud üleüldse need viimased kuud ja, ja kuidas sa oled selle praeguse olukorraga kohaneda suutnud? Praeguseks ma olen päris hästi kohanenud, ma olen kuidagi pinged suutnud maha kerida ja eks need sellised rumalad isekad, väiksed paanikad muidugi mul olid, et kuidas ma ikka saan ja mis must saab ja nii edasi, et need muidugi kahjuks ei saa maha salata, et need mul olid. Aga noh, huvitav oli muidugi jälgida seda maailma olukorda ja eks see ikka paneb, ütlen ma igasuguste asjade peale, et üldse terve see eelmine aasta oli õudne selles mõttes, et üks projekt, millega mul on töö pooleli, nüüd kahjuks, aga see läheb varsti edasi üks rahvusvaheline projekte, millega me just mille teemadeks ongi see niisugune nagu inimeste tung maailma lõpuni tüürida nii-öelda, et kõik need kohutavad tulega joodia, pagulaste kriis ja noh, sellised hirmsad asjad mis toimuvad ja mille puhul enamus inimesi tunduvad ikkagi nagu pilku ära pööravad. Et need teemad on minu jaoks kogu aeg päevakorral. Et selles mõttes see oli nagu järgmine samm sealt edasi. Ja nüüd, kui me räägime Eesti muusikaelust, siis tundub, et sügisel toimub see, kui ikkagi kõik toimub ilusti, siis toimub see erakordse intensiivsusega, et ikkagi ma arvan, et sellist intensiivset muusikaelu, mis, mis need on planeeritud ikkagi, et kõik asjad, mis ära ära pidid jääma, on edasi lükatud, et seda võib-olla väga ei ole, ei näinudki, et igal juhul me oleme uues olukorras ja ilmselt ka plaane, mida sa pidid edasi lükkama. Ja väga palju oli plaane, ma tahtsin ju oma plaadi anda välja juba aprillikuus, sest me salvestasime selle jaanuaris juba, aga siis jäi, eks ju kõik pooleli. Ja võib-olla see ei olegi nii halb, et see asi sai omas mahlas laagerduda mõned kuud, et need on saanud jälle miksida seda ja tegelikult see on praktiliselt valmis, et et võib-olla ma oleksingi olnud tohutus mingisuguste ülesannete keerises ja, ja võib-olla see plaat ei oleks siis nii head olnud. Aga tänu sellisele rahulikule igapäevaelule olen ma saanud sellele näiteks keskenduda. Nii et nii et tegelikult ongi andnud rohkem aega viimistleda asju, et mis oleks muidu tulnud välja võib-olla veel sellisel teistsugusel kujul. Jah, tahakski ju kõike teha hästi ja viimistletud ja et nad oleksid põhjendatud ja läbimõeldud, et et liiga palju on olnud selliseid tooreid asju minevikus. Kas sa oled heliloojana perfektsionist? Ma mõtlen, et ega muusikud vist peavadki olema, kõik perfektsionistid? Ei pea. Ma arvan, et ei pea ja kas ma olen? Ma ei tea, ma arvan, et ma tegelikult olen, aga ma olen kahjuks sinna juurde ka hästi kärsitu. Nii et tegelikult, et tahan juba, et asi oleks valmis ja ma tahan seda kuulda. Jaa. Jaa, kahjuks on Eestis alati niimoodi või enamasti, et et asju saab liiga vähe mängida ja ette kanda, et tihtipeale muusikud ei jõua veel aru saadagi. Mis lugu tegelikult on, kui juba on uued asjad peal. Et sellest on hästi kahju, et iga asi võtab aega, nii selle loo komponeerimine, viimistlemine kui ka see, et esitajad saaksid selles sees kuidagi olla. Plaat ilmub siis nüüd augustis jest. Et ootame kindlasti seda põnevusega, aga, ja meil on võimalus ka täna muusikat kuulata täiesti värsket muusikat, aga üks teema on, millest ma tegelikult sinuga tahtsin rääkida. Klassikaraadios on meil käimas luuleline suvi, mis tähendab, et meil on erakordselt palju luulet kõiksugustes erinevates vormides raadioeetris. Ja ma tean, et ka sul on eesti luule väga oluline olnud ja ikkagi päris paljudes ansamblites. Sa oled seda eesti luulesse sügavalt kaevunud, oled sa midagi põnevat kavastanud? Võib olla viimastel aegadel, kui natuke rohkem olnud aega süveneda, äkki. Jah, ma olen väga palju hispaaniakeelset luulet lugenud, sest trio maag Päikese tuurikese augustis ja siis meiega esineb koos isa Belbermeelho. Väga kihvt hispaania lauljanna ja siis ma olen tahtnud mõned uued lood kirjutada ja siis muudkui otsinud neid tekste. Aga tegelikult kuna ma arvan, et enamus Eesti inimesi võib-olla ei oska hispaania keelt, siis ma soovitaksin ja selle kaudu Avin jutu väga osavasti sellele oma singlile. Et üks inglise luulet Holly McNess, kes on minu arvates väga-väga põnev kuju ja kelle tekst ongi selles minu loos ka kasutatud. Tema sellised tähelepanekud elust ja ühiskonnast. Need on minu jaoks olnud väga inspireerivad, et võite vaadata tema Facebooki või Instagrami, ta kirjutab seal kogu aeg, mis talle iganes pähe tuleb ja need on sellised naljakad ja mõtlemapanevad ja ka väga teravad. Sellised luuletused jah. Kes on need muusikud, kellega sa sellel uuel plaadil ja ka selles ingliskoostööd teed? Liisi Koikson laulab, Marek Talts mängib kitarri, Joel Remmel mängib klaverit ja Ahto Abner mängib trumme ja Ahto Abner on ka olnud minu kaasprodutsent selle plaadi valmissaamisel, et tema panus on eriti suur. Ja me saamegi siis nüüd kuulata täiesti uut singlit, mis tegelikult ametlikult ilmubki nüüd nendel päevadel ja selle nimi on I want. Nagu sa oled öelnud, siis tekst on erakordselt oluline, et seda tasub hoolega kuulata. Millest see lugu räägib? No ma ei tea täpselt joomiga see poetess selle all mõtles, aga minu jaoks see lugu kätkeb endas igasuguseid sügavamaid teemasid ja ma olen tegelikult kirjutanud selle naistele ja mõeldes just enda sõpruskonna naistele, kelle hulgas on nii palju hästi-hästi, ägedaid ja võimekaid häid inimesi ja kellel ometi on probleeme sellega, et nad kahtlevad endas metsikult ja muidugi tuleb ka ette näiteks mõni mees kasutab nende kallal vägivalda, on see siis füüsiline või vaimne. Ja inimene hakkab tundma, et ei kõlbagi kuhugile. Et ma ütlen, et see jutt ei kõlba kuhugile. Et see on võib-olla siis selle loo sisu. Kuulame seda lugu, aitäh, mingo, rajandi, aasta džässhelilooja, aitäh ima. Ai vant vinga rajandi kvintetti, augustis ilmuva albumit Subee esimene singel ning Orajandi kvintett Is mängivad Joel Remmel, Marek Talts, Liisi Koikson ning Ahto Abner ja selles loos tegid erikülalistena kaasa ka tapatist Allan Järve ning.