Kunstijaamad. Tere, mina olen onu, alles mõned päevad enne jõule avati Tallinnas mitmes eri kohas Eesti Kunstnike Liidu neljas aastanäitus mis koosneb Ants Juske kureeritud näitusest mina ja teine kunstihoones ja kunstihoone galeriis ning Andrus Joonase projektist rehabilitatsioon hobusepea galeriis ja Draakoni galeriis. Ants ei oska lasknud igal osalejal kunstnikul valida enese kõrvale teise. Olgu siis sõbra, vaenlase, konkurendi, lähedase või vastandi teosed. Nii et kogu näitus koosneb omaette väikestest näitustest või paarikutest. Andrus Joonas on draakoni galeriis välja pannud Leonhard Lapini läbi aegade ja erinevatel põhjustel keelatud teosed ning hobusepea galeriis valdavalt nooremate ja mõnevõrra nii-öelda ametlikust kunstimaailmast eemal olevate või, või sellest vähemalt ideeliselt eemal olla püüdvate kunstnike tööd. Aga täna ei tule õieti ettur mett sellest näituseprojektist vaid ühest toimumiskohast. Nimelt hobusepea galeriis Tallinnas vanalinnas, hobusepea tänaval, mis on tegutsenud nüüd peaaegu aasta, avati siis eelmise ehk 2003. aasta jaanuaris ja koos minuga on täna stuudios hobusepea galerii kuraator Elin Kard. Kui mõelda sellele, mis on viimastel aastatel väikeste galeriidega toimunud siis just mõnda aega enne seda, kui hobusepea galerii avate oli vaal galerii oma kesklinnaruumidest välja tõstetud. Hansapanga galerii tegevuse lõpetanud samuti vist Raatuse galerii ja tundus ja tundub, et kui sa galeriide kadumine ja siis jälle uute tekkimine on iseenesest üsna loomulik ja ei ole nii väga traagiline. Ja siis suund läheb ikka kuidagi sinnapoole, et nii-öelda üldises kunstipildis sellised väikesed ja üksi järeldi tegutsevad galeriid jäävad järjest rohkem kõrvale selliste suurte näitusepaikadega võrreldes isegi kui neid suuri pole sugugi eriti palju. Aga lõhe nagu väikeste suurte vahel läheb teravamaks, erandlikul positsioonil on, on küll kuugalerii linnagalerii, mis on aga jälle kunstihoonega nii sisuliselt kui füüsiliselt nii tugevalt seotud, et see hoiab neid kuidagi esiplaanil. Ühesõnaga, sellises väikeste galeriide jaoks mitte eriti optimistlikud olukorras on hooaja vähegi ambitsioonikam galerii loomine ühelt poolt suhteliselt riskantne. Ja teiselt poolt muidugi väga lootustandev ettevõtmine. Mistõttu tahakski küsida, et kuidas hobusepea galerii sündis, et kes selle asutas või kes seda toetab, kuidas toimib? Tere hobusepea galerii asutati siis kunstnike liidu poolt, see on Eesti Kunstnike Liidu päris esimene oma galerii Kunstnike Liidu majas, mis asub siis Vabaduse väljakul, asuvad küll ka kunstihoone ja selle galeriid, aga, aga need on ikkagi eraldiseisev asutus, tus. Seega tahtis Kunstnike liit saada endale oma galeriid ja mul on väga hea meel, et nad seda galeriid juhatama minu kutsusid. Ja on selleks andnud mulle ülimalt vabad käed galeriid, siis toetab Kunstnike liit ainuisikuliselt, et see on kahjuks rendiga galerii, kuigi algselt oli mõeldud nagu Kultuuriministeeriumi toetusel galeriiks aga mitmete asjaolude tõttu kultuuriministeerium ei saa mere tegevustoetust anda. Seega peavad kunstnikud maksma minimaalse rendi, mis muidugi ei ole kunstniku jaoks, kui ta valmistub näitust, et eriti minimaalne, aga siiski vähim, mida me küsime, et, et enam-vähem kahjuks ei saa, kuigi võiks. Aga kas seoses sellega, et see on nagu Kunstnike Liidu galerii kaasnevad sellega ka mingid kohustused, see tähendab teha? Ma ei tea, kas ainult kunstnike liidu liikmete näitusi või, või kuidagi no ma saan aru, et see on, see on üsna loomulik, et mingid aastanäitused vähemalt üks osa aastanäitustest on ka hobusepea galeriis ja, ja sellised suuremad projektid, aga on seal mingisuguseid piiranguid või kohustused seoses selle kunstnike liiduga. Ei ole need kunstnikud, kes seal esinevad. Et siis tuleks sellest arutada, et galerii näitusepoliitika, et galeriile ei ole oma nii-öelda nõukogu, kes siis vaatab läbi näituste projekte ja otsustab ja teeb valiku, kunstnike jaoks olen ainult mina see suur ja kuri nii-öelda, kes ei ole üldse suurega kuri, kelle poole pöörduda ja kelle avaldused ma siis läbi vaatan ja projektid ja valik toimub puhtalt minu maitsest lähtuvalt, pluss siis loomulikult. Kuna on kunstnike idugaleriiga tegemist, siis saavad sinna ruumi ajaga aastanäitused, erinevate alaliitude projektid, kui nad selleks soovi avaldavad, et alaliidu projektidele olen ma jätnud aastas üks kuni kaks aega, sellepärast et tung galeriis on väga suur ja minu eesmärgiks on seda galeriid just võimaldada noortele alustavatele kunstnikele, kes ei peaks just läbima seda alguses võib-olla isegi hirmutavad, et bürokraatia kadalippu või siis neid suuri komisjone, et pääseda nendele vähestele tasuta pindadele, mis on siis kunstihoone juures et piisab ainult onu juurde tulekust ja korralikku projekti valmis kirjutamisest ja kui ka see ei õnnestu, siis ma aitan ka siin nõu ja jõuga, et kõik, mis puutub näituse ettevalmistusse, et selle ma teen nagu kunstnike eest ise ära nende hooleks jääb, siis ainult valmistada ja näitus ja tuua see galeriisse rahvale vaadata. Ah, sa ütlesid, et tung on üsna suur, et kui suur see protsent siis on, kes sinna lõpuks oma näitusega pääsevad või kes need on, kes, kes sinna tungivad ja kui palju neid on? Rõõmustav ongi see, et, et just see, kelle jaoks see galerii sai tehtud noorte kunstnike jaoks, et enamus on just noored, alustavad kunstnikud nii Tallinna kunstiakadeemiast kui siis Pärnust, Tartust ja on ka nii-öelda siis tulnud ka neid, kes ei ole veel õpinguid alustanud, kuid juba valmistuvad, selleks aga tahaks hirmsasti näitust teha. Tung on sedavõrd suur, et galerii plaanid on kinni juba aastani 2006 ja ka järgmiseks ja 2005.-ks aastaks on mul nii-öelda ka reservnimekiri lisaks juba järjekorras olevatele kunstnikele järgmiseks aastaks vähem, aga neid tuleb kogu aeg juurde, nii et pea iga nädal tuleb keegi, kes soovib teha näitust, et kahjuks ma juba pean ütlema, et ja kahe aasta pärast on võimalik, kui just ei jää ootama, et keegi ei jõua valmis või mis iganes võib juhtuda, selle üle on, mul on kohutavalt hea meel. On nagu raske teha seda valikut, kui, kui neid on nii palju, eriti et või on seal nagu mingi väga, väga selge selline mingisugusedki kvaliteedi astmed või mingi mingid vahed, eks ju, et mille puhul on nagu kindel, et selle võtame ja siis on mingi osa, mis jääb kõrvale või, või on see selline lihtsalt sinu subjektiivne, sellest ma saan aru, et ongi subjektiivne otsas, aga ja, ja see ongi väga hea. Aga on seda raske teha. Loomulikult, eks ma tegutsen puhtalt tunde järgi, kõige raskem selle juures on just äraütlemine või, või kellegile nagu viisakalt mõistaandmine, et ta võiks veel kas natukene mõelda, Ovi natukene õppida või kõigepealt kusagil mujal proovida, et ma ise tunnen, et ma olen kohutavalt alatu, kui ma kellegi ukse taha saadan, aga õpin iga päevaga järjest rohkem, et enda endale ehmatuseks ma muutun iga päeva järjest küünilisemaks, muidugi mida ma üldse ei taha olla. Ja kellelegi haiget ei taha ammugi mitte teha. Ma olen siiamaani suuremate probleemideta suutnud siiski nagu kõik kõik lahendada ja, ja kunstnikud, keda ma tõesti ei soovi, kelle näitus antud ajahetkel selles galeriis. Ma loodan, et nad ei ole mu peale solvunud, et seal on kõige raskem poolus kellelegi öelda, et ta ei saa endale näitus aega. Aga see on kõigis galeriides nagu sama probleem, et, et selles mõttes on teistel nagu suurematel, noh, ütleme kunsti hooneski on neil kergem, kuna neil on komisjon ja siis vastutus nagu jaguneb inimeste peale. Et loomulikult kõik hangivad, kes vähegi sellistes kohtades töötavad, hangivad endale vihavaen ja siis on paratamatu. Et kunstnikud ei tohigi isiklikult võtta, et aga no eks ma tean, et loomulikult võetakse, et peab olema korraga nii galeriist kui psühholoog, kui tugiisik ja misiganes kuulamisoskus ja, ja kõik on vajalik. Aga iseenesest mingit sellist tingimust ei ole, et see kunstnik või galeriisse tulija peaks olema kuidagi juba tunnustatud või, või juba keegi või juba mingi nimi. Ta võib-olla ka täiesti kunstiakadeemia kolmanda kursuse tudeng ja soovitavalt just seda viimast. Ma saan aru, et on suund või rõhkkond sellistele noorematele kunstnikele, aga oled sa mõelnud võrrelinud nagu nende teiste Tallinnas tegutsevate galeriide ka. Et kas seal peale suuna noortele on seal veel mingeid asju, mis selle hobuse peaga leid eristavad teistest või, või tegelikult sellist väga selgelt identiteeti vist ei ole. Ühelgi galeriile peale vaala võib-olla kes selles suhteliselt selgelt näitusepoliitikat, et ülejäänud on rohkem nii ja naa, aga no kasvõi nagu perspektiivis, et on peale nooruse veel mingeid selliseid rõhke või, või me ütleme, kui praeguse Joonase näituse puhul tundus, et väga selline nagu mingitele äärealadele keskenduv või selline nagu just nimelt mingeid mitteametlikust rõhutav. No just see näitus või mingi programm. No üks, mis peaks kindlasti olema lisaks noorusele noorus ei ole loomulikult nagu primaarne, et alustada võib ka hilisemalt või olla juba aastaid tegutsenud, aga vot nüüd äkki tekkis tahtmine esineda ja just selles galeriis peaks olema mingi kvalitatiivne väärtus siiski, et vaat see ei ole Hades kirjeldatav. Vähemalt minu puhul küll mitte, et et hea küll, et seal noor kunsti alustav kunst, aga see peab olema motiveeritud kunst või vähemalt mina pean selles nagu nägema, et inimesel on motivatsioon ja et noh, kõlab hästi-hästi lihtsalt, aga see asi peab olema hea. Ja mul on mulle endale just meeldib selline nagu sa ütlesid, et piirialasid, luusiv kunst, et ma eelistan loomulikult, et just just sellist kunsti noorte puhul ongi see paratamatu, et eks nad käivad kõik korra sealt läbi, sest see tundub selline hästi radikaalne ja hästi mõjub, et vaatajale, kellel on nagu suurem suurem, laiem vaataja kogemus ja, ja endal kunstikogemus, et võib tunduda muidugi armas ja naljakas vaatamata kõik me oleme niimoodi alustanud ja eks siis algusest paistab kohe välja, et mis sealt nagu tulla võib. Et ma ei oska ta nüüd täpselt seda, seda niimoodi ühte joon, mida hobusepea galerii, et ühe galerii sissetöötamiseks on nagu minimaalne aeg, on kaks aastat, et praegune üks aasta olles olnud, et ma vaatan oma näituse nime kirjadestki, et need esimesed kaks on nagu ikka, kõike on. Et ei ole ainult noored kunstnikud, 2005 on nagu see, mis tuleb siis ülejärgmine aasta nagu näen just ideaalvariandina hobusepea galeriis, kus on ainult noored ja väga head kunstnikud, kes on tegelikult juba endale nime teinud Eestis ja kes nüüd lõpetanud magistratuuri ja seal niimoodi täiesti terve aasta algusest lõpuni, et see on nagu. Ma olen hästi häppi juba praegu ette tahaksid kõik päikesed toimuksid. Aga äkki sa siis ütled nii nende olnud näituste kohta kui tulevaste näituste kohta nii järgmisel kui ülejärgmisel aastal, et kes nad on olnud või mis on olnud sellised su enda arvates kõige nagu õnnestunumalt või paremad näitused? Rohkem vist meelde on jäänud küll eelmisest aastast maalikunstnike liidu kunstivõistlusi ja edetabeli koostamine, aga no see on lihtsalt selle selle mingi meediakära pärast võib-olla selle ümber, et kes sulle endale on meelde jäänud või keda sa ootad, eriti aastast 2000? Kolm on siis siis kohe alguses oli minu jaoks nagu minul kuraatoritegevusel esimene näitus, kuna enne seda oli see päris avanäitus Jaroslavi kunstnikest, mille eest nagu mina sain teada, siis kui ma sinna tööle läksin, aga, aga no see on paratamatu, et loomulikult Kunstnike liit tahtis sellist näitust esimeseks rajastaks Kunstnike Liidu ajalugu, et, et see on täiesti arusaadav, et minu galeristi tegevus algas siis Kristel Sibula näitusest seletamatud asjaolud veebruarikuus, mis oli Kristel Sibula magistrinäitus, videonäitus siis temale järgnes kohe kiika rebasega, seal on sageli ja Neeme külmanäitus alistu. Kus oli siis maaliinstallatsioon? Jällegi üks väga hea näitus siis mida võiks veel nimetada Ongi laskite, Toomas Tõnis sood augustikuust, Kaarel Eelma maalinäitus septembris siis loomulikult August Künnapu ja Aarne maasiku maali ja fotonäitus. Taarne maasiku üle on mul selles mõttes veel eriti hea meel, et saan uhkustundega öelda, et suutsin Eesti kunsti ajaloos luua pretsedendi ja müüa kunstina Kahemeetrise foto. Et ma olen selle üle nagu kohutavalt hea meel, et fotot ja teadupärast ei taheta Eestis nagu väga kunstiks pidada erinevalt muust maailmast vähemalt mitte siis nagu kollektsionääride ja ostjate poolt, et siis pärast Augustituaalnetuid siira Liisa Vahtra ja Mae Kivilo maalinäitus. Ja siis võiks nimetada viimast kunstnike liidu aastanäitus siis Andrus Joonase kureeritud rehabilitatsiooni. Natuke minnes tagasi veel siis mainitud maalijate liidu aastanäitust saated, võtan süü enda peale lõnga kogemata selle kuraator. See ei olnud sugugi midagi häälega, see on täiesti väga veel enda vabanduseks kohe puhtaks pesemiseks, ütlevad, et ma füüsiliselt vihka kõiksuguseid, edetabeleid selleks saigi tehtud, aga samas hakkas töötama tegelikult just kogu selle edetabeli maailma vastu või noh, et seal oli nagu juba niivõrd absurdne naeruväärne, et hinnata mingeid kunstiteoseid niimoodi jagada, et see oli väga siis, millise entusiasmiga läks, läksid inimesed kaasa, et see oli täiesti suvel, liigub hästi palju välismaalasi, enamus hääletajaid olidki mitte-eestlased, vaid olid välismaalased. Kui siis käitust külastas 1500 inimest ja nendest 1300 nõustus nagu osalema, et ülejäänud 200 oli ilmselt Eesti oma kunstnikud, kes loomulikult ei osale, ma ise ka ei võta, osa palutakse osa võtta ja noh, mis nagu eriti head meelt tegi, oli just see, et ikkagi nii-öelda võitiski nagu väga hea töö ja väga hea kunstnik, et ta Liis Kask kogu aeg räägitakse, et publik on rumal, ei ole üldse mitte, et seda ma olen küll, kui aastaid inimestele rääkinud, et ei tohi niimoodi suhtuda üldse publikusse publik tegelikult üsna üsna tark ja solvub, kui temasse suhtutakse kui rumalast CDd meil nagu ebameeldivaid erandeid on, see on paratamatu. Sa ütlesid, et 1500 inimest käis näitusel sõjaliselt nagu hea tulemus, nii väikese teieni uue galerii kohta, aga tead sa näiteks sellest kui sa kasvõi ise seal kohal oled, tead sa seda publikut, kes nad on konkreetselt peale, et ma peale turistide annen nagu nooremad inimesed või vanemad inimesed või on seal mingisugunegi ütleme, hea küll, siseringi ei saa 1500 inimest ikka olla, nii et järelikult on ka nii, et selliseid noh, mitte kunsti kaugemaid, aga mitte kunstiga nüüd igapäevaselt seotud inimesi. Palju käib noori, mis on rõõmustav, nüüd on hakanud jälle rohkem käima kunstiakadeemia tudengeid Kiise, olles sealt koolist juba nüüd ära aastakene, ega ma enam ei mäleta neid kõiki nägupidi. Aga nemad ei, jah, ei ole eriti usinad muidugi näitustel käijad, aga kindlad näod on külgena, ma juba aastaid tean, kes käivad kõiki näituseid vaatamas, siis käivad loomulikult kooliõpilaste ekskursioonid veedavad näitustel tunde, kirjutavad kõiki üles, joonistavad ka maale ülesse, mis on jälle armas, siis käivad kindlad külastajad, kes käivad kõiki näitusi vaatamas, see on siis sõltumata vanusest, seal on väga eakaid keskealisi, keda tõesti juba tervitad nagu aastaid kohanud teda kõigi näitustel ja kes tahavad alati hästi palju teada, elavad kaasa ja loevad lehtedest juurde ja hobusepea galerii asub sellise koha peal, et ega sealt eriti nagu tänaval mööduja sisse ei astu, et selles mõttes ma alguses nagu kartsin, et ma ei, ei suuda tagada kunstnikele seal publikuid, aga Ako tegelikult on kohutavalt hästi läinud hästi palju rahvast. Ja ma just mõtlesin selle peale ka, et on tegelikult sealsamas kõrval on draakoni galerii, millega oled ka sina seadusest ja siis on seal samas kõrval ka veel veel enam Kanuti Gildi saal mis on nagu tõusev täht nii-öelda. Ja tegelikult see koht on kohutavalt hea, et sellest võiks kujuneda mingi väga selline hea sõlmpunkt või just need nendele kolmele tugipunktile nagu või selle kolme kolme tugipunkti ümber. Aga, aga draakoni galeriist rääkides see niuke kaua varjusurmas olnud koht, kus, nagu need vist jälle midagi toimub. Nojah, eks ma sain endale aasta alguses Eesti noorima Eesti vanima galeriid, mis mul üle jääb. Et draakoni galerii on tegelikult ju aastaid olnud kohvik-galerii, et omal ajal oli seal kuraatoriks Liinosiib. Aga mingil hetkel siis otsustati loobuda hooldiselt järjepidevast näitusetegevusest ja alustada müügigalerii, no mis viis selle galerii kiiresti mäest alla, mis on iseenesest kurb, et inimesed unustasid tee sellesse galeriisse ja kunstnike silmis käis ka galerii maine suht-koht väga alla. Aga eks ta raske ole, et aasta aega on seal nüüd oldud ja eks ta vaevaliselt hingab, aga siiski ma arvan, et ta saab jalad alla ja töötab ka juba draakoni galerii alumine korrus, kus me tegime remondi, kus on siis kaasaegse kunsti müügisaal. Olen saanud müügi poolt hästi palju just noort kunsti ja head kaasaegset eesti kunsti ja sealt siis niimoodi välja viisata kolmveerand, mis sinna oli kogemata kombel siginenud kohta ma nüüd ei tahaks öelda, et see ei ole kunstaga, see ei ole päris see, mida mina kunstiks pean, et aga see on minu probleem, võib olla, ja on jälle draakoni galerii alustamas siis ka näitusetegevust, et sel aastal on nüüd ka mõned üsna huvitavad näitused olnud. Kõige suurem heameel on mul muidugi helina Prozeruse fotonäituse üle, mis õnnestus siis sinna saada. Koostöös Soome suursaatkonna ja Pärnu kaasaegse kunstimuuseumiga ja samuti tihti on hakanud draakoni galerii ümber hiilima noored kunstnikud, sest kes mulle ei mahu hobusepea galeriisse. Ma suunan draakoni galeriis, kus seal ruum küll väiksem ja rent kahjuks oluliselt suurem, kui vähemalt on näitusevõimalus ja et kel vähegi võimalik astub seal üles ja on siin ka päris huvitav, vastavaid näituseid tulemas. Järgmine aasta. Aga selle müügi poole pealt eesti uuemat kunsti. Mei On see üldse võimalik? On midagi ostetud juba? Kohutavalt raske on, aga ostetakse ikka nii et ega meil päris nagu tühja päeva ei ole. Aga noh, et see on ka nagu mu noortele kunstnikele olen niimoodi koduselt öelnud, et mul on mägra kannatus ja et lihtsalt kõik võtab aega, aga miski ei ole võimatu. Olen suutnud ka väga häid noori maalikunstnikke juba müüa, et see piiskugi neid aitab. Aga Draakoni galeriis kunagine suunitlus graafikale see nüüd päevakorrast maas või, või on veel kuidagi elujõus? Mootorigraafikute ühenduse galerii ja, ja seal toimusid jah, graafikanäitused, aga praegune näitusepoliitika ei noh, mis poliitika see niiväga nüüd on, et näitleja plaanimine on kokku pane, need graafikud ei ole ausalt öeldes soovi avaldanud, eriti et pigem tahavad siis maalijad ja skulptorid ja, ja kes iganes, paar graafikut on nüüd siin, jah, järgmine aasta tulemas, et üks graafika magistrant küll soome rahvusest teeb oma magistritöö, aga graafikud oleksid alati oled olnud Tallinna 13. graafikatriennaali, tuleb nüüd küll jah, septembris ka draakoni galeriisse sisse kuraator on siis sellel osal Margaret Tali, ilmselt saab näha noort head graafikat. Vaat sinu kõike, ta on sotsiaalprojekte, on maali, on Aaviksoo siin üks brasiilia noor graafik tuleb ka. Siis tuleb natukene prügiinstallatsiooni jälle maali ja nii edasi ja nii edasi, kõike. Tahtsin küsida, sa ütlesid hobusepea galerii kohta ja aasta kohta 2005 kõigi vahel ja kell 2000 nelja käega, et see 2005 on siis, kui tulevad ainult noored ja väga head kunstnikud, kes äkki ütled, kes nädal või mõned nendest kasvõi. Vaat ei taha öelda. Juhaida äras Rihanna, algusin. Niisiis kunstiamet soovitab hobusepea galerii Tallinnas hobusepea tänaval ja draakoni galerii pikal tänaval, kus praegu on avatud kunstnike liidu aastani näituse üks osa, Andrus Joonase kureeritud rehabilitatsioon. Ning järjekorras tulemas veel terve rida uusi ja huvitavaid näitusi. Stuudios olid Anu Allas ja Elin Kard. Aitäh kuulamast ja kohtumiseni.