Täna on suvetuuri külaline, helilooja age veeruvus, tere tulemast. Tere. Meie kohtumispaik on seekord Tartu stuudio. See on ilmselt sinu kodule palju lähemal. Kas praegu saabusid ka otse palava päikese käest ja koduste tegemiste keskel? Jaanipäev on ju just lõppenud. Millega sinu kesksuvi tavaliselt möödub, milliste tegevustega? No täna ja homme on tegelikult telleri koolis kiired päevad, sest toimub sisseastumine. Aga jaanipäeva mõistsin ma hästi tähistada ilusa ilmaga. Kas on mõni selline traditsioon, mida sa jaanipäeval igal aastal teed ka? Pigem mitte? Vaatan ilmast. Et seekord oli võimalik päikest võtta ja puhata. Kaks päeva järjest. Teinekord nii hästi võib-olla ei lähe. Kas sellise ilusa ilmaga on raske töö tegemise või muusika kirjutamise peale mõelda? No see on muidugi tõsi, jah. Kolmekümnekraadine kuumus küll on raske, pigem pikemaajaliseks süvenemiseks. Ja ma ei ole ka seda tüüpi, et ma väga õhtul töötada tahan, nii et õhtul mulle niikuinii meeldiv töötada. Ma hakkaks hommikul vara pihta ja noh, kui on selline palavus, siis tuleks hakata vist kell viis. Et oleks pea veel selge. Ma ei ole nüüd järgnevate nädalate ilmaennustust vaadelnud, aga tundub, lihtsalt tuleb soe, et mida sinu helilooja hing siis praegu ihkab, kas sa võid kuskile varju põgeneda või kuulub selline väike puhkus, mõnulemine ära, küll mul õnnestub seda seljatada, seda kuumust, see ei ole ka nii hull, et tööd ma pean tingimata tegema, sellest pääsu ei ole. Ja ma tahangi seda teha. Ja nüüd, kui kooliaasta hakkab pigem juba lõppema, siis on selleks veelgi paremad võimalused. Sa mainisid Elleri kooli, kus ka õpetajad, et sinna oodatakse praegu just uusi õpilasi. Millised need sügisel alustavad, õpilased võiksid olla, millised omadused neil võiksid olla? Kompositsioonirada, liikuda? Nad on alati väga noored, seda ma igal aastal endale ütlen. Aga teinekord on isegi alles põhikooli baasil tulevad ju. Kuigi ma nüüd sellist üldistust ei taha teha, aga võib-olla pigem Elleri kooli kompositsiooni õppima tullakse juba pärast gümnaasiumi. Noh, see ei ole selline reegel, aga seal on õppinud viimastel aastatel noori, kes on samal ajal ülikoolis näiteks käivad praegu ka õpib selliseid. Nad on väga erineva taustaga kes ongi õppinud mingit muud eriala parasjagu ja ikkagi kusagil kripeldab ka muusika ja siis üritavad seda läbi loomingu proovida õppida. Kes on lihtsalt õppinud pilli ja leiab, et võiks süveneda kompositsiooni tehnikatesse. Ei, see pilt on väga huvitav ja kirju. Kui kiiresti need esimesed teosed sünnivad, et kui septembris kooli alustatakse, siis millal esimene teos noodipaberile jõuab? Tavaliselt? Selle paberiga on eraldi teema. Üldiselt noortel on õudselt erinev noodikirjaoskus ja seda tuleb mõnikord lausa õppima hakata nullist või mitte nullist Lausaga. Kui on sellised solfedžo teadmised olemas, siis on lihtsam. Aga meie esimene väljakutse on olnud festival efekt. Reeglina on seal alati oktoobri lõpus olnud ka meie kooliõpilastega üks kontsert. Nii et kui jõuab esimese kursuse õpilane, siis ta vihub kohe midagi valmis selleks kontserdiks. Aga kui ei jõua, siis hiljemalt jõuludeks on korralikult üks asi kirjas ja kui on kirjas, siis peab olema muidugi hästi kirjas. Läbimõeldult. Aga kindlasti on hea aeg suvel ka pisut mõtteid koguda ja ennast värskendada ja loominguliselt proovile panna. Sestap toimub augusti alguses Viljandis loomelabor, mida korraldab Eesti muusikafond ja Eesti heliloojate liit. Jage, sina oled üks korraldusmeeskonnaliikmetest, palun selgita, mis asi on loomelabor, et labor tähendab justkui mingisuguseid katseid või katsetusi ja no seda nime ei ole muidugi mina pannud Kristo Matson üldse selle loomelabori suvekooli juurutas või noh, tema siis alustas nii-öelda selle läbiviimisega ja jõudis seda mõned aastad teha. Aga sellisena seda nimetust võikski võtta. Ja võib-olla see võtaks ka pingeid maha, kui me teame, et me läheme katsetama eks ju, et me ei lähe nagu sinna suvekooli selleks, et saada mingist lävendist üle et kuidagi sinna klassifitseerida, vaid et noorel inimesel on soov ennast loominguliselt väljendada. Ja ta läheb, proovib seda teha juhendajate abil. See on selline, see oli näide ka, mis see taust peaks olema, kes osavad näpud, nooditundmine, pillimängu oskus, millised eeldused on vajalikud laborisse astumiseks, et muusika võiks olla küll see, mis seda noort siis köidab. Et üldiselt, kui ikkagi juba huvi muusika vastu on, siis mängitakse ju mingit pilli. Ja ongi seal suvekoolis. Ka mitmed on võtnud oma instrumendi kaasa ja loovad seal lugusid oma pillile või häälele. Aga nad ei pruugi osata pilli mängida, et nad võivad olla ka sellised kunagi õppinud natuke. Ja aga ikkagi tahavad luua muusikat. Ja see on võimalik. Kui suur roll on selles suvekoolis introvisatsioonil, et sageli, kui pilli õpitakse, siis ollakse vägagi harjutud noodipildiga ja kui see noot ära võtta ja, ja ise midagi luua, siis tekib mõnikord mõttesse või pähe selline tühimik või auk. Kas improvisatsioon on midagi, mida neil päevil väga esile tõstetakse? See on hästi huvitav küsimus ja ma isegi murran selle üle, vahel pead, et kust lõpeb üldse improvisatsioon. See, et sul on idee ja sa selle väga vahetult oma pillile üle kannad ja seda mängid. Ja algab noh, looming, mis on fikseeritud kellelegi teisele mängimiseks kas või, või iseendale selliseks arusaamiseks, et mul on üks teos. No improvisatsioon toimub niikuinii ja ma arvan, et see toimub siis, kui parasjagu ja sellist lugu tehakse, mida noh, ülimalt täpselt kirja pannakse noodis. Et ka see võib-olla tähendab, et loo algusjärgus on toimunud improvisatsioon ja noh, selline katsetamine, et millist tervikut. Ma soovin, eks ju, et kus on nagu algus ja kus on lõpp. Ja et kas ma tahan seda kohe ära unustada, kas see on selline hetkeline idee või on see idee, millega midagi peale hakkan? Et mis siis materjaliseerub? Ma arvan, et selliste küsimustega puututaksegi kui õpitakse loomingut ja juhendajatega koos, et see on, see on huvitav. Suvekoolis on ka hulk inimesi, kes noori juhendavad, kes need täpsemalt on ja kuidas need rollid jaotavad, kas see kõik sünnib ühes ühises ringis või sulgetakse ennast klassiruumidesse? No kõik on võimalik. Ja mina, Marcos, Marge Rauniga me teeme nüüd teist korda seda suvekooli ja meie nägemus on küll selline, et et on üks suur katel, kus siis on ideed ja lõppkontsert on tegelikult selle väljund, kus võivad mängida nii juhendajad kui siis osalejad ise, õpilased. Aga võib ka kapselduda või noh, selles mõttes, kui on vajalik selline väga neljasilmatöö, eks ole, juhendama aga koos või üksipäini siis selleks on olemas klassiruum ja meie hea koostööpartner Viljandi muusikakool ja Tonio Tamra, kes on siis ka meie otsapidi meie meeskonnaliige on võimaldanud selleks väga head ruumid muusikakoolis, Viljandi muusikakoolis. Ja neid me siis kasutame ära. Loomingu juhendajad on siis meil seekord Maria Kõrvits, Ülo Krigul ja Tauno Ants Nemad olid eelmine aasta ka. Instrumendid on seekord orel, klaver, klaver erinevate mööndustega kohe ma täpsustan. Ja viiul. Oreli juhendaja on Ulla Krigul. Klaverit, süntesaatorid ja soovi korral prepareeritud, klaverit. Juhendab Talvi Hunt. Ja viiulil on Lotaloviisa Rohtla, kes on lõpetanud veel hiljuti alles helleri muusikakoolis viiuli eriala. Ja selline komme on ka olnud suvekoolis, et on veel mõned külalised ja mõned loengud täiendavat loengut sellised sellel aastal Andrus Kallastu kõneleb, siis see pealkiri on sul tõenäoliselt endal kirjas. See pealkiri tekitab minus väga palju küsimusi. Muusikalise objekti parameetriline mudel, helilooja töövahendina, millest ta kõneleb, täpsemalt, meil ei ole veel juttu olnud sellest. Aga noh, ma kujutan ette, et tal on üks selline abistav mudel. Ja miks mitte, et mis võiks nagu olla selline jah, vahend, kus sa nopid nii-öelda neid vahendeid, millega sa muusika niimoodi oma loo siis valmis teed. Et muusikaparameetrit teame, mis nüüd põhiliselt on, eks kõrgus, vältus, tämber ja siis tugevus. Ja võib-olla Andrusel on plaanis natukene aidata orienteeruda nendes parameetrites kuidas neid nagu enda jaoks tööle panna, et oma muusikaliste ideede kasuks. Kui ma mõtlen Marie kõrvitsa, Tauno Aintsi, Ülo Krigul peale, siis nende looming on võrdlemisi erinev. Kas juhendatavaid need noored õpilased, kes loome laborisse tulevad ja vastavalt kellelegi käel hakkavad oma ideid arendama kas nemad mõtlevad ka nagu juhendatavad või kui suur on nende võimalus nagu oma mingit isikupära säilitada nii tugevate heliloojate käe all. Aga see on muidugi küsimus igale õpetajale, kes kompositsiooni ja see on üldse suur küsimusest. Muidugi suvekool on nii üürike nähtus, et seal ma arvan, et seal jõuab ahmida lihtsalt endasse, seda, mis sulle seal õpetatakse või kuidas sind juhendatakse. Ja eks siis sõltub ju noorest, et kuidas ta seda filtreerib ja sõelub ja kas tal on sellest kasu. Loomelabor muusika loomise suvekool toimub siis kolmandast kaheksanda augustini Viljandis ja kas kulminatsioon, sell Kontsert on kinnisele ringile väiksele seltskonnale või praegusel ajal ei tea? Ei tea, kas lubatakse, Eino, küllap Viljandi rahvas ikka võib tulla? Ma ei mäleta, kuna ma teen tõesti teist korda, seda siis eelmisel korral me linna peal seda lausa kellanud. Aga minu meelest tuli küll nagu muusikakooliga seotud inimesi natuke ja eelkõige osalejate pereliikmeid tuli. Sest kontsert on ju suvekooli lõpus ja pärast seda nad võivad kohe koju sõita. Aga eelmise aasta põhjal võid seal meenutada, et kas tõesti saadi mõned teosed selle aja jooksul valmis mõne päevaga ja, ja noh, minu jaoks oli ka, kui ma seda suvekooli juhendama või vedama hakkasin, oligi esimene selline sisemine konflikt, et mis sa selle aja jooksul ära jõuan teha. Ja küll me kaalusime siis varianti, et võib-olla osalejad saaksid üldse mingite pillide põhjal või mingite ülesannete põhjal või noh, midagi juba enne suvekooli tegema hakata näiteks, et siis seal juba selliste poolvalmis töödega tulla. Ja no see on ka sellel aastal kaalumisel ja no meil ei olegi veel lõplikud plaani Orgega tehtud. Aga ikkagi, hoolimata sellest, Ma usun, et on võimalik nelja päevaga, siis jah noh, ümmarguselt neli sihuke natuke neli pool nelja poole päevaga on võimalik midagi kirja panna, midagi otsast lõpuni valmis saada. Ja noh, eriti kui sul olid varem juba mingid ideed olemas. Sest tegelikult noh, ega siis ideed tulevad kõigepealt pähe ja siis küll siis jõuab neid seal tehniliselt vormistada või, või järgmiseks korraks mõneks muuks ajaks salvestada. Jah, et ja eelmine aasta muidugi näitas seda tõestas, et väga toredaid asju sündis. Loomelaborisse, oodatakse praegu osalema muusika ja huvikoolide õpilasi ja keskastme õpilasi. Ja seda saab siis teha 30. juunini. Aga kas päris heliloojad ka midagi sellist igatsevad teinekord nädalakest kusagil üheskoos ideede tulva? Muidugi mina võiksin alati selliseid heliloojate kooli ka nagu kokku kutsuda, kui kui keegi tahaks ja kusjuures neil on ju ka selle, see vanusepiir on selline. Mööndustega, et on võimalik siiski ka kui sa oled natuke vanem või teatud juhtudel ka, kui saad natuke noorem või 16 on võimalik osaleda noh, meie läbirääkimiste teel ja miks mitte, võiks vabalt tulla heliloojaid. Äge ja võimalus end suvisel ajal loominguliste ideedega vormis hoida. Sel suvel nagu ka ilmselt kogu aasta vältel kõlab paljudes kohtades Beethoveni muusika, seda sellepärast, et tähistatakse tema 200 viiekümnendat sünniaastapäeva. Ja tänane suvetuuri külaline Age Veeroos tähistab seda kohe kindlasti oma loominguga, mis kõlab Bonnis Beethoveni sünnilinnas. Kuidas juhtus nii, et üks eesti helilooja sai nii tugeva kontakti Beethoveni loominguga ja võimaluse kirjutada midagi, mis on Peedamist niivõrd läbi inspireeritud, läbi imbunud? Kui pianist Susanne, kes seal mulle selle ettepaneku tegi siis ma teadsin ainult niipalju, et kusagilt tal oli kätte juhtunud üks mu klaveriteos varasem sultasto aastast 2008, Mihkel Poll on seda esitanud Eesti muusika päevadel. Ja see talle tundus siis huvipakkuv ja kirjutas oma Facebooki näiteks. Ma arvan, ta otsiski niimoodi kuidagi natukene maakaardil niimoodi. Et kust võiks veel otsida kedagi sinna projekti, palju inimesi oli vaja, 250 helilooja, et oli tarvis. Aga muidugi ta ei teadnud seda, et väga-väga ammu enne üldse igasuguseid muneid kompositsiooniõpinguid. Ma ikkagi Beethovenit ka väga armastasin või noh, see, ma sain kingituseks 90.-te algul, kui ma olin gümnaasiumis alles Saksamaalt ühe Beethoveni sonaatide kogu. Ja noh, tol ajal ma õppisin laste muusikakoolis klaverit ja ma mäletan, et mängisin seda lihtsalt noh niimoodi otsast lõpuni väga suure huviga. Tänaseks muidugi, Ma enam võib-olla nii suur Beethoveni fänn ei ole, aga ma ei tea, kas kõlbab öelda, et nüüd ma olen juba viimasel ajal rohkem Mozarti enda jaoks avastanud, noh tavaliselt nad on sellised, et üks välistab teist justkui või noh, et jõutakse ühelt nagu teiseni, et jah, nii et selline võimalus mul avanes ja muidugi oli seal oma omad piirangud või selles suhtes, et see oli ikkagi selline ülesanne. Et seostada ikkagi see lugu, mille sa pühendad, Beethoven yle temaga ja ükskõik millisel moel, kas mingi teosega ma ei tea, mingisuguse pealkirjaga või, või tema elust mingisuguse mingi tahk. Sa võid sinna juurde mõelda. Ja nii see läks. Ja mis sinu inspiratsiooniks sain, mis sul selle idee killu käivitas. Ja ma kõigepealt arvasingi, et ma taandan siis oma idee sellele samale sonaadikogule, mis ma kunagi kingituseks sain. Aga esiteks ma ei leidnud seda kogu enam üles. Ja isegi noh, ma ei näinud ka sellele nii otseselt mõtet, et ma hakkan nüüd näpuga rida ajama, et mis ma seal mängisin ja mis ma seal õppisin. Ja ma lihtsalt hakkasin siis uuesti natukene sonaate vaatama üldse Beethoveni sonaate ja valts Daini sonaadi juures ma jäin pidama. Sellepärast et mulle meeldis see idee, kuidas ma saan koondada peateema mina selle ekspositsiooniosa väga kitsale registrile sest mul oli vaja mängida keelte peal niimoodi, et see mängija õpib nagu pähe need keeled, need üksikud nagu ja ma tegin nagu sellise väikse harmoonia taanduse. Et need siis väga üksikud noodid, mis olid nagu kõnekad selles teemas jäid sisse. Et see harmoonia oli nagu hästi napp, nappide vahenditega edasi antud. Ma leidsin, et sellesama teose kohta oled sa vist ise kuskil kirjutanud või öelnud, et selles kehtib ka selline mängija füüsiliste võimete kaasamine ja kohati isegi valulävi piiril. Kuidas Susanna, kes seal selle teose vastu võttis? Kas tal tekkis palju küsimusi? Ta nägi õnneks ma andsin andsingi kohe eos juba võimaluse nagu vähem valusalt seda esitada. Aga jah, tõepoolest, see esimene idee oli võib-olla natukene no kuna ma ei ole ju isal pianist ja siis ma ei, ma ei pea nagu seda endale sõrmedesse harjutama, siis ma ei kujuta ette, kui suureks see valu võib minna, aga põhimõtteliselt Tal oli vaja seal tehniliselt kõige raskem koht oli suruda alla teatud keeled, noh, neid ei olnud palju, nagu ma ütlesin, nooti oli tegelikult vähe. Aga oluline oli see, et kõikide nootide puhul need kolm keelt on, eks ole, noodi puhul vastav seal keskel. Et kõik need kolm oleks võrdselt alla surutud. Nii, see oli nagu esimene eeldus ja siis ta pidi nagu hästi suure survega nagu liigutama siis mööda seda keelt, et kogu aeg säiliks, nagu see tihedus nende keelte peal. Ja siis ta ütles, et tal hakkas käsi valutama, isegi mitte niivõrd sõrmed, kusjuures käsi, liigutus seal niipidi ja parema käega oli tarvis muidugi klahvidele mängida, samal ajal, eks. Ja siis ta pidi minema enda nagu kehapikkuse suhtes kõige kaugemasse punkti klaveri keeltel. Jah, see on alati mängijati nagu essis, erinev selle võimalusena, nagu jätsin sealt ja siis tagasi edasi-tagasi pidi liigutama mitte väga kiiresti, aga hästi konkreetselt ja tugevalt. Nii et see oligi see valu läheb. Millise pealkirja sa oma teosele andsid imagined sonaate, et see tähendab saksa keeles nagu kujuteldav sonaat. Et siis ta peabki siis väljenduma, kõlas, et peaaegu on nagu selle valts Daini alguse teemaga ei ole kah, eks see noodid on õiged, mida sa seal keeltel mängida, aga sa mängid neid niimoodi. Päris kindel ei ole. See teos on siis osa Beethoveni aasta suursündmusest Saksamaa ja tema sünnilinnas Bonnis ja väidetavalt ei ole sellist suurt klaverisündmust korraldatud ei helilooja eluajal ega ka pärast tema lahkumist. Mis selle teose edasine kulg on? Ettekanne on juba toimunud, oled sa saanud selle juures olla ja kuidas asjad edasi hakkavad arenema. Ja ma ei ole muidugi ettekandel olnud. Aga õnneks on lugu juba kirjastatud, vähemalt nii palju väike lugu on ja üldse pididki olema mahtuma viie minuti sisse ära. Susanne tellis. Minul on võib-olla siis kahe ja kolme minuti vahel selline. Ja tema jõudumööda mängis neid esmalt ettekandeid, nii nagu juhtus, sest kuna teoseid tuleb kogu aeg juurde ja neid on nii palju, siis ta noh, endale nagu sobival ajal õppis neid sobivaid lugusid, et kuidas siis parasjagu nagu tundus. Ja noh, see esiettekanne toimus väga märkamatult niimoodi ära, et ma ei jõudnud midagi öelda. Ei, jaanuarikuus juba kusagil Bonnis, äkki Beethoveni gümnaasiumis oli seal korralik kontsert, ikkagi korralik saal oli seal? Mitte väga väike. Kas neid ettekandeid Beethoveni aastal tuleb veel aprillis pidi olema ja muidugi ei olnud. Märtsis-aprillis ei olnud midagi. Märtsis oligi, siis ilmus vähemalt see osa üheksas osa trükist, kus minu lugu ka sees on. See oli ka sihuke paras töö ja toimetamine ja täpsustamine ja tagasiside ja kõik. Ja nüüd arvatavasti siis saan mina jälle sügisel minna, aga see on kõik veel selline tulevik, praegu tuleb elada päev korraga. Aga selle üheksanda köit, et mis need välja antud sellesse saaksid, asendasid selle kaduma läinud Beethoveni sonaatide kogumikuga riiulil vähemalt riiulis ei ole enam seda tühja kohta ja mis ma korraks tundsin sellest puudust. Väga põnev, selline Beethoveni aasta siis. Aga aitäh Age Vers täna stuudiosse tulemast ja tore oli siin Tartus kohtuda. Ma ei teagi, kas need soovida palju edu toredate õpilaste leidmiseks Elleri kooli või palju põnevaid mõtteid algavaks loomelaboriks või siis lihtsalt heliloojale puhkust ja selget pead. Ja, ja töövõimet palavusega siis töövõimet palavusega seda soovitas suur aitäh.