Meie meil olnud hea meel tervitada tänast intervjueeritavat, kes asub küll telefoniliini teises otsas Seegolmete stuudios, klimatoloog doktor maitseb, tere päevast. Möödunud aasta lõpul kaitsesite te Tartu Ülikooli geograafia osakonnas doktoritööd atmosfääri tsirkulatsiooni mõju keskkonna muuta tujatele Eestis. No eks enamus meie kuulajatest kindlasti mäletab, et veel kümmekond aastat tagasi oli meil talved suhteliselt nagu lumerohked, suved olid mõnevõrra pikemad ja soojemad, kui nad praegu on. Nüüd tuleb lund ettearvamatult ja sai sulaga enne aprilli naljalt on siis nüüd ilm hukas või või, või mis lahti? No ja seda on raske öelda, et kas ta on hukas või ei ole. Põhimõtteliselt Me teame kliimast suhteliselt vähe. Eestis on nii-öelda riistaga mõõdetud temperatuure ja ilmavaatlusi tehtud kõigest 140 aastat ja mõtleme maa ajaloole, planeet maa ajaloole, mis on neli ja pool miljardit aastat kulgenud, siis on see suhteliselt tühine aeg, mida meie oleme mõõtnud. Ja veel tühisem on see, mida inimesed tegelikult mäletavad. Kuivõrd me mäletame oma talvesite väga täpselt lapsepõlvest või kui, kuivõrd me teame, mida meie isad ja emad ja vanaemad ja vanaisad üle elasid. Nii et sellele küsimusele, kas ilm on hukas, on väga raske vastata, kui mitte öelda, et võimatu. No kas kunagi kusagil on üldse enam ilma suhtes muretu olla, et, et kas, kas nüüd siin, mis toimub Eestis, kas me peaksime kuidagi eriliselt muretsema või see, mis toimub kusagil, kus on looduskatastroofid, kas kas niisugust muretut paika üldse maakeral enam on? Mure on ikkagi inimese enda südames. Ilm kulgeb meie teadmistest või meie suhtumisest hoolimata edasi. Küsimus on, kas me inimesena vene inimesed suudavad ilma kuidagi mõjutada, see on nüüd omaette filosoofiline küsimus. No kas nad suudavad? Ja siin on erinevaid arvamusi. Klimotoloogide hulgas on küsimus, pigem võiks öelda isegi usus, et on seltskond, kes usub, et inimene on niivõrd võimas. Mõjur, et suudab ka ilma muuta, aga on ka seltskond, kes on noh, selles suhtes kahtleval seisukohal. Sekti teise maitseb kuulute ses mõttes, et kas niisugune tarbimisühiskonna poolt tekitatud heitegaaside rohke paiskamine atmosfääri võib kuidagi globaalset niisugust kliimamuutust esile kutsuda või pigem arvata, et, et see on ikkagi üks suur müüt. Mul on väga raske sellele vastata, sest ma ise olen väga kõhkleval kahtleval seisukohal. Ühelt poolt loomulikult, kui me aknast välja vaatame neid ostetavaid autosid korstnate näeme, siis tekib selline puht inimlik emotsioon, et jah, et asi on ikka täiesti käest ära läinud, aga teiselt poolt vaadates Üks keskmine vulkaanipurse paiskab atmosfääri sama palju saastet, kui kui inimesed üldse pika aja jooksul suudavad kokku provotseerida, nii et. Pigem ei ole küsimus selles 202 sekti vahel mitte selles, et et kas nüüd inimene ise suudab midagi muuta või ei suuda või mõjutada. Pigem on küsimus. Klimatoloogide omavahelises suhtles. Pessimistid ma ei usu, et ükski pessimist oleks nüüd selline inimene, kes ütleb, et jah, et tehke, et mida tahes loodus kannatab kõik välja, vaid pigem on küsimus selles, et et see nii-öelda CO2 küsimus on tihtilugu väga lihtsustatud. Leitakse seos kahe näitaja vahel mingi temperatuuri tõusu ja CO2 kontsentratsiooni tõusu vahel ja öeldakse, et nii ongi. Et pigem on võitlus mõttelaiskuse vastu. Aga räägime natuke sellest kliima soojenemisest, CK seega toimub või, või ka selles osas paistavad olema seisukohad suhteliselt nagu, nagu vastandlikud, et siin mõni aeg tagasi oli juttu Anto Raukase nagu mingit sest nagu vastupidistest väidetest või küll hiljem nagu räägite, klaarida, et, et tema nagu artiklist selles ajakirjas Science oli vist selle nimi saadi valesti aru või mis iganes, aga aga kuidas seda kliima soojenemist on, toimub see või mitte? Siin tuleb vaadata Õig kõigepealt defineerida, jällegi teadlased armastavat ikkagi mõisted paika panna ja et mis asi on üldse kliima soojenemine ja kui pika perioodi me vaatame. Et noh, kui ma ütlesin, et Eestis on umbes 140 aastat ilma uuritud nii-öelda professionaalsel tasemel siis nüüd selle kahe 20. sajandi jooksul on tõesti toimunud oluline soojenemine nii-öelda klimatoloogilisi mõttes. Ja eriti on kevadet läinud soojemaks. Aga nüüd, kui me vaatame, see on nüüd sajandi perspektiivis, kui me vaatame iga üksikut kevadet, siis või talve või suve siin ei pruugigi sellest aru saada. Ta on toimunud mingi muutus. Ainult teadlased ütlevad, et Totted trendi järgi on nüüd toimunud soojenemine. Anto Raukase artikkel ja tema kolleegide artikkel vaatleb kliimat pikemas perspektiivis on siin juba suurusjärk tuhanded ja kümned tuhanded aastad ja on väga raske öelda, nüüd selle 140 aasta või Suurbritannias on pikemad aegread, mis ulatuvad seal üle 200 aasta. Aga ka nende alusel on väga raske öelda nüüd, mis toimub sellises 1000 ja 10000 või 100000 aasta perspektiivis. Meil inimestena on väga raske seda ette kujutada või jah, visualiseerida või üldse silmade ette manada, et kui pikk periood on 10000 taastat? Meie siin võtame kodulaenu 30 aastat ja see on meil meeletult pikk periood, aga 10000 aastat on tohutu. Just, ja ma usun, et on või mitte ei usu, et või ongi terve hulk inimesi, kes, kes on sügavalt veendunud mingit kümmet tuhandet aastat ei olegi nagu väga jäänud enamat. Et suur pauk käib nagu oluliselt enne sõda. Teie oma doktoritöös ennustate ette hoopis tulevast jääaega on see on nagu risti vastupidine sellele, mida me mõistame soojenemise all. Tegelikult doktoritöös ma öelda ennustamise üldse ei tegele, sest ennustamine on väga, väga selline. Ebameeldiv tegevus. No kõige Klimotoloogilil on hea ennustusi teha, et öelda ette 10-ks aastaks ja vaevalt et keegi minu või kellegi teise ütlusi enam mäletab. Ja ka intervjuu tõenäoliselt läheb kuhugi arhiivi ja, või, või läheb kaduma. Aga jah, nüüd selles ajaleheartiklis tõesti. Eesti Päevalehe artiklis Ütlesin välja sellise teooria, et on olemas selliseid teadlasi, kes, Arvavad, et selle kliima soojenemise tagajärjel võib tekkida hoopis jää jääaja sarnane mingi tagasilöök. Mismoodi see siis niimoodi välja kujuneb, et kõigepealt on hästi soe meil, mina juba rõõmustan, et vahemereline kliima meil siin Eestis ja ja 12 kuud aastas saab päikest võtta ja ujuda, aga, aga siis korraga tuleb äkki jääkarud pingviinid ja nii edasi. Ei mingeid pingviine kogu Tallinna linn olla. Jah, tõenäoliselt küll no idee iseenesest Ta on selles, et kui noh, soojenemine tähendab eelkõige seda, et sademete hulk suureneb ja kui sademete hulk suureneb, siis talvel sajab see alla lumena ning see lumi hakkab kuhjuma on enam-vähem samas kohas, kus kust viimased jääajad meile peale on tunginud Skandinaavia mäestikus. Ja kuna sademeterikkad suved on noh, ütleme klimatoloogilisi mõttes jahedad, siis hakkab see jääkiht suurenema ja, ja lõpuks saabubki siis jääaeg. Aga see on üks selle võimalik versioon. Ega ta ei oska ennustada. Järgmisel aastal vehkel mitte. See on jällegi selline küsimus, et millises, millisest, millist ajaperspektiivi me ette kujutame? Inimene kujutab ette 30 aastat jällegi majalaenu aga sellised protsessid kestavad sajandeid. Kuigi inglise klimatoloogid on nüüd välja tulnud teooriaga või. Et viimane jääaeg saabus suhteliselt kiiresti. See tekkis, kujunes välja 50 aastaga, aga 50 aastat on selline periood, kus, mida me vaatame, et selle ajaga vaheldub kaks inimpõlve. Nii et vahepeal, kui sa jääaeg tuleb, siis siis on kasvanud üles põlvkond, kel kelle jaoks ongi harjumuspärane, saabki kogu aeg lund ja, ja, ja maa ongi valge. Nii et pigem on selline jälle selline emotsionaalne lähenemine asjale tihtilugu. Nii et see aeg ei pea tähendama tingimata seda, et lihtsalt ühel hetkel hommikul ärkad üles ja, ja sealt tuleb jää all ja ongi kogu lugu. Sellist asja nagu selles kuulsas filmis ei vaevalt. Et seda meil ei tasu, nagu ette kujutada, et hirmujudinad ega et inimkond sureb välja kõik loomariigid ja taimed, riigid ja tekib vaikus. See juhtub varem teistel põhjustel tõenäolisus. Ei oska ennustada. Peamine probleem on selles, et kliima, atmosfäär, ookean ja nendevahelised seosed on väga keerukad ja on tõesti väga raske sellist süsteemi inimkonnal kokku panna modelleerida. Et siis tõepäraselt nüüd öelda, et noh see protsess kulgeb küll nüüd selles suunas. Looduses on päris palju selliseid tagasi sidemeid positiivseid ja negatiivseid, üks põhjustab teist, teine kolmandat. Aga mismoodi see süsteem täielikult funktsioneerib, seda inimkond veel ei oska täpselt kirjeldada. No üks negatiivseid näitajaid on kindlasti see, et tänavu lumi sulab sulas ära alles aprillikuus, et minu hingel pakitseb küsimus, et kas, kas jääaeg on juba täielikult see protsess on alanud. Käe käes jah, aga me lihtsalt ei, ei usu veel. Võib-olla? Selle kohta tuleb vaadelda loodust järgmised veel 200 aastat või edasi, siis võib öelda midagi mingi suurema tõenäosusega või 500 või 1000 aastat. Nii et samas jällegi, kui me vaatame Eesti kliima ajalugu, siis kui ma ei eksi, siis 1825. aastal 100. juulikuus lund eestimaal. Nii et me elame praegu suhteliselt soojemal perioodil, kui oli 19. sajand, näiteks. Millegipärast ei püstitata kunagi küsimusteta. Et miks siis oli külm, aga nyyd on soe, pigem küsitakse seda, et miks nüüd on nii ebatavaliselt soe kui ta oli 19. sajandil näiteks. Ma olen kuulnud, et räägitakse ka mingisugusest temperatuuri tõusust maakera sisemuses, vastab see tõele. Seda selle kohta ma ei oska kahjuks midagi. Ahaa, et, et ma oleks tahtnud küsida, et kas see kuidagi ei mõjuta seda, ei lükka jääaega kuidagi. Kaugemas tulevikus on mõlemad pooled seal lund sajab rohkem, see ongi jääaeg. Lase jääaega lihtsalt. Selline teooria, et noh, neid erinevaid teooriaid on palju, et tõesti üks idee on see, et tulebki selline subtroopika meile tänu sellele kliima soojenemisele Kas on olemas ka mingisugune selline teatud soojuse hulk kusagil atmosfääris ja, ja see lihtsalt niimoodi noh, mitte ei muuda oma kuju, aga ta muudab oma asupaika, et näiteks ühel hetkel ongi Eestis on soojem kui, kui kusagil kusagil mõnusal Vahemeremaal. Et see soojus ei saa nagu, nagu kasvada üle teatud piirid ja lihtsalt koguneb ühte kohta ja teises kohas On teatav hulk soojus, mis jagab ennast ära. Jah, põhimõtteliselt vaid ka seda asja niimoodi vaadata. Peamine soojus, mille me saame, maa saab, on ikkagi päikeselt ja ja ütleme Eestit. Siin Soome lahest jookseb 60-st põhja laius läbi ja kui me gloobuse peal nüüd venitame Sõrmega seda kuuekümnendat joont pidi ida poole, siis me näeme, et meie aladel Siberis ja Kanadas on ikka tõsine Arktika jää ja lumi ja jääkarud. Ja meie siin naudime suhteliselt ikkagi väga sooja kliimat. See ongi sellest, et me oleme suhteliselt lähedal Atlandi ookeanile ja Atlandi ookeanist kandub siia siis soojemaid õhumasse ja peamine noh ka minu doktoritöö peamine väide oli selles, et see 20. sajandi soojenemine ongi tingitud sellest, et neid tsüklonid, mis põhimõtteliselt meile siia seda sooja transpordib eriti talvel ongi enam tekkinud. Te jälgite tsükloni muidugi kematoloogilina paljude palude planeete, jälgite te nimetasite päikest nagu põhilise nagu soojuse tekitajana, kuidas, kas väga rumal küsimus nagu päikeseolukord on, et on seal nagu stabiilne, rahulik ja jätkab, kes me seda ei pea kartma? Päike mingil ühel hetkel hakkab nagu veidi veidi kehvemini soojema ja umbes kraadikese vähem annab, peaks enam-vähem vist maal nagu elu lõppema või, või kuidas see asi on? Jah, päike on nüüd oma tähe parimates aastates, ütleme niimoodi. Ja lähima nelja miljardi aasta jooksul ennustatakse, et ta jääb hea tervise juurde. Ka päikese aktiivsusega on päris palju teooriaid seotud. Et kuidas need mõjutavad, mõjutab siis maa kliimat ja tähti, päikese aktiivsus on suurenenud. Siin Päikest on jälgitud kaks ja pool sajandit ja päikese aktiivsus on oluliselt suurenenud, aga siin on jällegi päris palju oponente. Päikese aktiivsuse jälgimine on sellesama kahe ja poole sajandi jooksul teadlaste omavahel. Päris palju paksu verd tekitanud Ühed usuvad ja teised ei usu jälle. Senini minu teada ei ole veel päris selget teooriat tekkinud, kuidas päikese aktiivsus võiks mõjutada. Maa kliimat. Aga ometi on jälle apokalüptiliste radadel hetkeks naastased küll nagu üks maailmalõpuversioone jälle kuidagi kliima kujunemisest otsida, et kas see variant, aga nagu mõeldavad päikeselt muutub nagu Ülar aktiivseks ja ja meil hakkab sellised nii kole palav, et et ei tule hästi toime. Päikese aktiivsus nagu otseselt temperatuuri ei tõsta, et siin on. Nii-öelda hoopis teistsugused ainevood ja see aktiivsus tähendab ikkagi eelkõige seda, et Päikese kiirgusrežiimis muutub noh, suurusjärgus üks protsent, midagi. Aga sellist otsest soojuse suurenemist päikese aktiivsuse puhul ei, ei ole täheldada. Te ütlesite, et neli miljardit aastat, kui ma õigesti kuulsin, on päike veel enam-vähem nagu korraliku tervise juures, kuidas, kuidas niisuguseid asju, kuidas mõõdetakse, kuidas need prognoositakse, kust kust see neli miljardit, kust niisugune niisugune arv tuleb? Seda tuleks teil võib olla küsida mõne füüsiku käest helio füüsiku käest, mina täpselt seda ei oska nüüd öelda, aga, aga, ja ilmselt seda neid tähti võrreldakse omavahel ja, ja vaadatakse sarnaseid sarnase struktuuriga tähti. Ja siis vaadatakse, kuidas nende elu on kulgenud. Selge, palju tänu teile maitseb, peavad uudistajaid selles mõttes, et jää küll tuleb, aga tõenäoselt tähendab see seda, et et Londonis on mõnevõrra rohkem ja suusamäele suusamäest on lahedam olla. Lasteaia. Lapsepõlve niisuguse kogemuse taas ellu kutsuda ranitsa, aga iga päev koolist tulles mäest alla lasta. Just ja neli miljardit aastat särab päike, nii et suur tänu ele maitseb klimatoloog selle intervjuu eest aitäh.