Algavas saates kõneleme legendaarsest viiuldaja Yehudi Menuhin. 20. sajandi suurimate muusikute hulgas on mitmeid, keda meenutatakse imelastel Claudia Arro, Alexis Falkenberg, Floorin maadel, Nathan Minstend, helikseering, Nende muusikutee algust seostatakse selle fenomeniga. Yehudi Menuhin on üks neist ehk kõige legendaarse Tauli sajandi hiiglane, väitis suur viiuldajaid Sakk permanud. Kõige fenomenaalse imelaps, kes on iialgi siia ilma sündinud vähemasti sel sajandil kindlasti. Ebatavaliselt andekas ja varaküps astus uudi seitsme aastaselt San Franciscos 9000 kuulaja ette, esitades hiilgavalt edu aardla loo monumentaalne hispaania sümfoonia. Menuhhini hilisem ülemaailmne tuntus on võrreldav vaid selliste suurkujude. Kuid Oscaniinija Karajani populaarsusega ka nende inimeste hulgas, kellel muusika ja kunstiga on vähe tegemist. Suure tähelepanu pälvis Yehudi Menuhin mitte üksnes toosse viiuldaja ja suurepärase muusikuna vaid mitmekülgse isiksusena pedagoogi ja humanisti. Tauli sillaehitaja erinevate kultuuride ja muusikatraditsioonide vahel. Tema lavapartnerite hulgas on olnud sajandi suurimad meistrid dirigendid, viiuldajad, lauljad, pianistid, mustlase džässmuusikud. Ta oli rahusaadik vaenutsevate poliitiliste jõudude ja riikide vahel. Ta oli paljude rahvusvaheliste institutsioonide ja festivalide aluse, pani tema missioonitundest kantud tegevus, andis elutahet ja lootust paljudele inimestele. Oletas hindama muusikat ja inimeseks olemise väärikust, poliitilist sirgeselgsust ja materiaalset abivalmidust. Yehudi Menuhin ei tähendus 20. sajandi kultuuriloos. Omanisti ja inimõiguste kaitsjana on olulisem kui tema tähtsus legendaarse muusikuna. Erudi Menuhin sündis 22. aprillil 1916. aastal New Yorgis vene joodi trantide peres. Paljude imelaste puhul on väidetud, et neilt rööviti lapsepõlv. Menuhin on kinnitanud, et ta pole kunagi tundnud, et sellest ilma jäänuna. Tema lapsepõlv oli õnnelik, ehkki see ei sarnanenud teiste laste lapsepõlvega. Kontserdid, reisid, kohtumised imeliste inimestega kompenseerisid kõik muu. Ta ei käinud kuigi palju koolis ega läbinud kohustuslik õppeprogramm, vaid sai õpetust eraõpetajatelt. Olin tõenäoliselt halb õppijatundides istudes ja aknast välja vahtides ootasin, kuni mõni linnuke oksal istub ja laulma hakkab. Kuid inimesed, kes mind ümbritsesid, ei kõnelenud ju ainult muusikast. Minu vestlused isaga hõlmasid elu paljusid tahke. Menuhhini vanemad matemaatikast, isa ja muusikust ema võimaldasid Talle ja tema kahele samuti väga andekale õele kättesaadavast parima muusikalise koolituse. Selline jäägitu pühendumus ja ambitsioonikus imelapse karjääri kujundamisel on menuhhini sõnul just nimelt juutidele omane. Nelja-aastaselt alustas ta viiulimänguga silmud ankeri ja edasi Isay jätti puu kunagise õpilase Louis pelsingeri juures. Oma dollastest eeskujudest on Menuhin kõnelenud järgmist. Minu viiuli kõla tuli plaatidelt, aga ma külastasin ka kõigi kuulsuste missa, elmanni ja šahhaiivsetzi Fritz Chrysleri kontserte. Jorzenescud kuulasin siis, kui olin kaheksaaastane. Tema kõla vaimustas mind enim. See oli mulle kõige lähedasem nii värviküllane ja nüansirikas. Tema tämbriskaala oli veelgi rikkam kui haisatsile. Tal polnud mitte üksnes ühtlane, vaid ka intensiivselt tundliku sagedusega vibraator. Haiseks kasutas mitmeti kris sandad. Ka enescul oli midagi enamat, ta pani viiuli kõnelema iga fraas, mida ta mängis, muutus sõnumiks. Minu tungiv soov oli õppida enescu juures Pariisis. Enescu mälestustest loeme. Oleksin õnnelik võides väita, et mina kujundasin tema talenti. Valetaksin sel juhul, sest juba enne meie kohtumist oli ta imetlusväärne. Kuulsin temast Ameerikas, kui ta oli alles kaheksane ja oli hiljutisel satsiooniliselt esitanud laua Hispaania sümfoonia. Kaks aastat hiljem, 1925. aastal tutvustati meid Pariisis. Valmistusin just mõne kuiseks reisiks Rumeeniasse. Otsusekindlusest, millega ta nõudis enese ärakuulamist. Määrasin ette mängu järgmise päeva proovivaheajale. Ta esitas la loo hispaania sümfoonia, nõnda et pöördusin tema isa poole küsimusega, mida võiksin talle veel õpetada. Kohtusime kaks kuud hiljem taas Pariisis. Seejärel järgnes kogu Menuhin, perekond, vanemad ja kaks õde mulle Rumeeniasse. Töötasime koos Bachi, Beethoveni, Brahmsi ja Franki teostega. Kümneselt mängis ta Šossoni poeemi mitte ainult tehniliselt meisterlikult vaid nagu poeet kirega, mis viis ta otsekui transsi. Ta ehmatas meid ja ma mõtlesin, see on laps, kes kulutab end enneaegselt. Sestpeale mängisin temaga sageli koos klaveril, saates dirigeerides Bachi, Teemul kontserdis koos viiuli soleerides. Ta oli eriline nagu ka tema pianist õde Jebsiba kellega nad hiljem aastaid koos esinesid. Tuuel. Põlvpükstest välja kasvades suutsid nad hoiduda imelaste saatuslikest karidest jorseenesco dirigeerimisel Pariisi orkestri plaadist tila loo Hispaania sümfoonia. Jessas tsooni poeem 1933. aastal, kui Yehudi Menuhin oli seitsmeteistkümne aastane. Enescu jätkas. Olin veendunud, et eksimatuid ei ole veel vähem on neid viiuldajat hulgas. Ka tema eksis kuigi harva, õigelt teelt. Kolmeteistkümneselt, kui ta pidi mängima Brahmsi kontserti Bruno Walteri juhatusel New Yorgi Carnegie Hallis kuulasin ma proovi, mis polnud Yehudi vääriline. Kinnitasin, et peame veel kogu päeva töötama. Hudi teatas, et see pole võimalik, kuna me oleme palutud lõunale. Mõtlesime siiski terve päeva ja õhtul oli hudi oivaline. Bruno Walter kinkis talle oma fotosõnadega väikesele poisile, kellel on suur hing. Samal aastal mängis ta Berliinis kuulsate Filharmoonikute, kab Bruno Walteri dirigeerimisel ühel ja samal õhtul Bachi Edur kontserti ning Beethoveni ja Brahmsi kontserte. 20.-te aastate lõpus toimusid menuhhini tähtsamate püüdika Pariisis ja Londonis. Üht varasemat neist 1927. aastal New Yorgi Carnegie Hallis koos dirigent Fritz Bushiga. Toimunut meenutas ta nõnda. See oli eriline kogemus. Bush ei tahtnud, et ma Beethoveni kontserti mängin. Tema arvates ei pea seda 11 sealt. Ma ei mõistnud teda, sest Beethovenit mängisin ma tollal paremini kui Mozartit. Pealegi huvitas mind lapsest saati filosoofiline muusika enam kui seltskondlik. Mozarti muusika kõneleb inimestest, Beethoveni, muusika, filosoofilistest ideedest. Seda elegantsi, mida nõuab Mozarti muusika, õppisin ma alles hiljem, kui ma Euroopasse tuli, enescurd tiboolt Grayslerilt Graysleri peente aktsentidega, Viini elegants oli mulle juudi vene perest pärit lapsele kaugelt võõras. 19 20 aastaselt 1936 tegime nuhhin oma esimese ulatusliku maailmatunne andes 63. linnas 110 kontserti. Teda nimetati maailma kuulsaimaks viiuldajaks. Imelapseaastad olid lõppenud ja Menuhin oli täiskasvanuks saamas. Ja just siis tabas teda esimene tõsine loominguline kriis, mis sundis teda kaheks aastaks aktiivsest kontserditegevusest tagasi tõmbuma. Seletati asjaoluga, et Yehudi Toldi hoitud kui klaasist tornis mis välistas iseseisva suhtlemise välismaailmaga ja selle varjukülge ega kriisi, süvendas mõned aastad hiljem ootamatult sõlmitud ja peagi lahutatud abielu rikka kuid muusikakauge austraallanna ka, kes oli talle ometi kinkinud ühe tema kalli hinnalisematest riiulitest. Menuhin jõudis arusaamisele, et ta ei olnud omandanud kõiki viiulimänguks olulisi tehnilisi oskusi. Kõike, mis imelapsena otsekui vaevata alateadlikult oli tabatud, tuli nüüd põhjalikult analüüsida ja uuesti teadlikult üles ehitada. Pole teada, kas ta juba tollal sõnastas palvetekste mille ta 70 kolmeselt 1989. aastal Belgias Loveeni katoliku ülikooli audoktoridiplomit vastu võttes oma tänukõnes. Ta luges. Kui te arvata võib, et ta juba tollal suhtestas tõsiselt oma vahekorda jumalaga inimestega maiste ja igavesti väärtustega. Aita mind leida tasakaalukestvat tasude ja efemeerse kiusatuste vahel kestvat ja kiirelt mööduvat rõõmude vahel sest vahetute rõõmude season kaugemalt vaadates paljud olulised harmoonias suhteliste väärtustega, kinkides voolavale ajale rikkast lõikust, lojaalsusest kogemusest, teostusest, toetusest ja inspiratsioonist. 1900 viiekümnendail aastail hakkas kuulduma kriitikute vihjeid, et Menuhin võiks oma avalikke esinemisi piirata ning seati kahtluse alla ka tema mängutehniline kõrgkvaliteet heliplaatidel. Võib oletada, et tehniline täiuslikkus oliga menuhhinile musitseerimise esmane eeldus et eesmärk omaette tema tegevuse hilisemat laiahaardelisus silmas pidades igal juhul. Küllap oli Yehudi juba varasematel aastatel oma õpetaja George ennescu samuti suurepärase viiuldaja kõnelenud tulevikuplaanidest ülemaailmselt tunnustatud Virtoosina sellega kaasnevatest publiku kohati haiglastest ootustest. Ennesco maalib oma mälestusteraamatus virtuoosi elust järgmise pildi. Sageli kuulsin veel peale kontserti kõrvus publiku munut toonselt kõlavas aplausi trummeldavad väljakutset. Sa oled virtuoosi, jääd selleks, tahad või ei taha Virtoosiks Virtoosiks. Kas te üldse kujutate virtuoosid eksistentsi? Mina tean. Need on olevused, keda kadestatakse, kelles lipitsetakse. Aga tegelikult on nad piinlejad, sunnitöölised ja pühakud ja pühakud. Mitte juhuslikult ei tule sõnavirtuoos ladinakeelsest sõnast virtus, vaprus, üllus, viidates hingejõule õilsusele. Kas mitte vapruste ilmuta inimene, kes loobub nõnda paljudest rõõmudest, et lahutada kuulaja meelt peab elama tema kõrvalt tund tunnilt, päev päeva järel, et mõista sellise elu kahte tahku. Ühelt poolt kannatlik, katkematu töö, tüütud harjutused, ületamatult ohtlikud passaažid ja hüpped kallal tuleb töötada igal hommikul oma toas, korrates neid lihvides neid ideaalselt eksimatuix, teiselt poolt tasu nende eest on nii lühiajaline. Muidugi kaloojal läheb vaja mehisust, et teostada oma ülesanne. Kuid enam veel vajab seda virtuoos, et leida tuge oma igapäevastes pingutustes. Virtuoosi tasu on vähem perspektiivne. Lõpuks ei näe ma muud erinevust virtuoosi ja oma kongis elava munga eksistentsist kui seda, et munk teenib rahus jumalat, samal ajal kui virtuoos teenib kriitikuid. Minu liialdus on muidugi ilm, sest mungaeluviis on väheliikuv ja virtuoos reisib ringi. Ta tiirleb kogu maailmas, kuid see pole alati meeldiv. Meie ajastu on rändavate kuulsuste ajastu. See on languse ilmne märk. Kui interpreet äratab suuremat huvi kui autor. Kui thrilleri esitamise viis või õnnestunud arteitsa kutsub esile suurema vaimustuse kui geeniuse loodud sonaat või ooper tähendab see muusikas aegade lõppu ja andestagu mulle mu prohvetlik toon. Menuhin ei seadnud eales oma eesmärgiks rabada tehniliste efektidega vaid puudutada kuulajate hinge. Teine maailmasõda purustas paljude ka Yehudi Menuhin illusioone. Lapsena 10 12-lt uskusin ma tõsiselt, et maailm muutub paremaks, kui ma vaid Bachi tšakonni Sixtuse kabelis mängin. Lapselik illusioon, mille ma nüüd kaotanud olid. Aga ma imetlen Bachi tšakonni, praegu enam kui tollal maailma päästa minna muusikaga ei ole kahjuks võimalik musitseerida, siis võib vaid hetkeks inimhingi puudutada. Ometi on nii, et mida enam inimene kannatab ja raskusi kogeb, seda sügavamalt ta tunnetab muusikat. Menuhin mõistis oma kõrgemat missiooni elus, kui olla vaid viiuldaja virtuoos. Ja ometi viiul käes, pöörduste sõja aastatel tuhandete inimeste poole muusikaga. Jumala poole palvesõnadega. Aita mind leida hindu, mis võimaldaks mul mängida tagasihoidlikult, enesekindlalt ja teatava, kuid mitte liialdatud kõhklusega neid erinevaid rolle, mis mulle määratud. Aita mind, et ma respekteeriksin alati iga eluvormi müsteeriumi ja loomust tema ainulaadsuse ja paljususes sest elu sünnitab elu. Sõja-aastail andis meloogil üle 500 kontserdi, sageli ohtlikes situatsioonides sõjaväeosades Laatsa rättides laevadel. Ta annetas Rahvusvahelise Punase Risti fondidele, esines ühena esimestest muusikutest vastvabastatud linnades Pariisis, Tennis, Brüsselis, Budapestis, Moskvas, kus sõrmus, tema eluaegne sõprus ja muusikaline partnerlus David ois trahviga. 1947. aastal Berliinis ulatas ta lepituskäe rahvusvahelise hukkamõistu osaliseks saanud Wilhelm Fort mänglerile kes sõja-aastail oli jätkanud dirigeerimist Natsi-Saksamaal. Menuhin mängis saksa muusikat Iisraelis annetas raha Saksa sõjapõgenikele ja viiekümnendail aastail India näljahädalistele. Ta pakkus kollegiaalselt abi paljudele Ameerikasse emigreerunud muusikutele. Seal tunnustuseta oma viimaseid aastaid elanud teela partokilt tellistas soolosonaadi, mille esiettekanne pälvis laia tähelepanu ja mida Menuhin nimetas tõeliseks muusikaliseks monumendiks tõestades seda hiljem korduvatele ettekannetel. Partoki teoseid. Viiuli, orkestri kontserte ning sonaate esitas ta hiljem sageli ka dirigendina ning koos oma õe Yebsibaga. Menuhhinist sai rahusaadik vaenutsevate rahvaste ja riikide vahel. Tema tegevus pälvis kõrgeid autasusid ja tähelepanu avaldusi prantsuse auleegioni ordeni, Saksa föderaalvabariigi teeneteristi, Belgia Leopoldi ordeni ja paljud teisi. Paavst Pius 12. austas teda 1949. aastal privaataudientsiga. ÜRO tunnustas teda ainukese kunstnikuna, kes esindab kogu maailm. Samas kuuldus hääli, et menuhhini poliitilised vaated ja ambitsioonid on naiivsed. Tema ettevõtmiste tulemused küsitavad. Ometi saavutas ta poliitikast enam kui paljud poliitikud. Rahvusvahelises muusikapoliitikas olid tema teenedaga hindamatud. Aastail 1000 969975 tegutses ta Unesco muusikanõukogu presidendina. Pikka aega oli ta Euroopa keelpilliõpetajate ühingu Esta president. Tema toetav sõna aitas sellega liituda ka Eesti keelpilliõpetajate. Menuhin oli see, kes kutsus maailmamuusikuid tähistama esimesel oktoobril iga-aastast rahvusvahelist muusikapäeva. Viiekümnendatel aastatel panid aluse paljudele projektidele festivalide Läks staadis Jäpafis. Ta rajas omanimelised rahvusvaheliselt viiulikoolid Šveitsis ja Inglismaal, andes neis võimaluse õppida andekatele muusikutele kogu maailmast. Ta kirjutas mitmeid raamatuid viiulist ja viiulimängu õpetamisest aga ka oma elust. Menuhin kõneles sageli viiuli hingest ja juutide hingest, mis on loodud viiuldama. Viiul on instrumentidest inimhäälele kõige lähemal. Inimese hääl jumalale. Juudid on oma valu valanud sajandeid viiuli helidesse. Ühelt ravilt kuulis ta, et kui 1905. aastal tuhanded neist Venemaalt programmide eest Palestiinasse põgenesid kandis iga kolmas neist endaga kaasas viiulikasti. Siin on seletus asjaolule, et me tänagi kohtame maailma esiviiuldajate hulgas nõnda palju juudi ja vene-juudi päritolu muusik. Ihudime nuhhini muusikukarjäär hõlmas seitset aastakümmet umbes viit tuhandet kontserti ja 70 heliplaati. Tal oli loendamatu arv mainima kuulsustest lavapartnereid dirigentidest, viiuldajatest lauljatest, pianistidest šoti, Ungari, Rumeenia rahvamuusikute, India sitteri, mängija ravižhankari ja džässviiuldaja Stephane Grapellini. Tasub vaadata temast tehtud dokumentaalfilme, et näha, missugust koos musitseerimise rõõmu kõik partnerid koosi Huudi menuhhiniga on tundnud. Nende pikem loetelu siinkohal oleks mõttetu. Nimetagem siiski mõned neist. Viiuldajad David Oistra ja tema poeg Igor aisaks Stern. Menuki niuksed silmapaistvamaid õpilasi naiselt Kennedy sellistid Pablo kaasalsemist islafrozdropovitš bariton Dietrich Fischer Disco pianistid, Wilhelm Genfi eplen kuuld. Dirigendid Bruno Walter, Villem furthingler, Herbert von Karajan ja sajad teised. Igat kokkupuudet tõeliste muusikutega võttis ta kui taeva kingitust. Vastust oma palvele, mis sõnastatud nõnda. Aita mind alles hoida imetluse ekstaasi ja avastamisvõimet. Luba määratakse ilumeelt igal pool. Oma elu küpsel perioodil tegelasi uudi Menuhin enam terrigeerimise kui viiulimänguga. Ta asutas Pafis oma festivaliorkestri ja plaadistas sellega Mozartit. Ta dirigeeris Berliini Filharmoonikute Espraamsi sümfooniaid plaadistas orkestriga Sümfoonia Parssovia kõik Beethoveni sümfooniat juhatas Soome Väikelinna Jyvaskyla orkestrit korduvalt. Leedu kammerorkestrit külastas Saksamaal elavatest ungarlastest koosneva orkestriga filharmoonia Hungaarika 1993. aastal ka Tallinnat, andes siin heategevuskontserdi Haydni Beethoveni partoki muusikast. Need on vaid hetked tema dirigenditeel, mis ometi on taas õõnestanud paljusid inimesi, muusikuid ja kuulajaid kogu maailmas. Näiteks meenutas menochini Tallinna kontserti Helju Tauk, kes tänulikke kuulajate hulgas viibis järgmiselt. Menuhin on sajandinimi ja teab, kas meil ongi suuremat muusikalist külalist kunagi olnud. Rõõm oli olla koos mehega, kes ühendab eneses kõik selle, mis Euroopa kultuuris on toimunud kolmveerand sajandi keskel. See pani mõtlema. Dirigenditööst, kõneles Menuhin järgist. Mis võib olla kaunimat dirigeerimisest partituuri omaette tundmaõppimine, ühine tööproovidel lõpuks andumus teostumisele kõla kaudu ja samaaegselt kõigi muusikaliste vaimsete soovide, Seltsivuse ja kehalise aktiivsuse igatsuse täitumine. Mis ime siis, et dirigendid nii vanaks elavad viiuldajale, kes kogu oma elu jooksul pidi näpulaual iga millimeetri eest võitlema tähendab päris erilist elamust, võimalus vabalt käsi liigutada. Ja kui see just nii olema peab õhku hüpata, ehkki mina ise olen alati jalgadega maa peale jäänud. Teatavat lohutust pakub dirigeerimine ka siis, kui vananeva inimese pingutused kehamehhanisme liikuvana hoida muutuvad nuhtluseks. Ja lõpuks tõuseb inimene pärast elu vaeva käsitööliste ametiredelil teenistus kraadi võrra kõrgemale. Kui tema võib oma orkestri mängima panna, olla enda juhitud muusikute poolt dirigendiks tunnustatud, nagu see minuga juhtus, peaks küll olema ainulaadne. Võin juttu teha viiulimängutehnika kohta tänu aastatepikkusele asja tundmisele. Mis aga dirigeeris tehnikasse puutub, siis seda pole ma kunagi analüüsima hakanudki ja mulle pole pähegi tulnud selle jaoks välja arendada mingid läbimõeldud meetodid. Ometigi alates neist päevist, kui mul oli muusikast ainult ettekujutus ja ma alles püüdsin iga erutavat impulssi ära kasutada olen muidugi teinud mõningaid edusamme. Selle eest võlgnen tänu oma orkestrile. Menuhhinist oli saanud tõeline maailmakodanik. Tal oli kolme riigi Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Šveitsi kodakondsus. Ta oli kaunis aristokraatlikus, lihtne, sõbralikult soe, hingelt ja mõistagi ka materiaalselt rikas mees. Midagi oma rikkustest polnud ta kitsi jagama. Suurimaks väärtuseks pidas ta oma perekonda ja mõistagi oma viiuleid kahtestradivaariust ja mitut Korneerit. Stradivaariusega olime abielus. Guarneeri oli kui šarmantne armuke, kinnitanute Vastupandamatu naeratusega. Menuhin otsis tasakaalu eneses ja maailmas tegeles aastakümneid jooga ja meditatsiooniga. Üks tema palveid kõlas. Aita mind olla väärikas vahibust kehale, mille sa oled andnud minu hoolde. Mul ei ole vaba voli ühegi elule ka oma elule. Sest ta on nagu kunstitöö usaldatud ajutiselt minu hoolde. Ja ma pean ta tagasi andma võimalikult heas vormis, selleks et teised elud võiksid lõpmatuseni jääda. 20. sajandi üks legendaarsemaid muusikuid, Yehudi Menuhin, suri 82 aastaselt 12. märtsil 1999. aastal. Mõni aasta enne seda oli ta öelnud. Ma vaatan elule kui millelegi, mis on meile laenuks antud. Pluss varasematest eludest on minus olemas. Ma usun, et on olemas elu, ürgmälu on järjepidevus. Miski läheb pärast surma edasi. Aga ma ei usu ühe ainsa elu teenetesse. Õnne ei saa ära teenida. Õnn on juhus. Seepärast tunnen mängimas suurt tänulikkust ja sügavat kohustust oma muusika ja kõige muuga, mida teen õnne kuidagi edasi. Kand. Saate legendaarsest viiuldaja Yehudi menochynist koostas Maia Lilje. Tehniliselt teostas Katri maadi. Jõudi menuhhini soleerimisel kõlasid fragmendid Camilsansansi Eduard kla loo Ernest Sosooni, Wolfgang Amadeus Mozarti, Johann Sebastian Bachi, Peela Nikkolo paganiini ja Ernest Blochi muusikast.