Ja nüüd on meil hea meel tervitada stuudios mittetulundusühingu Tallinna laste tugikeskus psühholoog Tiiu meres, tere päevast. Tere. No me räägime täna lastest, nendest lastest, kes saavad abi, ega me jätame täna kõrvale nüüd nii-öelda juba klassikaliselt eeldatavalt riskirühma kuuluvad lapsed ehk siis alkohoolikute kurjategijatele edasi peredest pärinevad noored inimesed, räägime nendest, kellel justkui on nagu kõik eeldused nii-öelda no vähemalt mingisugustes ühiskondlikes normides, mõistetest nii-öelda normaalseks, normaalseks inimeseks. Võib-olla alustaks sellest tuuriks käest, mismoodi sellel normaalsus ära tunda või mis, mis mis, kust see piir jookseb nagu normaalse inimese ema normaalse inimese vahel teie töös? Vaat meie töös on väga selge kriteerium, kas laps tuleb toime või ei tule. Ja ühelt poolt on seadustega ette antud, millega laps peab toime tulema. Ja mis need on, need asjad, millega ta toime tulema. No põhiliselt peab laps lõpetama meil üheksa klassi või 17 aastat vanaks, nii et ta ikka seal koolis veel on. Ja vahetevahel on siis igasugu muid muresid ka, mõni laps on väga agressiivne, mõningad Ps on suurte suhtlemisraskustega, aga enamasti on ametnike keeles koolikohustuse täitmine. Meil on mees, suhtlemisraskused, autismi ilmingud või, või mis, mismoodi, mis, mis laadi suhtlemisprobleemid on? No neid võib olla õige palju ja Neil on ka eripõhjus, et mõned on närvisüsteemi arenguga seotud, mõned on sellega seotud, et laps on väga vaeses keskkonnas, et tegelikult esimesed paar aastat, kui laps veel ei räägi, ta õpib väga aktiivset suhtlemist, et mida rohkem erinevaid inimesi enda ümber suhtlemas näeb oma perekonnas, seda rohkem ta õpib. Aga kui laps kasvab Ühe vanemaga kahekesi ainult siis tal on väga vähe õppida. Ja kui tal siis ei ole ka sugulasi ja kui see üks vanem ei armasta külas käia ja niisugune eraklik siis pärast on nagu seda raske järele õppida, isegi siis, kui, kui sünnipäraselt kõik on korras. No kuidas teha vahet eripäral ja kõrvale kaldel, et kui üks laps otsustab, et temaga punkariks värvib oma pea siniseks, ajab juuksetuti ja, ja, ja ema on sellega šokeeritud ja jookseb nüüd näiteks teie juurde. Ta on teil seal selliseid juhtumeid ette tulnud, kus laps läheb käest ära. Kui või on ta lihtsalt loomupäraselt nii vaikne ja ei taha suhelda ja, ja selle tõttu tekib tal sotsiaalseid probleeme. Vaat see on nüüd hoopis teine küsimus, et et kusagil seitsmendas klassis, aga palju rohkem kaheksandas ja üheksandas klassis. Sellised terased lapsed, kes on väga tihti olnud edukad õpilased algklassides ja ka veel viiendas-kuuendas kaotavad igasuguse huvikoolis käimise vastu ja ühendavad ennast ühiskonnast lahti. Ja. Ja kõige kurvemad on just need lood, kus on selgelt tegemist andekate lastega kellel on suured vaimsed võimed ja kelle puhul on selge, et et see, et nad ennast ühiskonnast lahti ühendavad, see on tegelikult meile kui ühiskonnale kahjulik, võib-olla nendel endilise nii väga kahjulik ei olegi. Aga kus need põhjused peituvad, millesse ühiskonnast lahtiühendamine, nagu tähendab, mida sa, mida see täpselt tähendab, loe ajalehte ei ole kursis sellega, mis, mis toimub? Ma ei tea, ühiskondlikus elus või mis see tähendab. Vot nad ei tunne enam mingit huvi tõepoolest selle vastu, mis toimub ühiskondlikus elus, aga nad ei tunne ka huvi selle vastu, mida ühiskond või teised neilt ootavad. Ja neil puudub igasugune soov ja vajadus oma tulevikku kavandada kuidagimoodi selle meie Meie keskkonnaga kooskõlas, et nad tõmbavad ennast eemale. Ja see on eriti veider, kui mõelda, et kui palju me püüame kõiksuguseid muulasi ja teistsuguseid ühiskonda integreerida, et siis need, kes on väga meie moodi, lähevad meil ühiskonnast lihtsalt ära. Kõlab nagu minu jah, aga te mainisite, et ühiskond kaotab nende andekate inimeste näol, aga, aga, aga mis neil sellest jaht nendele võib-olla meeldib niimoodi, nad ei tee kellelegi isenesest kurja. Ei, nad ei ole üldse agressiivsed ega pahatahtlikud, et niikaua kui, kui inimene veel kakleb, nii kaua on ta seotud, aga nemad ei kakle, ühiskonna teevad tõmbavad oma väikestesse seltskondades. Ja Need seltskonnad on ka hästi erinevad, need on ju erinevad maailmavaated, erinevad subkultuurid ja tundub, et see, mida need noored inimesed otsivad, on, on mingi asi, mida neil oleks elus ajada. Sest et ega me ju ei, ei paku oma noortele midagi. Meie peaminister ütles üsna lapsikult välja, et meil on nüüd üks ja suur eesmärk rikkaks saada. Aga ühele intelligentsile noorel 15 aastasele selline perspektiiv, et tema elu põhieesmärk peab olema võimalikult palju pappi kokku ajada ja, ja siis pärast oma pensionipõlv kusagil soojal maal veeta, et see ei ole tal huvitav, see, tõmba teda ja, ja tema jaoks sellisel ühiskond ei ole mõtet. Tegelikult tegelikult ei olegi ju võib-olla ei olegi probleem nagu lapses ja ja, ja, ja ei pea seda nagu ravima ühiskondlike normidega, kui ühiskond ongi, ongi nii palju rumal ja ongi lollpeaminister. Mure on jälle selles, et kui laps kukub koolist välja seitsmendas-kaheksandas klassis, siis Selleks ajaks, kui Tal oleks võimalik teha nüüd mingisuguseid olulisi valikuid elus on ta see valikuvõimalus väga kitsaks läinud, just selle tõttu, et seda haridust ei ole, tal formaalset paberit ei ole ja tagasi kuidagimoodi tulla on, on kole keeruline. Aga mis te teete sellise lapsega, seletada talle, et ma olen teiega psuga, kolis noor sõber mõtteliselt nõus, tõepoolest ka mina nagu hea meelega tegeleksin eskapismiks, aga sellega saad sa tegeleda siis, kui sa oled oma hariduskenasti nagu lõpuni käitlemisnõuded, mis tänu sellisele lapsele annata. Elon need lapsed on erinevad, aga et psühholoog on selles mõttes parem olla kui kooliõpetaja või politseinik, et mina ei pea kohut mõistma ja minul ei olegi sellele lapsele nõudmisi. See, mida ma püüan teha, on vaadata, et kas tal on midagi mida ikkagi saaks selle ühiskonna sees ajada, kas tal on mingi oma asi ajada ja katsuda siis temaga koos arutada, et kuidas ta saaks seda asja ajada, mis temale on tähtis. Vahetevahel on raskusi sellega, et et vot just need nelja 15 aastased on meil väga raskes seisus. Nende kehaline areng on selline, et et kõigi loodusseaduste järgi nad peavad iseseisvuma, et loodus on inimese nii loonud, et ta ei saa tipneda vanemate küljes kuni 35. eluaastani, vaid ta peab saama iseseisvaks. Aga tal ei ole mingit iseseisvumise võimalust, sellepärast et tal ei ole nagu mingit töökohta. Ja see on nüüd olnud väga kiire muutus, sest veel 25 aastat tagasi enamik kodusid elas naturaalmajapidamise tingimustes remonti tehti kodus, autod parandati kodus. Ja nii poistel kui tüdrukutel oli piisavalt vanematega koostegutsemist, nii et neil oli ka täiesti võimalik mingi oma koht leida. Aga praegusel teismelisel ei ole enam mitte midagi teha, eriti suures linnas. Tal ei ole ka mingisugust väljundit veel. No kas või õpilasomavalitsuses, see ongi gümnaasiumirida. Et ainus koht, kus teda võetakse nagu täisväärtuslikku inimest on siis sõprade kamp ja kaubandussest, tema raha on sama hea kui. Muidugi muidugi. Teised niisugused levinumad probleemid millega, millega lapsed teie juurde jõuavad. Te mainisite motivatsioonipuudust, aga, aga mis, mis on need teised võib-olla perekondlikud probleemid, vanemad kisuvad või lahutavad või mis, mis, mis kõik võib olla, mis põhjustavad lapse kõrvale? Tõesti, me räägime, eks ole, nendest lastest siis, kes, kes justkui nagu noh, mingisugust nihukest ühiskondlik stanud nagu tundub Tundub kõigile seal kena perekond. Nojah, kui vanemad lahutavad, siis enam ei ole kena perekond ja ma jätan selle kõrvale, aga aga et. Praegusel ajal vanemad väga palju liiguvad. Et. Selle kohta üks mu kolleeg rääkis anekdoodi, kuidas hommikul tuleb madi lasteaeda ja räägib kurvalt, et temal, isa läks nüüd kodunt päriselt ära ja teised lapsed tunnevad talle kaasa, räägivad ka, sest et et minu isa käib meil vahetevahel nädala lõputi ja ja minu isa jälle on kuu aega ära ja siis natuke aega on kodus ja ja mina ei teagi oma isast midagi, ütleb kolmas laps. Siis vaatab seal üks marti nurgas ja ütleb kohkunult, et aga minu isa on küll kodus igal õhtul iga päev ja teised vaatavad talle kohkunult otsa ja ja küsinud, et mis temal siis küll viga. Vot selliseid lapsi, kellel on, meil oleks traditsioonilises mõistes normaalne perekond, on väga vähe, gümnaasiumiikka jõuab mingi närune neljandik mis tähendab seda, et igasuguseid puntrasse jooksnud suhteid on väga palju. Ja kui vanemate lahutus on kuidagi keeruline, siis igal juhul lapsed seal kraapida saavad, nad peavad valima, kui nad ühe valivad teise, nad reedavad, siis neil on kogu aeg süütunne. Ja et see on üks suur põhjuste blokmiks lapsed puntrasse sattunud. Palju te puutute kokku selliste perekondadega paratamatult tegeledes selle noore inimesega puutute kokku nende vanematega. Kui palju esineb sellist vanemate sinisilmsust, et nad nad ei, nad ei usu, et nende laps on võib-olla juba narkomaan või, või kurjategija või ta ei käi koolis või, või, või nii edasi ja nii edasi. Jah, seda ikka on, sest et. Nagu ütles üks ema, et keda ma siis ikka usun, kui mitte oma last. Ja tegelikult kui inimesel ei ole väga erilist ametit nagu politseinik või väga kurja minevikku, siis üldiselt me ikka usume inimestest head, pigem kui halba ja oma lapsest ka. Ja väga sageli, vaat seesama kootikumindi tarvitamine, igasugused muud pättus, et need ei ole mitte seotud sellega, et laps oma vanemaid ei salliks või ei armastaks õige paljudel lastel ainuke motiiv koolis käia on see, et ma ei taha oma ema kurvastada, et see on üks nukk, mille peale vajutades mõnikord, et saab lapse kooli tagasi. No kuidas te selliste vanematega toime tulete, kes ütlevad, et ei, ei, ei, minu laps küll selline ei ole. Pole ta üldse vanematega tegelete. Ikka tegeleme ja, ja kui ikka laps väänikuks läinud, ega siis laps ei tule psühholoogi juurde ütlema, et ma olen paha laps ja tehke minuga midagi, et vanemad veavad ikke kõrvupidi. Ja hästi sageli. Me katsume nii teha, et esimene käik on kas emal-isal kuus või emal-isal üksinda ilma lapseta, sest siis hakkab nagu kosest tulema kõiki halbu asju ja lapse jaoks seal kõrval istuda ja kuulata. See ei ole kuidagimoodi kasulik, et ta lahkub veendumusega, et on üks tööliselt kõlbmatu narts ja seda pole kellelegi vaja. Sest et midagi üles ehitada, saab ikka tugeva külje peale. Et parem on nagu esimene kord lasta vanemal ennast tühjaks viriseda, et see pinge välja lasta ja siis vaadata, mis edasi saab. Kui sagedane selline probleem on, et te tunnetate, et vanematel on oma laste suhtes olnud võib-olla liiga suured ootused ja siis laps ei täida neid ootusi ja seal tekivad mingisugused Seda on ka ja siis on veel mõned vanemad kes on püüdnud olla nagu hästi mõistvad vanemad ja, ja tõepoolest luua hästi soodsat arengukeskkonda. Ja no näiteks on öelnud oma lapsele, et sa võid teha just need valikud, mis sa tahad käia selles trennis, kus sa tahad, et. Teha neid asju, mis sind huvitavad, et sul on ainult üks ülesannet, katsu oma elu õnnelikult elada. Nii et sa ise rahul oled. Ja sellised lapsed on hädas sellepärast et kui nad eksivad oma valikutes, siis nad tunnevad ennast rängalt süüdi. Et neil on ju kõik võimalused olnud ja ma olen ise selle käki keeranud, vastutust pole mitte kellegagi jagada. Enesehinnang langeb, kohutab. Ja mis siis, mis siis, mis rohi selle vastu on, ütlete, et nüüd vanemad peavad sulle järgmise trenni ise määrama? Pigem on mõistlik hakata arutama selle üle, et kas vea tegemine on lubatud ja enamasti sealt saab loogiliste arutluste ka ikkagi välja, et et kui teistel inimestel on lubatud vigu teha, siis minul ka lihtsalt sedalaadi viga on raske märgata. On raske aru saada, et, et kus see asi mul valesti läks? Oluline on, et sellest kogemusest õppida saaks. Seisundis on need lapsed, kes teie juurde jõuavad. Kui hull asi juba nii, ühiskonna normide järgi on? Enne kui keegi nõuded seda kõrvupidi lapsed tassib, trambib. See on erinev, kui kui vanemad ise ärkavad, siis üsna õigel ajal üsna tihti mehele saadab alaealiste komisjon, vot siis on asi seisnud juba väga kaua aega, et seal on kogunenud seda teist ja kolmandat. No mis need, see teine ja kolmas Kuidas, kuidas laps on alaealiste asjade komisjoni nii-öelda tähelepanu orbiiti tavaliselt jõuab? Politsei kuidagi. Ja politsei võib ta kinni nabida, Nool, kui see vargus, olgu see suitsetamine, olgu see napsivõtmine. Suitsetamise eest antakse ka sinna komisjoni. No kui see korduvalt juhtub jah, ja kui seal on veel teisi pisi patukesi ka, siis võib jõuda külla laiali. Ja samamoodi kui lapsi ilm, kuul ta on kadunud ja kadunud, kadunud, et siis kool peab saatma vastava teatise ja ja kõik see suur masinavärk hakkab tööle. Kui sage on selline olukord, et kedagi justkui nagu ei huvita? Et keegi seda pöördumist ei tee, kõik kõik veeretavad seda probleemi justkui homsesse päeva ja lahendust ei paista. Kui kõik toimub Tallinna territooriumil, siis üldjuhul see masinavärk ikkagi tööle hakkab, aga algatama peab nagu teatud juhtudel kool ja see on selle kohta, on seal seadusi? Tegelikult on, on, vähemasti nende laste puhul, kes kooli ei jõua, on nagu peaaegu kõigi puhul ette nähtud, kes peavad ütlema hakkama ja, ja seal täpselt kirjas. Aga miks te ütlesite, et Tallinnas, kas mujal Eestis on see kuidagi teistmoodi, vaat kui kõik toimub mõne teise omavalitsuse territooriumil, siis seal ka üldiselt toimub ka Eesti on väga väike ja meil on omavalitsusi kole palju. Inimesed ju liiguvad ühest kohast teise ja neid lapsi, kelle üks vanem elab ühes, ühel pool ja teine vanem elab teisel pool on päris palju ja siis on veel päris palju neid lapsi, kelle vanemad ei ole ennast üldse kuhugi konkreetselt sisse kirjutanud. Ja, ja nüüd selline liikuv kontingent võib olla kadunud päris kaua, enne kui nad üles leitaks. Et ühe kooli nimekirjast ta kaob ära. Ta ütleb, et ta läheb kuhugi teise kuuli, sealt kantakse nüüd nagu põhimõtteliselt maha. Aga kui ta sinna teise kooli üldse ei tule, siis ikkagi seal väga ei hakata muretsema. Ja, ja nüüd on üsna juhuse asi, kui kuskilt välja tuleb kadunud osa vanemaid reisib koos lastega ära välismaale. Meil ei ole mingisugust kohustust registreerida seda, et laps läheb seal välismaal. Kuulik, kas ta käib koolis, sõlmiti ja millal nad tagasi tulevad, seda Mikaadia. Et et Eestis ei ole üldse ülevaadet sellest kuidasmoodi, need lapsed, kes nüüd kindlalt mingis omavalitsuses paigal ei ole, kuidas need elavad? Tulles tagasi nüüd selle alaealiste lastekomisjoni juurde. Et see on, ma saan aru, põhimõtteliselt annab välja kohtuotsuse ja, ja, ja siis vastavalt selle lapsega hakatakse midagi tegema. See oli nõukogudealaealiste lastepõhine hirmutati koolis, et ja kohe ei hakka õppima, siis me saadame su alaealiste laste kombel. Mis variandid need siis on, mis mis edasi lapsega toimuma hakkab, üks variant on, vist saadetakse teie juurde. Ja vahel saadetakse psühhiaatri juurde, vahel tehakse noomitus või hoiatus. Siis, kui laps on nõus, siis tal on võimalik määrata ka sellist üldkasulikku tegevust mingisugust vahel kooli juures või kuskil, kus, kus tarvis on. Aga selleks peab siis laps või pere ise nõus olema. Siis on võimalik. Suunata laps päevakeskusse, et vahetevahel on nii, et et selle lapse üle ei ole võimalik mingisuguseid järelevalvet korraldada. Aga siis on nii, et on kohustatud pärast kooli käima, ennast kuskil näitamas või kusagil olemas. Mul on mingi nagu kriminaalhoolele Noh, see on teistmoodi, ta lihtsalt läheb kuhugi kohale ja seal võib-olla antakse talle ka süüa ja, ja vaadatakse, et oma koolitükid ära õpiks ja aetakse temaga juttu. Et ta ei Jelguks tänaval ja ei teeks mingeid uusi pahandusi. Või päris kaduma ei jääks. Ja siis kõige äärmuslikum abinõu, mida alaealiste komisjon teha saab, on siis teha ettepanek kohtule, et kohus suunaks lapse internaatkooli Need on meil siis tapa Puiata kaader. Kas need lapsed, kes nendesse koolidesse satuvad, kas kas kool neid parandab? Seda. Raske öelda. Põhimõtteliselt nendele koolidele võib palju ette heita ja õigusega, teistpidi. Kui me neid ei oleks, siis me oleksime kahedas. No näiteks, et kui meil on üks nelja, 15 aastane süstiv lapsprostituut, siis meil ei ole mitte mingisugust võimalust, et teda isegi sellest Irueenist võõrutada, nii kaua, kui ta on omas keskkonnas ambulatoorselt, midagi ei ole võimalik teha, ta peab olema kusagil kinni, kus ta ei saa ära joosta. Ja kus ta sealjuures õpiks midagi. Ja. Sellega tõenäoliselt niisugused asutused on hädavajalikud nüüd sellest, et, et need asutused meil vajavad reforme sellest ka kõik saavad aru, aga selleks, et ta tõesti toimiks, selleks tuleb sinna tohutult raha panna. Rootsis ühe niisuguse lapse aastane ülalpidamine maksab üle viie miljoni Rootsi krooni. Seal oleks siis kuskil kaheksa miljonit Eesti krooni. Meil on silmini terve kooli ära eelarve, võib-olla 50 lapse nädalavahetustel maja osta. ÜRO Euroopa. Tegin kiire arvutuse ja et noh, me ei saa väga suurt tulemust nõuda, aga selle aasta, mis see, mis see laps on, on seal, kuulis, on ta ikkagi üldjuhul puhas. Ta ei ole jumal teab kellega mitmeid kordi päevas seksuaalvahekorras, nii et. Kas see kool nagu pakub talle ka motivatsiooni ja, ja, ja kõike seda niisugust paranenud maailmavaadet? Osaliselt ikka pakub ka ja olla eriinternaatkoolidest tulnud välja täiesti tublisid inimesi, eriti nendel, kelle jaoks see muutus on olnud mingisugusel olulisel kriitilisel hetkel, mõnikord see jääb lihtsalt hiljaks. Ja eriti juhul, kui, kui see inimene on ennast juba väga selgelt sidunud allilmaga et tema ühiskond, tema kodu on, on see kuritegelik ilm. Et sel juhul sealt välja tulla, on hästi raske. Nüüd me oleme jõudnud oma jutuga sinna, kus alguses lubasin, kuhu me jõua, et nagu tagasi nagu siis nende teemasse üritada tulla, et kui suur on tõenäosus, et ühe niisuguse pealtnäha normaalsed perekonna 14 aastasest tüdrukust ikkagi saab, süstib lapsprostituut? Et ma ei, ma kardan, et see tõenäosus on erinev muidugi Meil eesti ja vene kogukonna jaoks. Aga see ei ole nii väga suur. Aga see tõenäosus, et ta värvib oma pea roheliseks ja putka pära Saksamaale punkrite kommuuni, see on juba palju suurem. See on midagi, mida mina oleksin selles eas inimesed hea meelega teinud. Küll aga mina küsiks sellesama 14 aastase süstima narkomaani kohta, kas tema koht ei peaks olema mitte mitte haiglas haiglaravi all? Et miks, miks saata teda kuskile kuskile, siis erikooli? Aida vajab tegelikult meditsiinilist järelvalvet, et, et oma olen kuulnud, et Tartus on vastavas haiglas vaid kaks kohta ja alaealistele lastele ja, ja kui, kui sinna ei pääse, sellele ühele kohale ei pääse noor tütarlaps kellel on depressioon, käitumishäired joob ja tõenäoliselt on ta narkomaan. Lõigub ennast ja on füüsiliselt vägivaldne oma lähedaste vastu ja sellest ei piisa, et teda isoleeritakse siis mis, mis, mis staadiumis peab olema see noor inimene? Et teda paigutatakse haiglasse OSCE-l läheb selle saate teemast välja, et meil on kõigi psüühikahäiretega lastega suur mure selle pärast, et lastepsühhiaatria on niisugune valdkond, kus tulemust on raske saada, see tulemus on kulukas ja ühelegi haigele ei tasu ära. Ja kuna haiglad on majandusettevõtted, siis nad peavad ikkagi hoolitseme selle eest, et nad toime tuleksid. Nii et, et see on nüüd hoopis teine teema, kõik saavad aru, et oleks vaja, aga keegi ei taha maksta. Aga haigla ikkagi on vajalik alguses, sest et kui need narkootikumid on kehast suures osas välja uhutud tasapisi eluvaim hakkab tagasi tulema, siis sellel noorel inimesel on vaja tõepoolest ravi jätkamist, tal on vaja tegevust, on vaja õppida, tal on vaja midagi muud ka teha, veekeskuses käia, vahetevahel tennist mängida mida iganes. Mis tähendab seda, et haigla ei suuda seda päris kindlustatud, haigla on ikka. Väga vaese tegevusväljaga asutus, et seal ei saa suurt aktiivsust edendada, nii et pigem siis sellise lapse jaoks oleks vaja mingisugust. No ma ei tea sanatooriumi moodi asutust, kus ei oleks väga kerge putku panna. Ma olen ühte sellist asutust näinud Taanis kus oli siis Tegemist 30-le lapsele mõeldud agressiivsete kooliga ja selleks, et lapsed ei saaks ära putkat, oli see kuul ehitatud saare peale. Saarel käis praam ja oli teada, et et sealt praamilt, et selleks, et praami peale saada pidi siis olema kuulist kirjalik luba ja see kontrolliti alati telefoniga üle. Voogobrus just ei mingisuguseid drell ei olnud vaja. Ja olemine oli suhteliselt normaalne. Ja kuna need lapsed tulevad, et alguses ikkagi väga karuselt täiskasvanute maailma suhtes, siis esialgu ei sunnita neid mitte millekski, nad ei pea koolis käima, nad ei pea õieti midagi tegema. Aga neile pakuti kõigile võimalust, et nad võiks võtta endale hooldada ühe looma kooli loomaaiast, seal oli igasuguseid känguru ja siis need vietnami sead ja mingid kitsed ja paar kupust ja igasuguseid aga täiesti enesele teadmata nad koos loomaga said kaasaga ühe täiskasvanu, kes meid aitas selle looma hooldamisel ja nüüd selle täiskasvanuga hakkasid nad siis korrapäraselt suhtlema ja ja kui nad nüüd olid hakanud nii palju juba maailma usaldama, et neil tekkis mitmesuguseid huvisid, siis kui nad väga tahtsid, siis nad võisid saada kuul ja selleks laps pidi ise nagu väga selget soovi avaldama ja küsiti ka, et kuule, kas sa ikka tahad. Alad ikka kõik tahtsid. Nüüd on küsimus, et kust võetakse selline personal? Selles koolis olid kaheaastased vabatahtlikud, kes elasid seal koolis, tegelikult, enamik olid mehed, kuna seal poistekuul. Ja nad tõesti elasid koos nende kasvandikega seal päevast päeva, sest et see, mis inimest ravib, ei ole mitte mingi farmako, on, ei ole mitte seinavärv, vaid see, et igal noorel inimesel on vaja mõnda usaldusväärset täiskasvanut, et, et noh, kes, kelle kohta ta tunneb, et see temast hoolib. Et temaga võib rääkida kui täiskasvanuga. Ja väga tihti see põhjus, et mitte mingisugune sekkumine ei anna tulemust, seisab ikk selle taga, et seda usaldusväärset hoolivat täiskasvanute jõule. Ja mida rohkem meie perekonnad on niuksed, projektipõhised, et elame natuke aega koos, vaatame, mis, mis saab, noh, kui ei sobi, lähme lahku. Seal projektis tekib mingi laps, kes paraku ei sobi enam kummussegi projekti ema projektiga isa uude projekti ja tal ei ole mitte kedagi, ta on kohutavalt üksildane vanemad loomulikult kohusetundlikult kannavad tema materiaalsete vajaduste eest hoolt, aga kummalgi on juba omaprojekt ja, ja hing on kuskil mujal. Et see laps on laokil. Selge palju tänu teile, Tiiu meres, MTÜ Tallinna laste tugikeskuse psühholoog intervjuust.