Tere, mina olen Kaisa Ling ja te kuulate saadet lapsepõlve lemmikraamatud. Täna kirjeldab oma lapsepõlve lemmikuid õppejõud ja tõlkija Kersti Unt, kellel täitus 2020. aastal 100 semestrit Tartu Ülikoolis. Tere. Tere. Kuidas meeldis teile see ülesanne oma lapsepõlveraamatute meenutamine, kas see oli mõnus või pigem sihuke frustreeriv? Ei, tegelikult mõnus, sellepärast et vaata, mina olen selles eas, me räägime sina, eks ole. Mina olen juba selles eas, et siin on täiesti tavaline, et inimene meenutab noorust ja tuletab meelde lugusid selleks, et tänastele inimestele rääkida, kuidas kõik oli kunagi siuksel hallil ajal, mida enam keegi mäletab. Et nõnda siis ka ei, mul oli päris huvitav nende raamatute peale mõelda ja ühtlasi ka siis selle aja peale millal, nagu neid raamatuid ma lugesin ja ja millal nad, millise mõju siis võisid jätta või, või mitte. See lapsepõlv, millest sa räägid, möödus 1900 viiekümnendatel aastatel. Kuidas jõudis sinuni lugemisvara, sellel ajal? Vot siit algabki, et täpselt nii, et need viiekümnendad aastad on üks selline imelik aeg, noh ma hakkasin selle peale tagasi mõtlema. Et mis siis ma lugesin ja mis mul lugeda oli. Ja minu jaoks noh, see võis olla erinev inimestel see, nii kuidas mingite perede saatus kujunes sõltuse ju sellest, mis vanematel vanavanematel, mis kodus oli minu kodus, oli niiviisi imelikult, et ühel poolt olid seal säilinud mingisugusel määral nii-öelda eestiaegsed raamatud. Nendel oli eriline koht, need raamatud olid esikuseinaga, mis see oli niisugune Kolmnurkne kapp, mille sees oli raamaturiiul, sellel oli ka omamoodi põhjus, sellepärast et need raamatud olid. Ühe kooli raamatukogu raamatut, mis olid päästetud ära sõja ajal. Et minu vanaisa oli õpetaja, ta pidas raamatutest väga kõrgelt lugu ja kui seal oli tulekahju, et siis vanaisa päästis raamatud noh, ja need raamatud, need olid niisugused, et neid ei tohtinud olla. Et need olid üsna juhuslikud, sest mul on tunne, et ta ei päästnud kõike nii palju, kui suutis, nii palju päästis. Ja need pandi selle pärast sinna esikuga, nii et iga mats ei näeks, kes sisse juhtub, astuma niiviisi, nii et osa siis minu raamatutest oli seal kapis ja seal, et ma neid aeg-ajalt siis ka välja otsisin, millises eas ma ei tea ja võib-olla läheks natukene ajas tagasi, sest ma hakkasin mõtlema, et mis on minu esimene raamat, mida ma mäletan. Täiesti kentsaka kombel, minu esimene raamat ei olegi raamat, kust mulle loeti, et nagu ma ütlesin, mu vanaisa oli õpetaja, ta õpetas vene keelt koolis. Ja niisugune sirge, selgne, väga väärikas koolipapa. Ja tema sel ajal töötas, kui ma olin selline, ma oletan, mitte alla kolme, aga võib olla ka nelja-aastane. Igal juhul, kui vanaisa tuli koolist, siis mina olin tohutult õnnelik, sellepärast et ma olin veetnud päeva üksi vanemad tööl, vanaemal omad askeldused ja siis vanaisa tuli, tema hakkas siis minuga tegelema. Me mängisime Dust ja kulli ja lugesime raamatuid. Ja esimene raamat, mida ma mäletan, on tegelikult kirjastuse prospekt. Vastik mustvalge, väike õhuke pruss, üür. Ja see brošüür vedeles meie laua peal ja meil oli vanaisaga oma mäng. Ühesõnaga, meie õppisime ilmselt lugema, ma oletan, et kui niisugune mäng käis, et meie keerasime selle prospekti lehti ja lugesime pealkirju, poliitiline kirjandus, ilukirjandus ja misiganes lastekirjandus, mitte sisu pealkirju. Ja kui me lõpule jõudsime, siis viimane rubriik oli plakatid. Seda momenti ma alati ootasin, sest me keerasime seda leht, et ja siis me vanaisaga röökisime koos pillakati. Niisugune esimene raamat ja et tegelikult neid raamatuid esimesi raamatuid on kolm ja ühegagi ei ole mul muudkui see mälestus, et nadolid igaühega erisugune, nii et ma mõtlen, et see kolm võiks käia sinna kõik selle alla. Et teine raamat oli Stalini-aegne aabits. Meil oli elutuba, elutoal oli suur sihuke ovaalne laud nagu sinul kodus ja selle laua peal, need asjad lebasid kõik. Ja see, see aabits oli seal laua peal, mis seal sees oli, seda mina ei mäleta. Ta ühte asja ainult mäletan, et seal oli Stalini ja Lenini pilt, et noh, see oli ilmselt minu lelleaabits. Sellepärast et teised olid koolis käinud juba enne sõda, teised minu nii-öelda pereliikmed, meid oli palju seal. Ju mulle siis ka sealt võib-olla mingeid tähti või midagi õpetati. Aga meelde ei ole mulle nii palju jäänud, ei Stalini ega Lenini pilt ei ka see, mis seal aabitsas oli, vaid selle aabitsavärvid. Ja need värvid on minu jaoks tänapäevani vastumeelsed. Millised värvid olid? Need on niisugused värvid, kus kogu gamma on kaetud mingisuguse siukse hallika vinega. Punane ei ole punane, sinine ei ole sinine, roheline ei ole, lapsele ei meeldi sellised värvid. Ja see noh, niisugune ebasümpaatia on minuni jäänud tänaseni see nende värvidel. Ma kindlasti ei teadnud, et see on niisugune pahaõpik, eks ole. Või paha raamat paha aabitsat oli seal laua peal, ta oli aabits. Aga vot need värvid on kuidagi jäänud minuga. Ja kolmas raamat, et tuleb siis sealt ilmselt esikukapist, mis oli ja mida ma ka väga palju ei mäleta, tegelikult ma ei tea, kas ma seda hiljem lugesin ka või võib-olla ei lugenud või ei oska öelda. Aga see oli kantma lugemik. Mis siis noh, kuulus teise aega. Aga oli seal ka ja võib-olla ta ei olnud isegi selle laua peal. Võimalik, et ta võeti vahel kapist välja. Võimalik, et mitte. See oli ilmselt nii noores eas, et ma ei mäleta ta sellest nagu väga midagi muud kui fraasi ime Õe kirbuturule. See on mulle meelde jäänud ja seda ei loetudki võib-olla ette seda mõnikord noh, nii-öelda vanemad kasutasid peast tsiteerides või et selleks, et seda lõunaeesti keelt kuidagi demonstreerida, võimalik, et ka selle selle üle nagu veidi nalja teha, ma ei tea, aga vot see on mulle jäänud, see fraas imeõe kirbu pureda on mulle jäänud lapsepõlvest. No kogu pere oli Lõuna-Eestist pärit, aga kirjakeelne, nii enam-vähem. See kas järgmised raamatud on siis juba sellised ise loetud? Ei, veel ei veel, ei veel, sest need on väga varased raamatud. Tähendab, need on tõesti niuksed, mis mulle sattusid ette, mida ma võib-olla ei adunud päris õigesti. Esimene ette loetud raamat on uhke. Selle autor on Aleksander Puškin. Ja selle raamatu pealkiri on Tsaar Saltaan. Seda loeti mulle ette, see mulle ilmselt meeldis, sest ma kahtlustan seda, loeti mulle palju ette ja see on ka mulle osaliselt tänapäeval peas. Oskad sa midagi tsiteerida? Sealt tuleb üks fraas, niisugune sale sammul kindlal astub nagu paabulind Ta aga häälekõla, tal nagu helisev kristall ja siis veel üks tore tore fraas, mis on ainult fraasina jäänud meelde, seal ju teatavasti see lugu on, nii et see, see kaunis naine satub siis tsaarile ette, tsaar võtab ta endale naiseks ja ta peab sünnitama lapse, aga kodakondsed teleämmale ja teistele ei meeldi see. Ja siis iga natukese aja tagant, siis nad üritavad mingisugust nii-öelda sigadust kokku keerata, et sellest naisest lahti saada. Ja sealt kogu see lugu õnneliku lõpuga muidugi kogu see lugu kulgeb edasi, aga siis see fraas tuleb aga Kangur kokkabiga, tsaari ema paberiiha juba kokku võtnud jõu, äralaid, tsaarinõu, seda fraasi ma olen edaspidises elus väga palju ise kasutanud. Niimoodi, et see on siis raamat number üks, mis on jäänud, kust on jäänud meelde, ma ei ole väga selline hea luuletuste meelde jätma ja aga mingid fraasid jäävad meelde ja eluks ajaks. Lapsepõlve raamatutel vist kipub niimoodi tihti juhtuma, kipub olema. Kuidas läks lugema õppimine sellel ajal, kas see oli lihtne, eriti arvestades, et see vanaisa oli õpetaja. Tema õhkugi ei mäleta, kuidas see tegelikult noh, tavaliselt ju vanemad on rääkinud ja tihtipeale vanemad räägivad ikka tui, et noh, nii andekas laps ja ja oi kui vara juba kolmeaastaselt ma ei mäleta midagi ja mul ei ole midagi räägitud. Ja ma ei tea, kui vanalt, aga no ma kujutan ette, et keskeltläbi ikkagi viie aastaselt võib-olla ka varem tundsin tähti igal juhul probleeme minuga ei olnud, et näe, kurivaim ei õpi lugema kuidagi, et ju ma siis täiesti normaalselt keskmises eas õppisin lugema. Aga kas on ka meeles mingi selline päris enda esimene läbiloetud raamat? Ei ole, ma ei tea, milline esimene oli. Väga võimalik, et see oli üks nendest kaunitest, muinasjuturaamatutest, Anderseni ja grimmi muinasjuttude alusel, need olid niuksed õhu keset ja väga kaunite illustratsioonidega. Lapsele jäävadki tihti illustratsioonid meelde ja eriti kerkivad esile siis lumivalgeke ja Pöial-Liisi. Need kerkivad praegu veel silma ette just see esmatrükk, mis hakkasidki siis viiekümnendatel aastatel tulema. Ma arvan, et üks nendest vas tuli. Aga milline raamat veel siis jõudis, selle, ütleme, laiendatud viie hulka. Kui ma nüüd järele mõtlesin nende asjade üle, siis ma avastasin, et mul on jäänud meelde, need on nüüd juba ise loetud raamatud, mul on jäänud meelde paljud muinasjuturaamatud siiamaani armastan muinasjutt. Ja nad olid muidugi töödeldud muinasjutud ja minu põlvkonna inimestel ju väga paljudel on meeles Ungari muinasjuturaamat kolos vaari krampi air imeflööt. Selline kollane raamat, mille peal on suur lohe kelle siis peasid seal raiutakse või kes vehkleb oma peadega ja et noh, tõlkijana ma võin öelda, et need tõlked on suurepärased. Need on jäänud kõlama, sealt on jäänud fraase kõlama. Ja, ja see on raamat, mida ma olen lugenud lapsepõlves kohe mitu-mitu korda jälle võtnud uuesti ja jälle lugenud teda ja muinasjutud on uskumatult õpetlikud. Mis nende juures siis on ja ajatut? Muinasjuttude puhul võib öelda, noh, nad on ju muidugi mingisugusel teatud ajaperioodil on need kunstmuinasjutud nagu noh, mis on folkloor sel alusel, aga nad on töödeldud kirjanduslikult erandeid on ju muidugi, et noh, ühesõnaga kui Risto järv mind kuuleks, siis ta mõtleks küll, räägib lollusi. Ma räägin ikka peamiselt niisugustest, kirjanduslikult töödeldud muinasjutt, sest et nad on enamasti sellised sellised head. Et nad nagu rõhutavad headust, aga nad ka kirjeldavad mingisuguseid väga elulisi olukordi mida on hiljemgi olnud hea iseloomustada. Just nimelt selle muinasjutu niukse lihtsa struktuuri või lihtsa, lihtsa järeldusega noh, näiteks üks, mida ma olen jälle hiljem väga palju kasutanud, on see alasti kuningas, eks ole, või kuninga uued rõivad on ta pealkiri, õigemini eks ole, kui kuningas kahe petturi ohvriks langes ja, ja laskis endale teha üliuhked, rõivad, mida ei olnudki. Eks ole, ja läks ja, ja kõik uskusid, et tal on need rõivad seljas, kui ta läks ihualasti mööda tänavat ja kõik ahetasid ja kiitsid neid rõivaid ja, ja nii edasi ja nii edasi. Kuni siis järsku noh, lapse suust pead sa tõde kuulma, poisike ütleb, aga tal ei olegi ju midagi seljas. Ja ei olnudki ja siis äkki noh, nii-öelda tuli see ilmsiks, et niisugune väga õpetlik muinasjutt, mida ma armastan meenutada mõningatel elu juhtumitel ka. Kas see kuidagi võib-olla viitab ka ajastule mis oli kindlasti ideoloogiliselt keeruline ja Mul on tunne, et kui palju üldse laps sellest aru sai? Ei, laps ei saanud seda niimoodi aru ilmselt ei, need olid lihtsalt paeluvad lopsakad Mansule lugeda, kui sa ei ole lugenud, mul on, see oled ja no vot ja kui sa loed neid ning niisuguses parajas eas ja väga sellise lopsaka ütlemisega muinasjutud Nad jäävad meelde ja kui palju kordi loed neid. Mul oli teine raamat ka muinasjuturaamat, selle ma laenutasin raamatukogust. Sest et minu kodutänavale, mis on Tartus Riia tänav tekkis raamatukogu ühte elumajja, endised elumajad jagati nii, nagu jagati nõukogude ajal, see jäi mu koolitee peale ja siis ma sealt kogu tõin raamatuid koju, sest noh, omadest need, mis olid mulle jõukohased, need ma olin läbi lugenud selleks ajaks. Ja sealt tuli mulle koju üks huvitav raamat mis oli samuti muinasjuturaamat ja mille pealkiri oli vapper muun. See on mul ka olemas, kodus võin näidata, et seal oli teistmoodi muinasjutud. Et need olid amuuri äärsete rahvaste ka kunstmuinasjutud, et nendel oli autor, autori nimi oli Dmitri mägiskin. Vaatasin järele, sest et see mulle muidugi teada ei olnud. Ja sellest kodus olemasolevast raamatust on tiitelleht välja tõmmatud. Ja need olid niisugused omapärased ühesõnaga neil oli ikka niisugune geograafiline hõng juures, et nad olid niisugused huvitavad lugeda selles mõttes. Meelde on jäänud tegelikult üks natuke võlts muinasjutt sealt kõige viimane kõige viimane muinasjutt rääkis sellest, kui raske oli seal võib-olla Jakuutidel või kellel iganes neil kohalikel seal elada. Ja siis rügasid seal nende raskustega ja peategelane ka ja siis ta läks nagu oli tal mingi rännak ja ta kohtas siis ühte võib juba kerge taibata heledapäist vägilast, kes oli siis noh, eil ja murumetsaga keegi teine. See oli vene vägilane, kes siis tuli ja aitas ja nii edasi, nii et see oli sellise poliitilise lõpuga. Ja noh, muidugi mul ei olnud sel ajal mitte mingisuguseid siukseid endal selliseid poliitilisi instinkte või või mingeid asju, et selles, et see ei olnud mind keegi kasvatanud ega töödelnud. Ega ma mäletan, et see muinasjutt tundus mulle kuidagi võlts ja vale. Et ta oli nii erinev nendest teistest, muide sõnagiskini kogumik on üle maailmakuulus, et ma tuhnisin natukene guugeldasin ja ja avastasin, et see on tõlgitud inglise keelde ja seda tuntakse päris laialt maailmas. Jah, et nüüd on ta mul endal tänu abikaasa raamatukogule, kus oli säilinud minul kodus ei olnud seda. Ja nüüd, kui oled ka ise ema ja vanaema, kuidas oli mõelda nende raamatute peale, mida lugesid lapsepõlves, kas oled oma lastele ja lapselastele ka mõnda neist tutvustanud? Jah, muidugi imeflööt, kes ikka loomulikult mul oli kaks tükki, koguni neid mingil imelisel kombel vist ikkagi meie noh, niimoodi abikaasaga liidetud raamatukogude tõttu. Aga nüüd algabki see segadus selles mõttes, et ma ei mäleta, et mida ma lugesin oma lapsepõlves ja just ja, ja mida ma hiljem olen lugenud oma lastele, et need hakkavad segi minema, et üks, mida ma lugesin oma lapsepõlves, oli Meisterdetektiiv Blomkvist ja see on nagu huvitav, et nende Lindgreni raamatute mõju sõltub natukene inimese east. Kui vana ta oli, kui miski ilmus Blomkvist, oli esimene Lindgreni raamat, mis tuli ja teised riburada Pipi Pikksukk alles tükk maad hiljem. Ja mina lugesin seda ja see oli minu esimene Lindgren. Et hiljem kunagi seal sünnipäeva lauas Triin Kaalepiga just arutasime, kuidas see on loonud nagu mingisuguse hoopis erineva sellise nagu taju nende raamatute kohta eelhoiaku eelhoiaku ja, või kuidagi, et minu jaoks oli see kõige esimene jah, kütus ja ministeerium ja, ja midagi sellist ja seda on ka raamat, mida ma lugesin palju kordi. Aga siit, et sinu küsimuse puhul ongi ära kadunud see näiteks millal ma lugesin Kevadet? Ma ei mäleta selle pärast, kõigepealt ma lugesin oma tütrele Mariale seda kevadet hiljem ja väga palju lugesin isegi selles eas, kus Maria ütleb, et aga ma tahtsin, et sa loed. Et ma oskasin ise muidugi piss üsna varakult. Aga ma ei tahtnud ise lugeda, ma tahtsin ettelugemist ja siis veel pojale, kes on kaheksa, üheksa aastat hiljem sündinud temale ka kevadet. Aga Vahtramäe Emilyt lugesime perega, sest see ilmuski alles siis, kui poeg oli väike. Niimoodi, et, et siit algabki see segadus, mainimata ei tohi jätta loomulikult siin näid Seiklusjutte maalt ja merelt ja kolme musketäri seda lihtsalt. Meie põlvkonna mõjul pandi hiljon kooliprogrammidesse, ma olen täiesti veendunud. Sellepärast et jah, no miks mitte. Aga, aga teiselt poolt, ma arvan küll. Kui oluline on lapsepõlves loetud kirjavara inimese elus hiljem? Ta arvatavasti on oluline selles mõttes, et see moodustab mingisuguse siukse tabamatu eelhoiaku võib olla et ma ei taha minna seda libedat teed ja hakata rääkima, et kui suur mõju mingisugusel vägev allilma kirjanduse teosel minu peale oli ja need mõjud on teinekord üpris imelikud esialgu enne kui sa tuled kirjanduse juurde või, või enne süsteemselt õppima hakkad ja, ja nii edasi, et need on ja ma arvan, et need on praegu ka välja tulnud. Et ütleme, see mingisugune muinasjutumaailm ja sealsed mingid sellised ütlemised või, või sealsamas Tsaar, Saltaan, noh, et see ei ole jäänud muidugi kirjanduse taju selliseks muinasjutt tuliseks, aga ta on loonud mingisuguse põhja ja see on suhteliselt juhuslik. Tihtipeale. Mulle ei topitud raamatuid ette kodus, nadolid riiulil lihtsalt. Ja mina võtsin sealt ja lugesin ja isa ütles, et loed oma silmad haigeks, kui see liiga palju loed. Ja loomulikult ei tohi unustada seda kirjastuse prospektil. Mis oli alguses, seda ei tohi unustada. Ainult et selle jälle viimane ots, nagu vaprol Asmuunil on, on selline imelik plakatid. No plakatid ei ole mind küll kunagi paelunud, hilisemas elus. Aga see, kuidas sai seda vanaisaga koos röökida seal diivani peal, kuhu ma ennast praegu suudad nagu kujutada isegi istuma selline roheline diivan. Et see oli see muidugi. Suur tänu, Kersti Unt, nende meenutuste eest te kuulasite saadet lapsepõlve lemmikraamatut. Mina olen saatejuht Kaisa Ling, jälle kuulmiseni.