Tere, mina olen Kaisa Ling, te kuulate saadet lapsepõlve lemmikraamatud. Täna kirjeldab oma lapsepõlve lemmikuid Karol kuntsel Tartu Vanemuise teatri näitleja ja armastatud lastesaadete Buratino tegutseb jälle. Saame kokku Tomi juures osatäitja, kellega kohtume suviselt Toomemäel. Tere. Tere, suur tänu kutsumast. Kui olulised olid teie jaoks lapsepõlves raamatud? Minu jaoks olid raamatud tegelikult väga olulised. Et ma õppisin päris varakult lugema ja ma lapsena veetsin väga palju aega raamatukogus sest meil oli seal üks väga tore raamatukogu Elna, kelle juures oli väga tore aega viita, raamatuid sirvida ja koju kaasa, siis laenutada neid ka. Nii et kui ma sain selle ülesande, ma mõtlesin, et oh, et see ei ole üldsegi midagi rasket, et võtame selle väljakutse vastu meenutada, siis viite raamatut. Aga kui ma seda tegema hakkasin, siis ma sain aru, et ma olen tegelikult plindris. Et neid raamatuid, mis on kuidagi väga meeldinud või tähtsad olnud lapsepõlves neid on, mulle tundub, et palju rohkem. Ja Ma avastasin ka seda, et et kui keegi paluksid ümber jutustada neid raamatuid, mis ma kunagi lugesin 30 aastat tagasi või isegi rohkem natukene, et et see on päris keeruline ülesanne. Nii et ma arvan, ma kukkusin läbi, et ma päris viite nagu niimoodi välja ei suutnudki valida, et aga, aga mingid sellised suundumused külma enda jaoks mõtlesin läbi. Veel üks asi, mis ma mõtlesin, oli see, kui kahju, et et mul ei ole alles seda vana raamatukogu kaarti, kuhu pandi siis kirja kõik need raamatut, mis sai omal ajal läbi loetud, et nüüd on ju kõik digitaalne ja ilmselt need on kusagil paberihundist läbi lastud. Aga mis siis olid need raamatud, mis minu jaoks olid huvitavad või kuidagi köitvad, et üks selline märksõna, mis ma enda jaoks avastasin, olid luuletused, et lasteluuletused. Et siiamaani mulle meeldib neid lugeda. Näiteks leelo tungal. Tal on selline raamat nagu vana vahva lasteaed või enne seda veel oli ilmunud üks lasteluuletuste raamat. Tere. Tere. Kas seal mõni luuletus veel peas ka või sest mul on tunne, et lapsepõlves pähe õpitud luuletused võivad jääda meelde. Mitte tervikuna kindlasti, aga no sealtsamast sellest vana vahva lasteaed on küll vähemalt üks algus on küll meeles, et kui ma ükskord olen 60 viiene, siis saab vanemate 72 on ju tita tallegi vesi, selge see, et siis tema jõust käib üle minu jaks ja nii edasi, et ma päris lõpuni seda ei oska kindlasti, aga leelo tungal on küll selline out Tork, kelle luuletused on mulle kuidagi väga korda läinud, et et ma läksin raamatukogust läbi, et sirvida neid raamatuid, mille peale ma siis mõtlesin, et ja ma mõtlesin, nii ammu ei ole neid üle lugenud, pean seda kindlasti tegema. Et tema luuletused neis on nii palju sellist soojust ja huumorit, et kui ma lapsena raamatuid lugesin, siis mulle lapsena üldsegi väga ei meeldinud sellised melanhoolselt toonid või väga kaootilised sellised, et näiteks kui multifilmide peale mõeldakse kõik, me teame mingisuguseid multikaid, mis tekitasid segadust võib-olla klaasikillumäng või midagi sellist, et et tema puhul, isegi kui ta kirjutab tähendab asjadest, mis on tõsised ja, ja kuidagi võib-olla kurvad teemad või ei ole nii positiivsed teemad, siis seal on alatise lootuse, väikene iva sees. Mingi huumor, mingi lootus, mis toob sinuni kuidagi seda, et, et maailm ei ole mustvalge ja et sellele pimedale ööle järgneb jällegi hommik. Et tema luuletused. Mulle tõesti väga meeldisid. Kas te mäletate ka oma lapsepõlvest mingit eelistust erinevate kunstiliikide vahel et kuidas oli lugu raamatutega või multifilmidega või raadioga või teatriga? Kui ma nüüd järele mõtlen, siis seal raamatukogus Elna juures istudes seal sa ikkagi kõike vaadata nii koomikseid, mida siis ei olnud üldsegi palju, eks see oli üks piilupardiraamat, mõned võib-olla veel, aga koomikseid kui, kui proosat kui luulet, kui kõik, et ma ei oska niimoodi väga välja tuua, et ma midagi väga oleksin vältinud, et aga mulle on meeldinud ilmselt need lood, kus on palju ikkagi põnevust. No mis lapsele meeldib selline seikluslikkus, kus ta saab minna sinna teise maailma sisse saada pise nende tegelastega kaasa seigelda ja ja tegelikult ju kusagil sügavasse teada, et see kõik lõpeb hästi, et saad need veidikene hirmsat elamused ka sealt raamatu lehekülgede vahelt kätte, ilma et sa peaksid ise kuhugi elus sellisesse olukorda sattuma. Et sa läbisele kindlasti õpid ka mingisugust elu seda elu tundma, et ja kui nüüd rääkida nendest veidikene jubedatest lugudest, siis teine teema, mis mulle üles kerkis, olidki muinasjutud. Et neid sai ka väga palju loetud seda sarja 100 rahva lood kui ka Charl peroo muinasjutud. Kus on see sinihabemelugu näit üks, kes oma naistele seal otsa peale tegi? Ma mäletan seda, et see oli kuidagi väga õudne, aga samas väga köitev. Samamoodi praegu oma laste pealt vaatan, et neile meeldib ka rääkida, selliseid õuduslugusid, natukene naljakad, võib-olla, mis võtab seda hirmu maha, nad küsivad alati ka sellele on naljakas lõpp, näiteks kui mina neile jutustan midagi ütlen ja teeme naljakast lõpu, et mulle tundub, et kõik need jutud Studia raamatut, mida ma lapsena lugesin, nad olidki sellised uksed erinevatesse maailmadesse, kus kus sai kogeda erinevaid tundeid ja seiklusi. Sellepärast pean ka kindlasti küsima, sest mina olen sellisest põlvkonnast, kelle jaoks üks kõige olulisemaid Eesti laste kultuurinähtusi oli loomulikult Buratino ja ma mäletan seda teie lõpulavastust, mida mänginud, et iga meie koduasumis Orissaares ja kust te jõudsite edasi üht kõige olulisemas lastesaatesse, siis ütleme isegi 2010.-st aastast edasi, see oli siis Buratino seiklused. Kas sellega seoses võib teid pidada omamoodi eksperdiks? Lastelugude eksperdiks Ma arvan, et tegelikult mitte, et ma arvan, et ma küll lugesin lapsena, mulle tundub küll rohkem kui noh, üle keskmise raamatuid. Et olin selline pigem suur lugeja. Aga päris eksperdiks ma ikkagi ennast ei, ma arvan, et ei pea. Ma olin küll selline laps ka, kes, kui tänapäeval mõni laps upub telefoni näiteks, siis mina olin see, kelle kohta öeldi, et Karol Karol ja ma ikka ei kuulu, ma ikka olin ninaraamat ja vahel õhtul pidi ema, ütleme, pane nüüd, see tuli kustu ja sa ikka taskulambiga teki all edasi loetud, et kui oli väga põnev raamat. Millist raamatut lugesite tekial lambiga? Ma arvan, et, et need raamatud võisid olla juba ka sellised sarjas Seiklusjutte maalt ja merelt, et kus tõesti on sellised põnevad lood või väga populaarne tol ajal ka Winnetou seiklused. Et neid lugusid sai loetud ja nad olid väga suureks inspiratsiooniks ka mängude loomisele, et suvel sai, sai tehtud, libusid ja, ja metsas ringi joostud ja ja neid nii-öelda suguharusid mängitud küll ja küll, et õnneks mul oli hästi palju minuga ühes eas onude-tädide lapsi, et nendega koos sai väga palju niimoodi ringi seigelda. Ja kui nüüd metsadest juba juttu tuli, siis üks raamatute suund, mis mulle pähe kerkis, olid raamatud loodusest ja loomadest näiteks Jaan Rannapi neeri suvi, kus üks tüdruk läheb oma vanaema vanaisa juurde ja räägib seal loomadega ja siis satub nii mesilaste kui sipelgate maailma, et need raamatud on kõik sellised väga õpetlikud ja kus seda tegelikult palju teadmisi looduse kohta, aga samas ka väga köitvad lihtsalt, et nii-öelda sündmustiku mõttes. Et väikene, selline võluelement sealjuures, eks, et kuidas sa muutud imetillukeseks. Satud siis putukate maailm, et et mulle meeldis lapsena väga palju ringi hulkuda üksinda nimega metsades, et sellised loodusraamatud näiteks säralt, tarreli loomad pagasis ja kus ta käis loomi püüdmas Aafrikas oma loomaaia jaoks. Et need kõik tegelikult, et ma arvan, et panid loodust märkama rohkem ka kõik need loodusraamatud Kas te mängisite ka mõnda raamatut kuidagi välja lapsepõlves või püüdsite loomi või midagi taolist? Ma ei mänginud selles mõttes, et ma oleksin mänginud, et ma lähen eralt tarrelaga tõesti metsas hulkades, no ma tean, et see seda ei tohi teha, aga ma isegi tõin endale vahel mõne linnupoja koju. Sest mul oli nii suur, kuidagi nii-öelda tunget, mul võiks ka olla midagi sellist, mingi väike loomaaed praegu muidugi heaks ei kiida seda. Aga omal ajal oli see soov nii suur, et kui see väike varesepoeg sul seal kodus on, et siis et suutsin ennast kuidagi ära petta, et, et see ei olegi nii hull tegu, eks ju, kui sa tood Endel Metslooma koju. Et selles suhtes kindlasti inspireeris. Ajad on kindlasti muutunud, nüüd on teil ka endal kaks last. Kuidas nemad loevad? Nüüd tütar mul käib esimeses klassis ja tema juba loeb ise raamatuid. Ma arvan, umbes kolm või neli raamatut päris isend läbi lugenud selle aasta jooksul, et aga sellist ettelugemist on, aga päris pisikesest peale. Ja viimasel ajal ma ei tea, kas on selle eriolukorra mõju, et me oleme kogu aeg ninapidi koos, et siis on lisaks õhtu jutule tulnud ka hommikujutt. Vahel on niimoodi, et poeg ärkab üles, ütleb, et kuhu me siis eile jäime ja veel ühe peatüki Lukse. Ja mis on kummaline, see ise see lugude kirjutamine ei, see mõte, et keegi kirjutab raamatu, see tundub väga köitev. Ilmselt selles vanuses tundubki väga põnev, et ma ise ka kunagi lapsena kirjutasin või vähemalt alustasin raamatu kirjutada. Ta vist, aga õnneks käsikiri on kadunud. Nüüd tütar, ma vaatan samamoodi, ta vaikselt eraldub oma nurgakese ja siis kirjutada, joonistab pilte ja et talle tundub see mõte, et keegi võib kirjutada mingi loo ja võib-olla kunagi isegi see avaldatakse. See tundub talle väga põnev. Mulle tundub Mul on tunne, et teie lapsed on selles mõttes õnnelikud, et neile ette loetud lood on väga ilmekad ja kindlasti on seal palju erinevaid tegelasi. Eks see sõltub päevast, et et vahel see mängumootor kindlasti läheb rohkem tööle kui mõnel teisel päeval, et et vahel on väsimus nii suur, et ise üldse ei jaksa lugeda, et siis on õnneks oli audioraamatuid või neid õhtujutte ka saab vahel neid kapi võetud, et aga ilma ilma jututa päris magama jääda ei olegi võimalik, ma arvan, lastel meie peres. Et see kuidagi on harjumuseks saanud, et kas lugeda või ei kuulata siis midagi. Kas te mäletate veel mõnda raamatut, mis olid olulised või mis sähvatas kuidagi kohe esimesena? Ellen Niit, suur maalritöö ka üks nii-öelda luuleteoseks siis ma arvan kõigile eesti lasteni, Lindgreni raamatud on ka, millest ei saa lihtsalt mööda. Et sealt saanud mängudeks nii palju inspiratsiooni, et kuna ma ise olen ka ehkki talus üles kasvanud ja seal on nii palju äratundmist nii-öelda sellest Bullerby lugudest näiteks et nii palju sellist, mida lapsena lugesid, ahaa, näed, et et meil on ka lakas heinasaad samamoodi teha neid heina käikesel ja et teatud mõttes on see muidugi selline kadunud maailm ka nüüd, et ma arvan, et minu põlvkond ongi noh et veel käisime heina tegemas, noh, ilma masinateta, eks, et veel võeti loogu rehaga ja et see aeg on. Ja ma arvan, et võib-olla teie lapsed ei hulguga enam niimoodi ringi nagu teie lapsena. Ilmselt küll, et kasvukeskkond on täiesti teistsugune, eks meie nüüd elame linnas. Ja noh, suved maal on muidugi sellised suure vabadusega, et aga muidugi aeg muutub ja aga inimene kohaneb, läks vist igas olus. Aga tõesti, nagu ma enne natukene viitasin, siis tegelikult olete osalenud nii paljudes lastesaadetest, lastelavastustes isegi ütleme selle 10 või 20 aasta jooksul. Kas midagi on väär tõstes muutunud, mis nüüd justkui nendele raamatutele tagasi mõeldes tulid esile, kas te olete näinud mingit muutumist? Mulle tundub, et ega inimene tegelikult väga palju ei muutu, et muutuvad need vahendid küll, et et nüüd lapsed saavad need lood kätte tihtipeale eks ju, läbi ekraanide. Aga õnneks raamatud on ju alles ja mulle tundub, et lugemine võib olla loetakse ikkagi vähem kui varem, aga sellest on küll kahju veidikene, et kui raamat on juba tehtud mingisuguseks filmiks või multikaks, et kui näiteks laps on seda vaadanud, et siis, kui te võtate selle raamatu kätte, et siis see kujutluspilt on veidikene juba kitsam, siis tal on juba konkreetsem pilt silmade ees, mida ette kujutada. Et mulle meeldib alati enne lugeda raamatut ja siis vaadata selle järgi tehtud filmi. Et siis mulle tundub, et mul on endal seda, seda vabadust kujutleda, et see kujutluspilt siis käivitub paremini kui siis, kui sa juba tead, mis näoga see tegelane seal filmis oli? Kuidas mõjus teile see ülesanne meelde tuletada raamatuid nii emotsionaalses plaanis? See mõjus mulle niimoodi, et mul tekkis tohutu tung, et ma pean nüüd võtma raamatukogust needsamad raamatud ja need koju oma lastele viima. Et tekkis selline suur isu need uuesti üle lugeda, kasvõi see mari suvi. Ma vaatasin täna seda hommikul raamatu, seda raamatut ma ei olnud seda ammu kätte võtnud ja mulle tundus, et viimane aeg ja üks asi veel, mis ma panin tähele, on see, et väga paljud raamatud, mis mulle köitvad, tundusid olid illustreeritud Edgar Valteri poolt. Et ilmselt see mängib ikkagi lapse puhul suurt rolli, et kuidas see raamat on kujundatud ja ja mis pildid sealjuures on, et. Tassi tundunud nüüd üle vaadates, et need pildid on kuidagi kohtunud või kaotanud oma võlurit. Mulle tähendab Edgar Valteri puhul küll üldse seda tunnet, et kuidagi aeg oleks üle käinud, tolmukiht oleks peal, et et neis on ka mingisugune selline optimistlik elu. Ma ei tea, noh, selline rõõmus südamik kusagil sees, et. Või näiteks Ilon Wikland'i illustreeritud raamatud, et samamoodi see on väga tähtis kuidagi, et kuidas on kujundatud ja see annab raamatule oma sellise tooni ikkagi kätte. Kas teile tundus järgi mõeldes, et nendest raamatutest pärineb mingi joon heie praeguses isikus täiskasvanud Karol Kuntselile? Kumb oli enne, kas, kas muna või kana? Et kas need raamatud, mis mul on, kas ma ise olen raamatut enda juurde nii-öelda tõmmanud, eks ju, või on need raamatut siis mind kujundanud, et et tõenäoliselt on see vastastikune mõju. Kui sa kõik Lindgreni raamatud läbi loed, ma arvan, see jätab ikkagi inimeste jälje. Või kui sa loed luuletusi, mille on kirjutanud leelo tungal, et et päris mööda see sinust ei lähe. Et ma tahaksin loota küll see on kuidagi mind inimesele mõjutanud. Nii, ma arvan, et on. Kuna inimene ikkagi raamatuid lugeda, siis kindlasti väga palju õpib, et siis mitte ainult teadmiseks, et vaid seda inimeseks olemist, siis ma olen kindel, et sa jätad ikkagi jälje. Nii et teie peres on ees üks tore nostalgiline lugemissuvi. No ma arvan küll, et kui saab Saaremaale ka minna varsti, siis seal on ju paljud need raamatud veel alles, et mida lapsena sai loetud, et vaikselt tuleb lapsed sinna riiuli juurde suunata. Suur tänu, Karol kuntsel, nende meenutuste eest te kuulasite saadet lapsepõlve lemmikraamatud. Mina olen saatejuht Kaisa Ling. Jälle kuulmiseni.