Lapsepõlve lemmikraamat. Tere, mina olen Kaisa Ling ja te kuulate saadet lapsepõlve lemmikraamat. Tänase saate külaline on filmirežissöör, stsenarist ja produtsent Andres Maimik. Tere. Tere. Maikuu Müürilehes tuletasid muuseas meelde, kuidas olite äärmiselt isepäine laps ja ma tsiteerin alustuseks. Kui mind lapsena suviti maale vanaema juurde viidi, läks asi õige kiiresti käest. Hoolimata rangest keelust ujusin esimese asjana üle jõe, misjärel turnesin maja katustpidi korstna otsa vahtides võidukalt, kuidas tädi ja vanaema all paanikas ringi kargavad nagu kaks Timbul imbunud. Kas ja millal jäi sellel ise väiksel lapsel aega üldse lugemiseks? See maal vanaema juures olid sellised õndsuse perioodid, kus ma sain nagu üleriided seljast heita, söösta kuhugile nõgesepõõsasse õpetav, ronida katusele, teha kõike, mida üks lops ihaldab, teha aga enamik aega ma pidin üles kasvama Õismäe hallide majade vahel istuma kuskil liivakastis, Platšerdama seal ämbriga liiva ja siis, kui tuli mõni teine laps, siis ma paljastasin oma hambad, et ta minema ajada. Või siis, kui tuli liiga suur laps, siis läksin ise minema. Ühesõnaga, suhteliselt omaenda loodud universumis eksisteerisid. Ja loomulikult oli päris suur koht selles omaenda mullis oli kirjandusel raamatutel ja võib-olla ka mõnel mitte nii lapseraamatul. Ka mina kuulusin sellesse sugupõlve, kes ühel hetkel suutis vanemate raamaturiiulist hiivad Tartu avameelselt abielust ja magada, see salaja padja all sirvida, seda proovides seal hallidest illustratsioonidest midagigi välja lugeda. Jah, et võib-olla see trennis päris hästi välja minu kujutlusvõime. Et ma sedavõrd palju selles kirjanduses pühendasin. Igatahes ma mäletan, kõige intensiivsemad lugemiselamused, neid ma pidin kindlasti järgi mängima, et sel ajal ma ei teadnud mitte midagi sellistest asjadest nagu larpid või mingid sellised kirjandus või filmimaailmategelaste taaselustamise. Mul ei olnud ka ühtegi kirjasõpra ega ühtegi nagu kirjanduslikku Komiolitite ümber, kellega ma oleks olen neid muljeid jaganud, et ma nagu suhteliselt ainult iseendalt ise endale natuke nagu autistlikul viisil, nagu elasin neid raamatuid läbi. Ma mäletan, et üks esimesi raamatuid oli Tolkieni kääbik mis anti välja, issand, millal ta anti 70.-te lõpus ja ma elasin seal nõndaviisi sisse, et ma tegin sellest iseendale lausa filmi ilma filmikaamerat, aga küll, aga aga võtsin need vanad klots, tähed, nendest tiitrid ja siis ma köhatasin kõikides rollides on sellest mingisugust Clublunkiks, kes on siis Gollum tegelikult kääbikuks päkapikke, eks mingiteks haldjate, eks võitlesin iseendaga. Lõin endale oda rindu ja vahepeal nagu langesime pikali ja siis jälle karjusin võidukalt vehkisin mõõgaga pea kohal. Mul ema ei tahtnud küll mulle ühtegi relva osta. Mängu läksid kõik kõverad ja selgemad puuoksad ja oige. Võidukas ma olin, kui ma sain puutöö eest teha endale päris mõõga koolis. See mõõt oleks lõpuks pooleks suurest suurest iseendaga võitlemisest. Vahest ma olin isegi nagu romantilises stseenis olin ma aga nagu kavaler ja siis kohe taas kehasse ümber, kohe silmapilk nagu suudeldavaks olin suudleja suudeldav korraga, nii et. Ma suutsin väga hästi kõiki rolle täita, mulle ühtegi kaaslast tarvis. Ja nüüd olete saanud ise filmimeheks filmitegijaks ja olete näinud ka kääbiku filmi. No vot ja käib ikka film, suurem asi vaatamine ei olnud minu tehtud film oli kolm korda parem. Et see lapsepõlves toodud film ikkagi lõi selle välismaise produktsiooni kindlasti üle Õigupoolest pole ükski, ma ei olnud ühegi ekraniseering uga rahul, mida minu raamatutest tehti, ma olin kuidagi väga kiimas, võib-olla ja väga selgelt oma visioonis kinni, kui tuli mingi Kalle Blomkvist telekas. See on mingisugune suvaline tüüp seal või, või kõige hullem oli musketärid, ega žest oleks mu kõvasid lemmikuid lapsepõlves oli ikkagi tardanjanud neli musketäri, mäletan seal avastseen, kus uhkelt tartlane ratsutas sinna kuhu iganes, Saviniooni ratsutas seal suled lehvimas ja siis kuidas ta musketäride liitus ja kuidas neil mingi vennaskond tekkis. Ja siis ma vaatasin seda vene filmi. Tegid Kursk, laulsid seal mingeid imelikke vene estraadilaule, vee vehklesid, vehklemine ka ei olnud päristada, laulsid vahele ja tantsisid, musketärid ei laula, tantsinud, võitlevad, sõitlevad nagu õigluse eest, päästavad mingisugust Konstanzi mingi kurja, mileedi küüsist, seal ei ole nagu mingist, et võtame aja maha ja siis. Praegu tekib tunne, et need paar raamatut, mida te olete maininud, et need on sellised poisteraamatud et kas teile meeldis just selliselt, nagu puistasid seiklused, võitlused, kaklemine, kuhu jäi siis suur armastus? Ei tea, postika loevad puistu raamatuid, raamatu mulle õudselt meeldis see sari Seiklusjutte maalt, tegelikult me endale ei olnud kodus seda maalimist valmis lausa kellelgilt vanaisalt ära varastavad mõnela raamatu sest tal olid kõik need selle koguse kujundustega selja taga. Ja siis ma vaatasin, et tal oli ja mul ei ole, tema lihtsalt hoiab neid riiulis sel ajal, kui mina neid ahmiks sisse sööks nagu sõna otseses mõttes ära. Ja noh, ma ei tea, kas selle sarja nagu lummus või midagi igal juhul mind tõmbas poole võib-olla see, et seal illustratsioonid sees seal niisukese illustratsioonide alguses ja veel selline nagu kalka või selline läbipaistev gravisel klaver ja siis tuli see illustratsioon ja see oli nagu äge just see raamat nagu elamusena lahti teha, mingi rüütlite aeg seal aivangu ja RoProy ja siis mingisugused pantrikuru vangid tegutsesid ja ega nende sisu suurt ei mäleta, aga see oli niisugune, nagu, et 200 lähed kuhugile hämarasse põnevasse maailma. Samal ajal muidugi mu esimene raamat isegi kvalifitseeruv poistekaks, mis on endiselt läbi generatsiooni, üks populaarsemaid on ikkagi muumioru lood, see vana hea originaal muumitrolliraamat. Ja minu arust see raamatu lugu iseärasus oli see, et ta oligi nagu tunnetusraamat või aistingu raamat. Just see, ma ei mäletagi, kui palju seal seiklusi oli, seal oli kogu aeg raamatuid täis ootust, kui talv, siis vaadati kevadet, kur kevasi oodata suve muumitroll aastas nuuskmõmmikut, vaest oluse ootus segatuna hirmu ja paanikaga, et kui tuleb vurri ja istub kõigile pähe ja külmutab ära ja siukest ootust, hirmu ja ka sellist. Natuke sihukest vande Seltslasliku SKP mäletan, seal tegutses üks kohutav aktivistist koduvana, kes tuli kohale ja kavandas kõik need mutukas ritta, käskis sporti teha ja siis kuidagi aktiivselt kehtestas mingi pioneerilaagri seal muumiorus. Olendid tahtsid lihtsalt olla, mitte kogu aeg nagu aktiivselt ringiga kepselda ja peitsid ennast põrandapragudesse kapi alla igale poole ja siis ma tundsin, kui solidaarne nende tegelastega olenes nad, ma tahan ka laskma lihtsalt olla oma asja ajada. Ma ei taha, et siin mingit tegelased tulevad, ütlevad, kes ma pean olema, kui kõrgele hüppama ja kui uhkelt saluuti andma. Tundub, et kõige rohkem on filmiinimesele ikkagi jäänud meelde pildid ja värvid ja mingid tegelased. Kuidas teie peas need mälestused, millisena nad välja näevad, kas nad on värvilised? Tead, teises kaaslaseks, lisaks raamatutele oli mul televiisor mustvalge ja lõpuks kaotas veel ka heli Soome blokistitult heliga läbi Need tegelased, kaadrid, raamatud ise olid ju suuresti mustvalged. Valgel võis juba kollakaks tõmbunud paberil must kiri ja telekas käes, andis mustvalgeid visuaale juurde, et see kuidagi see maailm ja ma elasin sellises mustvalges Õismäe linnaosas, et kogu see stagnaajal, mis tundus niisugune nagu halli 50 varjundit mustad küll läkiläki ja hallid mantlid kotad ja et see kõik maailm nagu tundub laialdaselt värviline lapsepõlv, värvilised pallikesed ümber ja värvilised aasas minu lapsepõlve suhteliselt sihuke nagu hallika varjunditega. Mustvalge üksikute värvilaikudega. Kas see on ka kuidagi muutnud, nüüd mõtlen teie filmidele, et ei tundu, et teil oleks mingit meeletult värviiha selle tõttu. Iho jah, suurena on tekkinud kõva värvi ja kui kui lapsepõlv oli mustvalge Ja ega see, mul ei ole nagu mingeid traumasid tekitada. Must-valge, ma lihtsalt vastasin küsimusele, et lapsepõlves, kui ma nüüd nagu tagasi meenutan minu asja, minul näidet loomulikult, et mis värvi minu esimene auto oli, mis värvi minu esimene karu oli, kellele operatsiooni sooritasin ja soolikad välja kiskusin. See oli kindlasti pulaarselt need soolikad, sest ma kallasin, Bulaskuaš värvisin. Et nad loomulikult ei olla, aga reaalselt ma mäletan värvilisena väga palju oli selliseid mustvalgeid komponente, mis võib-olla teevad selle nagu tõmbavad selle küllusliku gamma kokku nagu loomulikult värvi, tolerantne, mulle meeldivad ilusad värvid ja kuigi ma nüüd ma nagu riietes ja noh, ütleme selles disaini valikuta see väga nagu julgeid erksaid värve ei, ei kasuta. Ivo mainisite seda kuulsat stagnaaega. Kuidas jõudsid need raamatud teieni ja kas lugemine oli lahe? Lugemine oli lahe, jah, see mul siiamaani tundub natukene see asi, et see lugemine on nagu see on aeg, mida sa varastad endale. Et see lugemine on, et peaks tegema midagi asjalikku, näiteks koolitükke või tööasju või mingisugust majandusasju. Ma mõtlen praegu kuidagi elu majandus olema nagu kasulik olema, kuidagi operatiivne, toimima kuidagi funktsionaalselt. Aga lugemine tundub nagu luksus, et viskad ennast kuhugile võrkkiike puude vahele, vahid taevast, loed aeglaselt mitu korda ühte lauset, et saada selle lause struktuurist aruradadele ilus tähenduskihid käte vahel lugeda üks lehekülg päevas vahest neelata raamat, nii et et inimesed helistavad sisse juba otsivad taga, siis sa lülitad telefoni välja, peidad ennast kuhugile pärast seletada, ta? Ei, mul on siin üks, üks väga oluline asi, oli vaja ära lõpetada väed mingit kägu, et see on nagu aeg, mida sa pead endale kuidagi nagu elust välja varastama, et ma nüüd ma loen, on ju mõnusalt, võtate, aga sageli see pealehakkamise het. Et ma nüüd hakkangi lugema ja nüüd ma lähengi, sest tihti juhtub nii, et argipäeval kella üheksa-kümne ajal, kuigi elu ümberringi hakkab vaibuma, kui on aeg raamatu pihku võtta. Tähed hakkavad lihtsalt virvendama, silme ees ja paremusraamat kinni panna, ta väärib nagu paremat ja selgemat pilku. Nojah, et siis ka lapsepõlves. Vaata ma ikkagi neid hetki varasse, nalja, vahel viskasin koolist poppi, võtsin raamatu kaasa ja kuskil koridoris seisin, lugesin. Mäletan, ükskord ma jooksin kodust ära, sest suurem tüli emaga ma ei olnud mingid asjad ära teinud. Ainuke, mis ma kaasa võtsin, afektiivset kodust minema tormates oli raamat arsenalist, seal mingid eestiaegsed või sihukesed gooti kirjas. Võimatu lugeda, mingi kahekümnendatel välja antud siukse. Kuidagi see raamat oli põnev, Ma põgenesin kodust ära, rahunesin maha. Loomulikult. Siis ma läksin raamatusse nii sisse, et ma lugesin ta läbi ja siis lassi lõõtsa lõõtsa koju tagasi. Palun vabandust, et ma, ma enam kunagi jooksen kodustele. Kas meenub ehk veel mõni lapsepõlve hetke, kus just täpselt niimoodi, nagu te just kirjeldasite, te võtsite selle aja, et aeglaselt raamatut lugeda? Ma usun küll jah, et ma ei olnud väga kiire lugeja, noh, olid mingid raamatud, mida tuli ahmida. Oli midagi mingeid raamatuid, mida tuli nivoode vahel käe vahel rullida neid aistida nagu nuusutada ja siis kuidagi tunda selle paberi tekstuuri natuke niimoodi mul seal lollakas komme nagu midagi mäluda kogu aeg eriti millessegi süvenenult, siis ma rebisin raamatust väikseid tükikesi või sisu ja siis mälusid need väiksed kuulikesteks sülitasid välja. Otseses mõttes ma sõin neid raamatuid. Ja sageli lugesin mitu korda, et kui põlev inimaga, nagu ma praegu vaatan, mingeid filme, et kodus on mõnus vaadata, et mingi äge koht sma. Kell tagasi vaatan uuesti. Vaata esimene kord vaatan nagu su sisu ära siis vaata selle vorm, mis ma vaata, kuidas keegi filmi puhul siis kuidas näitleja on ja siis kuidas kirjanik on sõnum, milliseid sõnu valinud ja et nad puhast teksti mõnumalased, nagu stseen selle ära nagu naudin suus mingisugust main, Fullis selline ja pean seal öeldakse, et pane rosin suhu ja neelasid alla, vaid siis ma naudin faktuuri slaididel maitset, nautida lõhna ja vaatad vastu valgust. Mõne tekstikohaga ka sama moodi, et sa võtad selle lagu aeglaselt ette ja siis siis nagu kuidagi noh, võtatast kõik, kõik maitsed välja. Selline nagu meeleline suhe tekstiga on mul olnud ka juba lapsepõlves. Lisaks sellele ma sõin seda raamatut, ma sõin neid sõnu nagu mälusin suus pikalt. Näiteks üks teos oli Meister ja Margarita, mis mu kohutavalt nagu meeldis. Hiljem hakkasid mulle Bulgakovi teised tükid meeldima, härra südaja, saatuslikud munad, aga esimesena laksud nagu täitsa ja see atmosfäär, see kuidagi mingisugune metafüüsiline lummus. Mingi saatan möllab ringi ja kõik on nagu võimalik, samal ajal kõik on nagu kuidagi nagu raamistatu, struktureeritud ja ja nagu see nõukogude tegelikkus oli niisugune lugu, et kõik nagu kuidagi valvavad üksteise järel, samal ajal kuskilt lendab peale üks kass, kes istub passilauas. Sellidele hull maagiline realism ja teine oli loomulikult 100 aastat üksindust, mis need Gabriel Garcia Marquezi Lõuna-Ameerika maagilise realismi koolkonnast võib olla tähtteos? Et sellega ma olin ka ikkagi päris kaua nagu koos sellise oli mitte ainult selle nagu raamatuga väikesel maailmatunnetusega, siis kui ma lugesin, siis ma nägin ka, et mingi istub mingisugune inimene seal kas ta on surnud või elus ja sammal kasvab seljas lilled ja no hakkasingi vaatama nagu maailma läbi selle maagilise realismi filtri. Surnud ei ole päris surnud, nad kuidagi ikka elavad meiega koos ja elavad ka ei ole, vahel päris elavad, mõned tulevad tagasi, mõned lähevad ära ja igasugused imelikud eluvormid liiguvad meie vahel ringi. Kui ma sain aru, et noh, et ma ei läinud mitte nagu peas, soodaks, et ei eristada reaalsust, vaid ma tahtsin niimoodi näha, selles elus oleks nagu rohkem maagiat. Kuna elus ei olnud väga palju maagiat, siis ma hakkasin seda lihtsalt silma nagu kujustama läbi kirjanduse. Hiljem ma lugesin üle selle Meister ja Margarita ja kahjuks ei tasu oma lapsepõlve lemmikraamatuid väga üle lugeda. Maakeeli kadunud on lihtsalt andeks, kirjanduslikult filigraanselt kirjutatud tekst ja huvitavaid ladestusi täistekst. Aga natuke hakkas närvidele käimas seal igast liiga palju kirjandust. Et võib-olla ainult sellepärast, et see oli minu lapsepõlve põhitekst on ju, või noh, lapsepõlve ma olin 13 või 14, murdeealise põhitekst on ja siis, kui ma kõik nagu kuidagi vaimselt tšakrad on lahti, aga lahti hormoonid möllavad see siis ma nagu Ei olnud pärisse. Ja nüüd olete ka ise lapsevanem. Milline on suhe teie ja teie laste vahel raamatute asjus? Laste pakute neile oma raamatuid või vaatate, mida nemad loevad? Ma pean kuidagi seda muutunud natuke nagu, eks sporditreeneriks või et ma pean kuidagi nagu motiveerima lugema, sest jube palju muid ahvatlusi ja siis ka koolis pannakse lugeva last loomulikult ja asi ja ka noh, igasugused kraanid jõest, ringid, igasugused kus antakse õppida, siis tuleb ka mingisugused mängu, et et erinevalt minu lapsepõlve, mis suht aherigasuguste muude aktiviteete poolest siis kaasa laste elud on päris täis topitud. Ja lugemine on teatavasti suht aeglane tegevus ja siis sageli on ta seega esimene, mis kuidagi ohvriks langeb. Õnneks koolis soodustatakse lugemist hiljem, kui antakse kohustuslikku kirjandust ja peetakse lugemispäevikut ja peetakse au sees sellist vana ja lugemiskultuuri. Aga ometi tuleb pidevalt kuidagi motiveerida ütelda, vot loed täna nüüd tund aega. Me pärast räägime sellest, mis sa oled lugenud. Ja siis raamatut lasteraamatute maailmas valitseb tohutus õppe nagu kirjusus, paljusus ja võitjaks osutuvad need, mis parasjagu populaarsed ja populaarsed on need, mis on nagu sarjadega kirjutatud või siis siuke nagu kindla peale kirjanikud, kes on väga head kirjanikku nagu Kristiina, kas või Kivirähk või aga noh, üldiselt nemad on alati nagu võidavad. Aga siis proovin nagu, kuna lugemine, sportlike ainetena saab jälle kuskil linnukese või kleepsukese või nii siis õhemad raamatud lähevad üldiselt paremini kaubaks. Et üsna raske on, nagu panin Mirjamile pihku kevade ja. Ei tulnud hästi, panin veel ühe paksu raamatu pihku Roald Dahli või midagi. Et võib-olla see nagu lähenemisviis lugemisel on teistsugune praegu sest on jah, ka nagu verbaalselt informatsioonile külluslikult juurde tulnud. Just ma mõtlen ka lastele maailma. Et väga hästi lähevad peale aimekirjandus igasugused, kus saab teada, mis puudutab inimkeha või universumi saladusi või kus seal sihukesed ägedad graafikud või pildid juures, mis annavad nagu informasse ilukirjandusega. Noh, enam-vähem okeilt. Kas teie peres on ka avameelselt abielust kuskil salajases nurgas? Ei ole. Et enam ei ole vist selliseid raamatuid, mida laste eest peita ja mida nad hirmsasti tahaksid lugeda. Ma käisin mereväe ja üks päev. Tähendab üks tema nagu lemmikmuuseumitest on tervishoiu muuseum mis räägib igasugustesse asjadesse, mis inimkehas toimuvad ja millest nad ei ole üles ehitatud ja millised protsessid käivad seal ja kuidas funktsioneerib. Ja me oleme tihtipeale seal käinud, ükskord ma käisin nagu noh, ütleme lapsevanemana seal võttes lapsevanema rolli. Et marsis nüüd tutvustan otse, kuidas elu saab alguse. Et mis seal siis toimuvad, millised vigurid mida teeb issi ja mida teeb emme ja mis muutused hakkavad toimuma ja ta vaatas seda. Ja aga õudselt lähme nüüd edasi. Kõrval oli surmatuba see, teda huvitas palju rohkem, seal oli üks üks tegelane, kes oli seal surnupedaali skaneeritud kiht kihi haaval ja siis sai vaadata niimoodi nuppudele vajutada ja vaadata, kuidas ta seal ära laguneb. See oli talle suurem atraktsioon. Kuidas seemnerakk viljastatud munarakk. Lõpetuseks küsiksin, kuidas mõjus teile lapsepõlveraamatute meenutamine, olete te seda varem ka teinud või kas see lihtne, raske, kuidas seal? Noh, lapsepõlvega nagu hea asi, et et mälestused on kuhjunud pikaajalisse mällu ja see on teatavasti see asi, mida me kõige rohkem endaga kaasas kanname kõige viimaste tundideni. Et kõik muu asi hakkab seal, teine määram pudenema. Seetõttu mul ei olnud nagu mingit probleemi kuskilt välja õngitseda need raamatud, mida ma sealt lugesin noh, iga lapsepõlvega tore taas kohtuda. Kui sa oleks küsinud, mis raamatut ma lugesin näiteks kahe või kolme aasta eest, oleks palju piinlikum, et mida me siis nüüd lugesin. Üldse luges. Aga ei olegi muud öelda, kui aitäh teile. Täna oli lapsepõlve lemmikraamatute saates külas režissöör Andres Maimik, aitäh. Mina olen saatejuht Kaisa Ling, jälle kuulmiseni.