Tere, mina olen Kaisa Ling ja te kuulate saadet lapsepõlve lemmikraamatud. Täna mõtiskleb oma lapsepõlvelemmikute üle Maia Tammjärv, väljaande müürileht, kirjandus ja teadustoimetaja, kriitik literaat. Tere. Tere. Kas te mäletate, kuidas lugema õppisite? Ma pean tunnistama, et ma seda ei mäleta. Nii et ma kahtlustan, et sa võis toimuda üsna sujuvalt umbes tähtede õppimisest sõnade veerumiseni ja sealt siis raamatute läbitöötlemiseni, aga kellega ma mäletan väga hästi, kuidas ma õpetasin lugema oma väikevenda? Ma ei tea, miks mõned asjad on niimoodi meeles ja mõned mitte, võib-olla see on lihtsalt selline kummaline lugu, väikevenda, kes andmast kaks aastat noorem õpetasin lugema niimoodi, et Ta vist tähtegi laskes, aga lugeda veel üldse mitte. Nii et lugemaõpetamine käis nii et, et me lihtsalt, et suurema vennaga andsime talle raamatu, mis juhtus olema imesõrmus, mingisugune Eiseni eesti rahva muinasjuttude umbes lasteversioon ja andsime talle selle kätte ja unustasime ta ära. Ta jäi ise teise tuppa lugema ja me läksime mingeid omi suuremate laste asju tegema. Ja kui meil meeldudellijad, et väikevend seal poisid lugeda ja läksime siis tagasi teised õpe, siis ta juba täiesti luges, kuigi ta enne minu meelest vähemasti minu mälus on see selline juhtumata, enne oskas ainult trükitähti. Nii et noh, see lugu on mul hästi meeles. Kuidas mõjus see ülesanne meenutada viit raamatut oma lapsepõlvest või kas see oli miski, mida te olete juba varem ka teinud? No võib-olla Alice see, et et alguses tundus neid hästi vähe, mis on esile kerkivat kuidagi ja siis, kui ma hakkasin natuke rohkem selle peale mõtlema, siis neid tuli just hästi palju, et kuidas nende seas, sest see viis välja valida või noh, mis tahes number ja siis mul tekitas probleeme. Ma tahtsin tasakaalustatud nimekirja luua, et mul alguses olid ainult eesti kirjanduse teosed ja enam-vähem ühest perioodist sest ma natuke tegelased on selle tasakaalustamisega. Aga ei olnud raske iseenesest, sest et raamatuid on ju palju, mida on loetud, millised teosed need siis olid? No ma kõige esimesena tahaksin rääkida, see on nüüd see kvoodi väliskirjanduse teose vennasrahvatehas, aga tegelikult seal on muidugi koolist kaugel, see on suurepärane teos. Jordan kraaditško, meie varblased mis ilmnes 70.-te lõpus vist originaalis bulgaaria keeles ja eesti keelde tõlgiti 80.-te kuskil keskel. Ja see. Ma arvan, et Ma kuulsin seda juba enne, kui ma oskasin lugeda või siis oli lihtsalt see aeg, kui kui meil veel meil kodus tegelikult päris pikalt loeti ette, lugesime üksteisele, et et seda ma mäletan kuidagi jah, seoses vanaemaga, et ilmselt siis vanemast on meile ette luges. Aga tegemist on täiesti väär teosega, mis on ka autori illustratsioonidega väga kaunitega ja no see on selline helge naljaraamat, räägibki Varblastest sihukesest suuremast pesakonnast, hiljem saavad nad ka uusi tuttavaid, aga minu meelest selle peamine kvaliteet ka nüüd praegu lugedes on see, kui naljakas on, kui naljakalt Ta on üles ehitatud näiteks laused, nii et kui ma kunagi ülikooli ajal esimest korda sattusin lugema Ärman keri suurepärast raamatut elu alles ees, mis on eesti keelde Tõnu Õnnepalu tõlgitud. Et siis need laused meenutasid mulle seda, ma pidin selle meie varblased üles otsima, et seal on sellised armsad nagu lapse positsioonistas. Minajutustaja varblane on, on ka justkui selline laps, kes tahab olla täiskasvanu mätta vahepeal teeb selliseid kasutab justkui täiskasvanute fraase või nagu inimeste fraase, siin lähevad need asjad segamini, aga ta on tegelikult mõeldud päris väikestele. Mulle tundub see raamat, mis ei tähenda, et ei töötaks ka täiskasvanute peal. Et selliste lausete kvaliteeti ma olen hiljem ka kohanud, näiteks seltsimees lapses on ka niisugused. Ja mõnel määral ka sõid endas rahu kevades, et just see lapse positsiooni kasutamine, et siin meie varblast tasand on muidugi, need lood on nagu pöörasemad kuigi ja noh, peaasjalikult domineerib tõepoolest see helgus, kuidas seal õpitakse lendama, muuhulgas meenub, et seal on väga meeleolukas kirjeldus sellest, kuidas esimest korda püüda või ajada taga liblikat niimoodi, et sa ise ei oska parajasti vasakule lennata. Et see võib olla päris keeruline, nagu selgus sellest teosest aga sünge eluks õpetusi, et et noh, vist sellest samast juhtimist või mõnest sarnasest, et kui on raske ülesanne või on olnud, on olnud midagi keerulist, et sisse jääb paremini meelde. Et kui on midagi väga lihtsastidel mõõdad, siis selle võib-olla sa minule lugema õppimisega on kuidagi samamoodi. Aga see on ka päris traumeerivaid juhtumeid, vähemasti mulle isiklikult. Et see on üks tegelane hiina varblane nimega Uufuu, mis tähendab spordisärki väidetavalt, et kes on lennanud kaugelt Hiinast kohale. Ja siin räägitakse sellest ajaloolisest sündmusest taustal. Et kui 50.-te lõpus maatse tank tõepoolest hävitusvarblasi miljardeid ja ma aiman, et mulle räägiti kodus natuke sellest juurde, et ilmselt ma siis küsisin et mitte see, et siin siin raamatus kuidagi helgelt käsitletud, et varblane on väsinud ja te võetakse omaks, mis on väga armas, siis ta räägib oma oma tausta, aga minu jaoks traumeeriv oli just see, et ma kuulsin, et, et ka päriselt on niimoodi tehtud, lindudega ma ilmselt mitmeid eide ei saanud magada. Aga noh, jällegi jäi siis nagu paremini meelde. Nii et see meie varblast raamat on tänapäeva niigi teie jaoks oluline ja alles ja pidevalt kasutuses igatahes ja, ja manistusega kinkinud inimestele, kusjuures mulle tundub, et seda õuest välja jal antud. Aga no küll need 80.-te tiraažid, et, sest seda võib veel vana raamatust saada. Et see on tõesti ei tea, mida ma soovitan. Ja näiteks ma hakkasin niimoodi temaatiliselt heastama, et just see, et kuitahes lisaks sellele kirjanduslikule elamusele, mis sa saad lapsena või täiskasvanuna raamatust, et lapsena on ka vist oluline see et sa saad sealt mingit infot maailma kohta selga minu meelest tore tehases Agu Sihvka annab aru Jaan Rannapi teades, mida kindlasti paljud on lugenud. Aga ma hiljaaegu hakkasin mõtlema selle peale, kui palju seal kajastati, tee nagu, kas siis selle kaasaegseid või siis noh, veidi veidi ammusemaid, selliseid nagu teadusavastusi või või mingisuguseid spekulatsioone või vägedangu teadusliku taustaga omal moel oma kummalisel moel. Aga või seal aga kyll kirjutatud õpetada lehmale Pavlovi refleksi, et seda oma kasuks ära kasutada, mis neil, kel ei õnnestunud ja kuidas need sotsioloogilised ankeet ja nii edasi, sellised nagu sõnad ja fraasid, mis meil tellid sealt. Jätka unes saab võõrkeeli õppida, muidugi ükski neist asjadest väga hästi ei õnnestunud, aga mulle lapsena lugedes oli küll väga huvitav kuulda, et sellised asjad on olnud aktuaalsed ja mõned neist on omal moel siiamaani. Aga võib-olla järgmiseks üks mis ma nüüd mõtlesin, on Eno Raua roostevaba mõõk tallad ka siin varasemates saadetes Pal-tänavapoistest rääkinud, mis on samuti, on muidugi väga oluline. Aga mul natuke tundub see roostevaba mõõk olevat ka Pal-tänava poiste mingisugune Eesti versioon võib olla, ehkki ta ei ole nii noh, nii kurba lõppu selle jälle, aga seal on ometi väga olulised teemad, et ma mäletan lapsena seda tunnet, et kui malku sellise tegelane Uudu, et kuidas niimoodi saab niimoodi. Reetmine, see, ma arvan, ma kujutan ette, et see võis olla mu esimene kohtumine reetmisega. Ilma selle raamatut on, oleks võib-olla jõudnud väga hilja selleni, et maailmas on niisuguse asja ja, ja see, et need pahad poisid ei pea tingimata ikkagi olema läbinisti pahad ja kõik seal ligipääsu sellisele arusaamisele võimaldab minu meelest kirjandus väga hästi, isegi kui ta ei ole nii lihtne, mõnes mõttes roostevaba mõõk on hästi lihtne. Ta on küll suurepäraselt kirjutatud ja see on ka põhjus, miks ta on nii kaua olnud oluline aktuaalne, miks teda uuesti uuesti välja antud ja nii edasi. Me räägime siin ikkagi ütleme, 90.-te aastate päris algusest, ma arvan, kus tegelikult need raamatud olid juba üsna vanad ammu välja antuda. Kas lugemine sellel ajal oli lahe? No laste seas vist on ikka olnud lahe lugemine. Et võib-olla teismelisena ma täheldasin natuke seda, et ma loen rohkem kui teised. Ma ei tundnud ennast selle võrra kuidagi, ebalahedam vanne, aga ma arvan, et noh, ikka olen ma olnud algusest peale, millega mul ei ole mingit probleemi. Muidugi. Aga jah, mulle tundub, et et üheksakümnendatel veel muidugi nii üldistuse, võib-olla mulle tundub nõnda enda põhjal, et siis loeti hästi, palju loeti kodudes lastele ette, võimalik, et tänapäeval loetakse ka mul sellega lihtsalt puudub kokkupuude, aga see oli et inimestele helka või lastelduses, kes on samuti inimesed, oli nagu ka kokkupuude samade raamatutega. Võib-olla paljuski. Kusjuures ma arvan, et näiteks Agu Sihvka annab aru, oli meil ka kohustuslik koolis mingisuguses klassis. Ja äkki selle ma leidsingi sealt, ehkki enamasti tüüpilise noh, ikka olin paljud teosed enne juba läbi lugenud, kui need koolikohustuslik, kui see järgi jõudis. Millised raamatut siis sellesse valitsusse, kus veel jõudsid, nüüd ma olen rääkinud need kaks viimases augu sihvka ja roostevaba mõõk on olnud nii-öelda poiss, täkked, et väga oluline. Ja ma arvan, et üldsegi mitte ainsana, aga see on nüüd teadus, mida ma olen väga palju kordi uuesti hiljem lugenud, on muidugi Silvia rannamaa Kadri ja kasuema. Kusjuures selle kohta on mulle tundub, et Ma jällegi lõplikku uuringut teinud, aga ma arvan, et ma ei tea ühtegi poissi, kes oleks seda lugenud. Poiste raamatuid lugesid alati tüdrukut ka ja isegi vist oli, et kohustuslik oli kõigile näiteks mõni neist teostest, aga Silvia rannamaa, Kadri äkki oli meil vahepeal isegi koolis kohustuslik Pelgulinna gümnaasium. Aga seal ta oli äkki mingisuguses valikus poisid, said valida midagi muud või kuidagi niimoodi. Et aga see südame jah, lugesin võib-olla natukene hiljem kui need, millest me siin varem olen rääkinud. Seda šeden, tüdrukud, kes kuulevad, teavad üsna hästi. Aga Mulle tundub, et miks ta mulle nii korda läks, ühelt poolt muidugi on, on sellised inetu pardipoja juhtum on ju, et ma arvan, et mulle meeldivad samal põhjusel spordifilmid näiteks, miks mulle meeldis see Kadri või miks ka muinasjutud inimestele meeldivad, et neil on üsna kindel ülesehitus. Et mõnda aega läheb hästi halvasti, aga sa juba aimad, et kui see raamat üldse on tehtud, et siis järelikult peab mingi hetk hakkama minema ka hästi. Et just see Kadri on näiteks selles mõttes hästi klassikalise ülesehitusega ja ootad, millal hakkab minema hästi, aga samuti loed ja ebaõiglast koolikiusamist ja nii edasi. Et mis paneb mõtlema teemade peale, mille peale võib-olla muidu ei pruugiks isegi mõelda mingitel põhjustel, et mis jällegi nagu kasvatab, mõrvan empaatiat, aga see kasuema jah, seal oli rohkem tükke, see oli juba noortekirjandus või siuke. Jah, teismeliste kirjandus rohkem vehkima vist lugesin seda ka lapsena ja see mulle ka meeldis, aga Kadri on ikka põhiline. Ja lõpuks ma aiman, et siin saadetas juba on tulnud ja kindlasti tuleb veel palju Lindgreni eest. Aga ma arvan, et see on ka täiesti representatiivne ja see on täiesti põhjusega nõnda, sest et Lindgren on olnud nii paljudele nii oluline. Ja ma arvan, et meil loeti kodus näiteks kõigepealt mis te ette loeti, isegi olid rohkem lasteraamatud, et Pipi kindlasti Vahtramäe Emil Karlsson katusel jorven, Bullerby Bullerby, ma olen küll hiljem ka mitu korda lugenud, aga need sellised mõnes mõttes lihtsamalt teosed, ehkki Lindgreni ei ole kunagi lihtne, seal ei ole kunagi sellist ühte liini ja täiskasvanuna lugedes saab palju rohkem kihte või mõtled võib-olla rohkemate asjade peale. Ehk ikka lapsena. Et kui palju näiteks Karlsson rääkis üksindusest, on ju, ehkki see selliselt nagu ja see oli selline süütu üksinda, seda ei olnud midagi väga traagilist. Kui võrrelda näiteks Miia Miiaga, mis mulle mingi hetk läks, läks väga palju kõrda. Pippija emantsipatsiooni täpsed iroonia samuti on ju, et need tugevate naistegelaste teemad, et ma just oleksingi küsinud, et kas on üldse inimesi Eestis, keda Lindgren ei puudutaks ja mis inimesed need huvitav on? Ma arvan, et ei ole või enam kindlasti on, ma ei teagi, ma ei saa öelda, aga, aga võib-olla näiteks inimesed, kes ei ole lind Granit lugenud. Et võib küll olla, et nad ei ei tea, et maailm ei ole nii lihtne, et maailm ei ole nii ühekülgne, et võib-olla nad kujutavad ette, et iga igas peres on ema ja isa ja isa peab süst teenima rohkem raha näiteks, et naised peavadki vähem teenima, sest et igas peres on isa ja ema olemas või et kes ei kujuta ette sihukest vaesust või või et näiteks kui väike laps kaotab oma vanemad ja satub lastekodusse. Et ma arvan, et võib-olla tõesti on, on see, mis on, nagu mitte ainult Eestis, ma arvan, et seal võib olla igal pool. Et kui on kriki väga jäigad ja sellised individualistlikud hoiakuid inimeses, et siis äkki peaks talle teraapia kõrrast soovitama kogu Lindgren, et või, või talle selleks nagu selline enne vanglat? See on muidugi väike liialdus, aga ma arvan, et see et Lindgreni lugemine kindlasti mõjub inimestel nii hästi ka täiskasvanuna kunagi ei ole hilja ägetelentrenet lugema, aga ka täiskasvanu näete kasvatajat Ta empaatiat ja samas on see nii tore, see empaatia ei ole loomulikult tema esmane eesmärk, aga see on tema funktsioon või üks tema mõjusid. Ja sealt selles mõttes saab nii palju. Soovitan kõigile. Me räägime siin lapsepõlve lemmikraamatutest, kas üldse on võimalik tõmmata Ta mingi piir kuidagi lemmikraamatute keskele, et siin lõpeb lapsepõlv ja nüüd algab täiskasvanu õige. Vot sellega ma käe natukene rüsalasin jah, et ma lõpuks valisin siia ikkagi näedmisel aastaraamatud huvitavatest ega esita, et mul läheb, kes tõepoolest tunduvaid seda nimekirja koostades, et äkki peaks viimane raamat noh, nagu selles sellises nimekirjas, mis on nagunii juhuslik. Et võib-olla peaks viimane raamat olema hoopis Tõnu Õnnepalu Emil dada Piiririik. Et äkki see on mingisugune lapsepõlve lõpuraamat või üks neist. Kuivõrd ma lugesin seda päris noorena, ma arvan, et ma võisin olla kuskil 12 noh, umbes niimoodi ütlen. Ja ma pean ütlema, et ma tõesti ei saanud paljudest asjadest aru, mis seal oli või, või mis paljudest on tegelikult omal moel lihtne raamat, aga ta oli teistsugune kirjandus kui see, mida ma olen lugenud, detailid, tilisem seal pidi rohkem ise lünki täitma, lasteraamatutes üldjuhul väga palju ei pea, ehkki loomulikult peab ka. Ja et kui ma veel raamatu kuskil üsna lõpusirgel sain aru, et oot-oot, et kõik need tegelased on mehed, siis ma pidin uuesti alustama otsast peale ja lugema siis uue võtmega, mis on ju väga arendav ja vajalik inimesele, et läbi hammustada mingi mingisugune oluline asi raamatus, ilma milleta sa tegelikult ei säästa päriselt mõista või noh, äkki ka ilus, et mingisuguseid situatsioone mõista, selleks tuleb mõtestada ümber ja siis vastavalt uue olukorraga kuidagi kahaneda. Me räägime siin jällegi kirjasõnast kui sellisest, et läheks natukene üldisemaks veel. Et kirjaoskust, laena tsivilisatsioonis vähemalt Ta on võrdsustatud ikkagi tsivilisatsiooniga kui sellisega. Samas eriti viimaste arengute valguses Eestis, see on ju selge, et lood ja laulud on olemas ka enne kirjaoskust eta, kui see väärtuste küsimus laste ja vanemate vahel, et noh, et kui oluline see teie arvates on Eestis kirjaoskuskirjaoskuse väärtustamine, laste lugemine? No muidugi on oluline on, kuidas ma ütlen, et ei ole isa veel kirjandusinimene, aga. Ma arvan, et ilma selleta ei saa ju mitte kuidagi. Et see on kõige lihtsam uks näiteks lastekirjandust, siis on köige lihtsamuks mingisugusesse sadadesse maailmadesse või sadadesse eludesse, mis on, kui väljamõeldud nad üldse on, et nad võivad olla väga äratuntavad. Et kui inimene juba oskab lugeda, mida meil ju ikkagi valdavalt osatakse, sain koolis kohustuslik, et kui inimene juba oskab lugeda, siis tal on see olemas, on ligipääsetav kõigile, et mulle tundub, et mingi no näiteks muusika tegemine ei ole nii lihtsasti ligipääsetav, sest et seal on vaja noh, kirjutamine võib olla samamoodi, et oskad kirjutada tähti, aga seal ei ole ligipääsu sellele kunsti vaatamine võib olla tähendab kogemine. Samuti seal on vaja mingisuguseid eelteadmisi, aga mulle tundub, et lugemise puhul eelteadmised tulevadki kasuks. Iga asja puhul tulevad eelteadmised kasuks, aga põhimõtteliselt saad alustada kohe võtta etena Julius Oro muna, lugeda seda ja siis sealt edasi liikuda, et loomulikult see on oluline. Aga mulle tundub vist isegi selles mõttes väga pessimistlik, ei ole selle koha pealt, et mulle tundub, et meil on seda nagu alati kehtestatud. Ja ma loodan, et väärtustatakse siiamaani, et ka kodudes lastele loetakse, et ikkagi lasteraamatuid ilmub nii palju, mis raamatupoodides näha on. Ja nüüd huvitaks mind see, et mõned nendest ja siis on, see on tõesti tõsi, et Eestis väärtustatakse ja lapsed loevad palju ja, ja see on nagu eetiliselt ja ütleme nii, et mõned nendest lastest kasvavad Literaatideks. Kuidas see jõudis teieni sel hitte, raadi, kutsumus mitte ära, et mis juursõna sõna, see on väga tore, ma väga hindan seda sõnade poolest. No eks ta ikka oli üks suurejooneliste juhuste rada, et ei, ma usun, et kõik need raamatud, mida ma siin nimetasin ja paljud teised on mänginud selles ralli ja paljud inspireerivad inimesed, keda nooruspõlves kohtasin, kes olid ka. Või on ka võib-olla filoloogid või tõlkijad või niimoodi, et keda oli n kohata? Noh, mingid sihukest ühte juhtumit ei oska öelda, mis mind sellele teele kallutas, aga see on olnud hea otsus. Olen seni olnud rahul ja, ja tõepoolest on hea kui palju mängib selles rolli raamatu armastus, raamatu kui artefakti, sest ma tean Te kogute raamatuid. Ma arvan, nõmme, kükk, kogume raamatuid oma koju omal moel. Seda peab küll ütlema, et lapsena mind väga häirisid koledad raamatud. Neid hakkas ilmuma, et selliseid ilma juba suurematele lastele ilma pildidetamiseli. Okei, ma olin sellega juba harjunud selleks ajaks, aga sellised odaval paberil ja halvatrükiga, mis paistis läbi teise leheküljele, paistis läbi ja siuke koleda kaanevärviga, et ma ikkagi jah raamat kui objekt. Et võiks olla ilus ühelt poolt ja et ta oleks riiuli silus ja nii edasi, et eks ta ikka mängib rolli ja ka on käies nagu sisekujunduselement mind ikkagi huvitab, mis on hea värviga raamat. Ma ei oska. See on väga huvitav küsimus. Kui me ütleks näiteks. Roheline, kas kõlab veenvalt, ei kõla väga veenvalt. Paljud Lindgreni raamatud on, on, seal, on ilusti kollast mitmetel kaantel kindlasti ja on, ehkki ma pean ütlema, et see mu mõnes mõttes lemmikkaim, Lindgreni raamat, hulkur, Räsmas, ilmumas siis kuskil mu lapsepõlve ajal uuesti mingisuguses väljendus Rasmuste raamat, kus oli kolm, oli Kalle Blomkvist ja Rasmus ja Rasmus, Pontus ja lontu. Et siis see selgelt nagu suvalised pruun üsna. Aga tal olid ikkagi illustratsioonid ilusad, et midagi seal oli. Jah, ma seda õnnestusin enne häälda, hulkur Rasmus on alati olnud mineks haige olema, see raamat on tegelikult senimaani, et kui ma jään haigeks, siis enam-vähem teine mõte, mis ma mõtlen, on see, et ma tahaks hulkur. Kui palju loevad täiskasvanud lasteraamatuid, kas seda on äkki liiga vähe? Ei ole, liiga vähe. Selles mõttes ma arvan, et eelmised teavad üsna hästi, mida Neil on vaja lugeda, noh, see on muidugi tõsi, et selleks on vaja, selleks on vaja mingit eeldust, me seal harjumus lugeda üleüldse või harjumus Harrete raamatu järgi. Mul oli lapsepõlves oli minu jaoks väga suur müsteerium, kui mu isa luges kogu aeg. Esiteks, ta luges korduvalt samu raamatuid. Ja teiseks ta luges lasteraamatuid olles ise täiskasvanuna niimoodi, et luges ise nagu lasteraamatuid, et see oli minu jaoks tohutu ministeerium. Ja ma ise pean ütlema, et mina tahtsin kogu aeg lapsena midagi uut. Aga kui ma noh, ma ei tea, mingi mingisuguses teismee lõpust tabas mind ennast sedasama täiesti ootamatu ja ma olin aastaid seda praktiseerinud, kui ma sain aru, et ahaa, see on seesama täpselt sedasama komme. Esiteks lugeda samu raamatuid, aga enamasti on need tõepoolest lapsepõlveraamatud. Ma arvan, et seda ei ole kõigil vaja, seda ei ole. Nagu ma enne ütlesin ka, et Rasmus raamat on minu jaoks, et mis, mis hetkedes sobivad, mõni raamat on suveraamatut, siis tuleb meil helged lapsepõlve suved nostalgiline lugeda, et ma arvan, et võib-olla isegi mingil moel teraapia lugeda just, et neid raamatuid, mida sa oled lugenud väga ammu või mingites olulistes hetkedes võib-olla ka et teraapiat ei ole kõigile vaja, siis võib-olla seda ka mitte. Lõpetuseks küsiksin, millal ilmub väljaandes müürileht, lastekirjanduse arvustus? Meil on ilmunud muide noh, mõnes mõttes veel niisugune pool lasta kirjand säärustes kunagi pääs Hannele, Kaldma meil Anti saare raamatus teheq läheks, et jah, et see on niisugune lasteaia täiskasvanute piiri peale, nii et nad pildid väga sügestiivsed. Aga ma arvan, et noh, Anti Saar on ikkagi nagu väga tugev lastekirjanik ja kes peas, aga jah, võib-olla varsti jälle aitäh. Ja te kuulasite saadet lapsepõlve lemmikraamatud. Täna tuletas oma lemmikuid meelde müürilehe kirjandus- ja teadustoimetaja Maia Tammjärv. Mina olen saatejuht Kaisa Ling jälle kuulmiseni.