Tere, mina olen Kaisa Ling ja te kuulate saadet lapse pilve lemmikraamatud. Täna kõneleb oma lapsepõlvelemmikutest bioloog, looduskunstnik, esseist ja minu kirjanik Rein Kuresoo. Tere. Kuidas tundub teile, kas lapsepõlvest loetu omandab hilisemas elus mingi erilise tähenduse või kas, kas seda on üldse võimalik kuidagi eristada, et lapsepõlves loetu ja hiljem loetu? Küll ma arvan, et see, mis meie lapsepõlves loeme ja kogeme, on, on ikkagi suunaandvad kogemused. Ja mina hakkasin lugema küllaltki varakult või täpsemalt, peab rääkima mu vanaemast, kes asus meie juurde elama, kui ma olin veel päris väike. Ja ta oli sunnitud lahkuma oma talus, toona seda ei saanud läbi oma miniaga ja siis ta tuli meie juurde ja tema põhitegevus oli hoida mind ja teha süüa ja koduseid toimetusi. Ja seda minu hoidmist võttis seda väga-väga tõsiselt. Et ma ilmselt olin talle seda suur lemmik. Ja Me istusime väga-väga pikalt koos niiviisi, et ta luges mulle ette raamatuid, õpetas meid tasapisi lugema, nii et ma hakkasin lugema hästi varakult. Õhtuti luges ta mulle ette muinasjutte. Üks lugu, sajuta korraga, enne magama jäämist. Jutustas vana aja lugusid juurde, selgitas neile muinasjuttude taustu, mis seal mõeldud on ja niiviisi ma kasvasin raamatutega kokku väga-väga varakult. Nii et ma mäletan seda, et kui me kolisime valgutast, kuhu meie vanemad olid suunatud, õpetad tahaks alguses Elvasse, siis ma olin kolmeaastane. Ja siis ma oskasin juba lugeda, kui soravalt või kui põhjalikult, kui milliseid raamatuid ma oleks võinud seal all lugeda, ma päris täpselt ei oska öelda. Aga jah, see algus vanaemaga oli selles suhtes põhjapanev. Et ma mäletan tema paljude raamatute seas, mida ta mulle ette luges, oli saksakeelne raamat, kommitsum soo, tule loomaaeda. Ja noh, sorry, lühikene primitiivne tekst. Aga need pildid olid kuidagi ilusa kujundikutsuvamad kui meie raamatutes. Ja kuigi ma koolis õppisin hiljem inglise keelt on see juba see selle raamatuga kokkupuude. On kaks asja, et ma ütlesin õige varakult, et ma tahan saada soologiks ja hakkasin selle nimel tegutsema, lugema hiljem igasuguseid asja uurima. Ja teine asi oli see, et saksa keel alge, mis ma sellest raamatust sain, sest ta luges lausette tõlkis ja see kuidagi külge, nii et maili õppisin saksa keel oma käe peal ära. Nii et kaks kärbest ühe hoobiga. Kas te mäletate seda raamatut ja füüsiliselt ka? Jah, seal olid sellised seep ja townis pruunid pillid. Seal oli väga palju Aafrika loomi, see on üks põhjus, miks ma olen jäänud ka aafrika külge pidama. Aafrika loomi eriti palju, ta oli ilma Kaalteta kaaned olid kuskile kaduma läinud. Enne mind olid seal peres, meie peres oli kaks last, vanem vend ja õde ja tunduvalt vanemat, viis ja seitse aastat vanemad minust. Nii et neid raamatuid oli juba lasteraamatuid oli kogunenud üksjagu, nende tar võis ja, ja isa ostis ikka vahemaasid ikka jõudumööda neid juurde. Meil ei olnud kahjuks väga palju raamatuid, ei olnud. Ennesõjaaegsest ajast. Mu isa oli olnud sattunud Waffen-SS-i seitsmeteistkümne aastase poisina. Ta oli valel poolel ja, ja seetõttu, kui ta veel oli Saksamaalt tagasi saatmata, sel ajal käisid NKVD-d mehed siis vanavanemate korteris ja läbiotsimise käigus nad need kõik peres olnud raamat tud, viskasid vanni, euroojasid sinna peale. Ja neid ei prooviti puhastada ka, aga väga paljudel raamatud lihtsalt kleepisid kokku, need muutusid telliskivideks, sealt ei jäänud väga palju järele. Aga noh, jah, nõukogude ajal siis osteti raamatuid küllaltki palju, et meie peres oli neid olemas. Piisavalt. Me räägime siin, kuna te ütlesite, te hakkasite lugema väga varakult, siis ikkagi 60.-te päris algusest. Jah, ma arvan, et ma hakkasin lugema kolmeaastaselt. Aga kui soravalt või, või kuidas ma edasi jõudsin, ma ei tea, aga igatahes enne kooli lugesin ma juba päris pakse korralikke raamatuid. 63, ilus sipsik, mis meil. Ma arvasin, ma lugesin seda juba suhteliselt kohe sellel ajal, nii et ma võisin olla nelja-viieaastane pois, sipsik Etti sulle ka päris sügava mulje, kuidas tehti nukk, keda elustus ja ja ta lükati kingakarbis niiviisi rõdult kuu poole teele ja sinna ta jõudis. Ja tuli tagasi ka. Aga noh, ütleme sedalaadi raamatutest ma kasvasin üle suhteliselt kiiresti. Märksa rohkem köitsid mind igasugu seiklusjutud seiklusjutte maalt ja merelt ja ma arvan, et see oli enne kooli, kui ma nendega algust tegin. Ja ma ei tea täpselt, kunas ma jõudsin näiteks selle raamatu, nii, mis oli mu lapsepõlvest, mida ma lugesin rohkem, mis ilmselt siis mulle avaldas kõige rohkem muljet. Sellesse oli saladuslik saar, Silverni saladuslik saar. Et seal päris paks tellis peaaegu 400 lehekülge ja see toonane tekst oli märksa tihedamalt trükitud, ka Jüri oli väiksem. Noh, muidugi on seal mõnevõrra ka illustratsioone, mis olid väga inspireerivad. Aga see oli hästi mitmekihiline raamat. Nii et ma ei tea, milline oli see esimene mälestus sellest et seal raamatus on tohutult palju tegelikult igavaid massaaže selliseid insenertehniliste protseduuride kirjeldusi. Raamat räägib sellest, kuidas Ameerikast põgeneb lõunaosariik. Koer on ka. Ja ma ei tea, kas see raamat on kõige viimaste sündmuste vaates päris poliitkorrektne. Sellepärast seal on ka üks neeger imega naaber ja kogu raamat vaata muidugi väga progressiivsed võtmes. Need inimesed võitlesid orjapidamise kaotamise nimel. Aga muidugi sellest mustanahalise staabist räägitakse, patroneerivad, nii et ma ei tea, kas sellel raamatul on antud elada meie ajas ka, tähendab, ma usun, et lapsed teda enam sellise õhinaga ei loe. Muidugi. See on üks asi. Huvitav kokkusattumus, sest siis pea 30 aastat hiljem saab sellest raamatust ka minu lapsepõlve üks kõige olulisemaid raamatuid seal on, eks, päris just üks nendest igavatest passaažidest, kust nad menetlevad, et siis mingeid aineid, et saada poori. Kui ma õigesti mäletan, Puuroksid luuraksid, vot just just et mina selle raamatu mõjul tahtsin saada keemikuks aastaid. See on päris huvitav jah, sest tegelikult eks ma ilmselt seda lugesin seda raamatut, nii et ma kuna ma olin juba niiviisi täiesti otsustavuse kindel zooloog, siis ma kõigepealt lugesin bioloogilisi passaaži aga kuna ma lugesin teda veel ja veel ja, ja kasvasin ise suuremaks, siis muutusid üha huvitavamaks ka need nii-öelda igavad lõigud või tähendab, et see oli iseenesest väga vaimustav. Et inimesed, kes maanduvad õhupalliga, hädavaevu pääsevad surmast mererannal ja nad on sunnitud olnud kõik, mis nende küljes on olnud, välja viskama oma taskust tõesti isegi ja nad alustavad oma elu täiesti nullist ja nad ehitavad üles nihukese kaasaegse tsivilisatsiooni väiksel kujul muidugi et see on mingil määral hilisem arvutimäng, Žiguli seisson, matki pumbers, sellist arengut, et noh, nad on vaevalt kaks nädalat saarel olnud, kui nad juba asuvad tegema valmistame põletusahjusaviplönni tehti siis natukene edasi juba ulatavad raudade rauast tööriistu ja nii edasi. Kui ma õigesti mäletan, siis nad jõudsid isegi raudteeni mingil hetkel. Telegraaf ja raudtee, nii jah, ja noh, õnneks nende tegevus seal sellel saarel pidi lõppema, sest vastasel korral oleks sealt õlipalmiistandused ja ja sirged ja teised kaasaegse süüria versiooni nähtused, aga see lendas lihtsalt õhku, ta oli vulkaaniline saar traalsus vulkaani peal. Ja pääses nagu that fuck surm oli ilusam, ütleme looduslik surm. Ühesõnaga, teie lapsepõlva eesmärgiks olid ikkagi seiklused. Jah, ühelt poolt seiklused, aga siis need ajapikku omandasid nagu tähendusele, et ka need kõik need tehnoloogilised ülesanded, mis, mis nad seal lahendasid, seal oli tegemist täiesti keemiavõrranditega. Igasugu matemaatiliste lennud ütleb, et väga kiiresti oli tarvis ilma Secstandita määrata Ta pikkus ja laiuskraad, selle saare asupaik. Et teha kindlaks omanikuna, tulevikuperspektiiv ja nii edasi seal kindlad rehkendused. Ja need kõik olid nagu said pikapeale minu jaoks tähenduslikud, et ma tegin nad nagu mõttes läbi. Ja ma arvan, et ma püüdsin neid asju ka tegelikkuses katsetada, noh igatahes muljetavaldav asi oli see, et kui nad saare peale sattusid, siis oli ühel mehel vist Bencrohtel vedas, kus kirglikult suitsetel Bengsoftil oli taskus üks tikk mille ta suutis põlema süüdata, aga selle lõkke sööd kustusid järgmise tormiga, kui laine käis üleses lõkkeasemest. Täiesti murtud mehed. Aga siis ärkas teadvusele insener saerus, mis, kellel oli lahendus kõigi asjade jaoks näänel kaks, kaks uuri kaasas. Ja siis nad mõtisairus, mis need uuri klaasid ühe enda uurelt ja teise ajakirjanik tšideons pileti juurest läitis nende vaheveega ja liitis nad saviga kokku sai läätse, millega ta süütas siis järgmise lõkke. Ja tuli oli neil olemas, tulest kunagi puudus, ma püüdsin seda järele teha. Et meil oli, isal oli kuskil sahtlites katkine kell, väga pikka aega otsisin teist, ma ei tahtnud päris nagu elusa kella kallale minna. Ja siis mas Orasin, vanaisa sahtlites leidsin teisi, aga nad ei olnud päris ühte mõõtu, aga mäletan neid katseid, kuma kui uuri klaase püüdnud, et see oli kõik kuidagi salaja ära nihverdatud ja, ja tegelikult seda laadselt klaasja äravõtmise käigus need muidugi kellad said kannatada. Ja ma sain muidugi pahandada ka, et ma olen omavoliliselt võtnud ja võib-olla veel midagi asja saada. Aga mul ei õnnestunud mitte kuidagi lõket süüdata nende kahe kella uuri klaasiga. 2019. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital Ta oli aastapreemiaga pärjatud reisiraamat seal, kus talvituvad suitsupääsukesed on tõesti saanud väga palju tähelepanu ja selle raamatu alguses kohe tunnistate üles millestki sellisest, ehk siis Aafrikast unistasid kogu poisipõlve. Millised need unistused olid ja milliste raamatutega täitsid neid. No ma ei tea jah, mul oli tegelikult mitmesuguseid unistusi. Et tegelikult nende vanaema räägitud muinasjutt Dude üks tulem oli see, et kui me kolisime Elvasse, ma olin kolmeaastane, poisike Me elasime kalda tänavas seal kalda tänava künka peal ja sealt paistab Arbi järv ja lauluväljakule ma läksin kolmeaastase poisikesena lihtsalt asusin jalutama, asusin sinna järve ja lauluväljaku poole teele. Olin vast 500 meetrit tanud, kui tuli üks onu vastu, küsis, et kuhu sa lähed, väike poiss. Ja mina vastasin muinasjutusõnadega, et ma lähen. Ma lähen maailma rändama ja oma õnne otsima, seda ma olin kuulnud nendest ilmselt vene muinasjutust. Lollid Ivan oli, oli vist niiviisi öelnud. Ja vot sedalaadi kuskil mingi mingi kauge saare peal avastusretkest ikka lapsena mõtlesin. Saladuslik saar oli. Võib-olla üks osa või esimene osa sellest. Oli ju teisigi neid raamatuid nendest kaugetest saartest, Annikovi maast ja aarete saar ja mis nad kõik olid. Aga nojah, aafrid ka. Teema oli väga huvitavalt sees, sellises raamatus nagu huvitav Soloogia. Praegu ei tulegi autori nimi ette, see üks vene Vene zooloog oli selle kirjutanud, seal oli väga erinevate sooloogiliste, selliste lugude kombo ja nende hulgas ka siis sellised aafrika lood. Ja selliste mustvalgete illustratsioonidega, mis tegelikult võib-olla seda fantaasiat mõtlesin rohkem kui tänapäevased need värvimismiilid. Sest nende tuli nagu midagi juurde mõelda ja nad kandsid endas mingit sellist atmosfääri. Ja eks neid tuli edaspidi veelgi, need olid juba siis, kui ma olin suurem, olid šiimekki raamatut, Serengeti ei tohi surra ja ja ühteteist veel. Millised raamatud veel praegu meelde tulid, teil? Jah, tegelikult jah, kui oli juttu viies, siis tegelikult ikkagi ma lugesin raamatuid kümnete kaupa ja ja seda viit on väga raske isegi nimetada, aga näiteks Chipol Liina seiklused meeldisid mulle märksa enam kui Buratino, kuigi ma Buratino raamatut lugesin ka väga korduvalt aitäh ja suure naudinguga. Chipoliina oli kuidagi eksootilisem ja karnevalilikum või? Väga huvitav Hans vallada lood lastele, kus olid tegelased nagu vilks ja vilka end nähtamatuks muutev poiss, kes karule kahvli tagumikku lõi. Ja nii edasi. Ja need olete ka ise isa, teil on kolm last, eks ja ka vanaisa ju. Kuidas on teie peres olnud lood lugemisega, kas olete oma lemmikuid pakkunud ka lastele ja lastelastele? Ehk olete näinud ka mingeid muutusi aastate jooksul? No ja kindlasti need muutused on olemas, et tegelikult võib-olla ei ole see takt lugemisega jah, nii tugev sellel põlvkonnal ja meil on olnud sageli oleme olnud edukamalt, kui me paneme näiteks kui lapselapsed meie juures ja me paneme siis, kui nad magama jäävad, peale mõne plaadi, kus räägib näiteks hoopis Tõnu Aav, onu Remuse jutte. Aga jah, on saanud seda teist lugeda, aga ei ei oska öelda, et me oleks nüüd sellisel määral laste selle kirjandusliku tulevikusuunad olnud, kui kui minu vanaema oli minu jaoks. Kui palju olete mõelnud üldse nende raamatute peale elu jooksul, kas praegu oli kuidagi eriline, kas te võtsite ka need uuesti läbi vaadata? Ma vaatasin diagonaalis läbi selle saladusliku saare, et ma paljusid neid raamatuid ei ole ka minul enam alles. Jah, see oli üllatav, tähendab, et et ta praegugi tundus kohati päris vaimustav, aga noh, minu lugu selle raamatuga lõppes niiviisi võib-olla mingis eelpuberteedi eas, kui olin juba nii palju igalt poolt muitor, kus juurde õppinud, et ma hakkasin natukene häbenema seda raamatut, sellepärast et seal oli kõik nii eklektiliselt kokku pandud ohutult, et selle ühe saare põlevkuhjad praktiliselt kogu maailmafauna ja floora paremik või niuke tarvilikku osa inimese tarvilikku osa. Ja see pikapeale hakkas kõik see tunduma natukene ikkagi naiivne. Ja ma arvan, et, et ma võib-olla näiteks tuber dieediealisena väga ei tahtnud tunnistada, et see oli minu lemmikraamat, nii et ma võib-olla ei, ei mõelnud selle peale vahel üldse nii. Aga jah, takkajärgi oli muidugi väga huvitav seda kätte võtta Ta ja kõike seda meelde tuletada. Ja üks põhjus, miks ma sellest raamatust võib-olla välja kasvasin, ta oli see, et seal ei ole ühtegi naisterahvast selles raamatus Et niiviisi eneseküllased mehed, kes saavad kogu rahulduse sellest toimekast tarmukas tegutsemisest, ühiskonna ja ühiskonna ehitamisest ja ja see võib-olla hakkas tunduma selline steriilne keskkond, on üks, ma praegu leiaks sellel raamatul muidki hädasid, tegelikult on sinna nagu pandud kogu inimkonna hädade praeguste hädade seeneomamoodi. Nii et minu poolest ei ole ka midagi, kui nad selle raamatu kõrvaldavad raamatukogudest ja ütlevad, et seal niukse rassist niisuguse mõttega. Raamat seal on muidki ideid, mis on inimkonna viinud hukatuse lävel. Aga noh, seal on, eks ju eelmise sajandi vahetada Sooja ei pea, tegelikult see praegu oli väike nali, sest et ma ei poolda väga seda, seda minevikku, sellist karmi revideerimist, et need asjad jäägu omasse aega, monumentide maha. Just just. Huvitaval kombel on tekkinud nüüd selle sarja käigus üpris selged eristused, et inimeste vahel on need, kes leiavad, et lapsepõlveraamatud uuesti lugemisel ei ole kaotanud mitte midagi ja toovad tagasi täiesti kõik need tundmused. Ja siis on teine leer, kes ütlevad, et lugedes selgus, et need on kohtuma, et nad on kaotanud oma oma võlu jumala poole, kuuluda teie. Ma ei oskagi öelda tegelikult, et muidugi selle uuesti lugemine ja ma tegin seda küll paar-kolm tundi eile ja täna see tõi meelde väga palju selliseid, noh, lihtsalt lapsepõlvelõhnu ja pesude ja neid olukordi, kuidas sai seda raamatut loetud kuuma suve ja või pimedat sügist, sest ma lugesin seda ikka ja jälle uuesti paar-kolm raamatut vahele jälle raamat uuesti, et nii et jah, et ta tõi väga-väga eredalt neid lapsepõlve mälestusi ja sellepärast ma seda protsessi täitsa nautisin. Et noh, nagu öeldud, et ma olin sellest raamatust, ma lugesin seda nii palju, et ta mingil hetkel ma kasvasin endast väga tugevalt üle. Et noh, muidugi praeguseks ma lähen veelgi rohkem ülekasvanud, aga, aga ma ei vaadanud selle pääle sellise väga suure võõristusega tagasi võit. Et ma arvan, et saab ju aru, et sa oled muutunud ja ja elu on teine, et, et ikkagi oli ta omas ajas väga tore raamat. Huvitaval kombel, kuigi mina olen lapsena, nagu ma ütlesin, väga entusiastlikke lugeja kui ka suur loodusesõber on minust täiesti kahjuks mööda läinud 2001. aastaraamat. Loodus on lähedal. Mis tegelikult peaks minu põlvkonna noortele olema üks tüvitekste. Ma kujutan ette ja, ja see on ikka jälle tunud nüüd hilisemas elus minu kätt, et olen seda käsitlenud palju ja praegugi vaatan ikka sellise tundega, et mul on kahju. Et see ei olnud minu lapsepõlve lemmikraamatuid. Kas ka teil on praegu selline tunne, et võib-olla mõni raamat jäi lapsepõlvest lugemata? Eks ma lugesin ikka väga palju nii lapsepõlves kui ka kui ka veel hiljem ülikooliaias ja hiljemgi praegugi ka praegu para kui väga minul, nagu väga paljudel kulub see silma nägemisressurssi juba internetis vahtimise peale ära, nii et õhtul leiad, et ja lugeda midagi, aga oled liiga väsinud, silmad on väsinud. Silmad on ära ruineeritud, jääb lugemata. Ja tegelikult isegi see viis, kuidas me seda informatsiooni vastu võtame, on natukene muutunud, need ka neid pikki jutustasime ikkagi vist ka meie ja inimesed ei armasta enam nii niisama lihtsalt lugeda, kui nad juhtumisi ei ole. Ei ole tõesti väga haaravad. Või siis teine asi, et peab olema mingi kindel aeg selleks Ongi aeg, kus sa saad raamatuga väga rahulikult olla ja mitte miski sind ei sega. Ta eksitab parasjagu. Üks huvitav asi, mis mul just sellest raamatust eriti sellest loodus on lähedal raamatust on silma jäänud ja nüüd ka sirvides sellest uuest, seal, kus talvituvad suitsupääsukesed on see, et Teil on väga selgelt oma stiil, mis segab väga palju võõrsõnu eesti keele sisse, et see on hästi äratuntav stiil. Kas oskate sellega kuidagi tagasi viia millelegi lapsepõlves? Loetelu? Ka ma ei tea, kas ma, kas ma tahtlikult väga palju võõrsõnu tarvitan võõrsõnade tarvitamise nimel, et tegelikult ma räägin loodusest ja ma räägin vahel siis nagu, nagu soology keeles vä. Ja jah, võib-olla, kui selle peale mõelda, siis tegelikult ma olen ju kirjutanud ka õpikuid viiendale, kuuendale klassile, kus ma olen pidanud kõik väga selgeks pudistama, aga võib-olla nendes raamatutes ma ei ole tahtnud? Jah, see loodus on lähedal on sündinud küll omal ajal maalehele kirjutatud tekstidest, pluss mõned võib-olla juurde, et need olid, olid sellised tellimus lood või noh, tähendab mult tellite artikleid lihtsalt lehte täitma lehepinda ja need on natuke teistsugused. Esimene raamat, mida ma olen tõesti suure naudingu kirjutanud, on seesama seal, kus talvituvad suitsupääsukesed, et et ma tõesti oli selles protsessis väga-väga tugevasti ja, ja õhinal sees ja võib tõesti öelda, et ma nautisin igat päeva, mil ma seda raamatut kirjutasin, välja arvatud muidugi võib-olla see lõpetamine, mis alati kisub otsade kokkutõmbamiseks ja rohkem tehniliseks lahmimiseks. Aga jah, ma räägin sellistest maailma asjadest, mis nõuavad ka vahel, mida on väga raske pudistada sellisesse keelde, mis on nagu üldaru saada või, või üldkäibiv. Et paratamatult natukene kirjutas nohik ja kirjutan selle stiilis, aga, aga ma loodan, selle kõrval on ta ikkagi nagu noh, pakub tavalisele lugejale seda elamust. Kindlasti mina hindan seda väga, selles on mingi vana aja võlu. Ma loodan, et kuskil selle taustal on sedasama kommit. Nojah, võibolla võibolla võibolla on see aga jah, võtan öeldud, et midagi on äkki tarreliku nendes raamatutes, Darren oli muidugi kõne juba natukene hilisem ja lemmikkirjanikud Tarani lugusid, ma lugesin ka väga suure hoolega, et see on võimalik põhimõtteliselt, kuigi neid raamatut kirjutada saime ka tarreli unustanud juba. Nii et ma ei ole nagu vahetult enne kirjutamist Darryt lugenud ja püüdnud kuidagi tema stiili tabada, vaid võib-olla võib-olla midagi on sellest külge jäänud tarreli lugemisest? Oleme juba rääkinud veidi sellest praeguse aja laste lugemisest. Kas teil on ehk soovitusi oma kogemuste pealt, mida pakkuda lastele, kes ilmselgelt huvituvad loodusest huvitavat seiklustest ja kuidas neile võib-olla mingit uut inspiratsiooni anda? Ma pean ütlema, et ma ei ole sellesuunalist lastekirjandust spetsiifiliselt tuurinud. Et et minu lastelasteaias küllaltki sellised valgustatud valgemad. Et nad, ma olen lootnud, et nad leiavad ise, et me ostame vahel juhuslikult rasta raamatu, küll aga aga ma ei ole sattunud ja ei ole, ei ole nagunii pingsalt otsinud sedalaadi raamatuid, ma, ma loodan, et nad on olemas, jah. Aga kas on üldse vaja lugeda, võib-olla piisab lihtsalt looduses käimiseks? Ma arvan, et lugeda on vaja, kuigi mina praegu jah, ei, ma tegelikult loen ju hästi palju, aga noh, näiteks koroona ajal ma lugesin arvutist 600 leheküljelist juhendit minu Olümpose profikaamerale, mis oli üks kuiv tekstipuru ja see oli aeg, mil ma sain süveneda sellesse ja põhjalikult sellega tegeleda. Lisaks siis veel muidugi foorumitest kommentaare, kuidas see kõik tegelikkuses töötab. Ja minu lugemislaual seisid Faktitäius, mille ma natukene lugesin, ma ei leidnud, et see raamat ise oleks päris fakti täiuslik, need ei, ei lõpuni lugemata, kuigi seal oli huvitavaid momente. Ja vist oli teine raamat, oli? Jah, hetkel ma ei suudagi selle autorit meenuda. Aga seal oli raamat Aafrikast ja see oli päris hea. Aga ma ei lugenud väga palju jah, et, et ma loen praegu vähe, nagu öeldud, kuhugi läheb see ressurss praegu mujale. Ja sellest on kahju arvamine inimeseks kujunemiseks on raamatu lugemine ikka äärmiselt oluline. Aitäh teile. Täna oli sarjas lapsepõlveraamatud külas looduskunstnik ja kirjanik Rein Kuresoo, aitäh.