Kunstijaamad tere, mina olen anaallas. 22. jaanuari Eesti Ekspressis ilmus rubriigis flash-foto ühest ebatavalisest liiklusmärgist üsna ootamatus keskkonnas ning sel ajal selgitav tekst. Tallinnas on Rotermanni kvartalis lagunenud maja trellitatud aknale kinnitatud kummaline märg silma kujutis ristamise asetatud süstla ja piibu kohal kvartalit valvava turvafirmale Pole aimugi, mida märk kujutab või kust see on ilmunud. Märgil kujutatu annab aga alust arvata, et tegemist on narkomaanide siseringi sümboolikaga tsitaadile. Mida see narkomaanide siseringi sümboolika siis võiks tähendada? Et siin on koht süstimiseks ja suitsetamiseks või süstimine suitsetamine keelatud või ettevaatust ka seentel on silmad. Tallinnast Eesti kunstimuuseumi näituste saalist, Rotermanni soolalaos, Poola uue kunstinäituselt võib leida sarnaseid märke terve hulga. Tegemist on Robert Roomasse teosega linna manöövrid mis koosneb selle linna plaanist, kus tööd parasjagu eksponeeritakse ning hulgast liiklusmärkidest erinevate kujutistega juba mainitud ristatud süstal ja piip, pink, täiskasvanu lapsega sütikuga pomm. Õieti aga realiseerub see teos alles siis, kui mõni neist märkidest on paigutatud linnaruumi. Autor ise ütleb, et erinevates linnades võivad ühed ja samad märgid anda erinevat informatsiooni. Seda olenevalt kontekstist. Kujutised märkidel tähendavad näiteks tähelepanu kodutud, pinkide paigutamine keelatud elama asumine keelatud jalgpallile kaasaelamine keelatud. Alaealiste ahistamine olgu siis lubatud või keelatud. Märgid reguleerivaid suhteid inimeste ja kultuuride vahel, inimese institutsiooni, inimese ja masina, inimese ja looduse vahel. Aktsiooni võib läbi viia lõputult. Autor lubab kasutada tervet projekti tingimusel et seda tehakse kooskõlas teose algse eesmärgiga. Aktsioon nõuab fotograafilise dokumentatsiooni loomist. Komplekt Poola kunsti on õigupoolest vastus 2002. aastal toimunud vene uue kunstinäitusele Varssavis ning teel-Venemaale. Tallinna näituse esimene vahepeatus. Seejärel tuleb Vilnius ning siis juba Moskva. Korraldajaks on Varssavi Heta rahvusgalerii koostöös venemad riikliku kaasaegse kunstikeskusega. Niisiis, mõnes mõttes on tegu dialoogiga, mis käib nii-öelda üle meie balti riikide peade. Vähemalt osaliselt on need teosed valitud kõnetama just eelkõige vene publikut. Kui kunsti, see tähendab just päris uue kunsti nii-öelda rahvuslik omapära on suhteliselt kahtlane teema siis tundub, et mingi Ida-Euroopa spetsiifika on seal näitusele ometi olemas. Kas või võrreldes sealsamas Rotermanni soolalaos 2003. aasta kevadel toimunud Läti noore kunstinäitusega kohanemine mis oli vastupidi väga filtreeritud, universaalne ja läänelik. Niisiis, kui Venemaa ja Poola kuuluvat ilmselgelt idabloki õieti moodustavad selle idabloki tuuma siis Eestil ja Leedul või õigemini Eesti ja Leedu kunstil on praegu võimalus oma kuuluvust testida. Toimetuste temaatikat võrrelda. Näituse on koostanud Poola kuraator Magdalena kardas kaskuraatoriteks siira kor loovajamisel. Mind len Moskva kaasaegse kunstikeskusest. Vene kuraatoreid on võrrelnud Poola kunsti vene kunstiga järgnevalt. Näituse ettevalmistamise käigus süvenesime põhjalikumalt Poola kunstimõtte Mällidesse. Varssavis, Krakowis ja Gdanskis nägime galeriides ja kunstnike ateljeedes käies et poola kujutav kunst pole märkimisväärsele jänese irooniale vaatamata nii brutaalne, mütoloogiline kui vene kunst. Sellel on üpris sügav sotsiaalne taust. Vene kunstnike, isegi 90.-te keskel omaenese ihu ja hingega meeleheitlikult eksperimenteeriv vate olek, kuuliku Aleksander Brenneri töödes. Rohkem mängulisust kiikamist maailma kunstiringkondade nagu mingi erilise sootsiumis eraldatud maailma poole. Meile see tähendab vene kunstnikele pole kunagi tõeliselt pärast proovi ja 19. sajandi teise poole peredviisnikuid korda läinud, ei kerjused, kehvikutsendidega, kodutud. Poola kunstis aga pole sotsiaalne tähenduslikkus usk tegelikkuse lahkamise ületamise ümbertegemise võimalikkusesse mitte fiktsioon vaid loomingu oluline koostisosa. Olgu selle tegelikkuse ümbertegemisega, kuidas on väljaspool kunstimaailma toimuvates protsessidesse sekkuv ja neis kaasarääkiv poola kunst täiesti. Näitusesaal on mitmete teoste jaoks jäänud kohaks, kus ainult viidatakse sündmusele mis tegelikult toimub kusagil mujal. Lisaks ruumasse liiklusmärkidele on üks selliseid töid. Zbigniew liberappushi unenägu. Juba mitu kuud enne oodatavat bagdadi vallutamist Ameerika vägede poolt lavastas libera fotod Ameerika sõduritele ja vastunoolt kaela langevatest Iraagi naistest ning ootas sobivat momenti. Fotod ilmusid poole kultuuriajakirjas, pruseskroy kohe, kui ameeriklased Bagdadi jõudsid olles niisiis üks esimesi jutumärkides reportaaže toimuvast. Toimetus mängis kaasa ning alles fotodele saadaks kirjutatud artikli viimases osas tunnistati, et see kõik oli vaid suur müstifikatsiooni. Libero fotoga esikaant kasutati ajakirja reklaamplakati na niisiis levisse lisaks 40000 sele teraažillega linnaruumi. Bushi unenägu on üks eredamaid näiteid kunstist, mis selle asemel, et probleemile antud juhul siis medio kraatiale, meedia võimule ja manipulatiivsusele osutada ja seda eemalt vaadata võtab üle mõne teise kunstivälise valdkonna keelevahendeid ning läheb nii-öelda probleemi sisse. Näiteks kasutab massimeedia jänesevahendeid selle illusoorses paljastamiseks. Kui sageli kurdetakse, et praegune kunstan Klekistanud ja ei saa laiema publikuga kontakti siis selliste näitusesaalist väljaspool toimuvate aktsioonide korraldajad mitte ei oota, et neid üles otsitakse vaid tekitavad endale ise publiku. Seejuures tõmbavad kaasa ka hulga inimesi, kes ühelegi näitusele võib lüüa. Roomasse liiklusmärkide ja liberameedia aktsioonile sarnasel sekkumise strateegial põhineb ka kunstnikepaari lesed, koolekijadet, jämedžecalska tegevus, kes on loonud ehk kõige selgema ja teravama otse Venemaale suunatud sõnumi. Nende teose ainus jälg näitusel on teada nägusi informeeritakse külastajaid, et kunstnikud on maksnud teatud summa Rahvusvahelise Punase Risti arvele tšetšeene tsiviilelanike toetuseks. Näitus uus kunst poolest on komponeeritud väga hoolikalt levinat ja läbiproovitud ülevaatenäituse printsiipide järgi. Esindatud on erinevad meediumid maal foto, videoinstallatsioonid, performance, ite dokumentatsioonid ning ka väga erinevad vaatepunktid. Seejuures on kasutatud samuti esinduses näituste puhul suhteliselt levinud taktikat pandud kokku rahvusvaheliselt kõige tuntumad nimed. Nagu Katarsi, Nakoosere, Zbignev, liberaardusime Jevski päevil Althaamer ning nende kõrvale rida nooremaid kunstnikke, kes on veel tundmatut või tuntud ühe tööga kuid ühelt poolt annavad sellele kooslusele värskust ning teisalt lisavad mingi omapoolse sisulise nüansi tingliku liikumissuuna. Ehkki tegemist ei ole erinevate põlvkondade ka nii-öelda põhitegijad on enamasti sündinud kuuekümnendatel ning nooremat seitsmekümnendatel võib mingeid erinevusi nende kahe seltskonna vahel siiski märgata. Üsnagi teravate sotsiaalsete töödega võrreldes on päris noored kunstnikud märksa pehmemad mitte suletumad, aga pigem vaatleja positsioonil, vähem hinnangulised, vähem võitlevad, rohkem omaksvõtvad, süvenevad näiliselt juhuslik võitmatesse peaaegu pisiasjadesse. Hämmastavalt ülekaalukas nooremate hulgas maalijate seltskond. Niisiis kui mingi pehmem rahulikum vaade noorema põlvkonna hulgas on ehk kujunemas siis tasakaalutu uue tehnoloogia vaimustus küll pigem juba ületatud. Võib ju küsida, et miks me üldse peaks midagi teadma nimelt Poola kunstist või ka mida peaks teadma, mis eriline tähendus roll on poole kunstil. Nõukogude ajal oli Poola idabloki riikidest üks avatumaid kunstimaid ning ideoloogiliselt survele vaatamata oli sealne kunst pidevas dialoogis lääne kunsti arenguga. Niisiis ühendab poole kunsti ühelt poolt totalitaarse režiimi kogemuse ja sellega seotud teravdatud ajalootaju ja probleemid ning samas suhteliselt pideva võrreldes nõukogude liidu riikidega ilmani järsu ja pikaajalise katkestusteta kunstitraditsiooni. Ka näiteks eesti avangard kunstile ja kunstnikele olid nimelt Poola ja Tšehhi kunstiajakered üheks olulisemaks aknaks läänemaailma. Teatav kahetisus ilmneb ka mitmetes praeguse näituse töödes. Et tegelevad sageli väga konkreetsest taustast ja pinnasest tekkinud probleemide ja lokaalsete teemadega aga kasutavad seejuures väga avatult nii-öelda rahvusvahelist kunstikeeltestrateegiaid ning on suhtlemisvõimelised ja loetavad ka väljaspool oma kitsast konteksti. Seejuures ilma hirmuta sellise avatuse tõttu midagi kaotada oma tuumakäest lasta. Kui oli juttu nii-öelda aktiivsetest ja avalikus ruumis, taimivatest teostest siis väga mõjus nende kõrval ka Poola kunsti reflektiivsem uurivam, veidi rahulikum sotsiaalne tasand. Katar sinna koos videoinstallatsioonid, kuritöö ja karistus näidatakse ühel suurele ekraanile seitsmel monitoril videolõikegrupist, inimestest, kes on haaratud mingist kummastavast paramilitaarsest tegevusest. Nad jalutavad mööda polügooni, automaadid käes, tulistades aeg-ajalt balangu õhku või heites pommitühjale hütile. Nad on lõdvestunud rahulikud, samas keskendunud nagu golfimängijad. Nad ei tuliste hävitamisega treeningu pärast, vaid just nagu puhtast rõõmust. Tahtis nautida lõpuni, tunnetada iga liigutust hetke. Kõik see meenutab ühelt poolt laste sõjamängu. Teisel tekitab nimelt see süütus ja naudingu vastust. Seda enam, et kõik osalejad kannavad Playboy tüdrukute nägudega maskem. Artur Smievski video laulutund dokumenteerib üht-samavõrra nihestatud sündmust Leipzigi Püha Toomase kirikus kus kunagi oli kirikumuusikaõpetajaks Johann Sebastian Bach, kes on sinna ka maetud. Videos on näha, kuidas 20 kurti last õpivad ja esitavad valitud katkendeid pahigantaatidest. Teadmata, mis on heli või hääl, teevad nad seda muidugi omal moel oma ettekujutuse kohaselt. Loomulikult on see muusikaline katastroof ning võib paista isegi nii laste kui pahimannitamisena. Samas nende laste jaoks ei ole Bachi olemas. Niisiis ka mitteteadmist, et nende esitus justkui alavääristab suurt muusikat. Nad teevad kõik, mis nende võimuses ning teevad seda hingega. Seda vaadates tundub, et probleeme ei ole mitte kurtides lastes, vaid täiesti väljaspool neid asuvates kriteeriumides mis määratlevad nii õige kui vale, esitusviisi suuruse, alaväärsuse, mittetäielikkuse ja kõik muu. Artur Sinjavski kirjutab oma teose kaastekstis Puuetega inimesi näidatakse meeleldi televisioonis, kui nad on näiteks õppinud maalima jalalabadega või vaatamata amputeeritud jalgadele. Mängivad hästi võrkpalli. Juhul kui need inimesed on hoolimata oma puuetest võimelised imiteerima tervete inimeste käitumist, saavad nad kiita. Puuetega inimeste maailm võib eksisteerida ainult sel juhul, kui ta püüab tervete inimeste maailmas standardeid jälgida. Invaliidistunud inimesed on nähtamatuid väljaspool raame, mille terved inimesed on nende jaoks loonud. Kuid nende inimeste maailm on terviklik, neil pole tunnet, et midagi on teisiti. Midagi on puudu. Elavad nagu meiegi näevad, vaid poolt, mis aga neile on terveks maailmaks. Värvide asemel näevad halluse lõpetud gammat. Krošegorz Jertne ja teater ja film koosneb seeriast must hallidest fotode filmikaadrite järgi tehtud maalidest. Need on kaadrid Natsi-Saksamaa propagandafilmidest. Fotod teise maailmasõjaaegsetest saksa teatri lavastustest kõrvuti pildid näitlejatest, sõjapõgenikelaagrist, Berliini ooperimaja, põlema, siis pärast Briti õhuväe rünnakut Hitlerist Speerist Köbelsist koos svertne ja osalt tõeliste või õigete osalt väljamõeldud kommentaaridega. Kuigi just seda, mis on tõeline tegelik ning kas seda üldse on võimalik kujutada svertne küsibki kasutades kõige levinumaid fašismi, totalitarismi, teist maailmasõda, kujutavaid pildilisi klišeesid. Tekitades pideva paralleeli teatrifilmiga ning kõike seda ümber maalides loob ta arhiivi, kus iga katse eristada autentset illusoorset lõpeb Lohtumisega kaose ja lühisega. Päris noortest Mahlejatestaneks, peenemaid, refineeritumaid, rahval põnovski, oma töös Wesleri jama maal püüab ta lahti muukida detaili ühelt Ameerika kunstniku andeoselt. Tsensfeslerid 1871. aastal maalitud ema portree elt. Whistleri pildil on range vanadaam üleni mustas ning tema kohal seinal üks võrdlemisi hägune peaegu abstraktse nama jõhmal. Ilmselt maastik. Põnovski on võtnud selle seinalt olgu siis vabastanud või võõrandunud ning maalinud mitmeid kordi ümber paljundanud ja asetanud uude keskkonda. Ühe tänapäevase tavalise Poola koduseinale. Whistleri emamaal on rännanud hoopis teise kohta ja hoopis teise aega. Ning kui soovite, võib seda teha veelgi. Näitusesaalis on selliseid Pinovski paljundatud Whistleri emamaale Kohilas terve hulk. Oma silmaga võitjad kõike seda ja palju muudki. Näe, Rotermanni soolalaos. Kunsti jäämad soovitab näitus uus kunst poolest avatud 15. veebruarini. Stuudios oli Anu alles aitäh kuulamast. Kunstijaamad.