Selle nädala helikaja alustab, mina olen saatejuht Ave Telpt. Kõigepealt jagame muljeid 27. veebruaril toimunud klassikatähtede kontserdivoorust, kust noored klassikatähed said end väljendada endale kõige mugavamaks keskkonnas. Estonia kontserdisaalis. 22. veebruaril toimus oodatud Ellaga sümfooniaorkestri kontsert, kus musitseeris solistina Argentiina tšellovirtuoos solga Beta Paavo Järvi juhtimisel. Talve džäss tuli taas, seekord veidi uuemas formaadis, kus Issemm artistid kõrvutati koos meie muusikamaailmatähtedega. 26. veebruaril aset leidnud kontserdil musitseerisime koos Kirke Karja ja issi-emme artist Matthias äik. Veebruari alguses andis kitarrist Erki Pärnoja välja uue kauamängiva leiva. Kuulame muljeid, head kuulamist. Alustame väikese ülevaate ka klassikatähtede kontserdivoorust. Meie kaheksa noort tähte said end väljendada endale kõige mugavama see või siis tuttavamas keskkonnas kontserdisaalis ja just sealt vahendab meile muljeid Lisette vält. Saatesari klassikatähed suundus teiseks vooruks Estonia kontserdisaali ja klassikatähed tähele eliiv Miriam avangu Kristjani, Janek Mölder, Toomas Oskar Kahur, Helin Hallik, Karl Tipp, Siret Sui ja Triinu Piirsalu esitasid kontserdivoorus oma kõige südamelähedasemaid teoseid. Proovile pandi noorte muusikute lavanärv oskus tajuda suure saali akustikat ja tuua välja oma instrumendi parimad kõlaomadused. Erinevus stuudiosaatest oli ka pikem mänguaeg. Igal osalejal oli kasutada kuni 15 minutit. Süda lööb kiiremini, et eritise tähele, viimane laveri osas see oli niimoodi, et terve selle aja olin ärevil nagu spordivõistlusel, sest et see oli nagunii kaasahaaravalt esitatud. Tõesti oli hästi ilus, et ja ma tahtsin selle kitarri osa kohta ka öelda, et mulle kohutavalt meeldis. Et klassikat on võimalik sellisel kujul kitarril mängida. Et see on täiesti omaette fenomen. Ma ei ole seda varasemalt niimoodi kuulanud ja sellise pühendunud esinemisega täitsa fantastiline. Minule meeldis kõige rohkem klarnet, sest ma olin ise ka klarnetit ja minu meelest on see väga ilus pill, on sul rohkem huvi harjutada ka pärast sellise hea klarnet, tihti kuulmist ja kindlasti on, mis sa arvad, mitu tundi päevas harjutab? Viis võib olla. Aga mina olen leidnud siit Kõmsi kooli muusikaõpetaja Pille, saatme, nii kaugelt olete tulnud kontserdile, kas spetsiaalselt selleks siin spetsiaalselt selleks, tõesti, ma tahtsin neid noori oma silmaga näha. Väga võrratu kontsert on tõesti. Öelge, kas mõni Kõmsi kooli kasvandik on ka tänu klassikatähtedele kuidagi muusika juurde kem jõudnud? Võin küll öelda seda, et on esiteks juba tunnis elame kaasa nendele noortele ja Lihula muusikakoolis, kus ma ka olen tööl, et samamoodi, et me kogu aeg jälgima ja elame neile kaasa, pärast arutame, mis meeldis, kes, kelle poolt hääletas, kuidas talle täna tundus, mis oli eriti vahva, nii et täiesti noorte teemas sees. Publik ja raadiokuulajad saavad oma lemmik isiku poolt hääletada aadressil www, punkt. Klassikatähed. E-hääletus kodulehel toimub kuni viienda märtsi keskpäevani. Žürii saali, publiku ja internetis antud hääled liidetakse ning need mängivad olulist rolli esimese välja lange ja selgitamisel. Kuuendal märtsil toimuv kolmas klassikatähtede saade jääb ühele artistile viimaseks ja kannab see pealkirja unustamatu meloodia. Nädalas suurimaks sündmuseks võib arvata jaapaniringhäälingu NK sümfooniaorkestri tuuri algust eestist. Orkester alustas oma peadirigendi Paavo Järvi juhatusel Euroopa turneed. Kontserditurnee viib üheksasse Euroopa linna, sealhulgas Londonisse, Pariisi, Viini, Amsterdami, Berliini ja Brüsselisse. Aga esimeseks kohaks oli eesti. Orkestri ees soleerib maailmanimega tšellist solga Beta. Ja mul on rõõm tervitada klassikaraadio stuudiosse Briti muusikapedagoog ja muusikaajakirjaniku Toomas Velmet. Tere. Kuidas siis kava oodatud õhtut, et võib iseloomustada? Orkester ju alustas just nimelt Eestist oma Euroopa turneed ja see oli siis esimene paik. Super selliseid orkestreid meil juba käib. Aga väga huvitav oli kuulata Jaapani sümfooniaorkestri Touri Niukest tippesindajad ja alati on hea meel kohtuda Paavo Järviga ja esmakordselt oli meil siis külas solist, sellist solgabeta. Olete te varem neid kuulnud kuskil mujal esinemas? Elavalt ei jaapanlase ei ole käinud ja solgabedad ka mitte ei ole elavalt kuulnud, olen küll tema salvestusi jälgimine jutt ja ta on üks huvitav tšellist, kes on pälvinud kõige kõrgema kvalifikatsiooniga orkestrit, tähelepanu Viini Filharmoonikute, Berliini, Filharmoonikute, Ameerika orkestrit, kõik seisavad järjekorras, et tema koostööd teha. Ja mitte ilmaasjata. See oli selgelt kuulda, kui õhtu algas toru mitsu, kuidas seda eesti keelde tõlkida, ma ei tea, see aus wind üsna keerukas sõna, mähin, keeruka sõnamäng ja aga igatahes seda tuult oli kuulda orkestris ja ta oli väga peen tekstuur. Ikka tuletas meelde küll Niukest kevadise jaapani tüüp kirsiõite paraadi või sellist ja, ja jättis väga hea mulje, kui teos esitusest rääkimata. Schumene tšellokontsert on üks väga keerukas lugu. Temaga on väga palju vaeva nähtud pärast Schumanni sest kõik, rääkimata üheksateistkümnendail, aga ka 20. sajandi alguse tšellistid orkestrit ei olnud rahul Schumanni orkestreeri oskusega. Isegi niikaugele on jõutud, et näiteks Dmitri Šostakovitši orkestreerida selle teose ümberlastel poisi jaoks kuid keegi ei ole suutnud seda paremaks teha võsumaal ise. Väga huvitav oli see, et laval oli orkestri täiskoosseis seda kontserdiga, mille kohta öeldakse, et see on üle orkestreeritud autori poolt ja et solisti ole kuulda. Aga see oli ilmselt nimelt tehtud, et demonstreerida, kuidas on võimalik ikkagi täiesti autoritruult mängida, muide seda mängitakse kammerorkestriga ja keelpilliorkestriga ilma pohh pillideta ja näiteks trools märkan, on teinud mitu salvestist kammerorkestriga, aga ikkagi originaal on kõige parem ja no tuleb muidugi veel mainida ühte olulist, et asja solka beeta mängib Mateo kohvrilleri tšellod, kõik imestavad, et aga miks ei ole Stradivariuse kohvrellerand solistide Stradivariuse juba alates Pablo kaaslasest enamus tänase maailma tipp listidest alates Miša maskist, Joy oma kõik mängivad kohvrile. Ta on väga läbilöögivõimeline. Ta on väga värvika grammaga ja sa ei jää sellega kunagi hätta ükskõik millise teose esitamisel orkestriga. Ja see oli kuulda. Väga huvitav oli salga pedamaneer fraseerida ühe fraasi jooksul, siis ma ei tea, neljast pianost kuni Fortissimani varieerides ja üldiselt muutis teksti väga kirevamaks, aga enamus olukordades oli see põhjendatud. Ja katsuge järgi teha ainult üks kord päris enne kolmanda osa koodat on üks see koht, kus peaks olema kadents anga kohu. Schumanni kadentsi ei kirjutanud peale paari lause ja ülemine Kaadurgodasse algab soolotšello g-moll akordikaga. Sellest Richi valik jäi minu jaoks natukene ootamatult kergemeelseks. Kas see oli niisugune väga lendlev ja, ja väga balleti lik, ütleme niimoodi, aga muidugi sellel instrumendil oli see kuulda ükskõik millisel teisel oleks lihtsalt ära vajunud. Nii et ka sellel oli oma õigustus, aga kontsert oli super esitus. Schumanni tšellokontsert on üks niisugune etalonkontsert solist, tšellist võib mängida kõiki kontserte, ütleme niimoodi väga hästi, aga reeglina soomlane jääb hätta. Nii et ta on niisugune tippklassi näitaja, eriti kui saad sellest veel tundes teost põhjalikult ja saate maastav veel ekstra naudingu, siis see on suurepärane. Lisalugu ka Peteris vasksilt. Et vot see näitas ka kuidagi tema andeid väga. Ja tal on tihe side vaskisiga, sest taandama tšellokontserdi, esiettekande ja raske oli ka saalis just. Ja võin uhkustundega öelda, et peaaegu. Nüüd saite veel eriti hästi emotsiooni tunda. Publikust. Ja sain helilooja emotsioone tunda, kes seisis püsti juba ennem seal aplodeerima lehvitas kätega ja see on põnev teos. Ma ei kujuta ette, kuidas seda teost mõni mees tšellist laulab. Vist kontra tänada. Ja kui nüüd siis minna teise, järgmise küsimuse juurde siis prognari, seitsmes on minu jaoks üks, on niisugune teos, mida ma nagu ei tunne mitte sugugi. Enne seda esitust kuulsin ma seda teost viimati 1962. aastal Leningradis. BBC orkester ja dirigent oli sfäär. Ja ma ei tea sellest ettekandest mitte midagi, sest me käisime Leningradis kontserte kuulamas, niimoodi õhtul sõitsime siit välja ööläbi rongis, siis päev läbi Leningradi, siis ega meil mingit öömaja või puhkekohta ei olnud ja õhtul kontserdil ja sealt jõudis parasjagu jälle tagasi rongi peale. Ja õhtuks olime üsna laibad mõõduge. Ja ma mäletan sellest seda, et me istusime kolder singiga kõrvuti. No ma ei arva, et me just norskasime, aga magusalt magasime küll selle teose viimases reas, kuidas see võimalik on selle orkestri koosseisu juures. Kuigi ma mäletan seda, kuidas Barbirolli tuli välja ja kepi najal ja kuidas teda taluda, tee sinna pulti ja kõike seda ja ilmselt ka mõnevõrra esimese algust, aga olgem ausad, see teos on natuke uinutav. Ta on vaatamata sellele suurele koosseisule kolm trompetit trombooni, neli Wagneri tuubad ja veel kontrabass tuuba. Aga seda ma pean küll ütlema, et selle Tokio orkestri, seda vaske ja üldiselt Brockleri kõla, see on unustamatu, seal unustamatu. Ma ei saa öelda, et ma olen prokuröri sümfooniat fänn või et noh, seda 70 minutit täiesti nautisin algusest lõpuni ei saa, ikka hakkasin vaatama, millal see ükskord lõpeb. Aga seda vasekõla ja seda partituuri kõla, seda ma nautisin küll täiega. Vanasti öeldi niimoodi, et dirigent saab vanad siis said dirigendid vanaks, niimoodi 75 80 eluaastat. Siis hakkavad nad mängima maaleriti Brucknerit. Aeg läheb edasi ja dirigentide vanus muutub järjest nooremaks, nii et meil juba Mihhail Kerts mängistroknerit ja rääkimata siis nüüd Paavo Järvistega paugu töö oli muidugi vapustav, vot siin ma võin küll öelda, et ma olen fänn. Viis aastat on ta ju ka juhtinud siis just seal ja, ja noh, ennem ennem seda oli seal esimene külaline Neeme. Nii et see on ikkagi koolitatud, kuidas me ütleme, eesti dirigentide kultuuri käe all medaliga, kuulda veel lisapaladest? Mis on just selle orkestri tugevus, mida Paavo Järvi on suutnud välja töötada? Universaalne kogu partituuri tugevus ja, ja ansambel ja kõlaline ühtsus tutikõlakvaliteet, mis väga sageli Estonia kontsertsaalis mõnele orkestrile, kes on harjunud suuremate saalidega läheb käest ära, nagu ka Tokyos, kui suur nende kodu salaja, aga sellele orkestrile siin-seal kõik äärmiselt kvaliteetne. Äärmiselt nauditav. Ehk siis solisti orkestri dirigendi vahel oli täiuslik. Dünaamilised. Ja, ja seda saab juhtuda ikkagi ainult siis, kui sul on käes kvaliteete viimistletud ansambel ja kes usaldab Dirigenti, tema igat silma pelgutust ka mitte ainult manuaaltehnikat, vaid kõike, mis sealt puldist tuleb. Ja muidugi päevalt on, mida oodata. Jah, ja nüüd see tuur siis ka alguses sai. Ja juba on päris head arvustused ilmunud Londoni kohta, kui kuidagi on nad tagasihoidlik, kui ma salga Beta suhtes kui orkestri suhtes orkester võib-olla isegi jääb rohkem, mine tea, kuidas see suures rajal kontsert olles kõlas, aga ma ei usu muidugi, et kehvemini. Aga temaga ollakse harjutud euroopasse. Teda kutsutakse ka päike klassikataevas, et ta on tõesti võlunud ju üle maimselt inimesi, aga kui tšellist solistina, mis on Solli selline ikkagi, kas see on see virtuaalsusi tehnilisus või need maneerid, mida? No tema puhul on see faktor isikupära, see, millest ma alustasin, tema on niisugune raseerimise palett on väga kirju, aga alati õigustatud ei ole niimoodi, et kirtsutas nina, oi mis ta nüüd siin teeb või ei ja mis kõige tähtsam on alati tšellomängu juures, see kõik, mis sa teed, peab olema kuulda. Sa võid olla geniaalne, sellist, kui sind ei ole kuulda, sky ehitatakse õlgu. Öeldakse, et noh, jah, hästi, võib-olla soolokontsert on parem, aga, ja seda kõike veel Schumanni kontserdiga. See jääb kauaks meelde. Mis sellest kavast, mis ettekandel, mis see kõrghetk oli? Aega veel on aga publikust ka siis sellist soojust vastuvõtt oli. 1000 oli super ja ma alati imetlen Paava Järvid selle Sibeliuse korva valsi, kes on iga kord isemoodi, iga kord absoluutselt teistmoodi, nii nagu teine teos hoopis. Ja see niisugune lisapala varieerimine, see on suure meistri tunnus. Kuidas üldse on, mõtlen, võimalik, et sa kogu aeg tuled uue nurga alt. Jah, ja ükskõik millega, kas dünaamikaga või agoogikaga või see näitab, et sa valdad kõike ja sinu orkester on sul näpu otsas. Sa võid sellega teha, mis tahad. See on kõrgklassi tunnus. Ja varsti tuleb siis Eesti ja Jaapani Televisioonidesse ka visuaalne pilt sellest. Suurepärane, ma kujutan ette, et ka see saalis võis olla väga nauditav visuaalne pool. Näha nii see oli. Ja müts maha selle ees, et ta nii kui ta käis Pariisi orkestriga, siin ta käis Tokio orkestriga. Näis, kas järgmine Berliini Filharmoonikute Suur aitäh tulemast, Toomas Velmet. Talvedžässi fookuses on seekord maailma parimaks plaadifirmaks valitud ja viiekümnendat sünnipäeva tähistava ECM Recordsi artistide ja eesti muusikute ühiskontserdid. Norra säravat trompet tihti Matias Eiki kuulis kõrvuti meie säravat pianisti Kirke Karja sooloprojektiga. Samuti oli au nautida nende koosmusitseerimisega. Ja nüüd on klassikaraadio stuudios muusik Peedu kass. Kuidas siis meeleolud olid kontserdil, kuidas sulle õhtu tervikuna meeldis? Meeleolud olid väga head, õhtu oli muusikaliselt väga kirgastab ja viis selle mõttemeelelaadi päris headele kaugetele rännakutele ja mis mulle väga meeldis selle kontserdi ülesehitusmõttes, et ühelt poolt see helikeel, mida ta siis kirge öösel oma soolokontserdiga nagu viljeles see helikeel, kuhu siis matja Saikuma ansambliga jõudis, on ühelt poolt erinevad, aga samas seal oli ka nagu see teatud side olemas. Ja noh, kõige selle krooniks peale oligi see hetk, kui Kirke ja Mattias koos üheks looks laval kohtusid ja musitseerisime seal väike sild selle kahe erineva maailma vahel sai loodud päris hästi ja tegelikult võib-olla see oli ka kõige suurem nagu ahhaa-elamus mulle kohe esimese hooga, et kuidas Mattias, kui ta lavale tuli, siis täiesti noh, sellise esimese kolme-nelja noodiga ta suutis tegelikult luua kohe nagu hoopis sellise teistsuguse helipaletti ja tegelikult haarata kogu selle saali, et seal näha, et see pinge, mis nagu saalis nagu heas mõttes selline pinge oli äärmiselt kihvt nagu väga energiast pakatav Kuidas siis Kirke, Karja sooloosa siis oli siis esimene? Ta ei ole väga palju nüüd soolokavaga üles astunud, aga siiski on. Et kuidas sa seda kirjeldad, tema, seda siis kontserdi esimest poolt. Kirge muusikaga ma ühelt poolt arvan, et olen tuttav võib-olla ikka kusagil viis aastat või niimoodi enamasti olen kuulnud ikkagi ansamblite koosseisus trio kvarteti kvintetti või suurema ansambli sees ja soolokontserdi näol ja minu jaoks on see esimene kord kuulata. Minu jaoks oli hästi palju avastamist selles, et võib-olla kõige sellisem suurem nagu ahhaa või selline nagu siis temaatika, mis sunniks nagu edasi uurima või edasi vaatama, on minu jaoks tegelikult see kirge selline harmooniline keemia ta kasutab, noh, ütleme siis nagu, kui minna väga spetsiifiliseks, siis nagu sellised harmoonia väliselt noodivalikud ja see, kuidas nagu seob seda üheks. Ma pean tunnistama, et kuigi elusat muusikat kuulatud päris palju, siis selline kõla mul endiselt nagu väga-väga värske, mis selles mõttes mõjub nagu selline, kui sa istud sinna saali maha, siis mõjub sellele nagu kange espresso shot, mis äkitselt niimoodi jõuab sinu ajus agarates ja kirjastab sind, sest seda mulle tundub, et ei saa kuulata muuseas millegi kõrvale, sa isegi sa haarab sind kohe, noh ütleme see energia, mis selles valitseb, on ikkagi väga terava, ta ei saa sind külmaks. Tihtipeale tähendab ka seda, et kas kellelegi meeldib või ei meeldi, et tõenäoliselt see on seda tüüpi muusikaga mind see kindlasti külmaks jätnud ja ma märkasin, et ma pidin kohe nagu rühi sirgemaks ajama, kui ma seal selles pehmes MTA saali toolis juba ennast maha sätivad ohohhoo, et sellised sellised harmooniat, et see paneb ennast sirutama ja väga omamoodi on see ühesõnaga see kaasa haaratavus, mida Kirke oma seal muusikaga saavutab. Mis oli tore oli, et kirge ei jätnud sageli selliseid pause võib-olla plodeerimiseks ja nagu loo vahetamiseks ja ühendas neid sujuvalt kompositsioonid joonistusid üpris selgelt välja ja võib-olla see oligi ütleme siis, nelja lugu, tutvustas neid sellega selle kuulajal minu meelest hea moment, kus sai mõelda, et ahah, et kust maalt võisid olla kaskaadid, kust maalt võis olla Berliini laul ja et millal algas piletita sõit. Väga vahvad loo pealkirjad, mis instrumentaalmuusikas ja teadupärast on alati sellised väga huvitavad värvid, mida üldse sest nagu muusika helikeelele lisada ajad, milline see piletita sõit võiks siis kõlada, et milliseid noote seal kasutada ja milliseid kõlavärve. Kas soolokava justkui võimendab siis sidet publiku ja artisti vahele, mida üks artist tunneb, kui ta on üksi laval ja mida publik tunneb et kui sa kirjeldasid, et see mõjus nagu värske shot. Kas seetõttu võib öelda, et soolokava mõjubki nii? Kahtlemata igasuguses sellise improvisatsioonilised taustaga muusika puhul see publiku mõju sellele muusikule ja muusikale, mis sünnib, on, on äärmiselt oluline ja mida vähem on inimese laval, seda tugevam on see side või seda tugevam on see seos, mis tekib ja seda rohkem tegelikult meie ehk siis publik, saame mingil määral seda mõjutada või siis tunda, et me oleme selle osalised, sellesse ma väga usun ja see noh, ma arvan, et solist tunneb seetõttu väga nagu spetsiifilist pinget, mida sa, soola asi ikkagi pakub seda täiesti noh, sul ei ole paljude asjade peale seal nagu lootma jääda kui muu, kui iseenda peale see usaldus iseenda, sellise oma, võib-olla siis käte ja sõrmede osas ja selle osas, mis on, nagu saalis valitseb, on äärmiselt spetsiifiline. Ma arvan, et noh, võib-olla kui tahta ühte muusikut või üldse noh, ütleks selle juures, ega inimesed nagu väga lähedalt tundma õppima, siis ma ütleks, et ah, mine tema soolokontserdile. Kui see on võimalik tõesti, see publikust, sest mulle tundub, et selline tunne, et ta toob selle artisti sulle selle väga-väga lähedale, ta ikkagi laseb sind oma kõiges salajase mõttesse soppidesse. Ja kuulame siia vahele lõiku Ivo Heinloo vestlusest Kirke karjaga. Üksinda mängides tuleb ühtviisi olla nagu ise ja ühtviisi toimida ka ansamblikaaslasena, et mingis vaates siis peab olema selline kahestunud isiksus võib-olla mingitel hetkedel. Aga samas ma arvan, et see dialoogimoment, see võib-olla isegi võib mõjuda loomulikumana, sest publik võib-olla ei taju nii selgelt, et seda momenti, mil keegi otsustas, et ta nüüd nüüd ma reageerin niimoodi või nüüd ma mängin midagi sellist, vaid see kõik läheb kuidagi nagu ühtlasema kulgemisena viimastel kuudel ma olen väga palju saanud mängida koos selliste muusikutega, kellega ei pea mitte midagi paika otseselt panema. Ja siis ongi põnev koha peal mõelda, et kas nüüd võiks olla see moment, mil see lugu lõpeb ära või äkki nüüd ehitaks mingi silla, kahe loo või kahe idee vahele. Matja seik on ka noorema põlvkonna esindajad jazzmuusik Norrast, sa oled kindlasti mitu korda juba varem. Kuulnud olen talle kuulanud hästi palju plaatide pealt ja tegelikult olnud ütleme siis nagu selliste salvestuste kuulamise näol väga suur fänn tema Põhikontserdist, Tallinna ta minu jaoks ma arvan, et see oli põhikontsert, sest et see bänd, millega ta siis käis esimest korda jätskaar-le, kus tal oli kaks trummarit, oli just see nagu ajastu tema muusikas, mida ma võib-olla noh, oli nagu täiesti müüdud võlutud hetkega, sellest me kahjuks ilma olles ise muusikaliste kohustustega ametis, samal ajal aga olen kuulnud teda korraks Saksamaal preemenis oma ansambliga jätskaar esines ka tsirka 2010 koos teise norra pianisti Jan Gunnar Hofiga Maikesterniga Vene Draamateatrisaalis, mis oli suurepärane kontsert tangendiaagajazzist selle ansambliga Eestis, kelle kontserdile ma ka ei jõudnud, see oli ilmselt võib-olla isegi veel rohkem, võib-olla 15 aastat tagasi ta kindlasti eesti publikule tundub tänaseks ikkagi väga hästi tuttav olevat juba ja tuua kontsert Kristjan Randalu, millest räägitakse legende, KUS Philly Joe's oli puupüsti täis ja ja, või see kuulda nagu öeldakse, siis nõela kukkumist selles ruumis. Et jah, tõesti väga südamelähedane artist ja ääretult lähedane helikeel, mis muidugi kuulajana seab vahel ka sellisesse keerulisse olukorda, et kui sa lähed oma suurt lemmikut kuulama, siis sul noh, raske on, mitte omada ootusi selles suhtes, millega ma varem muusikuna olen kõrvetada saanud paaril korral oma suuri lemmikuid kuulates, et käsi väriseb, kui juba sisse lähed ja siis sa mõtled tahetud. Nüüd peab tulema selline tohutu elamus igal juhul ta täpselt nagu raputama. Et väga selline teistmoodi oht, kui sulle mõni asi liiga palju meeldib. Aga kas Emdas Eesti muusika teatriakadeemia saalis, ta nii-öelda raputas sind, sest ta mängis siis teise osa, mängis ta siis oma bändiga, milleks oli siis kvartett, sest et viiul oli seekord puudu? Viir oli seekord puuduv, kas see mõjutas midagi, aitäh. Ma arvan, et see mõjutas väga palju ja see võib-olla oli kindlasti, neile on see noh, ma kujutan ette, et, et nende ansambel mängib aastast 40 50 kontserti, et neil on see võib-olla selle saate kõige meeldejäävam kontsert, sest sa sundis neid sellisest kassist mugavustsoonist või siis teatud sellisest kindlusest välja ja see sundis ka neid kohapeal neid lugusid arenžeerima ringi. Mis muusikule on küll tihtipeale raske, natuke ebameeldiv. Aga kui sa oled selles sellel hetkel publikutoolist, siis noh, ikka on hea näha, kuidas inimene higistab ja pingutab heas mõttes. Ja kuidas ta sealt ka välja rabeleb, kuidas ta sealt välja tuleb, seda Ta oli huvitav jälgida, sest ma arvan, et see sundis seda laval olevat sünergiat, mis muusikute vahel on nagu natukene ringi hinda majas, et eriti just mis puudutab selliste reaktsioonikiirust ja et kui kiiresti keegi reageerib mingisuguse asja muutuse peale sunnib olema pillimeest hästi kohal. Meenuvad ka mingi varasemad näited. Exe nik Pärts ehk isegi eelmine aasta jazzkaarel, kui tema terve bänd jäi kusagil lennuvangi ja siis tema ainult Bergussiooni mäng oli kohale, pidid tegema noh, kuueliikmelise ansambli asemel duo kontserti siis ka, noh, see oli väga eriline kontsert ja seda võiks ka pärast lugeda rahvusvaheliste kriitikute kõikidesse resümee, taset nagu vau, et selles kontserti lihtsalt mitte kuskil ei kuule, mida ma arvan hammas igavesele Mattias Eiki kvartetiga, kus siseõnnetul kombel viiulimängija magas selle lennul lihtsalt maha ja pärast küll püüdis järgi jõuda, aga jõudis nii kaugele kui ainult Stockholmi lennujaamad. Et ta sai ka sellise tööpäevaga tööpäev mööduse lennujaama koridore käiatas. Jah, igal juhul see inteti asemel kvartett, ma arvan, et see sundis neid tõesti nagu väga nagu ringi vaatama neid lugusid, eriti neid arranžeeringuid, kuidas need esitada ja ja see tõi hea pinge, muidugi, mul oleks olnud hästi huvitav, kuna ta mainis seda kontserdi keskel, et võib-olla te teate, aga et Siimu kõrval seisma veel üks mees. Et alates sellest hetkest, et muidugi automaatselt sahket natukene ise seda peas ette kujutama, et ahah nüüd siinkohal oleks ilmselt see koht olnud, kus viiuli sisse ja ja nii edasi, et see oli huvitav, et kui ta poleks, pole seda öelnud, siis ma isegi ei tea, kas ma oleksin kohe niimoodi märganud, aga siis ma hakkasin nagu seda tugevamalt märkama, et see on selline huvitav teema kunstis üleüldse, et kas tingimata nagu juhtida mingitele asjadele tähelepanu või, või mitte juhtida. Nojah, huvitav fakt on mul endale, sest ma kuulasin neid plaate, ma kuulasin just viiulit seal eriti tugevalt ära. See ikkagi mõjutab sind kuidagi alateadlik. No maitia seal neli tugevat soolal paatidel salvestusi, kümneid kümneid, aga need neli SM all olevat plaati, mis on siis ilmunud 2008 2011 2015 2008, esimesed kaks on need, mis mind kõige rohkem ära võlusid. Ütlen ausalt, ma polegi sealt esimesest kahest veel nagu mingit pidi välja saanud, et viimased kaks, kus on see viiul väga tugevam osakaalu, nii et ma pole veel valmis seda matja kõik enda jaoks vastu võtmast, ma olen selle selle vana fänn ja ma ei taha veel sellest nii kohe lahti lasta. Aga sinu küsimuse alguse juurde tagasi tulles, et kas mind võlus ja kuidas siis kahtlemata võlus väga ja, ja võib-olla ka täiesti kõige rohkem see hetk, kui ta üht esimesena tuli lavale esitas Kirkega selle loo kuidas niivõrd suure, sellise ka rihmaga sellise energiaga muusik väga lühikese hetkega ikkagi haarab selle lava ja haarab selle saali täiesti enda kätte. See on hea tunne, saad aru, et vau, et ta mängib kakskolm nooti. Kohe on selline. Et oioi neil sulandus, üht asjad, teema, mida nad esitasid ju tegelikult jah, no seal oli see. Kirke tutvustas seda siis koduigatsuse temaatika, mis kirgete inspireeris kunagi transkribeerima ühte Mattiase pala nimega Williams Berg, mis siis rääkis Mattiase koduigatsusest, olles ühes New Yorgi linnaosas siis kirge olles üksinda reisil Prahas kirjutas siis analoogse loo Prahas, seal on väga tore, aga tegelikult ta igatseb koju. Selline tore ühendav koduigatsus venelasel huvitavalt kokku. Muusikalises mõttes. Ja kelle sele Teik mängib ka mitut pilli, erinevad on tal ka fantastiline vokaal. See mõjub väga, täidab saali omal moel. No kes Norra muusikaga natukene laiemalt tuttav, siis mulle tundub, et seal on selline minu jaoks trompetimängijate püha kolmainsus siis on kõige vanem Niels Peter Molvaer, siis on järgmisena arve Hendrikson ja siis kõige nooremana matja seik minu Alexela, Norra trompetimängustiili, sellised kolm tugevat alustala, kelle puhul ongi väga kiiresti tuleb esilase, nende mängu ja nende tooni tohutu lüürilisuselised uskumatul üürilisusse. Noh, kui võtta see sõna juba lüürilisus iseenesest, siis tegelikult see tähendabki ju laulvuse ja laulmist trompetimängijate puhul üldse tegelikult noh, see ei ole juhus, et paljud trompetimängijad laulavad trompetimängu toonil tekitamise jaoks, inimese hääleaparaat peab olema ka väga hästi treenitud ja väga hästi kontrollitav, seetõttu seal on mingisugune eeldus selline seos, miks legendaarne Chet Baker näiteks oli võib-olla see, kes alustas sõda trompetimängijate laulmistraditsiooni ja Saksamaal Dilbränner soomes Werneri pohla seda eelnimetatut, arve Henriksson suurepärase lauluhäälega, niisugune meeletult kõrge falsetiga ja erilise, sellise tämbriga, et ma arvan, et kui me istume siin aastal 2030 siis seed, trompetimängija laulab, on meile juba kuidagi noh, ütleme sellises improvisatsioon, kunst muusikažanris juba nii iseenesest mõistetav, sest see vaskpill, mis sinna lisatakse, et Songi sellise lauluhääle teatud mõttes selline pikendus laiendus. Aga tõepoolest jah, see tema laulja ja tema klaverimäng kõik see väga võlub Eiki muusikat üldse vaadates laiemalt, ma arvan, et seal on hästi suur oluline koht sellel ta multiinstrumentalist, mis on tal tulnud perekonnast. Tema isa oli juba multiinstrumentalist, aisa mängist, vibrofoni, kontrabassi ja veel paljusid pille ja tal on vanem vend, vanem õde, kes on ka elukutselised muusikud, kes ka on olnud enamus aega ikkagi nagu multiinstrumentalistina ja mul oli kunagi võimalus Oslos olla ühes proovilaagris, kaasmuusikakoja oli puudus kontrabassist, mida alati ei saa lennukiga kaasa võtta ja siis üllatuseks tuli välja, et me saame kontrabassi laenata Mattias Eiki käest siis taas on jah, minu kontrabass. Et ahah, et vaata, miks sul on kontrabass üldse endal, et mis tema jaoks on äärmiselt loomulik, et ta muusikuna tõenäolist defineerib kenasti ikkagi sellise laiahaardelise ja väga laiapõhjalise inimesena. Talvejazzil oligi kaks kontserti, seekord ma ei tea, kas sa, Erkki Pärna, et jaa Toomlik, Millerit jõudsid. Kuulata üksin, Erki soolokontsert jättis suurepärase mulje ja mis võib olla kuulajale võla tingimata üllatusena, sest et noh, ma mängin ju Erki erinevates ansamblites, aga siiski, olles Ergid kuulnud tohutult palju erinevates koosseisudes erineval viisil ja enamus neid lugusid mängin, mida ta esitas, siis siiski, kuidas ta seda soolona üksinda tegi. Tohutult tohutult haaras mind ja see, ütleme selline lühike, 45 minutiline, 50 minutiline sett, mis tal oli seal oli nagu niivõrd kontsentreeritud ja fokusseeritud, et see, see jättis äärmiselt äärmiselt sügava tugeva mulje. Kuidas sulle see formaator üldiselt meeldib, PCM noh, see on ka selle puhuks tehtud, et 50. sünnipäev, SMI firmal on aga see formaat just et meie oma tunnustatud artist soolakavaga ja on ESM-artist, et Talvet see asi, formaat nii-öelda natuke võib-olla muutunud kujul, kuidas see formaat sulle meeldis? Minu meelest see formaat on väga põnev ja noh, ta on ju ongi uus ja huvitav ja mingil määral ka selline alles katsetamisjärgus, aga ma, mida ma kindlasti noh, oma seisukohast väga takka kiidan või imetlen ja mis võib olla üks suurimaid väärtuseid sellises olukorras on, et see annabki võimaluse tegelikult ju kohtuda. Ühel Eesti lubaval talendil ja väga tegusalt muusikul sellise juba rahvusvahelise nimega viiendad laval ka korraks kokku, mis noh, enamasti ka nii-öelda ka väga suures mängus on ikkagi tihtipeale ikkagi nagu juhuse küsimus. Et jätskaar neid juhuseid aitab tekitada, see on äärmiselt äärmiselt tänuväärt ja ma väga põnevusega ootan neid järgnevaid sümbioose. Aitäh sulle stuudiosse tulemast, aitäh kutsumast. Kirke Karja ja Mattiase, ehkki ühiskontserdist rääkis muljeid Peedu kass. Kitarrist Erki Pärnoja avaldas 12. veebruaril uue albumi Leva, mille ta salvestas eelmise aasta alguses Jöteboris. Albumil kuuleme autorile omast helikeelt, samuti orkastraalseid kõlasid ja esmakordselt ka vokaali, mis eristab uut albumit. Veidi nendele eelnenud kolmest kauamängivast. Kuuleme, mida arvas muusik Marten kuningas. Iseloomustate seda plaati tervikuna või, või neid lugusid, mis on siis just siia plaadi sisse saanud, seekord. Ikka iseloomulik kerki käekiri, et seal on sellist nostalgiat, sellist igavikulised meeleolu, aga niisugune lüüriline. Ja seekord on ta koitis laulnud ja tema häält on väga hea kuulda. Ja Erkilik läbinisti. Ta on ise maininud, et ta on otsinud justkui ka mingit uut saundi. Kas ta on selle siin ikkagi leidnud, ütleme, et see on tema valik, aga millised on need uued lisandused, mida sina tähele panid? No ma ütlen, et mul on niimoodi värskemana kõrvale panna Eesti 100 plaat, mis mulle väga meeldib, mida ma olen väga palju kuulanud, et ma ei tea, kas nüüd aus võrdlus, aga on see praegu, mis mul pähe tuleb? Jah, ta on võib-olla sellisem võib-olla natuke nagu troopilisem, mingis mõttes see plaat, et see väljendub selles kujunduses ja siis on seal nagu mõned sellised lõunamaised, viited, Soledaat näiteks, eks ole, troopilisus tuleb keele peale praegu, kui sa nii küsid, eelmised on sellised, võib-olla kõrgemad põhjamaise ma lähen ja ja see on sellise, mingis mõttes soojem. Kuulame Ivo Heinloo lõiku vestlusest Erki Pärnojaga See plaan, et ma arvan, et ta hakkas tasapisi tulema peale 100 loost taastumist kõige paremas mõttes, et kui, kui mõtted hakkasid kuidagi puhastama ja kui ma hakkasin sellest mullist vaikselt niimoodi välja tulemas ja võttis ikkagi omajagu aega, kuna 100 loo ettevalmistamine võttis ju aastaid siis hakkasid need ideed niimoodi vaikselt ja vähehaaval tulema. Aga ma kuidagi ikkagi mõistsin, et see on nüüd nagu mingi tap, et nad ei ole lihtsalt üks idee, mine tea, mis sellest saab ja teine ei tea, mis sellest saab vaid kuidagi tundsin, et neil on mingi ühine nimetaja ja ja neid ideid vaikselt kogunes ja siis tuli sellise ühe suure ühepäevase tuhinaga tuli siis nimilugu leiva ja sellega sai nagu selgeks, millega ma tegelen, et ma tegelen Ühe sellise inimlik ja elamist ja elamise kunsti puudutavate teemadega. Albumi kallal töötanud. Ja huvitav on ka, et helilooja Raun Juurikas on, on ka loonud ju siia keelpilliseadeid veel juurde ka sellel võib olla. No kindlasti jah, kui see koostöö toob uusi tahke muusikasse Kuidas plaadis sõnum ütleme, väga ilus sõnum leival elama või tahet elada väljendav? Ja et kui see lugu minu meelest avaldas selle juba eelmise aasta alguses ma mäletan ennast kuulamas seda ja ka kas mitte ka video ei tulnud kohe või igal juhul, mul on pilt sellest jaanuarikuisest Ajast, kui seal Eva ilmus, kõigepealt väga-väga meeldis kohe. Ja ma ei alguses ka kohe nagu ei mõelnud selle, et kas tal on mingi tähendus või üldse isegi ei, ei süüvinud sellesse, et nad rootsi keeles laulavad annaga seal, et ma seal alles hiljem tuli minu jaoks välja, see oli väga kihvt ja nagu ma hiljem siis läks nagu pusle kokku ja Erki seletus ka, et mis selle leiva tähendus on, et see on siis ei olnudki, et rootsi keeles selline elama elujaatus mis on ka ühtlasi miljardite ühe loo siis iva, et meil tuli samal aastal välja lugu Eeva, mis seal mingeid pealtnäha küll ilus naisterahva nimi, aga me otsisime nagu kas selliste sügavamat tähendust sinna, aga noh, mis on lihtsalt ladinakeelne sihuke tuletised elama Ivolv inglise keeles aga Eeva ja leiva, et, et see on siis nagu selline võib olla ühine joon samal ajal kuidagi niimoodi pinna peale kerkinud. Et seda oli huvitav tõdeda. Kas selles ühises joones ka muusikalised ideed mitte nüüd korduksid, aga kas seal leian mingeid seoseid näiteks enda teose vahel ja leiva vahel? Nojah, see miljardit lugu on seal, on nagu selline kuiv kõrberännak otsing, mis kulmineerub selle refrääniga, et laulan, elan sinust hoolida, surin, südames Eeva, et hoolin ainult sinust, Eeva elu on see, mida ma pean oluliseks ja kõik see selline natuke dramaatiline muusika, aga ma mõtlen seda Herkki leiva peale siis tal on see dramaatilises just see luu esimene pool ja siis ta teeb nagu sihukse metamorfoosi läbi, siis läheb rokkima. Ja ma mäletan ka, et kui ma esimest korda kuulsin seda, siis ikkagi mõjus väga tugevalt see et jah, võib öelda küll, et on sarnaseid jooniga muusikas. Kui me mõtleme ERKI loomingule laiemalt veel mis on need jäävad väärtused ikkagi, mida ta oma muusikas kaasas kandnud. Minu meelest on väga nagu hingestatud inimene, hingestatud muusika, mulle tundub. Tema muusikas on niisugune teatav igavik kulisus juba sisse kodeeritud ja ka kinemaatilises filmilikus selline nagu mingit helimaastikud ja niisugune nagu kulgemine mulle tundub ja mulle tundub, et selline muusika ja selline esteetika nagu meie Eesti inimesele väga südamelähedane. Et mindki nagu kõnetab seal. Mis suuna võiks edasi võtta, et kas see võiks ka järgnevates töödes edasi kanduda või loomingut luues või kuhu sa näed ERKI muusikat liikumas? Kindlasti tal jääb, see oma Erkilikus, parandab edasi, aga võib-olla võib spekuleerida, et äkki ta hakkab veel rohkem laulma, et selles loos Soledaad näiteks tuleb välja väga mõnus madal hääl ja väga mõnus tämber, mis oli minu jaoks täitsa nagu ka üllatav, et ma olin ju Erkiga koos, me oleme ühte projekti teinud, et David Bowie tribuut ei, kus ta mängis kitarri, aga, aga ka laulis bäkki, laulis nagu tausta ja seda oli väga mugav, nagu teha temaga, et ta on selles osas ka äärmiselt musikaalne ja tavaliselt on võtnud nagu neid kõrgemaid noote, aga, aga selles oledaadises on ka väga mehine madal tämber ja hästi nagu kannab, et ma julgustaksin teda veel rohkem laulma. Kuigi Anna plaat ju on ka tegelikult nõnda nagu ühine looming, aga see fookus on ikkagi nagu anna peal, eks ole. Et on Erki ja Anna, aga võib-olla mingisugune selline plaat, mis on veel rohkem nagu ühiselt läbi põimunud, mingi võib olla täiesti uus asi. Sa nimetasid Soledaadi, kas on veel mingi lugu, mis sind üllatas või niimoodi praegu esile? See üks lugu, kus on mille nimi on praegu, ei tule meelde, aga süntesaatori selline käik on seal alguses selline käik et võib-olla see ka, kui nad on selline kitarrimaailmainimene, aga ma tean, et ta ju ise. Ühesõnaga nagu klahvi tal ka päris huvitavaid asju teede leiab, tuleb välja, see klahv on tal nii palju, kui ma tean, on, on ka tuuridel kaasas, niiet. Mul endal jäi tegelikult üks lugu väga silmamiseeristuselifatiik ja see oli teine lugu, ma ei tea, kas sa mäletad seal väga orientaalne. Just just hoopis nagu eristus, just just et ka siin tuleb see, mis ma alguses ütlesin, et võib-olla seal mingi teatab troopilises, aga jah, et võibki öelda, et võib-olla orientaalsus ka, eks ole, et ta on võib-olla jast mingit kirevamat värvilisemad maailma püüdnud tekitada, siis vastukaaluks nendele põhjamaistele plaatidele. Stuudios vestlesime Marten kuningaga Erki Pärnoja uuest plaadist. Selline sai sellenädalane heliga ja nii klassikatähtede kontserdivoor, enhaagaasem, hoonia, orkestri kontsert Estonia kontserdisaalist samuti Kirke Karja ja Mattias Eiki kontsert Eesti muusika ja teatriakadeemias Talvet. Jazzi raames on kõik järelkuulatavad klassikaraadio kodulehelt. Mina olen saatejuht, avatult. Saate helioperaator oli Katrin maadik. Ilusat päeva.