Heligaja tere head klassikaraadio kuulajad. Mina olen Miina Pärn ja selle nädala heligaja põikab sisse nii Estonia kontserdisaali kui ka Tartu ülikooli spordihoonesse. Arvustamisel on ERSO kontsert sarjast harmoonia ning Evelin Glenni ja šoti improvisatsioonilised Rio Eighel Key džässihõnguline õhtu. Eelmisel nädalal toimusid Tartus Eesti laulu poolfinaalid, mille jooksul valiti välja 12 laulu, mis hakkavad võistlema eurovisioonile pääsemise nimel. Analüüsime laulude muusikalist poolt ja nende tekste. Kes võtab šnitti barokkmuusikast, kelle laulus kajab vastu antiiktraditsioon, kes astub. Dialoogi Kersti Merilaasi, kes Lydia Koidula luulega head kuulamist heliga. Neljapäeval, 20. veebruaril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert sarjast harmoonia ja seal ühendasid jõud Eesti muusika ja teatriakadeemia, sümfooniaorkester ja Eesti riiklik sümfooniaorkester. Dirigendipuldis oli Paul Mägi ja solist viimase pianistide konkursi võitjamand tas šernjus. Kontserdi pealkiri oli Šostakovitši 10. sümfoonia, mis ilmselt oli ka selle õhtu peateos. Kontserti käis kuulamas Matti Reimann. Ja vot nüüd hakkab see tulema täiel määral, vot nii need asjad käivad läbi õpetaja, siiamaani on see suhteliselt kujutasin, ettekanne oli ikka päris mõju veel. Paul Mägi teadis, kus muusika liigub ja mina olen sellega ikka väga nõus, et ega see 10. sümfoonia ega siin palju variante ei ole, see on selle hullu aja peegeldus ikka vist küll, see on rohkem kui mingi ühe inimese draamaga tragöödia. Šostakovitši annab kogu aeg kuidagi mingeid vihjeid loomingu algusest peale, kuni 15. sümfoonia välja. Andal tsitaadid, märgid, eks ole, repliigid siin oli, ma panin tähele, et kaheksandas kvartetis on, eks mingisugune sarnane soolakvarteti sulle nõukogude ajal kutsuti seda revolutsionääride lauluks aga neid kutsutakse seda sunnitööliste lauluks, vot nii. Ja see oli seal kuidagi ka kummalasse läbi. No teine osa. No see on üsna jõhker, eks ole. Ma ei leia nagu teist sõna- ja õiget tempot, need maksimaalselt kiiret tempot. Need, rütmistruktuurid, kui te soovite, siis te leiate need rütmistruktuuride, jätke meloodia ära, võtke vent rütm, väike trumm või puhkpillid või et te leiate samasugused rütmistruktuurid, ütleme Tšaikovski viiulikontserdi viimasest osast. Jantaldretatatatatuda, saad aru? Et see on täiesti hämmastav, kuidas need asjad töötavad. Mis me siin räägime? Me räägime praegu Šostakovitši, rütmid, struktuurid, meloodia ajastu ja see kõik peab klappima see viimane osa, et oleks nagu mingisugune lahendus, aga ähvardusi, jääd see ei ole mingi mõnus kuulamine. Ja mina tahaks teada, kuidas sellile tunneb ennast, kui ta käib sellises sügavuses ära. Ja Šostakovitši ka paar kokkupuudet on olnud ja noh, niukene mulje oli niisugune, et nagu pugeda, valetan talle. Kui ta ennast esimese lausega päris lolliks teha, siis räägime, sa mõtled, niuke tunne, kui mälestus on niuke väike ja vot niisugused asjad. Te enne siin just rääkisite, kui heas vormis on praegu ERSO nüüd sellel kontserdil ERSO mängijad olid segamini Muusikaakadeemia õppuritega. Muidugi tähendab, see on väga hea võimalus, tähendab õpilast, eks ole. Kui sa istud seal kõrval ja sa näed praktiliselt kõik paremad lähevad ikkagi kahte orkestrisse meil kolme, Vanemuine, Vanemuise teater, sinna just mahuvad nad enam-vähem ära, kuigi konkurents on väga tugev. Ja sa pead olema ikka hea mängijaid sinna saada, praegu. Kuidas see on? Et kui solist ei ole, siis oled kammermuusiku kammermuusika keele, siis oled, kes sa siis oled, siis oled orkestreerinud, kui seda ei saa. Sa oled õpetaja. See ei pea alati tõsi. Aga tuleme selle õhtu avateose juurde Prokofjevi kolmas klaverikontsert ja soleerimas siis Mantas Tšernjus, kes vist nädal aega tagasi sai teada, et see teda ees ootab. Tähendab, see on tore saavutus, noormees, noor, eks ole, tal konkursi võit on ikkagi suur saavutus. Ta praegu õpib Eesti muusikaakadeemias kammermuusika osakonnas magistrant Marje Lohuaru juures ja vot see kammermuusikahuvi, see näitab ka midagi, see on tähtis, see kontsert oli tal ju väga hästi, korraldab realistlikult ja eriti ilusasti valitses ta kõla ja muusikalisi ideid kogu aeg muide, läks paremaks, alguses oli pisut nihukest kinnisust oli murega kui nädal aega on nädal aega, aga seal variatsioonides see klaver läks kõlama ja muusikalised ideed olid väga headuse kontrastsed asjad, kui tuli täisfort orkestrile peanistil. No siin võib-olla, et seda kõlajõudu võiks olla natuke rohkem. Aga see on hoopis teine probleem, et kui sa peaksid tugevamini mängima kõlajõud, oleneb tämbrist, eks ole, kui flöödimängija mängib orkestriorkestrile, on väike asi teda ära lämmatada. Tämber on see asi, laulja, kelle hääl ei ole suur, aga tähendab round, rikas, nii et leia see õige nurk. Teiseks õige tempo siis, mis kolmas, võib-olla artlikulatsioone, ehk siis kirjavahemärgid, eks ole, panen lauset paika, Eligenda hingad, õige tempo ka veel on, mis sulle sobib. Vaat kui sa kõiki neid asju valdad, siis äkki on seal kõlajõudu palju rohkem. Aga seda tahta niukse nädala ajaga, noh see nädal aega, tal oli ju see asi selge, enne, aga jusse orkestriga mäng nõuab kogemust. Ja nüüd siis tuleb tal see tõsine aeg, kuidas saada spersiooniks. Et sul torkesse mänge tuleks. Aga kuidas siis saadakse persooniks, mis te soovitate noorele muusikule? Norra muusika tuleb seadusi tunda, struktuurid, fraas, kõlavad niuksed asjad, see, et sina oma emotsiooniga hakkad, see on kõige lõpuks, kui sul see kõik see ehituskorras, vot siis võid välja panna, mis sul vähegi hinge taga on. Ja kui sa selle suure töö kõik oled ära teinud, siis sa saad teada, mis sul on. Eelmisel nädalal andsid Eestis kolm kontserti löökpillimängija ja kahekordne Grammy võitja Evelin Glenni ning šoti improvisatsiooniline trio heitšev key mille koosseisus mängisid pianist ja helilooja Richard Harold, kitarrist antloo ja trummar Richard käss. Džässihõngu oli seal kontserdil. Estonia kontserdisaalis käis 13. veebruari õhtul löökpillimängija Heigo Rosin. Kõigepealt meenutata seda, millal nägi viimati Evening lennid kontserdilaval. Viimane kord kontserdile oli minu mäletamist mööda ma võin nüüd aastaga mööda panna, kui oli 2004, kui ta oli Tartus ja mängis Olari Eltsi ja Eesti riikliku sümfooniaorkestriga Erkki-Sven Tüüri neljandat sümfooniat ja mul oli selline tore juhus, et ma sain istuda Vanemuise kontserdimaja rõdu peal ja teatribinokliga vaadata demonoote ja seal oli ka see esimene pisik, mis ma sain nii-öelda Erkki-Sven Tüüri muusikast ja ma tahtsin koheselt, kas ta ise mängida, mis siis, et ma olin alles neljateistaastane. Nüüd hiljuti ma sain selle sooviga täita ja selline tore seik juhtus seal kontserdil ka veel, et saalitöötaja tuli, koputas mulle õlale ja ütles, et kui tema pildistamist seal ei lõpetad, siis te võite saalist lahkuda. Ja siis, kui ma näitasin talle oma binoklit, et siis ta muidugi puhkes naerma, sest sellega pilti loomulikult teha ei saa. Nii et jah, selline viimane küllaltki kaua aega tagasi. No see on kontsertelamus, aga selline džässmuusika, kas seda tõlgendust ka oled tema esituses kuulnud? Vaat tema esituses nüüd ei ole, et ma tean, et ta on väga suur nii-öelda improvisaator ja kõlade looja, aga ta nüüd džässivormis esineks, vot seda ma enne ei ole kuulnud. Kui palju sinu jaoks oli täna sellist kõlavärvide mängu siin kontserdi esimeses pooles, mis oli üsna lühike Ja no ikka oli just selles viimases teoses oli ikka väga palju seda, seda kõlaver otsingut, et seda oli ka näha, et see oli täiesti prosatoone, sest tal ei olnud mitte ühtegi nooti ees seal Timpanite taga, just eriti, et see oli puhas improvisatsioon ja ma tegelikult käisin korra rõdult läbiga ja vaatasin, mis ta sealt Impaatiad on, et see palett ikkagi päris võimas ja huvitav kuulata. Ja ma istun saalis all ja kahjuks Timpaid peale ja kõige muu peale näinud, päris põnev oli kuulata, mida ta sealt siis välja võlub ja peaaegu suutsin enam-vähem ära ette kujutada, mis seal templitega siis lõpuks ikkagi olid, mis pillid, aga mitte kõik. Me teame, et evelin Glenni on muusik, kes vaegkuulja, kas löökpillimängule annab see mingisuguse tundlikkuse juurde, mida teistel ei ole. Kas tema pillikäsitlus on kuidagi erisugune? Ma arvan, et pigem tema muusikakäsitlus on erisugune selles mõttes, tema pillikäsitlus on ka. Aga ma arvan, et see ei ole seatud tema kuulmisega mitte üks põrm, et see on pigem ikkagi tema mängutehnika ja seal voolavus, kuidas ta suudab edasi anda muusikat ja igat lööki. Ma mäletan juba juba, kui ma seal rõduga istusin, pärast läksin ta juurde tegelikult küsima ka, et kuidas ta ikkagi lööb täpselt neid erinevaid pille, mis ta vastas, ta ütleski, et lihtsalt vaata ja õpi nii-öelda, ta ei oskanudki nagu täpipealt seletada seda. Ja tol ajal võib-olla ka mu inglise keel ei olnud nii hea must aru oleks saanud täpselt, küsisin, aga, aga jah, endiselt tema löögitehnika on selline väga huvitav ja väga voolav ja väga-väga kõrge, ütleks isegi, et see löök tuleb alati väga kõrgelt ja väga kiiresti sinna kõrgele tagasi, et valmistada järgmine löökkellad. Et see on tema, selline väga huvitav ja samas atraktiivne mängutehnika, mis on paelunud ikkagi tuhandeid inimesi üle maailma. Ja küllap see on ka teda viinud kokku väga paljude erinevate muusikutega väga erinevates muusikavaldkondades stiilides. Kas sulle tundub, et ta võib-olla mõnes stiilis või mõnes koosseisus kuidagi parem või ehedam? Millisena ja näete selliseid tugevusi, millises rollis? Ütleme kõige suurema elamuse minule jäi ikkagi see, kui ta oli orkestri ees ja see oli ikkagi siiamaani üks elamustest, mis arvatavasti jääbki mul elu lõpuni ikkagi väga eredalt meelde, et see, kuidas ta suudab ikkagi luua selle terviku teosest ja siis ei pea üldse olema nimetatud Erkki-Sven tüüri teos, vaid ka veni veni. Emmanuel, mis on, mis on tema lindistas üks, üks maailma kuulsamaid Milani löökpillikontsert, et isegi läbi lindistuse kuulates on see on see ikkagi atraktiivne ja täiesti Te, kujutate, kuidas ta ikkagi mängib täpselt niimoodi visuaalselt ka. Et see ongi huvitav, et tema suudab nagu heli kujutada ette oma kehaga ja samas ta suudab edasi anda selle heliga niimodi kohal põhimõtteliselt ei peagi olema. On sul natukene kahju, et täna näiteks Eesti riiklik sümfooniaorkester siin Estonia laval ei ole? Ei, selles mõttes ma arvan, et see on tore, et on jälle sellise uue väljundi läinud, et ta endiselt on otsingutel, et see on selles mõttes väga tänuväärt, et ta ei ole läinud seda teed pidi, et noh, näed, juba toimib enamikus otsima ja lasen vana rasva peal liugu, vaid ta ikkagi endiselt otsib jälle uusi väljundeid ja jälle uusi koosseise ja, ja jälle uusi kõlasid ja uute inimeste küll erinevatest kunstivaldkondadest ja kõikide muude aspektide, kus ta ikkagi endiselt otsib. Et selles mõttes on väga tänuväärne ja mõtleks, õpetlik. Evelin Glenni ja Trio Heikjal Key kontserdil Estonia kontserdisaalis käis 13. veebruaril Heigo Rosin. Eelmisel nädalal toimusid Eesti laulu poolfinaalid, kus valiti välja 12 lugu mis pääsesid edasi 29. veebruaril Saku Suurhallis toimuvasse finaali. Üks neist lauludest läheb Eestit esindama eurovisioonile ja lauluvõistlus toimub tänavu 60 viiendat korda, sedapuhku kuu Rotterdamis. Miks me räägime eurovisioonist klassikaraadio eetris selle nädala saates uurime, kas Eesti laulu lugusid on võimalik analüüsida samal printsiibil nagu klassikalist muusikat. Meil on stuudios Eesti muusika ja teatriakadeemia õppejõud, muusikateadlane ja muusikakriitik Aare tuul, tere ja popkultuurispetsialist Tõnis kahu. Tere. Aare tuule. Kui ma teile sellest ideest rääkisin, siis te vastasite minu suureks rõõmuks kohe alguses et muusikateooria ei tunne žanripiire, mistõttu on loomulikult võimalik ühtede ja samade vahenditega analüüsida igasugust muusikat, kaasa arvatud Eesti laulu lugusid. Nüüd, kui te olete selle analüüsi läbi viinud, mille poolest erines teie igapäevasest tööst ja millist meetodit kasutasid? No kõigepealt, mul on väga hea meel, sellepärast et selline pakkumine tuli, sest ega pean tunnistama, küllap nad, muidu ma poleks neid kõiki laule küll kuulanud. Esimest poolfinaali vaatasin, teist mitte, aga noh, kõik need 12 laule, mis finaali pääsesid, sai läbi vaadatud ja läbi kuulatud siis võib öelda, läbi analüüsitud, aga milliseid meetodeid selleks kasutada, noh, meetodid on samad, mis muusika analüüsimisel on üks oluline erinevus. Kui klassikalist muusikat analüüsides lähtume sellest noodistusest, siis loomulikult jah, popi-džässi puhul seda privileegi tavaliselt ei ole, vaid see analüüs saab olla ainult siis puhtkuuldeline. Tuleb ise klaveri järele proovida, mis need järgnevus seal täpselt on? Ja mis järgnevused need siis seal täpselt olid, kas me saame nende 12 laulu põhjal, mis finaali pääsesid, teha selliseid üldistusi, et milline helikeel, milline esteetika valitseb praegu meie popmuusikas ja kas on täitsa konkreetsed harmoonilised järgnevused, mis nagu ikka ja jälle esinevad. No kui võtta asi lihtsalt kokku, siis nendest 12-st laulust oli lugu nii, et üks laul selgelt eristus oma sellise Tšassilikuma helikeele poolest, siis võib öelda ja 11 noh, neid saab kirjeldada enam-vähem samas võtmes. Aga üks tähelepanek, mille ma kõigepealt tegin juba neid esimesi laule kuulates Inger, Rasmus, Rändvee ja veel ka teised siira ning Laura on see, et kogu nende laulude aluseks on, ütleme nii, neljast akordist, neljast kolmkõlast koosnev järgnevus, see kordub läbi selle laulu refräänis. Loomulikult refräänis viis muutub seda varieeritakse, aga järgnevus jääb samaks. Ja noh, kui nüüd küsimus oli selles, et kas seda saab analüüsida samamoodi nagu klassikalist muusikat, siis tegelikult noh, mida see muud ongi, kui seal passostinaato asendame klassikalises muusikas baroki ajastus nimetame näiteks ju passo Stinaato variatsioonideks, see tähendab, et passi liikumine, sellel põhinev harmoonia jääb samaks. Aga siis jah, meloodias toimuvad mingisugused muudatused. Nii et jah, suurem osa nendest lauludest, huvitav tõdeda, on oma tehniliselt teostuselt siis passostinato variatsioonid, kui seda nii võib sellises Parockilikus võtmes väljenduda. Ma näen teie ees ka noodipaberit, no rääkige võib-olla natukene, mis sinna välja kirjutatud on. Ma alguses mõtlesin, et kirjutaks need kõik välja, need lood aga ei viitsinud ikka kokkuvõttes. Nii et tegin jah, niimoodi pisteliselt märkmeid. Needsamad harmooniajärgnevus, et jah, saigi välja kirjutatud väga tüüpiline näiteks selline minaarne lugu nagu siin rändveel näiteks on Minooris esimene, kolmas siis loomulik, seitsmes ja esimene. Kui nüüd veel rääkida sellisest üldisest armulised printsiibist, siis ju teame seda, et muusikaajaloos seitsmeteistkümnenda sajandi jooksul 18. sajandi 19-l sajandil valitses ju niisugune muusikaline mõtlemine, mida siis kirjeldatakse kui funktsionaal harmoonilist, tonaalsust Nende laulude puhul seda küll nii väga täheldada ei ole noh, praeguses popmuusikas üldiselt ju vaid ikkagi valitud niisugune modaalne mõtlemine, noh, mida see Minoria helistikus siis see Loomulik, seitsmes kolmkõla ja selliseid äärmusi loomulik, seitsmes, esimene või esimene, loomulik, seitsmes ka siis väljendavad. Tõnis kahu, kas teie neid laule kuulates leidsite end mingisuguste üldistuste juurest, mida nende 12 laulu põhjal saaks praegu teha? Ja no seda võib juba puht nagu intellektuaalsest huvist proovida, kas üldse midagi väärt on iseküsimus. Ma lisan enne aare kommentaarile veel seda. Minu jaoks oli isegi kaks lugu, mis täiesti eri otstes paistsid välja selle muusikalise koe poolest, et üks oli tõesti see vist siis ja Fredi oli see kui ülesehitusega Chele karmooniga käsitlusega sihukese bluusilikult tonaalsusega seal see, mis oli tõesti jäi kohe nagu kõrvaga, teine oli siis väga 80.-te stiilis Anne Veski, Marju Läniku traditsioonis Sünne Valtri lugu, mis kuulus ka nagu täiesti teise ooperis kogu selles muus valikus. Minu esimene üldistus oli küsimus nagu lausa korraldajatele, et ma olen vist kaks korda käinud, ise finaalis kohal, ekspertžüriiliikme läks kord niisama, sain kutse ja ma mõtlen, et kuidas nad seda ülesehitavat, sest selle aasta kogu seal laulude tonaalsus võib-olla nagu harmoonilisest nurgast vaadates võiks, tallab ei noorene, aga tegelikult on ta suuresti seotud sellise ideega siirast eneseväljendust ja väga palju on sellist palaadliku tunglemist. Et sa võid minna igavaks, et seal ei ole eriti sellist tugeva ja targa ja nagu hästi ja isegi minu arust nagu kohati minu poolest võiks popmuusika olla teataval määral küüniline või Nakna kuidagi ärakasutava, rütmiliselt või, või mingisugust brutaalselt sisaldav Kemaid, ma ei saa seda kunagi isegi oodata eurolauludel liiga palju. Aga midagi seal võiks olla. No ütleme, et kui meil on lugu, mis on nagu rütmiline, siis selle kommunikatsioonitüüp minu arust on teine, kus see, kes esineb, ütleb nagu publikule, et ma olen teiega koos, tantsime koos, on mingi selline asi, et ma olen sellest, mis sama pra haaratud kui teie. Aga siin on väga selgelt selline kommunikatsioonitüüp, kus ma kõnelen teiega oma, ma ei tea, siis südamel lasen val, seal sees on siis suured tunded ja mis iganes see on ütleme, võrdleme seda populaarmuusika ajaloost ühe perioodiga nagu üldisemas mõttes lääne omaga, kui sellise singel kitarriperioodiga kusagil seitsmendad algusest, kes seda populaarmuusika nagu kriitikute arvates kõige enam kriitikute poolt kirjutatud muusika enne uut lainete pank. Et siis muusikali saavutanud Dylan jälgedes oli saavutanud teatavaks küpsusega vabanenud mingisugusest liiasust, sest mis tal oli kuuekümnendatel, aga nüüd ei ole see enam küpsuse tunnus, vaid nende noorte lauljate puhul siis ütleme, selline siiruse üledoos lausa nagu dramaatiliselt rõhutatud ja noh, nagu ülesurutud lausa see, see siirus on pigem seotud teatava ideaalidest, nimelt sellises süütusest puhtusest, mis on ühel noorel inimesel, kuidas siis tuleb see mall, seal võib olla üldisemat seotud mingisuguste sotsiaalkultuuriliste tendentsidega, näiteks puudutab magujutajatega pedagoogikat, kus järjest enam noori inimesi julgustatakse olema loovad ja ennast väljendada, mitte õppima ärastamine. Vanemale põlvkonnad neile katsuvad, sisendavad olge loovad seal nagu, nagu koolis olen ise pedagoogina saanud aru umbes sellest ja vot see tendents on olemas ja mis veel loeb. Et kui varem oli suur probleem selle nagu siiruse kodeerimisega nagu suurele areenile, siis tänapäeval seda probleemi enam ei ole. Tehnilised vahendid võimaldavad luua huvitavaid tehnilisi lahendusi, sest seda siiruse ja minaarsuselise nagu tundlikkuse väljendust on ka näiteks ma tea, rehannale brites, persel olemas, aga tehnilised vahendid tänaval teevad sellise asja võimalikuks. Aga mis on nüüd, küsimus on tõesti see, see nõuab mingisugust vokaalset küpsust ja võimekust ja üks, mida ma nagu märkasin juhuslikult ka mõningaid poolfinaali laule üle kuulates finaali laulud on selles mõttes paremini valitud. No ega seal ikkagi see on päris raske protsess. Kommunikatsiooni peab nii-öelda valdama, et sa pead selle kohale tooma, et tegelikult ta ei olnud noh, ütleme kui, kui are keskendus just nimelt kompositsiooniline, sest mina praegu räägin sellest esitlusest, seal oli minu jaoks nagu häirivaid asju, mida ma ei tahaks kuulda või ülepingutatud, aga lihtsalt saamatust. Aga tuleme siiruse juurest korraks täiesti konkreetselt selle muusika juurde, mida esitati. Mis oli teie jaoks kõige huvitavam muusikaline moment? Sedasama kui ma kuulsin neid Tšassilikke pluusi rikke harmooniat selles Aneti ja Fredi lausetes oli kõige muu kõrval, ma kuulasin seda ka olles juba kuulanud terve hulga neid laule ja, ja mul hakkas mingi mudel kehtima peas ja siis ma kuulsin seda ja loomulikult, et noh, see ei muutnud minu ettekujutust sellest populaarmuusika peab olema, aga ma sain aru, et siin lööb sisse mingisugune teistsugune kõneviis, mis iseenesest ei ole ju selle peale ei ole ju raske tulla. Aga muuhulgas see vist on selle siirusega selles mõttes ka seotud, et väga palju neist lauludest algab mingisugusest sellisest sõrmitsust kitarri, klaveril, kus noh, nii-öelda hakatakse nullist seda looma. Anett ja Fredi lugu tegi selles mõttes teistmoodi, et ta liitus mingi traditsiooniga mõneks ajaks jäi sellega nagu meelde, et ta liitus mingi endast suurema traditsiooniga, mis näitab mingisugust natuke koolitatunud mõtlemist peas, mitte mingit teistsugust, korrastatud. Aare Tool nagu ma ütlesin, minu jaoks need finaali lood on selgelt sellisel üks pluss 11 põhimõttel Anett ja Fredi minu jaoks on peajagu kõigist üle ja siis juba edasi tulevad need, kelle puhul mõelda, et võib-olla päris piinlik ei oleks, kui teid sinna Rotterdami saata, aga nendes ülejäänud, 11. tõesti, see on just selline selline materjal, mille põhjal on hea teha muusikaanalüüsi, et teha üldistusi, aga samas miks mul need märkmed ka siin ees on, et ma olen siin kaks lehekülge noodipaberit ära raisanud, et seda siia kirja panna. Aga seetõttu Ma mõtlesin, et tõesti, kas mulle need lood jäävad meelde? Tänapäeval on väga palju räägitud sellest, et popmuusikas sellist ühtset mingit stiili või suunda ei olegi üldse võimalik määratleda, kõik teevad seda, mis nad tahavad, see kõik on nagunii erinev, et meil ei ole võimalik nagu mingitest ühistest kriteeriumitest rääkida. Ometi Aare Tool, kui te rääkisite nendest puht muusikaanalüüsil põhinevat nendest asjadest mis te kuulates leidsite mingisugune nelja akordi järgnevus, kas on vale öelda, et, et kuigi kõik presenteerivad seda kui oma stiili, siis tegelikult muusika analüütiliselt? Need lood on väga sarnased. Tegelikult jah, siin isegi paar lugu olid need akordi järgmised olidki sihukseid, samas jääks sedasama, järgnevus leiab veel, ma ei tea, kui paljudes lauludes. Aga no tegelikult jah, kui mõelda klassikalisele muusikale, ega selles ei ole midagi erakordset, et kõik muusikateosed ju kui minna mingisuguse sellise üldistustasemele, nad on ju kõik sarnased noh, räägime kas või ma ei tea sonaadi vormistaja klassikaliselt muusikas siis ometi me ju taandame kogu selle individuaalsuse, mis on sinna teosesse kätketud ju lõpuks mingisugusele skeemile. Ja noh, kui rääkida üldse, ma ei maininud nende palade vormi, salvi laul loomulikult, aga kust salmi laul alguse sai, noh, võib öelda hiliskeskajast. Nii et tegelikult, eks oma mõtlemise poolest nad ju väljendavad sedasama traditsiooni, mis on ju õhtumaises muusikas olnud käibel sajandeid. See mõtteviis on lihtsalt võtnud igal ajastul erinevaid väljendusvorme. Aga noh, põhimõtteliselt ei ole tõesti midagi uut siin päikese all, et et kõike seda on jah, kuuldud. Tõnis kahu, millest te meile kõneleb, kui artistid ise jutlustavad tohutust individuaalsuse eest, aga, aga muusikaliselt tegelikult toimub üks ja sama asi. Ma ei saa vaielda selle analüüsimeetodi tõttu, sest et see on tõesti ilmselt nii nagu aare ütleb, jällegi tunnete seda valdkonda minust paremini, küll aga ütlema, et see, mis muusikas läheb nii-öelda uuena läbi või see, mida me uuena ära tunneme ei sõltu ainult muusikast, ei sõltu ainult nendest harmooniat, seal on terve noh, näiteks imagoloogiliste suhete kompleksid, kuidas mingi muusikalist presenteerib, kuidas ta käitub, kuidas ta käitub meedias, kuidas ta käitub kommunikatsioonis oma fännidega, kommunikatsioonisuhted on tervikuna see sedasama siiruse küsimus puudutab näiteks kommunikatsioon. Need asjad on eri aegadel olnud eri moodi, aga kui küsimus oli algselt selles populaarmuusikast, kas seal siis on mingisugune ühtlustatus? Jah, noh, ütleme selle asjaga on alati see, et on olemas üks fundamentaalne kultuuriteoreetiline küsimus, mille peale ma olen mõelnud ka lugedes kultuuritoodetes, on see sellele vastati näiteks frankfurdi koolkonna ajal eri moodi, kui Adorna ja Benjamin arutasid seda küsimust, et kas mingisugune teos kultuurne tekst on kokku pandud teatava maatriksi mudeli alusel, kas see tähendab ka, et meie reaktsioonid on mudeldatud, see tähendab ka seda, et meie reaktsioonid alluvad sellisele korduvale printsiibile. Adorna ütles pigem jah. Benjamin ütles, et ei. Et loeb see, kuidas teoseid vastu võtma, et seal on olemas eriti tänu tehniliste vahendite vahendusel hästi suured erinevused või noh, võimalused ütleme siis täpsemalt, aga noh, tegelikult ongi ju nii, et tänapäeva populaarmuusika puhul on väga raske fikseerida seda minu arust, kuigi muusikateoreetiline vaatenurk või sõna on ka teistsugused vastused on kindlaks teha raske see, mis asi on see meinstriimine väljendus, sest mainstreami on umbes kümmekond kui mitte rohkem. Ütleme juba see fakt, et kogu kas või nagu rokijärgse populaarmuusika kohalolek tänapäevaste noorte muusikakogemuses on olemas, pluss needsamad vanad kuulajad nagu mina on olemas ja siis on olemas päris uus muusika, mida katsutakse muusikatööstuse poolt lükata esiplaanile, kuigi see on mitmel põhjusel ikka järjest-järjest raskem juba üksi seetõttu, et me tehnilised kogeme populaarmuusikat väga erinevalt juba erinevates kanalites ütleme, vanemad inimesed kuulavad ühtmoodi ühelt kanalitele, noored teised. Nii et minu idee on rohkem selles, et on raske fikseerida seda ühte mainstreami. Isegi kui muusikatööstus teeb nägu, et selline on olemas, sest et tal on vaja tekitada kampaaniaid nagu reklaamikampaaniat kõigele muule. Pöörake tähelepanu sellele, mis tuleb, nublu, on uus, eks ole, võtke mai tea, nimetage mingi muu nimi, Billie Eilish. Et seal on see, kuidas muusikatööstus töötab uudsuse põhimõtetele, see on tegelikult see, kuidas suur osa meie kultuurist üldse töötab. Aga noh, ütleme muusikateoreetiku, ütleme Arvilkond, Skylar, ta leiab üles selle, mis on stabiilselt ja korduvalt. Ja noh, loomulikult on muusikateoorias olemas ka võimalused fikseerida Kaled erinevate žanride piirid. Arusaadav, aga et lisaks sellele toimub veel selline pulbitsev elu. Mis on, puudutab jah, neid kommertslik protsesse imagoloogilisi kommunikatiivselt see on kõik see, mida otseselt muusika analüüsiga ma arvan, kindlaks päris ei tee, võib proovida ide tingimust. Aga mis on ühe kolmeminutilise hittlaulu ehituskivid? Ma tuleksin hoopis sellise probleemi juurde, mis võib-olla ka ju Eurovisiooni juures veidi häirib või mitte, ainult mind, vaid ma usun paljusid, sest noh, selle kritiseerimine on omaette niimoodi, et kõik kõik ütlevad, et eurovisioonist ära pole. Aga see üks probleem on teatav selline hillitsetud nimetada siiruseks või? Nojah, ma ütleks, pigem hillitsetud. Muide, ma lugesin ka seda reglementi, et mis seal siis öeldakse, et millised need laulud peavad olema, noh seal üks punkt on näiteks selline, et laul ja selle esitus ei tohi olla vastuolus seaduse ja, või heade kommetega ega kahjustada konkursi Eurovisiooni lauluvõistluse mainet. No mida see muud on, kui teatud selline enesetsensuur või hillitsetud teatud sõnu ei lausuda, teatud teemasid ei või eriti käsitleda, sama uuriline korrektsus oleks poliitiline korrektsus, kultuuriline korrektsus, noh samas poliitilise alatooniga laule on nagu see Jon, ma ei maininud. Kunagi oli selline lugu kunagi kahekümnendatel kolmekümnendatel nagu switch Braun, noh, seda siis öelda, et nõudest tõlkida tõlgime, et seal magus Gruusia kroon, aga nüüd ongi teoks saanud, et selline gruusia teemaline lugu on ka siin siis esindatud finaalis. Aga jah, no mis on need teemad, et mida siis käsitleda või mida mitte, käibki selline üldsõnaline oma tunnete puistamine, sellised nutuballaadid, aga jälle, kui ma ennist mainisid, et millised muusikatraditsioonid on sellest kõige laiemalt popmuusika vallas, mind kõnetavad bluus, näiteks rütmibluus, kui mõelda nende laulude sõnadele, noh, ma ei tea, kas või kui paljud nendest nagu Eurovisiooni laval läbi läheksid. Selle ürituse traditsioon, ma tahan öelda, vahele, siis puududa panid ehitus, popmuusikas ei ole olemas sellist asja ei saa konstrueerida, et kujutlus, et on olemas mingisugune maatriks mingi valem ja siis me kardame, oleme edukad, see on rumalus. Sellele võib väga teoreetiliselt leida mingi alusega praktikasse. Aga Eurovisiooni jaoks tõesti muuhulgas ka mina olen seda lugenud, huvitav kuulda, mida tsiteeris, aga mina ei olnud seda lugenud. Aga Eurovisiooni üks kindlasti on mingisuguse, et ehituskivid olemas ja miks on ka põhjus, miks eurovisioon minu arust asub omamoodi väljas ka eesti populaarse muusika nagu reaalsusest. Esiteks ei kirjutaja eurolauludest, eriti muusikakriitikat Eestis on üldse vähe ja nüüd ta kaob ka teatud põhjustaks kommertskanalitest nagu Ekspress mujalt. Et ikkagi ka kriitikud ei tunne huvi selle nähtuse vastu, see ei määra nende jaoks mingisugust popmuusika reaalsust ja üritus ei tunne ka kriitikute vastu huvi, sest sealt ei tule mitte midagi. Noh, niipalju kui neist mõned satuvad žüriis. Ja teiseks, ta ei puuduta ka reaalselt nagu muusikatööstusel muusikalist mälu, sest nendest lauludest ei saa tegelikult midagi. Kui laseme läbi võidulauludest, ehk saab, need osalevad veel ka siis sealt, hiljem, kevadel, finaalis, aga üldiselt nad ei satu meie kultuurilise mällu mitte kuidagi, isegi mõtlen Tanel Padari ja Bentoni võidulaul seal ka ei ole nagu hilisemas traditsioonis on midagi teha, viinud millelegi, inspireerinud midagi, aga mida ma tahan viidata, et sellel on oma traditsioon ja see American haidele ja selline teatud kodeeritud samamoodi poliitiliselt kultuuriliselt korrektne muusikalise kõneviis. Ja ma olen lugenud ka täitsa hästi kirjutatud paroodiat, kuidas saan kauem, kes on üks selle ideoloogia vist kui ma ei eksi, et kuidas, ühesõnaga seal korraldajad praagivad välja järjest nagu popmuusika ajaloo suurkujusid. Bob Dylan. Käiv nimetage ainult, et nad kõik ütlevad, et sa pead veel arenema, et seal juba mingi talent on, aga ütleme, see, mis sa teed, ei ole ikka piisav, sest ta ei vastavat nendele reeglitele muuhulgas ilmselt nendele samadele reeglitele. Nii et õnneks popmuusika on tunduvalt vabam formaat. Aga põhimõtteliselt õnneks ma küll oleks väga löödud, kui see kujutlus kehtiks, et on olemas mingid ehitus, kivid, sest et juba üks ise, mis ma ka ütlesin, et ma ei tea, kas neid ehituskive otsida, kas kommunikatsioonist imagoloogia, seda näiteks küsimus, kas lauljatar peab olema ilus, kas ta peab olema sexapilne? No ei pea või just vastupidi, et millised sellised sihuksed, seksistlikud argumendid võivad mängu tulla, kõik need laevad, ma ei ole nõus selle väitega, et siin ei ole muusikaga midagi pistmist, on muidugi, aga noh, ütleme see tema kultuuriline tüpaaži. Teine Ta ei ole reaalse nagu finaalis, kui me vaatame neid stiil, hiphop ja, ja rokkmuusikat üldse praktiliselt, et me rõõmustame selle väikese bluusielemendi üle seal seal ühes laulus, et noh, ta on ikkagi vaatamata sellele jah, kõigele, mida me võime rääkida, ikka väga ühte tüüpi kodeeritud asi. Kahjuks. Aare Tool. Ma küsin vahepeal, et kas on midagi, mis teie analüüsist on veel selgunud, mille kohta ma pole üldse osanud küsidagi. On loomulikult palju jah, sellist, mida üldse analüüsida ei saa, see esitusmaneer, see tämber, see sageli ju mingid loo identiteeti mingid lood, tuuma võib ju kanda, ma ei tea, üks mingisugune kitarrikäiku või mingisugune trummisoolo või midagi sellist. Aga üldiselt jah, kui nüüd püüda veel seda määratleda, mis eurovisioon siis on ühes küljes, jah, see ei ole, ütleme popmuusika kirjeldamisel mingisugune representatiivne valim siis nagu niimoodi öelda, see ei väljenda seda rikkust ja mis tegelikult selles vallas valitseb. Aga noh, tundub, et seks, Eurovisioon, siis midagi ole niisugust, ütleme mingisugune ma tea, popmuusika õukond või, või mingisugune selline salonge, kus teatud mallile vastavad laulud nii-öelda parketikõlbulik TOP, kus ei puudutata väga teravaid teemasid, vaid mis järgivadki jah, mingisugust šablooni enamasti. Aga kuidagi on tunda selliste piirangute ja väga õige on jah, tõesti mingit šablooni neid ehituskive ei ole, aga samas mulle tundub, et nende laulude loojad siiski tunnevad justkui mingisugust. Ma ei tea, kuidas seda nimetada, kas enesetsensuur iks või mingisugune kujutlus on neile, et kuidas läbi lüüa ja nad tajuvad, et, et kui ma panen sinna mingisugused teemad sisse, mingisuguseid erinevused sisse, see justkui ei tea, avab kõik uksed ette. Kui sa seda järgnevust kasutad, siis see lugu läheb massidesse, aga loomulikult tegelikult see nii ei ole. Nii et siin mingis mõttes on just probleem sellisesse ütleme enesevaatlusoskuses. Et tuleb just nimelt mitte ainult olla laval siiras, vaid tõesti ka vaadata endasse päriselt. Et mida sa tahad öelda, mis on sinu muusikaline pärisosa ja mitte mõelda niivõrd nii konjuktuurselt sellele, et noh, mida ma pean tegema selleks, et kuhugi jõuda. Ma tahtsin öelda selle siiruse kommentaariks, et siirus on muusikaline võte, mitte muusikaline fakt, et kui inimesed esitavad midagi nii-öelda, nagu mainisin, siirast esitus tüüpi, siis ma räägingi esitustüübist või siiruse koodist, mida teatud võtete kaudu lavastatakse mingisuguste vokaalsete nii-öelda pingutustega, et siirus nõuab omajagu teesklast, võib isegi öelda, et siirus ei ole asi, mis tuleks siiralt päris siirus ja ei vaja üldse muusikalist vormi. Siiras on see, kui inimene näeb teist autot, taastamas, hüüab talle või midagi taolist, midagi hakkab pähe kukkuma, ta tõmbab teise, ärasel siiras Akvisiirus vahed muusikalist vorm, mis tähendab, see nõuab TÖÖD lavastust kodeerimist, et kujutlused, et sa saad lihtsalt olla see, kes sa oled. See on selline lubadus, mis, mis kultuuris levib või no mida räägitakse ka nagu avalikus ruumis. Päriselt see nii ei tööta. Ja noh, hetkel noh, siin oli tõesti see asi nagu üritusel nimega Eesti laul oli seotud sellise kvantiteedi või nagu üle pingutamisega üle lavastamisel. Mida saaks teha targemini ja peenemalt. Aga noh, loomulikult milline laul tegelikult valitakse ja milline siis seal Rotterdamis välja valitakse, lõpuks, noh, eks see on alati ju mingi müstika, ei allu analüüsil, ütlemisi. Üks niisuguseid muusikalisi analüüse, singel analüüsidega, muusikat. Eligajale kui muusikateadlane Aare Tool ja popkultuuri ekspert Tõnis kahu analüüsisid Eesti laulu finaali pääsenud lugusid muusikaliselt, siis nüüd on meil võimalus heita pilk ka tekstianalüüsi ja ma palusin, et laulude tekste loeksid Mirjam Parve ja Joosep Susi. Millest siis eesti artistid? Laulda tahavad, võib-olla ma alustaksin hoopis sellest, et, et mingis mõttes me tegeleme siin näiteks inimese ilu määratlemisega kuidagi siseorganite töö kaudu või kuidagi mingi porilombi Pent analüüsiga, et tegelikult isoleerituna autonoomselt ei ole absoluutselt mõtet tekste käsitleda. See on ilmselge, et kui vaatame näiteks luuletekst või eriti lüüriline tekst on selles mõttes väga tugevalt perfektne Aktiivne, ta üritab teha rohkem kui, kui midagi kirjeldada, ehk siis ta kirjelda tundeid niivõrd kui ta üritab nad kehtestada, siis antud juhul teksti autonoomsus on võrdlemisi madal ehk siis enamik kujundeid kogu see kujundikeel on rõhutatult lihtne, tähendab olema väga ligipääsetav, aga vaadata puhtalt temaatilisel tasandil siis 12-st tekstist 11 on kõige traditsioonilisemad armastusluuletused. Ehk siis üks on mingisugune kategooria, näiteks nagu mina, kes vajab teist kategooriat, sina, muidu on kõik väga halvasti, väga halvasti ja siis on siin kergelt sellised nüansid ka, et näiteks kas mina või sina on teinud kunagi minevikus midagi valesti või minevikus on midagi juhtunud ja nüüd siis enam ei olda koos, aga ikkagi tahetakse koos olla ja vaadatakse kuidagi tagasi, unistatakse sellest ja üks asi on selge, et see sina on otsustavalt muutnud arusaama maailma asjade seisust. Ehk siis kõige traditsioonilisem lüüriline pöördumine on 12-st tekstist 11. üks on siis Rasmus Rändvee, kes on natukene teistsugune, vaatab tagasi noorusele ka laias laastus ka kätkeb mingil määral sellistest juba antiigist tuntud ja tuttavat pöördumist. Kui lüürika õpiku definitsioon jah, mingi siseseisundi Eritlemine väljendamine siis siin On see tõesti päris paljudes tekstides selline ma ütleks pigem nagu punktiir või nagu see markeerib mingit sentimenti, mille siis nagu see kuulaja täidab iseenda sisuga kuidagi lihtsalt Oleskleb selles ebamäärases tundes. Mulle tundub selline lüüriline aeg rumm ka puhtalt vaadates lüürilise tekst ongi selline aegruumiline ebamäärasus on väga tuntav, ehk siis üldiselt annab see võimaluse kuidagi sisse elada. Tekstid autonoomselt on võrdlemisi kujundi vaesed ja üldse võrdlemisi primitiivsed ja kuna nad on mõelnud ikkagi esitamiseks, kus siis selgub nende tegelik valik, et siis võib-olla see sisseelamine ja ütleme sellise tühja koha või lausuja positsiooni haaramine lugeja või kuulaja poolt on raskendatud, aga, aga üldiselt jah, sellised kõige primitiivsemad lüürilised tunnused joonistuvad sealt välja. Aga millised kujundid jätsid teile erinevatel põhjustel siis mõne sügavama mulje või mida võiksite välja tuua selliseid konkreetseid momente nendest 12-st tekstist? No üldiselt, mis mingil määral üllatus on see, et metafoor sust kasutatakse võrdlemisi vähe, selgelt on ülekaalus selline hüperpoolne väljendus, et kõik on midagi väga üldist, et absoluutselt iga tee viib sinuni näiteks või sa oled kogu muu maailm ja kui vaadata üldse selliseid kõnekujundeid, siis on tarvis jõuda mingisugusele väga selgele lihtsusele, mis on selgest ligi pääsetud tõuga laulu tekstina või lauluna esitades. Ehk siis, kui me kasutame mingisugust võrdlust, siis on selge, et silmad on nagu sinine taevas kordub mitu korda näituseks aga mis on võib-olla natukene huvitavam on see paljudes tekstides on selline jutustav alge, eks alustatakse kuskilt minevikust liigutakse oleviku välja, paaris tekstis on isegi selline olukord, kus üritatakse ette kujutada tulevikku, situatsiooni, aga puhtalt kujundliku poole pealt, võib-olla kaks sellist natukene huvitavamat juhtumit on minu jaoks lugu kad või tekst, majakad, aga siin on ka näha, et Aapo Ilves, kes on kogenud laulu tekstikirjutaja on üks autorite seast, ehk siis see on tekst, mis on läbivalt Poorne. Tulaar seal mere peal elas. Veel ei paista hulgast õuna. Kas sooda? Ehk siis, kui räägitakse majakest väga kujunditihe tekst, tegelikult ehk siis on olemas mingid võltsid majakad ja on ainult üks õige tee, ehk siis selles mõttes teistest tekstidest selgelt, et erinev ja on näha, et see on läbimõeldud ja rohkem komponeeritud, ehk siis ka teksti poliitilisel tasandil on rohkem tähelepanu pööratud ja teine tekst, mis mingis mõttes viitab ka tagasi paljuski eesti luuletraditsioonile, on siis Egert Milder, Ri tekst. Ma ei teagi, kuidas see George'i ja mul tuli meelde muidugi Kersti Merilaasi luuletus kusagil 30.-test, kus luuletused Pealkiri oli august, mis kirjeldabki ühte augusti õhtut, kus põllutöö on tehtud ja siis on selline puhas armastusluuletus projektlahendus ja ja kohe, kui realiseerida rakendada mingisuguseid tekstiväliseid teadmisi, siis on selge, et see august on ühtlasi ka inimese nimi, ehk siis on viidata augus sangala ja Egert Milder tekstis on siis samamoodi, et ühelt poolt võib-olla maiskondlik küsimuseks viidatakse Gruusiale, aga teiselt poolt on tegemist ka tütarlapse nimega ja sõltuvalt sellest siis missugust lugemisstrateegiat või lähenemisstrateegiat kasutada siis ka tekstitähenduslik tasand muutub. Aga need kaks erinevat lähenemisviis ei välista kuidagi teineteist. Ehk siis, kui me läheneme nõndaviisi, et tegemist on pelgalt armastus luuletusega, siis kõik need tänavad näiteks, mis läbi käivad või koguse ruumiline kirjeldus on tuntavalt metafoorne. Kui läheneda hoopis teistpidi, et tegemist on tõesti ühe riigiga, kus tan lahkutud, siis sellist lähenemisviis enam pole võimalik. Kasutada. Üks võib olla tänavaküsimus, tuletab meelde ka võib-olla sellist läbivat motiivi, mis enam kui pooltes tekstides on ehk siis läbimotiiv on tee, mis eesti luuletraditsioonis jällegi väga tavaline. Nojah, kuskil seitsmest tekstis on mingid tänavad või koduteed või just lisatakse mingisugune liikumine teksti juurde ka puhtalt ikkagi tekstilisel tasandil. Midagi kujundiloomest väga huvitavat välja tuua on keeruline. Tekkiski nagu tunne, et vanasti oli selline kirjanduskeskkond internetis nagu poogen ja seal tegutses ka selliseid kriitikuid, kellest üks siis Tal oli selline žanri määratlus, et sina, minu jätsid maha, nüüd on elu paha, paha, aga kui mõelda sellest, et luule võiks olla nagu Elijate ütleb, selline avangard või need, kes käivad kuskil is ja aitavat sõnastada seda, mida inimesed tunnevad praegu kuidagi uutmoodi, siis seda siin toimub suhteliselt vähe. Et lisaks sellele majakatele, mis oli tõesti nagu sihuke linnast juba tuulevaikse ööga tõestanud, et selline navigatsioonisümboolika, mis seal läbis või noh, oli niisugune noh, tõesti läbikomponeeritud, siis võib-olla selles laulus Vatla viis või mis on armastus ning selge oli ka natukene midagi rohkem nagu kujunditega ta mingit sellist sünesteetilist mitte võib-olla väga uuendusliku, aga jah, päikesetõus on maalitud su hingamise kõla noh vähemalt on seal nagu Heinot ajud ühendatud, aga üldiselt need sõnad meenutasid mulle väga Uudeni tekstisõlmede thought about laat, kus ta mängib nende kulunud väljenditega. See, et ei ole lähenetud tekstidele kui nii-öelda keeruliselt väljendatud mõttele see ei ole sugugi midagi negatiivset, vaid lihtsalt me peame ka arvestama konteksti, et me võime siin teksti analüüsida, ühelt poolt poolt jälgida neid kujundeid, aga tegelikult me jõuamegi järeldusele, et Eesti laul ongi selline konkurss, kus tekstiline lähenemine on võrdlemisi nivelleeritud või ta on lähenetud vähemasti nõndaviisi, et see peab olema äärmiselt ligipääsetav, väga ligipääsetav, et siin väga poliitilisele tasandile rõhku ei panda, võime muidugi küsida, et kas seda tuleks teha rohkem. Võib oletada kuidagi, et kasvõi temaatiline muutus, miks ikkagi mingisuguse huvitavuse siia juurde tuua, et kuidas teil on 12-st 11 luuletust, mis on selgelt sarnaselt lähenetud, võrdlemisi lihtsakoeline armastus, tekst, siis võib-olla mingisugune temaatiline muutust oleks ikkagi kasuks, sellele võiks mõelda või kaabu eetilisele tasandile võiks rohkem rõhku panna. Ja kui vaadata, et kas on mingisuguseid selliseid huvitavaid Kohti veel, mis võib-olla kujundiloomega isegi ei lähe kokku siis kummalisel kombel lauset kahes tekstis oli selgelt selline metatasandi sissetoomine, ehk siis enesele osutus, kus räägitaksegi, sellest, et ma kirjutan seda rida näiteks või või midagi sellist, et eks üritatakse kuidagi midagi ikkagi nagu tekstiliselt teha, aga selgelt on näha, et üleliia palju seal keskenduda ei saagi, sest sa lihtsalt võib-olla arvestades teiste nihelda kategooriat performatiivsus, sissetekstidena, Befarmatiivsus lihtsalt hakkaks, võib olla muid tasandeid sööma. Ja ma arvan, et võib-olla paljudel tekstitundlikel inimestel on selline üllatus olnud, kui sa räägid inimestega mingitest lauludest ja nad ütlevad, et ma polegi kunagi selle sõnu kuulanud, see polegi asi, mida kõik inimesed teevad, võib-olla isegi suur osa inimesi üldse ei pane tähele, mis seal on just, et see ei olegi paha, et need on lihtsad või noh, armastuslaulud on sama vanad kui romantiline armastus ilmselt ja ma ei tea, see on nagu mingi tunde kvark, et sul on vaja nagu natukene mingit abi, et läbi elada seda, mis sinu elus toimub. Ja tundega iseenesest ei olegi halb asi, aga võib-olla tunde võivad olla nüansseeritumad ja erinevamad, kui see, mis esimesena pähe kargab. Jah, võib-olla võiks ikkagi mõelda ka nii teksti poeetiline külg võib tegelikult anda kvaliteedile olulisust, et juurde ka siis laulule kui tervikule ja mul on tunne, et siin paljud on ikkagi üritanud kuidagi noh, rakendada mingisuguseid tuntud selliseid fragmente, näiteks siin Bob Dylani mingid lood käivad natukene läbi. Samamoodi võib öelda, et Rasmus Rändvee kasutab Ühelt poolt sellist Koidula liku mingit motiivi isegi et kus on väike kodukohas kena ja siis keegi veel pöördub tema poole ja see on seal pööratud ümber natukene, aga, aga ikkagi seda ei mängita nii-öelda tekstide seal tasandil päris välja. Et üldiselt on jah, selline lüüriline traditsiooniga suhestumine ja see ilmneb ka selles, paljud tekstid ongi esitatud nii-öelda palve vormis, ehk siis palve lüüriline alamžanr. Kas siis tõesti palutakse kedagi, et tule tagasi või? Või midagi sellist ja mulle tundub, et ka inglise keel võimendab seda pealiskaudsust või kuidagi võõrkeeles. Tundlikkus on natukene väiksem, nii kuulajatel kui kirjutajatel on vistilt hädaga Marju Lepajõe, kas ta rõhutanud, et võõrkeeles on raske nii sügavalt mõelda, kui sa mõtleksid emakeeles? See meenutas mulle seda Kalju Kruusa luuletust, kui ma hakkan laule Maie, kaman teibi laitmaifayer soetustunud Kamyysi vaid tulevatutenkamisi natuke Tõnkamis ei, vahepeal mõned tekstid on tõesti lausa nagu pisut, see mitte süda ei ole murtud, vaid see inglise keel on ka natuke murtud. Ja võib-olla lähenetakse selles mõttes nagu teksti loomale algele lihtsalt, et tõesti kirjutatakse seda, mida tuntakse, mõeldakse, aga, aga tekstiloome tihtilugu ikkagi vähemasti kvaliteetsed loome nii ees, sünni, aga see, mida sa vahepeal rääkisid teatud siis retseptsioonilisest tasandist, et kuidas nagu laulusõnu kuuldakse, siis kuulaja on selles mõttes sarnases positsioonis nagu lüürilise teksti lugejaaegsesse tähenduslik tasand. Võib-olla ei olegi oluline, et oluline on see, kuidas kas või kuidas laul ikkagi mõjub ja siis, kui see laul mõjub, siis selle teksti enda siis isoleeritud väärtus pole absoluutselt oluline. Et kas need tekstid jätavad mulje siirusest? Jah, tõepoolest, kui üks inimene pöördub teise poole, anna mulle andeks, ma olen sulle haiget teinud ja ma olen ise ka väga katki. Pärast seda mõjukel siirene mõjub ja võib-olla siis ka väga lihtsas muusikalises keeles väljendatult ja laval ka midagi tehes siis ühtekokku tõepoolest tekib mingisugune tervik, mis mingile osale vaatajatest kuulajatest lugejatest sümpatiseerib. Kui sa hakkad oma tunded kirja panema, siis me ei tunne asju nagu kuidagi keelest puhastatult, tegelikult vaid keel annab meile, et juba mingi viisid seda sõnastada, see juba kujundab seda, mida me tunneme ja kõik see, et kui ma mõtlen sellele, mida ma tunnen, siis ma juba sirutan automaatselt käe mingi keelelise vahendi järele, mida kultuur mulle pakub. Aga just selleks, et tegelikult nagu nendest klišeedest natukene välja pääseda või hakata mõtlema selle peale, et kas ma tõesti tunnen nii, kas ma tõesti tunnen, et mu süda või äkki ma olen hoopis nagu tunnen, et mu väärtus sõltub sellest, mida teised, et kas keegi parajasti ihaldab mind või noh, mingid sellised peenemad yritlused justkui oleksid nagu mingi definitsiooni vaadates viirusevastased, et sa kuidagi hakkad nagu rohkem reflekteerima või otsima midagi, mis sul esimese asjana pähe ei tule. Kotsutasid kulmu. Nojah, seal. Tav situatsioon noortele inimestele kõnnivad kusagil õhtul laternate all, on kurbuse, tahaksid seda väljendada kuidagi, aga küsimus on see, et kas on ka selline käsitööoskused seda väljendada või mitte. Et kui vaatame kuulsamaid väga siiraid luuletusi, mida peetakse tõesti siirataks luuletusteks, siis me näeme, et see on harukordselt keeruliselt komponeeritud, et jõuda sellele mõjususele lähemale. Siirus on keeruline kontseptsioon üldse. Mul tuli teid kuulates korraks meelde hoopis selline asi, et Jan kausil oli väga huvitav loeng kunstimuuseumis, tähtedest, kus ta rääkis sellest, et kui tal oleks veel üks elu, siis ta selleks, et kirjeldatud kvantmaailma peaks mõtlema välja uue keele, kus kõik hakkaks keerlema hoopis verbide ümber, sest et verb on tantsiv osalauses, nii nagu kvantmaailmas ka kõik nagu tantsib sisemiselt. Kas selleks, et inimesed päriselt saaksid oma tundeid väljendada, mida iganes lausega ei peaks tähendama, oleks vaja uut keelt? Luule puhul, miks on luule väga oluline on tegelikult luule suudabki teatud Mõtapordus kujundlikust keeles jõuda kihtidena, mida nii-öelda tavaliselt ei ole võimalik väljendada, noh kas või näiteks ühe minu lemmik luuletajana, Mihkelsoni me näeme, et tema selline performatiivsus on niivõrd tugev, tema kujundikeel on niivõrd tugev, et ta suudab kunagisi dramaatilisi ajaloo sündmusi näiteks tuua oleviku, nii et lugeja elab need situatsioonid taas läbi või elab need kogemused uuesti läbi ja, ja tajub, et ta on ise selle kogemuse osa ja midagi sellist, mida teiste Meediumite žanritega võib-olla pole võimalik teha, et see on selline tugev inversioon või tekstiruumi sisse minek. Ja kui tähtedest rääkida, siis Rasmus Rändvee ka pürgib tähtede poole. Kaisa kuslapuu kunagi ütles, et miks poplaulud on nagu mingi beta versioon eesti keelest, kas neil ei ole rohkem sõnumi tegelikult on rohkem sõnu olemas ja ja neid võib otsida. Heliga ja Eesti laulu finaal toimub 29. veebruaril Saku Suurhallis. Muusikaelu, meie kontserdisaalides jätkub aga aastaringselt. Nädala heligaja tegid Miina Pärn ja helioperaator Katrin maadik. Aitäh kuulamast. Eligaja.