Tänane saade on pühendatud Eesti rahvaluule arhiivi küsimusele, mis tõstatus teravalt selle aasta alguses, kui Eesti teadusagentuur tegi teatavaks tänavused uurimistoetuste saajad. Kokku jagati välja 114 granti ning humanitaaria valdkonda kuulub neist 10 Eesti kirjandusmuuseum, mille koosseisus on ka Eesti rahvaluule arhiiv. Ühtegi granti ei saanud. Mida see tähendab Eesti rahvaluule arhiivi ja laiemalt Eesti muusika jaoks ning kas täna käibel olev teaduse rahastamise süsteem teenib neid eesmärke, milleks on ellu kutsutud seda me algavas saates arutamegi ja hea meel on öelda tere tulemast Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadurid Janika Oras ja Taive Särg, tere. Tere. Tere. Eesti teadusagentuuri juhatuse esimees Andres kopp, Opel ja Eesti kunstiakadeemia professor ja Eesti teadusagentuuri hindamisnõukogu liige Krista Kodres. Tere. Ning pärimusmuusikud Ants Johanson ja Juhan Uppin. Tere tulemast tervitust ja alustamegi sellest, milline on hetkel olukord Eesti rahvaluule arhiivis ning millised tagajärjed kaasnevad sellega, et uurimistoetustest jäädi tänavu ilma. Eesti rahvaluule arhiiv on ette nähtud selleks, et vahendada eesti folkloori Eesti ühiskonnale. See tähendab, et meil on minevikust tänapäevast folkloorikogud ja me kogume folklooriga tuleviku jaoks. Ja folkloor võib-olla tänapäeva tähenduses hõlmab Meie mitteformaalsed tuuri, seda, mis liigub ringi väljaspool kõrgkultuuri viga osana sellest inimeste omavahelises suhtlemises ja millega tegelikult ükski teine institutsioone kaasatus ei tegele ja me näeme oma ülesannet sellise kultuurilise järjepidevuse hoidmisel nende folkloorikogude kaudu. Arhiiv ei tähenda ainult kogusid, seal on käsikirjad, salvestused, fotod ja on inimesed, kes seda teadmist vahendavad, sellepärast et kogu see teave jõuaks tänapäeva ühiskonna, nagu ei oleks inimesi. Ja need inimesed. Ta on teadusliku ettevalmistusega, sellepärast et ilma spetsiifiliste teadmisteta ei ole võimalik nende kogudega tegelda, neid korrastada, neid planeerida ja eriti mitega ühiskonnale vahendada. Ja kuna kogu need teenused on üldiselt ühiskonnale, tasutame mingis mõttes toimime samal ajal ka kui ühiskonda folklooriväljaannetega teadmistega varustava asutus. Ja samuti nagu analoogiliselt keelenõuandega folkloorinõuanne igaüks võib tulla küsida, saate sealt niisugust teavet iganes selles mõttes, kuna toimides ühiskonna heaks võiks nagu ühiskond seda ka rahastada. Kas see on vajalik? Seda oleme püüdnud aru saada inimestega suheldes, püüda leida neid vajadusi, täita neid ootusi ja vähemalt, et tänapäeva rahvakultuuri, kõrgkultuuri ja muude kultuuriliikumiste seisukohalt tundub, et me oleme vajalikuks osutunud suheldes inimestega ja püüdes vastu tulla nõudmistele samuti ette, kujutades tuleviku inimeste ootusi. Ja selles mõttes see rahastamine võiks olla ka riigi poolt, et vastutulelik, aga nüüd osutades ühiskondlikud teenust, tundub, nagu olnuks see meie huvides, me peame pidevalt raha taotlema selle jaoks, et sellisel viisil tegutseda. Et see nagu ei tundu loogiline, et me kirjutame teadusprojekte, mis ühest kohast on väga kena selles mõttes, et me korrastame oma mõtlemist ja eesmärke selle kaudu. Aga teisest küljest see peaks toimuma sellise vaba konkurentsi korras, kus me peame konkureerima geneetikute, astrofüüsikute, matemaatikute kui teistegi Te, uurijate ja paljude teiste inimestega, see ei ole mõttekas, see lihtsalt noh, nagu hävitab eetik kultuurijõudlust ja nüüd olemegi olukorras, kus suhteliselt tihedas konkurentsiolukorras jäime teadusprojektide rahast ilma ja muud korralikku püsirahastust meil ei ole, et kõiki neid tegevusi käigus hoida. Sellest ongi tekkinud momendil probleemid. Ja mis nüüd täpsemalt rahvaluule arhiivis toimub, millised ümberkorraldused, kui nüüd seda raha ei tulnud? Praegu ei ole lõplik rahastus veel päris selge, mis on juba ette võetud, on see, et me oleme taas kirjutanud väikseid projekte, suuremaid projekte, aitäh et ikkagi kuidagi enam-vähem ennast rahastada. Või vähemalt nii palju, kui vähegi võimalik on. Ja meie suur küsimus on see, kas me peaksime nüüd tõesti selle nimel, et saada sellist nähtavat ja, ja praegu seaduslikult võimalikku rahastust, nimelt seda teadusprojekti. Kas me selleks peame siis lõpetama kogu selle avaliku töö, kogu selle nii teadlastele kui avalikkusele suunatud väljaannete koostamise ja võib-olla ka siis uurijate konsulteerimise ja kõik muu, et need tegevused, mis tegelikult praeguses teadvus süsteemis mitte midagi ei maksa meie rahastus suuresti? Jah, on väiksed summad, meil on tõesti väike püsirahastuspaarile arhivaarile ja ühest suuremast väljaande projektist. Aga kogu ülejäänud, et rahastus on meil olnud teadusrahastus ja selleks, et seda teadusrahastust saada, on meie ainus võimalus kirjutada ainult kõrgetasemelisi rahvusvahelisi artikleid. Publikatsioone sellest ei sõltu too ainult projektiraha, sellest sõltub ka baasraha, millest siin viimasel ajal on palju juttu olnud, et baasraha suureneb, baasraha on päästerõngas. Aga see on ju teada, et baasraha sõltub ka just nimelt Peebo Sciences süsteemis indekseeritud tud üks üks artiklitest millest peaaegu 100 protsenti on võõrkeeles ja edukatest projektidest, mis siis tulevad ka täpselt samuti selle rahvusvahelise teadusproduktsioonipealsest edukas projekt, see, mis saab raha, see on hinnang tud rahvusvahelise komisjoni poolt, see on selle konkurentsi, mis on praegu väga tihe, sest tihti teadusrahastus on armetult väike. Selle konkurentsi tulemusena siis võimalik saada see praegu võib-olla tundub üldsõnaline, aga kui ma istun oma laua taha ja mul on järjekordse ingliskeelse artiklimaterjal käes ja siis on sealsamas Kätlin Mägi kiri, kes annab välja meie sarjas helisalvestusi Eesti rahvaluule arhiivist, mille peatoimetaja ma olen Eesti suurima torupillimängija, Juhan maakeri torupilli, jussi, helisalvestusi, et mis ma siis nüüd kätte võtan, kas ma ütlen Kätlinil, et ei, ma lõpetasin selle toimetamise, ma lõpetan selle väljaande tegemise. Sest Ma vastutan terve oma teema meie arhiivi ees, et ma pean kirjutama seda ingliskeelset artiklit, et teenida seda võimalust saada see teadusprojekt ja ikkagi arhiivil edasi eksisteerida ja arhiiviteadlastel, sest kui me räägime püsirahast, jah, loomulikult arhivaar võib saada püsiraha, aga Eesti rahvaluule arhiiv ja paljud sellised spetsiifilised arhiivid nõuavad väga head kõrgel tasemel ja tõesti rahvusvahelisel tasemel teadusliku potentsiaali, et seda tööd üldse korraldada. Et seda keerulist materjali koguda ja vahendada. See kompetents on selline ainukordne. Kui me läheme täpsemalt selle rahastamise juurde, ma tahaksin teie käest küsida seda, et mulle tundub, et näiteks rahvaluule uurimine peab ennast kuidagi kehtestama ja õigustama palju rohkem kui näiteks teadus, mida teevad füüsika mõlemad on ilmselt teadused, sellega te olete nõus, aga mis te arvate, mille poolest need teineteisest erinevad? Ma tahaksin poeetiliselt siia kohe öelda, et terves ühiskonnas räägitakse nendest väärtustest, aga mis on selle nii-öelda puhta veeväärtus, mis seal kaevus on seal rahvaluule arhiivis. Et kui me mõtleme näiteks aku ehitamisele või parema mahutavusega kondensaatoritesse, siis see on nagu käegakatsutav asi, mille jaoks saab nii nii ettevõtetelt võib-olla projektitoetust kui ka grante, aga inimesed, kes tegelevad teiste etega sõnadega lauludega juttudega et selles praeguses asises ühiskonnas üldine väärtuse küsimus, pendel tundub olevat selles seinas olevat, et see, mida käega katsuda, ei saa hästi mustvalgelt hästi laialt öeldes et sellega võib tegeleda omast vabast ajast hobi korras, et siis, kui saab ühiskond ükskord jõukamaks küll jõuame tegeleda ka nende sõnade ja lauludega, et see on hästi äärmuslikult öeldud. Aga ma tajun seda pidevalt. Et kuna rahvaluule uurijad ei, see ei ole käega katsutav ja sellest tõusev tulu ei ole käega katsutav, siis kogu üldsuse suhtumine kipubki olema sarnane. Samas on selline meeletu sinimustvalge selline kõmisev, tühi propaganda, tervet riiki hõlmav ja tee nendesse eestlased tegevustesse see kuidagi ei kipu jõudma, et seda võitjad ikkagi teha nagu hobi korras. Siin siia peale Andres kopelt ja Krista kodeselt, kuivõrd teie olete Eesti teadusagentuurist siis et kas te olete nõus, et praegune süsteem reaalteaduste poole kaldu ja kas võib-olla siis näiteks Eesti rahvaluule arhiiv on selline lugu üksus, mida Eesti vabariik praeguste ressursside juures endale lubada ei saa? Siin praegu, mida eelpool rääkija rääkis, et ma olen sellega 100 protsenti nõus, meil on tegelikult meil on kolm probleemi, üks, mida mainiti, on see, et Eesti teaduses on häbematult vähe raha et see ühe protsendi, nii et ühiskondliku kokkuleppe kokkuvarisemine oli tõeline kaotus, ma ei tea, milliste uusi väärtusi, väärtuspõhine kokkulepe, et mis on järgmine samm, kõik on ära proovitud, aga kui me lähtume sellest, et raha on vähe, siis kaks küsimust, üks on see, et kuidas seda raha kasutatakse, missuguste eesmärkide saavutamiseks. Ja järgmine küsimus on see, et missugune mõistlik valdkondadevaheline tasakaal, kui räägime loodusteadustest, arstist, tehnikast, põllumajandustest ja humanitaarteadustest. Need kaks küsimust on see, mis jooksevad see nagu puntrasse kokku, et kui kirjeldada seda rahastamise süsteemi väga lihtsalt ja otsida seda kohta, kus on võti kadunud, et siis praegu see diskussioon, mis on tekkinud, on niisugune tüüpiline see pimedas võtme kaotamise lugu. Et kui me matkarajal või kergliiklusteel oleme kaotanud võtmed, siis me otsime teda sealt lambi alt, mis valgustab praegu kahtekümmet protsenti tee pikkusest. Aga võib-olla on võti kadunud hoopis 80 protsendi alale, et me peame leidma, kus on probleem. Ja lühidalt öeldes on teaduse rahastamise elemente on õige mitu see, millest praegu räägitakse, on teadusagentuuri uurimistoetused või antakse välja konkurentsipõhisel teel ja mis moodustab umbes 20 protsenti kogu Teaduse riiklikust rahastamisest ja see on täitsa selge, et selle süsteemiga me ei saa lahendada kõiki, nagu ettevõtjad ütlevad, kui nende käest küsiti hiljuti, et missugune peaks olema valdkondadevaheline proportsioon, ettevõtjate liidud, need oli umbes 20, ütlesite, et pool raha peaks andma tehnikasse. Et see on ilmselt ebamõistlik mõte. Aga missugune see mõistlik tasakaal erinevate valdkondade vahel on, kas see on meil läbi, rääkimata, praegu on teadusagentuuri kraati süsteemis, see tugineb varasemate väljakujunenud ajaloolisele proportsioonile ja see on umbes niimoodi, et 10 protsenti humanitaaria seitse sotsiaalia 50 ringis on loodusteadlased ja teised on seal riburada vahel. Põllumajandusteadus oli kaks poolt. Et kas see proportsioon on mõistlik või mitte ja selle üle see diskussioon algatati möödunud aasta teadus-arendusnõukogus ja see praegu see diskussioon jätkub, aga vaatame laiemat pilti. Et teised instrumendid on meil ka peale selle 80 ja nendest üks olulisemaid on seesama baasfinantseerimine, mis peaks tagama siis selle, et asutused, kes teadusega tegelevad, saavad oma teadusraha ja peale selle veel kolmas komponent, riiklikud ministeeriumid, kelle vastu valdkondades mingi tegevus on, nemad ka rahastada, teadus-arendustegevuse seaduses on kirjeldatud, missugune kellelgi vastutusel on sõnaselgelt öeldud, harukondlikud nii-öelda ministeeriumid peavad planeerima endale nii-öelda vahendit teadus-arendustegevuseks ja selle eelarves ette nägema. See teadmine on suhteliselt nõrgalt arenenud ja kui me vaatame ministeeriumide lõikes, siis praegu kultuuriministeeriumil on see summa kõige väiksem. See on alla 100000 euro aastas. Mõnedel ministeeriumidel on siin kuus, sotsiaalministeeriumi maaeluministeeriumil seitse miljonit ja nii edasi, et see teema nagu läbi rääkimata, et kes, mis tegevusi rahastada ja see olukord, mis on praegu tekkinud nende kraati süsteemiga. Kui üks asutus ja tema struktuuriüksuse ilma kraadist ja kui selle tagajärjel on ohus nii-öelda püsitegevus, siis see on põhimõtteline süsteemiga. Niisugust olukorda ei tohi lasta tekkida ja see tuleb ära parandada, kui rahvaluule arhiivitegevus on Eesti riigile vajalik. Ma usun, et see on, ma ei ole seda analüüsinud, aga kindlasti need inimesed, kes oskavad seda öelda kas seda on vähe või palju, seda tööd, mis seal tehakse ja kui see on parasjagu ja kui Eesti riigi võimalused lubavad, siis tuleb see hoida üleval püsirahastusega ja kraate taotleda selleks, kui on mingisuguseid uusi suundi vaja luua, katsetada, midagi, võistelda kellelegiga, aga püsitegevused peavad olema tagatud püsirahastusega, nii nagu on Eesti Rahva Muuseumis ju ka mingid kogud olemas. Need ei, ei ole seda probleemi nagu tekkinud, ma ei tea. Eesti Rahva muuseumil on ka kindlasti rahalisi probleeme, aga seda probleemi, et nad, ma rahvariiete kogu on ohus, seda ei ole kuulnud, aga Neil on see põhimõtteline probleem. Eesti Rahva muuseum kuulub Kultuuriministeeriumi alluvusse. No siis võib-olla tuleks arutada ka, kuni selleni, et kelle ülalpidamisel ta on õige ministeerium oma lapsi ei hoia üleval sisse vaadata, kas see on õige koht? Aga lähtume sellest olukorrast, mis meil praegu on, eks ole, praegu on reaalsus see, et rahvaluule arhiivi tegevuse raha ei tule Kultuuriministeeriumi alt, nii et meil on võib-olla mõttetu rääkida sellest, et see peaks sealt tulema. Me oleme praegu olukorraks, kus seda raha ei ole. Ja baasfinantseerimine sõltub sellest uurimistoetusest, mida ei saadud. Ei sõltu baasfinantseerimine on, on selline süsteem, millel on kaks komponenti. Esiteks, arvestades seda, et humanitaarteadused on raskemas olukorras kui teised, neil ei ole neid samu ütlesite lepinguid ja nii palju õppetöid ja nii palju rahvusvahelisi publikatsioone. Sis humanitaarteadused, Nendele eraldatakse nii-öelda valdkondlikult seal ainuke valdkond, millele võetakse viis protsenti kogu baasfinantseerimine summas. Tänavast oli see 42,3 miljonit eurot. Sellest viis protsenti, kaks miljonit peale antakse humanitaarteadustele. Ma ei tea, kuidas asutuste vahel jagate. Seda mehhanism ma ei tea. Ja peale selle ülejäänud 95 juures siis jagatakse seda valemipõhiselt, et see on selline süsteem, aga põhimõtteliselt oleks mõistlik 2016 kokku pandud niisugune kontseptsioon, kus me rääkisime, kuidas peaks olema omavahel sidustatud süsteem toimima. Seal oli ettepanek, et baasfinantseerimise tuleb kujundada ümber teadusasutuste tegevustoetuseks ja sellest võiks osa olla selline, millest rahastatakse ka püsitegevusi. Ma kommenteeriksin, et baasfinantseerimine sõltub projektide summast pluss meie baasfinantseerimise summa määramisel lähevad arvesse need of Science artiklid, sellest sõltub baasfinantseerimise summa. Jah ja viis protsenti jagatakse vist oli sõnastus ministri käskkirjaga ja praktikas jagatakse täpselt samuti samal põhimõttel ikkagi edukate teadusprojektide ja Wos üks üks publikatsioonide eest, see on lihtsalt praktika. Praegu on ju see kompensatsioon, et 85 protsenti asutuse tegevusest eelmise aasta kogu rahastusest 85 protsenti tagatakse. Aga see nagu lisatagatis ei lähe järgmisel aastal raha arvelt vähendamisel arvesse. Jaan Undusk oli teinud väga kena arvutuse Underi-Tuglase kirjanduskeskuse eelarve põhjal, et 2023.-ks aastaks on ühenduse eelarve kahanenud sellisel moel, kui baasrahastus samas süsteemis jätkub 45-le protsendile eelmise aasta kogurahastusest. Te kujutate ette allapoole, Jaan Undusk väga kaunilt nimetas seda väga peeneks ja omamoodi intellektuaalse eksmeistriteoseks, aga et see on väljasuretamist, süsteem, intellektuaalne meistriteos välja suretamise osas. Ehk siis me ei saa siin rääkida stabiilsest baasfinantseerimisest. Krista Kodres, küsimus teile. Saite välja jagada 11 granti sel aastal. Kas te leiate, et humanitaarvaldkonnad on õiglases olukorras ja kas see süsteem sobib kõikidele teadusharudele? Loomulikult, mina ei ole ju ka teadvus poliitik, vaid olendile ise puhtakoeline humanitaarkest õpetab ülikoolis ja ja kes juhuslikult siis sellel aastal olen küll ka varem olnud, aga oli hindamisnõukogu liige ja ega see hindamisnõukogu koos oma ekspertkomisjoniga on sisuliselt samasuguses olukorras, et talle pannakse ette mingisugune number ja siis annaks ta ette need 75 taotlust ja selle evalveerimiste või hindamise käigus siis otsitakse need eksperdid, väliseksperdid, kes annavad oma hinded nüüd. Ma vaatasin täna üle natuke, püüdsin analüüsida ka veel tagantjärele või meelde tuletada seda, mis olid need valdkonnad siis, mis nii-öelda humanitaaria alla kuuluvad ja neid valdkondi sain ma juba ise 11 aga nende valdkondade omakorda on loomulikult veel väga palju niisuguseid alavaldkondi, ehk siis on selge kõigile valdkondadele juba täna see rahaga kindlasti finantseerimist ei ta anda, siis teine kurblooluse ikkagi seisneb selles, et kogu see süsteem tõepoolest lihtsalt ei ei võimaldagi projekte rahastada. Sellepärast et isegi niisugune numbriline näitaja kogu see hindamissüsteem ju lõppkokkuvõttes teisendatakse ka mingiteks sõna otseses mõttes hinnetaks siis esimesed 20 25 projekti mahuvad väga väikese, no ütleme 1,5 võib-olla punkti sisse. Et see on selles mõttes muidugi skandaale lihtsalt väga palju häid projekte, aga nende projektide taga on lõppude lõpuks inimesed, kes on teinud tööd, raisanud oma aega, siis on seal nende taga loomulikult ka veel tohutu hulk neid samu väliseksperte, kes on samuti vaeva näinud ja kellele on ka raha makstud, et kogu see süsteem tõepoolest sellisel moel ei tundu, olevat see väga jätkusuutlik ja mina arvan, et poliitikat tuleb ainuüksi juba selle mehhanismi pärast muuta. Aga teine asi on, millest minu arvates tuleb ka rääkida ja väga kõvasti on ikkagi see, et kui siin Andres Koppel ka mainis neid nõukogusid, kes siis mingisuguste proportsioonide üle otsustavad, ehk siis samad teadus-arendusnõukogu siis üsna kurioossed ei ole sellest teadus ja arendusnõukogus mitte ühtegi humanist. Trary. Tõepoolest, kui ma ütlen, kordan veelkord mitte ühtegi humanitaari, jaga jätagi enda nõukogus pole mitte ühtegi humanitaari, et minu arvates on see küll asi, see tähendab seda, et mingisugusel tasandil puudub hääl just nimelt humanitaaria ja tegelikult vist ka sotsiaalial suuresti, kuigi jah, üks liige vist etagi nõukogus on aga see hääl, kes siis õigetel hetkedel siiski räägiks sellest, millest siin väga kaunilt ennist räägiti, ehk siis sellest, miks humanitaaria tegelikult vajalik on, mida ta teeb, kuidas ta tõlgib nii pärandit kui ka meie oma kaasaega inimestele arusaadavasse keelde, kuidas see teave peaks olema kättesaadav või mitte ainult inglise keeles, vaid ka eesti keeles, sest ma küll olen ikka ka seda meelt. Me peame ennast tõepoolest ka välja näitama, aga siin selle momendi juures ma tahaks ka öelda küll, et et humanitaarias tõepoolest neid üks ühtesid nendes hindamise käigus mitte keegi ei vaata, tegelikult ikkagi vaadatakse projektide sisukust ja tugevust ja, ja selles mõttes ei saa öelda, et keegi loeks väga neid üks ühtesid seal, mitte keegi seda ei tee. Aga nagu öeldud, probleem on ikkagi selles, et rahastus on väike see lubadus, mis kogu Eesti teadusele, see on täitmata ja seal väikeses rahakotis käib ringi väga palju andekaid inimesi, kes tõepoolest jäävad lihtsalt ilma seetõttu, et süsteem on nad kuidagi üle parda heitnud. Aga need on asjad, mida kindlasti tuleb parandada. Ja võib-olla ma ütlen veel ka seda, et ülikoolide situatsioon on natukene kergem kindlasti kui, kui sellistel asutustel nagu seesama rahvaluule, arhiivi kirjandusmuuseumi või Tuglase ja Underi keskused, et nende puhul on, on see tõepoolest ikkagi traagiline ja see püsirahastus tuleb neile kuidagi garanteerida ja absoluutselt. On ilmne, et ka seal tuleb teha teadust, et nad ei saa muutuda lihtsalt mingisuguseks elanikkonda teenindavaks, igapäevaseks nii-öelda ettevõtteks. Andres Koppel miks ei ole teadusagentuuri ega teadus-arendusnõukogu koosseisus mitte ühtki humanitaarteadlast? Formaalselt vastata on see, et minul puudub võimalus nende koosseisude määramiseks aga lihtsalt täpsustuseks et teadusagentuuri nõukogu ei tegele absoluutselt nii-öelda nende hindamisküsimustele. Kas see on meie nii-öelda majandus, kinnitab eelarvet ja teeb arengukava arutlete majanduses ja tema teadvusse hindamisega seotud asju valdkondade vaheliste proportsioonide küsimustest. Tõsi, aga on üldse, aga näiteks teadus-arendusnõukogu pani paika novembris valdkonnad, kuhu suunati see täiendav 2,1 miljonit. Poolest. Et ma rääkisin teadusagentuuri enda nõukogust, seega, mis juhib meie asutust, kes tegeleb 20 protsendi rahaga aga teadus-arendusnõukogu koosseisus hiljaaegu tehti seal täiendus, seal polnud varem ka sotsiaalteadlaste esindajad, nüüd on seal Maive Rute inkorporeeritud, aga miks tal selline koosseis on, seda peaks küsima kellegilt teiselt kellelt see on peaministrile nõu andev kogu. Seda teenindab riigikantselei. Seda peaks nagu kas peaministrilt riigi kontserdit küsima, miks see koosseis just selline. Ma ei taha sellise hädaldaja rulli võtta, aga jälle ma räägin muljest, et kui inimesed otsustajad usuvad, et nad on ise targaks saanud ilma õpetajateta, ilma eelkäijate, et ilma esivanemateta, siis nad ei jõuagi oma mõtetes sinnamaani, et sinna lisaks, kui neil on emakeele tundidest ja kirjanduse tundidest veel sellised traagilised drastilised mälestused, Sist, humanitaaria, lihtsalt nende maailma ei mahugi, tegelege, kui tahate. Aitäh Ants Johanson, ma kirjutan kahe käega sellele alla, mida sa räägid, kui väga sageli räägitakse peaduse väärtusest ja mõjust ja selle juures hoolimata sellest, et me kogu aeg püüame rõhutada, et teaduse mõju ühiskonnale on hästi mitmetahuline, see ei ole mitte majanduslik mõju, aga nõukogude ajal oli selline loosung peaaegu ette taome mikroskoobi tatrad, eks ja ma isegi olen sel ajal teadlasena töötanud, meie taheti Merimetsa uurimisjaama teha nii-öelda loomafarmi, et Nõukogude liidus oli see väga populaarne, et õnneks aeg läks läbi mööda, aga Nõukogude Liidu teadus varises kui Eesti või vähese erandiga pääses sealt ikka päris tervelt. Et see liikumine daami mikroskoobid kohe atradeks. See on väga rumal mõte. Ja sellest, missugune teaduse mõju on ja kui mitmekesine on. Seda on päris palju räägitud. Meie viimane evalveerimine ehk Eesti teaduse hindamine, mis läbi tehti ja meil oli ka rahvusprofessuuri hindamine ja seal öeldi väga selgelt, et meie teadlased ei oska seda ise hästi välja tuua, aga et see mõju on mitmekesine, see peaks meie teadlaste eneseteadvust tõstma ja mida meie teha saame, on ma püüan nagu teadusagentuuri väga esile tõsta või kiita ka seal töötamegi, et ka meie oleme püüdnud teha need kättesaadavaks, niisugust materjali näidata. Ta kui mitmekesine, kui tore see mõju on, meil on praegu kodulehel üleval teadvus, rikas Eesti niisugune link, et saab vaadata meie lõppenud uurimisprojektide kohta andmeid füüsikast, humanitaarteadustest kõigest ja seal on toodud näiteid selle kohta, missugune see mõju on. Ma saan öelda seda, et kõik meie uurimistoetused ja kõikide meie teadusvaldkondade esindajate tööl on, on väga sügav ja eripalgeline mõju olemas. Ja kindlasti see, mida Ants rääkisid, et humanitaarteaduste humaniora ka üldisest rollist see ongi nii, et loodusteadused aitavad nagu mõtestada loodust ja aidata teda nii-öelda ümberkujundav tehnoloogiaid välja töötada. Siis see, mis teeb meid inimeseks, mõtestab seda kõike. See ongi humanitaaria ja kunstide kultuuri kitsamas mõttes. Aga kas ma võin siia vahele öelda, et kui teaduskokkulepe ka sünniks, siis proportsioonide ei pruugi ju muutuda ausalt öeldes, et see raha hulga suurenemine ei pruugi tähendada seda, et selle või teise ilma neid vastandamata omavahel selle teadusala olulisusest tegelikult aru saadakse. Aga kas see on selline debatt, mis on Eestisse pidamata tegelikult et me oleme harjunud sellega, et kõik on nii, nagu on olnud, aga kui tekivad niuksed teravate probleemide nii-öelda tõusevad esile, siis oleks mõistlik ka sellest rääkida, missugune on see mõistlik tasakaal? Vaatame jällegi statistilisi andmeid, kui vaatame Eesti statistikat ka, kui palju humanitaarteadustele seda kulutatakse. Statistikaamet teeb selliseid andmeid ka ja neid pannakse kokku uninud OECD, kes need on kõik olemas, et siin on erinevusi, aga paraku tuleb tõdeda, et nii-öelda proportsionaalselt humaniora osakaal ongi kuskil seitsme kuni 10 protsendi ulatuses me olemegi seal, kus on, isegi väikestel riikidel on seni, Rootsis on see väiksem, Soomes on praktiliselt sama Itaalias Portugalis mõnda suuremat Tõsi, aga üks asi on see protsent, eks ole, aga ma ei tea, näiteks Ameerikas saab selle 25 protsendist sadu granti, Eestis saab selle 15 protsendi eest seitse granti, eks ole. Kui ma tohin öelda ühe mõtte sinna, mis, mis tegelikult toetab ka Andres Koppeli poolt juba välja öeldud kaalutlust, nimelt ma ise olen saanud päris palju tegelikult toetust just nimelt ka uurimistööle kultuurkapitalis, nii et selles mõttes võib-olla ei saa päriselt ja ma tean, et ka teised Kultuurkapitali valdkondlikud sihtkapitali tegelikult annavad rahaga kunstide alaseks, eks ole, põhiliselt siis uurimistööks. Aga on ka tõsi, et see niisugune poliitiline maha istumine, kus haridus- ja teadusministeerium ja kultuuriministeerium peaksid nendes küsimustes koos maha istuma, on minu arvates tänases seisus lihtsalt vältimatu, sellepärast et me võime ju humanitaarteaduste kohta öelda ka kultuuriteadused või vaimuteadused, nagu neid saksa keeles nimetatakse, et see haridus ja kultuur on ühe mündi kaks poolt, et nad teineteiseta ei toimi ja kui see niisugune nominaalraha, mida Andres Lin nimetas, on sedavõrd väike, siis, siis see on küll koht, kus tuleks tõsiselt kaalutleda ja panna paika mingid väga konkreetsed otsused ja ilmselt väga lähiajal, sest tõesti ka mina saan aru, et need just nimelt ülikoolide välised eesti kultuurile väga olulised institutsioonid on praegu ikkagi väga suures rahahädas ka seoses selle süsteemiga, mis on ju lõppude lõpuks siiski riik peab niisuguste ka mööda tegemiste eest kuidagi vastutama ja neid asuma Sist parandama, kui on ilmne, et, et see ei tööta. Aga tuleme tagasi konkreetselt rahvaluule arhiivijuhtumi juurde, mida siis soovitate? Kuidas olukorda päästa? Ma ei tunne kõiki detaili või nagu ma rääkisin, ma olen spetsialist selle 20 protsendi alal ja ülejäänud pildis, nii palju, kui ma kuulun ka mingisugustest teaduspoliitika komisjoni ja meie ametis on tegelikult palju analüütilist materjali, ma saan siukse võrdlusi teha ka ühe konkreetse asutuse juhtimisalast nõu, ma, ma ei oska öelda, see on ikkagi tuse ja tema ülalpidaja. Et tegemist on Eesti riigi teadusasutusega, kurb Eesti riigile ja Eesti peaks siis riigiga peab rääkima. Et siin riik tundub nagu selline umbisikuline tegija, kelle kaela nagu kerge vastutust ajada, samas kui me oleme demokraatlik riik, siis tegelikult ju peaksime, oleme meie need, kes seda valitsevad, kes otsustavad ja demokraatlikus riigis võiks oluliste küsimuste otsustamine olla kõige kompetentsem mate inimeste valdkonnas ja humanitaaria ja rahvaluule küsimusi võiksid otsustada humanitaarid. Ja kui nüüd siin oli küsimusi, mis mõte on humanitaaria all või mis väärtus sellel on, siis see on ikkagi meie väärtuste ja valikute küsimus ja nüüd siin on küsimusi selle kohta, missugused on või võiksid olla meie valikud või väärtused siis ma tahaksin tähelepanu juhtida sellele Eesti rahvaluule arhiivi uurimisteemale, mis seekord jäi rahastuseta. Nimelt meil oli kavas uuritagi oma materjalide põhjal, mis kajastavad väga suures osas Eesti seda ühiskonna olukorda, mõtlemist ja saavutusi, nii kunstilkumite kunstilist väljendusviisi. Selle teema nimetus oli folklooriväärtused valikulisus rahvuslikes ja institutsionaalsetes kultuuriprotsessides ja meil oli kavas rahvaluule ainesele tuginedes uurida kultuuri kujunemist, mis tegurid seda mõjutavad, kuidas tehakse valikuid, kuidas kehtestatakse väärtusi ja kuidas väärtused voolikuid mõjutavad. Kokkuvõttes, kuidas luuakse ja taasluuakse kogukonna või rühmaidentiteeti eesti ühiskonna kestmise seisukohalt, on äärmiselt oluline just nimelt selle identiteedi taasloomine, sest see ongi Eesti vabariik. Minu kolleeg või meie kolleeg Jaan Tamm ütles üks hommikul, et te võiksite iga oma sõnavõtt, too alustada Eesti põhiseaduse preambula ka selles mõttes, et Eesti kultuuri keskmine, see nii füüsiliselt kui vaimselt tonkio meie humanitaaria me ei ole mitte lihtsalt mingisugune kogukond. Ja kui ma tohin, et tõesti juba üldkultuuriliseks tekstiks, mitte ühe religiooni esindajaks kujunenud piibleid tsiteerida, siis öeldakse, mitte üksnes leivast ei ela inimene. See tähendab, et tal on veel midagi vaja. Ja kui tõesti ei ole momendil aega mingisugust kultuuritegevust toetada, Ta ta siis võib juhtuda, et see järjepidevus katkeb ja ühel hetkel, kui inimesed leiavad, et nendel on raha, aega ja võimalusi siis on juba väga raske seda tühjast kohast uuesti alustada. Ja see on jällegi asi, mida Eesti rahvaluule arhiivis võib-olla tuntakse kõige paremini. Sellepärast, et meie kogudes tegelikult hoitakse olles materjali, mis on kogude kujul üle elanud suure kultuurikatkestuse, ehk siis eesti rahva talupojakultuuri nõrgenemine, hääbumine 19. sajandi lõpul, kui tundus, et euroopalik läänelik kultuur on mitmeti väärtuslikum, parem ja ilusam ja paljugi, unustati ja heideti kõrvale oma vanast kultuuris näiteks tookord ei tundunud eriti tore, ei regilaul, ei murdekeel, ei vanad pillid ega pillilood ja see kõik oleks võib-olla unustatud. Kui üksikud tõesti missioonitundelised entusiastid võib-olla eesotsas siis näiteks Jakob Hurda ja Karl August Hermanni ka ei oleks seda kokku kogunud, alles hoidnud ja kui Eesti rahvaluule arhiiv ei oleks suutnud seda traditsiooni jätkata, võib-olla paljud ei tea, et Jakob Hurda kogud viidi vahepeal Soome sellepärast et Eestil ei olnud kohta ega inimesi, kes oleks neid hoidnud, et viidi Helsingisse Soome Kirjanduse Seltsi arhiivi ja toodi tagasi alles pärast Eesti rahvaluule arhiivi asutamist. 1927. Tookordne rahvaluule arhiivi juhataja Oskar Loorits läks isiklikult nendele järgi ja Tuined ära, et see on suure katkestuse üleelamine ja see ei tulnud kergesti. Ma arvan, et see ei ole eesmärk, mille poole me püüdleme. Peaksime seda järjepidevust praegu ja kohe säilitama. No mingil määral on ju ka riigi poole pöördutud, nimelt eelmise nädala sirbis ilmus kuue teadusasutuse avalik pöördumine, mis oli Eesti vabariigi presidendile, valitsusele, riigikogule, haridus- ja teadusministrile, kultuuriministrile ning teadus- ja arendusnõukogule ja samuti ka Eesti Teaduste akadeemiale. Ja see oli siis avalik pöördumine Eesti teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise asjus. Sellele andis toetusallkirja suur hulk asutusi ja organisatsioone ning pärimusmuusikaansambleid. Ja tänahommikuse seisuga on see kogunud veebilehel rahvaalgatus üle 1330 allkirja. Öelge Juhan ja Ants, miks näiteks teie pärimusmuusikutena oma toetuse sellele pöördumisele andsite? Nii minu kui kõikide teiste, ent pärimusmuusikuteks pidavate inimeste peas ei teki nagu kahtlustki, et rahvaluule arhiiv on üks nendest põhialustest, et me üldse saame nautida. Ütleme tänasel päeval seda rahvamuusika, pärimusmuusika etno populaarsust ja mingitest mõõdikutest rääkides, et mida saab või ei saa katsuda, siis vaatame enda ümber, need mõõdikud on olemas, kui me astume tänavale, näeme mõnda uut arhitektuurilahendust, milles on meie rahvapärimus talletatud, kuuleme mõnda, et lugu, mis siitsamast kõrvalt arhiivist noh, on uuesti lendu lastud hoiame käest mõnda käsitööeset, milles on säilinud, mis on õigesti tehtud. Et siin ei ole küsimustki Johaniga absoluutselt nõus, mis lugeda umbes 20 30 heliloojat, et Eestis üles, kes on kas ise arhiivi toonud lugusid ja nende põhjal siis oma omaloomingut teinud või siis on seda arhiivi aktiivselt kasutanud, kui niimoodi täiesti juhuslikult mõelda kaks esimest nime, kes on arhiivis istunud ja kelle loomingut me vähemalt enamus haritud eestlasi teavad, on on Kukerpillid ja Veljo Tormis, kes on, ma ei tea, kui palju oma elust arhiivis istunud ja sealt oma loomingu jaoks sellist ainest saanud. Ja see ei ole ainult siis koorimuusika, vaid see on džässomamoodi tegelikult juba 29. aastal, Victor kompe, üks esimesi eesti džässmuusikuid käis ise rahvaluulet kogumas ja Arranžeeris enne teist maailmasõda eesti rahvamuusikat Uno Naissoo pärast teist maailmasõda, et see on selline varasalv või noh, ütleme, et see on selline kaev või allikas, mida nagu väljamaise pudeliveega, lihtsalt noh, sureme janusse. On väga tore, et tõsteti esile ka see petitsioon või see märgukiri, sellepärast et ma tõepoolest arvan, et nendest asjadest on ikka väga viimane aeg väga kõvasti rääkida. Lihtsalt, et kuna olukord on, on tõesti muutunud drastiliselt ja kuna veel kord minu arvates ikkagi peaksid Eesti poliitikud ennast sellest ka süüdi tundma, sellepärast et on taganetud sellest, mida kord lubati. Aga siia juurde ma tahtsin öelda veel ka, et ei jääks nagu mulje, mis võib-olla praegu tahtmatult, ma usun küll võis jääda, nagu oleks need projektid, mis said finantseeringu, mitte eesti uuringud. Nendest 11-st projektist 10 on täiesti selgelt Eesti uuringud või siis Eestiga seotud uuringut, mis kaasnevad Eestit. Ja see üks, mis siis ei ole, on just nimelt seotud piibliuuringutega väga kõrgel rahvusvahelisel tasandil tehtuna eesti teadlase poolt, mis, nagu siin me äsja kuulsime, on üldkultuuriline tekst veel kord, et Eesti humanitaar ja tegeleb ikkagi väga palju Eestiga ja meie oma pärandiga selle mõtestamisega, Gagama, kaasaja kultuurilise olemisega ja selles mõttes selle hierarhia tegemine ma veel kord püüan kõiki veenda, oli ülimalt, et raske ja tegelikult sugugi mitte väga tore tööd, nii et mina küll tahaks loota, et järgmisel aastal on see olukord muutub ja et need probleemid, mida täna siin ka väga valusalt esile tõsteti, saavad kuidagi eelkõige poliitilise lahenduse, sellepärast et tõepoolest meie siin raha kahjuks trükkida ei saa. Ja ma tahaksin ka omalt poolt rõhutada, et me kindlasti keegi ei ala väärtustab projekte, mis said rahastuse, palju õnne kõikidele võitjatele, nagu öeldakse, lotos. Probleem on ilmselt selles, et sisuliselt viie leiva ja kahe kalaga tuli ära toita nagu Jeesusel siis terve Eesti humanitaaria. Aga kui me korraks kujutleme kõige negatiivsemat stsenaariumit, et ühel päeval mingite aastate pärast rahvaluule arhiiv, jah, kogud jäävad alles, aga rahvaluuleteadlasi seal enam ei tööta. Viimane kustutab tule piltlikult öeldes. Mis muutuks Eesti jaoks sel päeval? Mina arvan, et Eesti saab õige pea pärast seda otsa päris tõsiselt, ma arvan, et kui see aspekt nagu ühiskonnast ära võtta siis inimesed surevad välja. Eestlastena vähemalt. Mina tooksin sellise võrdluse, et siis olukord muutub niisuguseks kultuuris ja meie vaimuelus nagu siis, kui jäetakse alles kogu meditsiiniline teadmestik, mis on trükitud ja näiteks arstid ja õed siseregistratuuris saad numbri, lähed kabinetti, mis on sisustatud hulga paberitega. Sa võid läbi lugeda need teosed, panna omale diagnoosi ja saada ennast uuringutel, võib-olla ka laboris on üks inimene, kes aitab sul veenist vere kätte saada, kuna parema käega vasakut Lenja nurgi seda suht keeruline ja siis nende oskuste põhjal kestab edasi Eesti kultuur, siis ei ole meil mõtet enam rääkida sellest identity teediscli, eestipärasest, kultuurist ja keelest, meist saab lihtsalt tavaline inimrühmake suures globaalses globaliseeruvas maailmas, mis iseenesest ei ole ju negatiivne mõiste, aga kaob ära võib-olla see maailma ka kooskõlas olemisse. Viiside paljusus ja nende kultuuride kogemused, mis on võib-olla inimkonnal aidanud siiamaani elada ja vastu pidada, kaob ära ühe kultuurikogemus täielikult. Sellepärast et keegi, kes ei ole emakeelena kõnelevad eesti keelt ja seda nii-öelda elavast oskusest pinud ei hakka uurima ega aru saama nendest kogudest sellisel määral nagu meie sellest rekla koos teiega praegu saaksime. Ja see pole tõesti ainult eestlaste probleem, see on ikkagi maailm, see on see meie elurikkus, mis toimib ka maailma tasandil. Seartiga kultuuri kadumine tähendab ju tõesti vaesemat elu. Selliste noh, nii-öelda suundumustega me kirjutame alla, ega me rahvana ei pruugi kaduda, aga kultuurrahvana tõepoolest, et me võime selle preambuli vehkida igaveseks ja see on propagandana taas väga hea, aga kui me tegelikult selleks midagi ei tee, siis me võime iseennast ravida. Tõepoolest nagu taidasin, ütlesin iseendal veenist verd võtta, aga ei, areneme rahvana mitte kuskile. Me võime jõukad olla, aga me kultuurrahvas me siis ei ole. Aga Johan, kas sa saaksid kuidagi illustreerida seda, kuidas praktiseeriva muusikuna tegelikult Eesti rahvaluule arhiivist sõltud? Ja praegu näiteks ma uurin lõõtspilliarhiivi salvestusi, mis siis on Eestis üldse tehtud lõõtspill kui tunduvalt uuema aja asi, kui regilaul sel ajal, kui rahvaluule arhiiv asutati, seda ei peetudki võib-olla pärimuseks, mistõttu teda võib-olla vähem salvestatud ja nende imeliste inimeste abiga on mul üldse võimalik saada pilt ette, mismoodi on lõõtspilli mängitud Eestis sellepärast et ma ei leiaks sealt riiulist neid asju ise üles ja see jääks lihtsalt sinna taha. Ja ma ei ole ainus tõesti praeguseks, nendele mõnedele inimestele, kes siin Tartus rahvaluule arhiivis on nendel tuginev terve pärimusmuusikute ringkond, kes täpselt siis jälle Jaanikale helistab. Kui pärimusmuusika festival kaasa arvatud ja kõik, kõik kollaasid Hellerot leegahjuselt kõik keset eesti kultuurist läbi käinud, oleks olemata ilma rahva tule arhiivita. Ma arvan, et lõpetuseks me võiksime püüda mõtiskleda veel selle üle, et kuidas tagada siis Eesti kultuuri ja Eesti teaduse järjepidevus, kas praegune süsteem täidab neid eesmärke, milleks on ellu kutsutud ja kas selline süsteem õigustab ennast nii väikeses riigis nagu Eesti? Eks nii väikse riigi pidamiseks omakeelse killu kõige väiksema omakeelse kõrgharidusega, mitte saarelise riigi maailmas. See on ime, et selle ime jätkuvaks toimimiseks peame me kõik ausalt öelda. Mul on alati kritiseeritud, kui ma ütlen, et me peame rohkem tööd tegema kui teised. Et me peame piltlikult öeldes rahvusvahelises maailmas võõrkeeltega hakkama saama, aga me peame paralleelselt arendama ka oma keelt, sest ilma omakeelse teadvuseta ei ole omakeelset kõrgharidust ilma omakeelse kõrghariduseta Mansulane köögirahvaks. Et me peame rohkem nagu tööd tegema ja katsume selgeks teha poliitikutele ikkagi see, millest me täna rääkisime. Kui meil oleks teise valdkonna, kui oleks sotsiaalteadlased siin Nende granti saak oli veel lahjad, sotsiaalteadlased mõtestavad seda, kuidas toimub ühiskond. See, et plastik visatakse ookeani, seda ei saa lahendada tehnoloogiaga ta välja korjata võib ka, aga tuleb inimesed panna käituma teistmoodi seal nagu käitume vastutustundlikult, eks sotsiaalse olendiga. See, kuidas inimesed käituvad, seda uurivad sotsiaalteadlased püüavad seda mõjutada. Kui arstiteadustest, siis me võiksime samamoodi arstiteadlaste tööst tütitavalt rääkida selliseid tekki sikutamist, teda saab sikutada väga väikeste sentimeetrite kaupa. Küsimus teki suuruses ja ratsionaalseks kasutamiseks peaks tegema inventuuri. Teadusleppes oli mitte ainult üks protsent teaduslepinguid, teised osapooled ka teadusleppe ju ka see, et mida lubasid teadusasutused ratsionaalselt käituda ja nende käsutusse antud varasid ressursse mõistlikult kasutada peaks tegema inventuuri, kas ilus on vaadata neid uusi maju, kuidas me neid üleval pidama hakkama, et siin on nagu tervik, pilku nagu kõik, peavad pingutama mitte ainult poliitikud oma ühe protsendiga, vaid kõik selles osapooles osalejad ise ka. Ma arvan, et mida tegema peaks, tuleks vaadata nende bürokraatliku, öeldakse finantsinstrumentide kooskõlalist toimimist, et kraatrid täidavad üht ülesannet, uurimistoetused, asutustele antav tegevustoetus peaks tagama võimetekohase toimimise ja siis seda toetuseks. Toetus on midagi ära võtta, ütleme raha ja, ja siis on need ajutiselt tekkivate probleemide edendamiseks. On olemas niisugused meetmed, mis on lühiaegset suunatud, mingisuguseid teadusprogrammid aga peaksid olema nüüd harmoonilisest tasakaalus, seal me praegu veel ei ole tegeleda kui mina sidendi süsteem ja ikkagi teki suurus ehk see ressurss, mida teadusele eraldatakse ja see dispuut kuidasmoodi, seda nende valdkondade vahel. Missugune see õige tasakaal? Minu meelest üksikut bürokraadid ei tohi seda otsustada. See on nagu ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Just nimelt, ja ikkagi meenutan, et eksisteerib selline nagu unistus, mis tal ka paberile pandud, mille nimi on teadmistepõhine Eesti. Et praeguses situatsioonis jääb küll mulje, et see on muudetud mingisuguseks sisutühjaks loosungiks just nimelt nende kokkulepete valgel, mis on ikkagi varasemalt tehtud ja mis osi tekitavad selle praeguse süsteemi, sest mina ikkagi rõhutaks seda, et kui see seen kokkulepe oleks pädenud ja oleks olnud raha kõigil rohkem, siis oleks saanud ikkagi ka kõik head projektid rahastust, mis, mis praegu tõepoolest ei juhtunud. Et üks asi on siis nagu see suur pilt, mis seal väga poliitiline ja küll see raha suudetakse ikkagi mõistlikult ära jagada, kui seda raha on olemas, kui seda ei ole, siis tõepoolest tekivad probleemid. No mulle tundub, et kõik, kes me täna siin vestlusringis mõtteid vahetasime keegi ei sea kahtluse alla seda, et Eesti rahvaluule arhiiv on erakordselt oluline, me ei saa sellest mitte kuidagi loobuda. Ja kas te olete minuga lõpetuseks nõus, et see ei peaks püsima ka ainult sellel, et rahvaluuleteadlased kirjutavad inglisekeelseid artikleid rahvusvahelistesse teadusväljaannetesse. Muidugi mõista ei kahtlemata. Aitäh Ants Johanson, Janika Oras, Taive Särg, Juhan Uppin, Andres Koppel ja Krista Kodres. Küsisime teadusrahastuse teemal kommentaari ka haridus- ja teadusministeeriumist ja küsimustele vastab ministeeriumi asekantsler kõrgharidus ja teadusküsimustes Indrek Reimand. Viiendal veebruaril kogunes Tallinnas teadus- ja arendusnõukogu, mis kujundab meie teaduspoliitika strateegilisi sihte, milliseid küsimusi ta seekord. Käsite päeva kaas oli kolm punkti, üks oli üsna rutiinne aasta tööplaani arutelu, teine oli ettevalmistatava teaduse arendustegevuse innovatsiooni, ettevõtluse teegia arutelu ja kolmas punkt oli uurimistoetuste valdkondliku tasakaalu edaspidise kujunemise arutelu. Ja mis toimus just selles viimases punktis, mis seda valdkondliku tasakaalu reguleerib. Kas te otsustasite teha mingisuguseid muudatusi senises süsteemis? Otsustati heaks kiita teadusagentuuri ettepanek, mille järgi valdkondade proportsioonid kujunevad vastavalt taotlemise aktiivsusele päris paljud partnerid, sealhulgas ettevõtluspartnerid, avaldasid varasemalt selgelt initsiatiivi. Et uurimistoetustest peaks tõstma tehnikateaduste osakaalu siis eile me esitasime teadus-arendusnõukogule ülevaate kõikide teaduse rahastamise instrumentide osas ja see üks järeldus oli, et meil ei ole põhjust väga radikaalselt teadusagentuuri uurimistoetusi muuta. Kuna väga paljud teised meetmed on suunatud majanduse arengule, sealhulgas tehnoloogiale ja tehnikateadustele. Aga mida see praegune muutus siis ikkagi tähendab, et kõike ju samaks ei jää, nagu ma aru saan, mida see tähendab, et vastavalt taotluste aktiivsusele Selles on täpsemalt, hakkab reguleerima teadusagentuur ise, aga see tähendab üldiselt seda, et seal, kus on praegu olnud väiksemad edukuse protsendid, et seal mõnevõrra rahastamine kasvab ja seal, kus on, on suuremad edukuse protsendid ehk mis see tähendab, et, et konkurents ei ole nii terav, et seal mõnevõrra vähenenud. Ja kas see siis tähendab, et olukord, kus praegu 114-st välja jagatud grandist läks humanitaarteadustele 11, et see proportsioon võib ka nüüd ühtlasi muutuda? See võib muutuda, aga noh, vaevalt, et ta muutub väga radikaalselt, et kui arutada seda, et kas see protsent on hea või halb, siis ei ole rahvusvahelises plaanis midagi eripärast, et see 10 protsenti teadusest humanitaaria-le, et see on tavapärane teadus- ja arendusnõukogus ei ole ühtki humanitaarteaduste esindajate, peate seda õigeks. Mul ei olevast sobilik seda kritiseerida, teadus-arendusnõukogu on valitsusnõuandev koguda, moodustatakse nii, et seaduse järgi sinna kuuluvad peaminister, kes on tonni esimees haridus ja teadusminister ja ettevõtluse ja väliskaubandusminister ja lisaks sellele veel üks valitsuse poolt nimetatud minister, kes on kogu aeg olnud rahandusminister ja peale selle siis valitsuse poolt nimetatud liik, et kus on nii ettevõtjaid kui ka teadlasi või teadussüsteemi esindajaid. Ja praegu on tõepoolest, kui me ütleme, et erialalt need, et ei ole humanitaarid nii ettevõtluse kui teadlase esindajad, aga nad esindavad asutusi, kus humanitaaria on päris hästi esindatud näiteks Tallinna Ülikooli rektor või, või rahvusülikooli rektor ja Teaduste Akadeemia. Aga see, muuseas ei vasta tõele, et Taanis ei ole ühtegi humanitaari. Väliskaubandus- ja ettevõtlusminister on oma taustalt filosoof, devon humanitaar. Aga mitte praegu selles süsteemis tegutsev teadlane, kes oleks humanitaarteadlaste spetsiifikaga kursis, on ju nii. Ei, ma arvan, et seda spetsiifikat teavad paljud, et muidugi mina isiklikult pooldan, kui on see spekter võimalikult lai, aga seda, et keegi seal nende eesti räägiks, seda ei saa kindlasti öelda. Te ütlesite 16. jaanuari vikerraadio reporteritunnis kirjandusmuuseumi näitest rääkides et asjaolu, et muuseum grante ei saanud, peaks neid panema otsa vaatama ka iseendale ja küsima, miks nende taotlused ei olnud konkurentsivõimelised. Teadusagentuuri hindamisnõukogu liige, kes meie vestlusringis osales, tõi välja asjaolu, et küsimus ei ole humanitaaralade nõrkadest taotlustes. Vastupidine taotlusi, mis granti vääriksid, on palju rohkem, aga lihtsalt raha. Nendeks on väga vähe. Taotlustele antud hinnete vahed umbes kahes esikümnes pidavat olema tõesti väga väiksed. Kuidas kommenteerite? Ega me ei saa ju siis humanitaarid plahvatuslikult kasvatada, et küsimus on selles, et see jagatav raha oli sama suur kui varem ja selles konkursis. Nemad ei olnud edukad, et kui see kellelegi arvates on ainult teiste probleem, siis mina nii ei arva. Aga te leiate, et need proportsioonid on praegu õiged. 114-st 11 10 protsenti on suhteliselt tavaline ja leiate, et see tagab Eesti humanitaarteaduste järjepidevuse. Haridus ja teadusministeerium peab vastutama kõikide teaduste eest, et selline olukord, et uurimistoetustesse ei tulnud kuigi palju raha juurde, on paratamatu, aga ära ka ei läinud. Kirjandusmuuseumi arhiivi tegevusest rääkides tavaliselt ei räägita sellest, et riik rahastab kirjandusmuuseumi arhiivitegevusi eraldi. Nende rahadega pole mitte midagi juhtunud ja see mulje just nagu arhiividega lõppeksid ära, kui teadusagentuurist ei saadud, kanti vale. Lisaks sellele tuleb rõhutada, et viimaste aastate teaduse rahastamise kasv on ülekaalukalt läinud, et baasfinantseerimise ja ta on läinud just täpselt selle loogikaga, et vähendada projektfinantseerimise osakaalu. Ja praegu on baasfinantseerimise maht sama suur kui projektfinantseerimise maht. Ja see loogika ka on selles, et kõikide teadusasutuste kõik vajalikud asjad peavad olema põhitegevusest tagatud. Baasfinantseerimise ja grandid on sellele lisaks, kui õnnestub, kui ollakse edu. Et selles mõttes see vastutus põhiülesannete täitmise eest on antud juhul siis kirjandusmuuseumil ja kirjandusmuuseumil on ka eelarvelised vahendid, et seda ellu viia, kuigi jah, ilmselt mitte nii suured, kui see lootus ootus oli. Kui vaadata uurimisrühmade instituutide koosseisu, siis need koosseisud kuivavad aasta-aastalt kokku ja teadlased ise leiavad, et see grandisüsteem, mis on seotud baasrahastusega, ikkagi ei ole piisavalt stabiilne. Mis tagab Eesti teaduse järjepidevuse sel juhul ja kas teie ise olete selle süsteemi õigsuses veendunud? See paanika teaduse rahastamise osas ei ole õigustatud, hoopis raskem olukord tegelikult on kõrghariduses ja nendes kohtades, kus on kõrgharidus ja teadus koos ülikoolides on võib-olla need negatiivsed efektid seotud hoopis sellega, et kõrghariduse rahastamine ei ole kasvanud piisavalt. Aga kui me korraks räägime just ikkagi nendest instituutidest ja uurimisrühmadest, siis kui kõik on nii hästi, miks siis need instituudid koguivad? Meil on ka andmed nendele andmetele tuginedes te väidate, et kuivavad kokku, et kui te vaatate isikkoosseisu näiteks viimase 10 aasta jooksul, see on vähenenud oluliselt, kindlasti ei ole vähenenud, et see väide ei olekski liialdus. Ja te leiate, et selline süsteem, kus teadlased üksteisega uurimisrahadele iga mõne aasta järel võistlevad, õigustab ennast ka sellises riigis nagu Eesti väikses riigis. Ma juba seda ütlesin, et me oleme võtnud poliitika, kus võistlemise kõrvale. Me oleme toonud baasfinantseerimise ja me oleme selle poliitika ellu viinud, ehk siis me oleme võistlemist vähendanud. Arusaadav, aga ometi see mängib suurt rolli. Ja kahtlemata ja teataval määral võistlemine on vajalik sellepärast, et see on see süsteem, mis ikkagi hoiab vormis või selekteerib kvaliteedi järgi. Nii et kokkuvõttes teie leiate, et süsteemiga on põhjust rahul olla. Ma arvan, et see paanika, mis on tekitatud, on, on kohatu. Hästi suur tänu kommentaari eest. Indrek Reimand. Aitäh heligaja.