Eligaja. Tere tulemast kuulama veebruarikuu esimest heliga ja seekordne saade teeb ülevaate värsketest laureaatidest arvustab möödunud aasta parimad Eesti klassikaplaati ning kogub muljeid ERSO ja tšellisti Anastasija kobeekina ning tahe kogukonna kontsertidelt. Alustame aga põgusa ülevaatega möödunud nädalast mis osutus äärmiselt preemiaterohkeks. Kolmapäeval, 29. jaanuaril anti Eesti rahvusringhäälingu uudistemaja esimeses stuudios üle aasta muusiku tiitel. Selle pälvis Kadeivoorend silmapaistva tegevuse eest Eesti ja rahvusvahelisel muusika areenil. Õdu seal kontserdil esinesid koos laureaadi ka tema head sõbrad Mihkel Mälganud Valter Soosalu, kammerkoor kolm lindu. Mulle tundub, et kõik, keda ma näen enda ümber on on täis armastust ja teevad parimal võimalikul moel seda, mida iganes nad teevad. Ja nii palju muusikuid, keda mina tahaks aasta muusikuks esitada. Sest et mind on inspireerinud väga paljud muusikali Elminud, inspiratsiooni ei saa. Ja ma olen väga tänulik peale selle inspiratsiooni ka nende inimeste eest, kes on mulle kingitud siia teele, et minuga seda teed jagada. Ma olen lihtsalt püsti õnnelik. Läinud pühapäeval kuulutas Eesti kooriühing Estonia kontserdisaalis välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiate saajad. Aasta kooriks 2019 sai Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, kelle eelmise aasta tähtsündmuseks oli edukas esinemine kuuendal rahvusvahelisel Vietnami koorikonkursil, kus võit toodi koju kolmes kategoorias. Aasta dirigendiks valiti ka selle kooridirigent Triin Koch, kes oli lisaks Tartu laulupeo kunstiline juht ja üldlaulupeo minu arm, valikkooride dirigent ja segakooride liigijuhtpreemiate saajate hulgas olid ka aasta noor dirigent Ingrid Roose, Asta orkestri dirigent Bert Langeler. Aasta koorihelilooja Riho Esko Maimets ja paljud teised. 12-le tiitlile kandideeris 81 nominenti, kelle hulgast tegi valiku kooriühingu muusika nõukogu. Hinnati kooride, orkestrit ja dirigentide muusikalisi saavutusi, kontserttegevust, salvestusi, osalust konkurssidel ning panust ümbritsevasse kultuuriruumi. Lisaks kaunile muusikale kõlasid Eesti kooriühingu aastapäeva galakontserdil südamlikud kõned. Sõna võttis ka Eesti kooriühingu esimees Hirvo Surva. Head sõbrad laulupeo juubeliaasta on saanud läbi ja sellega koos ka üks koori aasta. Ma ei tea, kuidas see nii on, et me alati kuidagi ei kipu nagu tänama teineteist. Minu pärast peaks tegema seda, kas iga päev. Sest sellist tööd. See on lihtsalt hindamatu. Tahaks veel kord teile öelda oma sõnadega armsad, koori ürite, palju vaeva nägite? Dirigendid ikka ka? Ilma vaevalt ei saa. Ilma tee vaevata poleks seda piduga. Poleks rahvust poleks keelt ja poleks vahvust. Suur aitäh teile veel kord kogu selle laulupeo juubeliaasta eest. 150 aastat oli laulupidu. Nüüd eelmisel aastal pidasid ka kaks alaliit oma väikest juubelit ehk siis Eesti naislaulu selts ja see kaudu viit. Mõlemad tähistasid oma 20 viiendat aastapäeva, nii et veel kord ka teile, palju õnne. Laulupeo aasta sai läbi aga protsess ja teekond jätkub. Meil on aeg asuda jälle teele. Tänasest on avatud konkurss 13. noorte laulupeo lähteidee ning peadirigendi leidmiseks saatke oma ideekavandid teele hiljemalt 20 null kaks. 20 20. Viimane kellaaeg kell 20 20. Nii Eesti kooriühingu aastapäeva galakontsert kui ka Eesti rahvusringhäälingu aasta muusiku kontsert on järelkuulata võtavad klassikaraadio kodulehel. Preemiate teemal aga jätkame, sest reede õhtul selgusid Eesti muusika ja teatriakadeemia, kontserdi- ja teatrimajas Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad kõigis kaheksas skulptuur. Hitleri valdkonnas kuulutati välja peapreemia ja elutöö preemia laureaadid. Lisaks anti üle kujutava ja rakenduskunsti rahvakultuuri ning audiovisuaalse sihtkapitali aastapreemiad. Kokku 42 preemiat eelmise aasta silmapaistvale kultuuri- ja sporditegelastele. Peapreemia kunsti valdkonnas pälvis helilooja Tõnu Kõrvits erakordselt rikkalikku ja mitmekülgse loomingu aasta eest ja helikunsti sihtkapitali elutöö preemia anti dirigent Neeme Järvile. Palju õnne kõikidele Kultuurkapitali aastapreemia laureaatidele. Õnnitleda võime ka Eesti muusikaauhindade värskeid laureaat. Aitäh. 24. jaanuari õhtul leidis Saku suurhallis aset traditsiooniline Eesti muusikaauhindade gala, kus tunnustati kodumaist muusikat ning meie silmapaistvaid muusikuid. Auhindu jagati kokku 18. erinevas kategoorias. Kõige rohkem auhindu pälvisid Anna Kaneelina ja nublu. Aasta džässalbumiks kuulutati Kadri Voorand, in tuua vaid Mihkel Mälganud. Aasta etno folk rahvalik album oli Black Bread, Gone Mad Ayibobo ning aasta klassikaalbumiks kuulutati Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja dirigent Olari Eltsi plaat. Heino Eller sümfoonilised poimid. Kõnealune plaat ilmus 2019. aastal firmalt tiin. Möödunud aasta parimat klassikaplaati kuulas klassikaraadio valvel äli Ann Klooren. Kõik, kes vähegi eesti muusikaajalooõppimisega kokku puutunud, oskavad kindlasti üles lugeda meie heliloojate olulisemaid teoseid. Kui aga huvi on sügavam ja tahaks ka mõnda teost kuulata, muutub olukord kurvaks. Evi Arujärv kirjutas just sirbi veergudel, kui kehvad on lood eesti muusika nootide kirjastamisega ja parem pole olukord ka eesti muusika salvestistega, eriti vanema muusika osas. On küll mõningaid nõukogude aegseid vinüülplaat eesti muusikaklassikaga ning kunstilise taseme poolest polegi neile midagi ette heita kui nende tehniline kvaliteet on nõrk ja ega neid plaadimängijaid kena eriti kusagil leidu. Ja kui pole salvestisi, ei aita ka suur abimees Youtube. Seetõttu on erakordselt tervitatav, kui keegi võtab ette suure töö ja plaadistab Eesti muusikaklassikat ja veel meeldivam kui sellist ettevõtmist tunnustatakse aasta klassikaplaadi auhinnaga. 2019. aastal omistati see auhind. Plaadifirma on Tiinalt välja antud Olari Eltsi ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri heliplaadile kus kõlavad Heino Elleri sümfoonilised poeemid, hüüded, valge öö, videvik ja Koit. Tegemist on juba teise heliplaadiga Elleri orkestrimuusikast, Eltsi ja ERSO koostöös. Aasta varem ilmunud helikandjal kõlasid viiulikontsert lõpetamata teine sümfoonia fantaasia viiulile orkestrile ning sümfooniline legend. Seadmata kahtluse alla, et klassikalise muusika enam esitatav repertuaar koosneb suurepärastest teostest. On siiski kurb, et sinna hulka pääsemiseks ei ole alati oluline mitte ainult teoste kvaliteet. Maitse sõltub ka väga paljudest muudest, sageli üsna juhuslikest teguritest. Heino Elleri muusika on just hea näide sellest, see vääriks kindlasti enamat esitamist muusikalavadel. Et see aga juhtuda võiks, on vaja järjepidevalt tema loomingu propageerimist. Klaverimuusika vallas on suure töö ära teinud Sten Lassmann, Olari Elts on aga tõsiselt asunud Elleri orkestrimuusika kallale. Kuigi Elleri orkestriteosed kõlavad 20. sajandi modernismi taustal suhteliselt traditsiooniliselt Aneltsise, pidanud neid raskeks nende interpreteerimist keeruliseks, aga samas huvitavaks. Ilmselt on dirigent ja orkester need probleemid seljatanud sest tulemus selle plaadi puhul on nii suure kui ka isikupärane. Plaadil kõlavate teoste öö, hüüded ja valge öö. Ettekannete koha pealt on isikupära osas võrdlusmomenti raske leida sest viimased salvestused nendest teostest jäävad aastakümnete taha ja pole kergesti kättesaadavad. Samuti ei meenunud neid oleks esitatud viimasel ajal või üldse kontserdisaalis. Aga loodetavasti annab see plaat tõukega teistele dirigentide orkestritele neid teoseid oma repertuaari võtta. Küll aga võib nii videviku ja koidu puhul esile tõsta isikupärast lähenemist. Üliromantilise videviku puhul on Elts valinud vaoshoitud tee. Ta vältinud ülepaisutatud emotsioone ning tulemus on põhjamaiselt karge. Sama võib öelda ka Koidu kohta, et kas siin pole üleliigset tundlemist, mis annab sellele teosele justkui uue võlukindlad või selle plaadi kuulamise järel väita, et aastaauhinna omistamise on tehtud õige valik. Et loodetavasti Elts võtab ette veel järgmised Kelleri orkestriteosed ja Elleri keelpillikvarteti de salvestised saavad lisa olemasolevatele uute näol. Kõlas muusika möödunud aasta parimalt eesti klassikaplaadilt. Eesti muusikaauhindade galal pälvis aasta klassikaplaadi tiitli Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja dirigent Olari Eltsi Album. Heino Eller, sümfoonilised põimid. Plaati kuulas, älian Klooren. Heligaja jätkab kontserdi muljetega. Fookuses on kaks 24. jaanuari õhtul toimunud sündmust. Estonia kontserdisaalis soleeris Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees viimasel Tšaikovski konkursil kolmanda preemia võitnud tšellist Anastassia Akubeekina. Imelapsena muusikamaailma astunud muusiku esituses kõlas tšellorepertuaari üks nurgakivisid Antonina Forsaki tšellokontsert. Õhtu teises pooles tuli ettekandele Sergei Rahmaninovi ulatuslik kolmas sümfoonia. Dirigendipuldis oli ERSO endine peadirigent Nikolai Aleksejev. Kontserdimuljeid sellest õhtust jagab Toomas Velmet. Möödunud reede tõi meile siia selliste, kes pälvis viimasele Tšaikovski konkursil kolmanda preemia. Mis tähtsusega see konkurss praegu on ja kas see annab ka mingisuguse tee, et seal saavutatu näitab sellist küpset tõelist, andekat muusikat? Vaatamata kõigele on Tšaikovski konkursi ikkagi maailmas kõige kõrgemini koteeritud instrumentalistina konkurss, mis on nüüd täiesti haaranud kogu instrumentide palitri klaverist kuni trombooni. Nii et seal ka puhkpillid naise ja selle eest on natukene muudetud statuuti, kuna on tekkinud videovoor selleks, et üldse pääseda sinna konkursile. Ja vähemalt realistidele oli see nii, et konkursile lavale pääses 24 sellist maailmast teise vooru 12 ja kolmandasse kuus mis on oluliselt lihtsam ja võimalik, on seda ka välja kannatada, sest ma tean, 1990. aastal ma olin selle konkursi žüriis ja meil esimeses voorus tuli läbi kuulata 87 tšellisti. See oli päris otsesõnu öeldud, see oli tappev. Siis, kui 87. lõpetas siis esimeste, enam ei mäletanud keegi. Nüüd möödunudaastane konkurss 2019. No tuleb öelda, nii et ilmselt kõik need ma ei kuulnud esimest vooru, aga täiesti auru kuulsin kah teist väga kõrge tase, väga kõrge tase. Kõik selles, mis puudutab pillivaldamist teises voorus, ma ei kuulnud ühtegi nooti, mis oleks mööda läinud ka minimaalselt. Mitte mis oleks natukene, mitte liiga täpselt intoneeritud või mõni teos, mis tehniliselt oli rabe või ei, niukseid asju ei juhtu, seal niukseid asju ei ole asja teine külg, mis on juba filosoofiline külg, on see, kas selliseid konkursse on üldse vaja. Ja kellele, sest et ma mäletan Tšaikovski konkurss alates 62.-st aastast 1962, kui oli esimene konkurss, kus olidki tšellistid ja see oli palju huvitavam kui praegu. Sest seal oli ka selliseid inimesi, kellele zürii helistas kella ja öeldi, et aitäh ja nii edasi. Aga isiksused olid huvitav õhtu. Kui ma neid kuulasin, neid kahteteist. Loomulikult nad jäid meelde, aga tähendab, minu valik kolmandasse vooru erines oluliselt sellest, kes sinna pääsesid. Ja minu valikus objekena ei olnud, sest et tal oli teises voorus kavas näiteks Schuberti Arbensioone sonaat. Nii et mind väga külmaks, see on üks lemmikuid minu repertuaarist ja see jättis meid väga külmaks, siis mängis ta oma isa soolosonaati mis nagu ei oleks sobinud sinna Schuberti ja, ja Prokofjevi kõrvale. Aga no ütleme ausalt, ma tean, kuidas need asjad käivad. Ja kui me loeme siit, kus ta õppinud on. Ega tal Venemaaga ei ole midagi pistmist. Ta alustas EBS kuni 18. eluaastani ja ütleme alglähedal. Aga siis läks Kronberg akadeemiasse. Frans Helmerson, see on nimi, mis võib lüüa igal konkursil, kui sul on öelda, et seal atrans Helmersoni õpilane siis läks ta Saksamaale siis Pariisi ja nüüd an Frankfurdi vanamuusikaakadeemias. Kõrgkoolis. Muide, see oli selle kontserdi parim oli lisapala. See oli tõesti hea ja siis ta pill kõla silma forsseerimata ja loomulikult Worleki kontsert ilma forsseerimata ongi keeruline mängida, aga peaks olema võimalik ikkagi. Sest tema käes on vaadaniini instrument. Tõsi, see on hästi tumeda tämbriga ja mitte just väga suure läbilöögijõuga, aga Toshuki kontsert nõuab seda. Nikolai Aleksejev tegi küll kõik selleks, et summutada orkestrit ja anda võimalus solistile kuid ikkagi oli neid kohti, kus ei õnnestunud. Loomulikult see kontsert võeti suurepäraselt vastu, rahvas saalis ikkagi märgase trump, esialgu neid draamaheidetega. Ja, aga kui te küsite minu arvamust, siis Rahmaninovi sümfoonia sellest ma sain naudingu. Tore, kes ma ei saanud naudingut ja kohe põhjendan ka, miks? Tänapäeval on maailmas tuhandeid tšellist, kes on võimelised Vošeke kontserte mängima, kui nad tahavad seda mängida ja loomulikult loomulikult, sest sind ei loeta tšellomängijaks, kui sa seda ei ole esitanud. Ja see on sama, mis on Tšaikovski esimene klaverikontsert Tšaikovski viiulikontsert, need on väga sarnased teosed, nad on väga ära mängitud kuulajatel, publikule on, on kõik peas. Nad kuulevad ette seda kontserti, aga siis on vaja olla isiksus, et pääseda maksusel ja eriti selliste romantiliste kontsert juures. Minu arvates ei tohi laskuda detailidesse vaid tuleb hoida vormi ja tuleb hoida üldist karget lähenemist. Vot just nii nagu Aleksejev mängis Rahmaninovi, mis on veel kõige suurem provokaator selleks, et, et hakata nikerdama detailides, olite nõototime, naendad tšellerandot kõik need asjad, mida noodis kirjas, ei ole. Aga teha veel ilusamaks, kui ta tegelikult veel on. Aga mina usaldaks autorit ja torge kontserdis on kaks suurt hädaohtu. Üks on teise osa lõpp ja teine on kolmanda osa lõpp. See, mis ei ole virtuaalne kadents, Vaidan vormiliselt kadents. Vaat need pikad hangumised, kui sa seal ei hoia tempot, seda, mis on ette nähtud, vaid hakkad veel midagi, püüad neid ilustada. Siis sa lähed rappa omadega rikkuda ära need ja võtke objektina, just oli mitte ühte etteheidet pillivaldamise suhtes, kõik oli suurepärane. Aga vot see, ma eelistan sellistel puhkudel näiteks ikkagi Schumanni kontserti Varrakile kui ei anta vorsakil ennast väljendada, vaid püütakse iseennast. Vot mina teen siin, nii keegi nii ei tee. Et Aleksejev püüdis teda ikkagi hoida raamides? Noh, see on, võib olla halb sõna, aga selline romantiline muusika provotseerib, noh, ütleme niimoodi nõretama. Ja see minu hinge ei poe. Aga loomulikult oli kõik hästi ja rahvas otsast vastu. See on muidugi kõige olulisem. Aga rahvas võttis ka Rahmaninovi sümfoonia väga hästi vastu, mis ei ole üldse nii lihtsalt vastuvõetav, kuna ta on ikka meeletult pikk sümfoonia ja väga palju noote, aga sein on Aleksejev, ületamatu meister. Vot just selliste suurte vene sümfooniat, Tšaikovski, Rahmaninovi, Šostakovitši, vot need on Aleksejevi trumpässad ükskõik kus ja mis orkestriga ja kus ja ta on seda ka ise öelnud. Et tema jaoks on ikka kõige olulisem suur sümfoonia suur sajaliikmeline orkester ja suur sümfoonia, kus on kõik pillid esindatud, Rahmani, isegi kaks arh ja nii edasi, nii et. Aga ma tulen ikkagi korrektsele torsake juurde tagasi. Tegelikult mul ei ole teada, kui palju kordi kobekina on Dorzeki tšellokontserti kontserti situatsioonis mänginud, sest Tšaikovski konkursil ta valis hoopis Elgari tšellokontserti ja sobis palju rohkem. Ja siis mulle meenub, et, et selle ERSO kontserdi eel ta intervjuus klassikaraadiole tunnistas, et tegelikult ta suhtub üsna suure ettevaatlikkusega torsakid selle kontserti just sellepärast, et nii hästi on see kõrvus nii publikul kui endal, et ta püüab nagu iga hinna eest unustada. Ta on sedalaadi tark inimene, selles teemas areneb. Jah, et ta püüab ära unustada kõik need helisalvestised, mida ta on kuulnud. Et võib-olla just see hirm selle teose ülituntuse ees tegi teda. Lõpuks ei, ma ei pannud tähele ettevaatliku mängu, ma panin tähele üle mõeldud mängu, seda just neid üksikuid detaile, mis ei ole üldse olulised ja ei muutu ka oluliseks, vaid rikuvad vormi. Kui on üks nii suur kontsert nagu Andorsake kontsert siis esimene ülesanne on raamistada ja dramaturgia üles ehitada, mitte detailid selles kontserdis. Detailid ei ole niivõrd olulised. Hiljaaegu võib-olla üks viimaseid ettekandeid Eestis, Toshuki tšello kontserdist oli trilises märgi soleerimisel Pärnu festivalil festivaliorkestri ja Paavo Järvi dirigeerimisel. Kas seda ka juhtusite kuulama? Kuule, ma seal juhtusin kuulama ja see on hoopis teine tase, see on hoopis teine tase ja väga soovitan kõigile tähendab minu jaoks niisugune etalonkontsert, mille järgi saab otsustada solisti väärtuse üle Schumanni kontsert. Ja olge kõik kohal 22. veebruaril, kus algab jätamegi Pava Järviga Schumanni kontserte. Ma panen suure panuse selle esituse peale vaatamata sellele, et ning kõik maailmad listid interpreedid räägivad, et summana ei osanud instrumente häirida. Orkestreerida tal see viga võib-olla tõepoolest oli, aga ükskõik, kes on üritanud seda parandada, anna ainult hullemaks läinud. Šostakovitši on ju orkestreerinud Schumanni kontserti uuesti Lastopoosi tellimisel. Seda ei ole vist rohkem mängitud kui respard. Ja ameerika dirigent, mul ei tule praegu nimi meelde, kes on orkestreerinud ka Schumanni sümfooniat uuest. No neid on esitatud ja korduvalt ja aga noh, soomlane, sümfoonia endast ma üldiselt mul on ükskõik, kuidas neid mängitakse. Kelle orkestrit seal, et see ei ole minu lemmikud. Aga Schumanni tšellokontsert, see on hoopis midagi muud, ikka tuleb jääda autori juurde. Seda on elu näidanud. Jääme põnevusega salgapetet ootama siia, aga ERSO kontserdi teiseks suureks vormiks oli Rahmaninovi kolmas ja tegelikult Nikolai Aleksejevi ja ERSO esituses on seda juba mitmel korral kuulda olnud. 1987 2005 ja 2015. Aasta. Kas rähmaninov ja Aleksejev käivad kuidagi? Absoluutselt absoluutselt käivad ka ma juba sellest korra rääkisin Tšaikovski, Rahmaninovi, Šostakovitši, need on Aleksejevi maailm, see on see, mida ta naudib, mida ta tunneb ja võib ükskõik mis kell, mis päeval, mis orkestriga supertasemel esitada. Ja seesama esitus ersaga. Ma ei mäleta, kas ma 2005 vest olin sellel kontserdil, mulle tundub nii. Isegi kirjutasite. Ja nüüd mul on niisugune toone ja muidugi ei ole see objektiivne ja mul on niisugune tunne, et iga kord, kui Aleksejev tuleb sellise teosega ERSO, et on parem kui eelmine kord. Nad on temaga harjunud, nad teavad, mis sealt tuleb, aga ta inspireerib orkestrit. See on ilma kahtluseta nii, selleks ei pea isegi niga orkestrantide käest küsima. Vastus on üks. Et, et see on tõepoolest inspiratsiooniallikas, on see dirigent Ersole vene muusikaga? Ei, ma sain suurepärase nauding, ma ei mõelnud isegi selle peale, et ma pean sellest hiljem rääkima sest siis ei saa ennast naudinguks valmis seada, kus sa pead mõtlema, mis siin oimis seal ei saab ennast päris hästi seada, valmis nautima. Ja ma nautisin Rahmaninovi sümfooniat. Tõepoolest. Üsna sageli, ma olen siiski tähele pannud, et sellistel ulatuslike vormide ettekandmisel tekib orkestrile nagu mingil hetkel selline väsimus, moment ja, ja võib-olla ka teatav tähelepanu hajumine. Et kas Rahmaninovi kolmas on selline teos, millel algusest lõpuni selline väike sünge varjund ka suudab seda tähelepanu hoida üleval või on see interpredile natukene kurnav mäng? Jah, loomulikult on, eriti kui ees on olnud tšellokontsert, aga kui me räägime näiteks ansamblist võib partituuri tasakaalust, siis see oli Rahmaninovi palju parem, kuid võrraks. Torr juhtus üht-teist, pillirühm ei astunud täpselt sisse. Muide, ma olen seda ka varem Aleksejeviga tähele pannud. Et saate funktsioonis olles. Ma ei tea, kas see sõltub temast või ta jaotab proovis aega ebavõrdselt, tähendab näiteks sümfoonia töötas palehigis, aga Vošeke eeldas, et noh, orkester valdab ja mis me siin see võib olla Leningradi teenelise kollektiiviga, nii. Aga tõepoolest mitte midagi märkimisväärset, aga kõrvu jäi peale nii ühele kui teisele. Aga Rahmanni Schmidt seal mul ei tekkinud hetkekski Niukest tunne, et seal võib publik väsida. Tähelepanu võib väsida, aga mul ei tekkinud tunnet, et orkester oleks väsinud. Toomas Velmet jagas muljeid 24. jaanuaril Estonia kontserdisaalis toimunud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdilt kus orkestri ees soleeris viimasel Tšaikovski konkursil kolmanda preemia võitnud tšellist Anastasija kobeekina, kelle esituses saime kuulda torsaki tšellokontserti. Õhtu teises pooles oli kavas Sergei Rahmaninovi kolmas sümfoonia. Dirigendipuldis oli sel õhtul Nikolai Aleksejev. Järgmiseks suundume Tartusse, kus samal õhtul leidis aset sootuks teistsugune muusikasündmus. Tartu linnamuuseumis toimus 24. jaanuaril tahe kogukonna eestvedamisel vana- ja nüüdismuusikat ühendav õhtu pealkirjaga muusika kui aja tunnistaja. Aegadetaguse muusika kõrval olid kavas esiettekanded noortelt heliloojat delt ning Eesti teatri- ja Muusikaakadeemia professor Toomas Sid. Ta kõneles teemal Eesti muusika või muusika Eestis, kus on meie muusikaloo algus. Loengut ja kontsert D käis kuulamas Anette Sammer. Tartus on mõnda aega juba tegutsenud üks selline väga entusiastlik ja uuest muusikast huvitav kogukond. Tahe nimetavad ennast nüüdismuusikaorganisatsiooniks, mis ühendab siis Tartu piirkonnas tegutsevaid heliloojaid, interpreet ja kaasaegse muusikasõpru Annette, sina oled seotud mitme Eesti paigaga, kuidas sulle tundub, kas Tartu on soodne pinnas nüüdismuusika esitamiseks, aga kuulamiseks? See on väga huvitav küsimus, mille peale ma mõtlesin ise sellel viimasel tahe kontserdil, millel ma käisin. Olgem ausad, Tartu ise juba on nii väike piirkond, et oodata, et sealt me leiame nüüd suure-suure-suure hulga nüüdismuusikas, büroo on ilmselt täiesti võimatu ja tahe, kogukonna liikmed ise ka kindlasti teadvustavad seda. Aga see, et neid inimesi ei ole nüüd nii palju minu jaoks küll seda kogukonda kuidagi vähem tähtsaks ei tee. Et olles nüüd Tartu helitegemisi saanud paar aastat kõrvalt jälgida, kahjuks ma ise ei saa nagu selle kogukonna liikmeks ennast otseselt nimetada, kuna mina, helilooja ei ole, et ma võin siis minna seal klassifitseerida võib-olla selle nüüdismuusikasõbra alla, aga et see kogukonnatunne minuni kui kontserdikülastaja, nii jõuab küll päris mõnusalt nendel kontsertidel. Aga neid kontserte ei olegi tegelikult nii palju nüüd olnud, et kui me võtame, et nad on 2000 seitsmeteistkümnendal aastal asutanud selle tegevuse siis aastas toimub kaks kuni neli kontserti, et neid ei olegi nii palju olnud, aga samas piisavalt minu jaoks vähemalt et nii-öelda pildis püsida. Et ei teki nagu küsimust, et kas kadunud vaid kogu aeg pildis olemas. Selline kogukondlik tegevus on alati suunatud, et peaasjalikult iseendale ja ma kujutan ette, et need heliloojad, kes selle sees on, teevad täpselt nii palju ja sellisel viisil, et enda uudishimu rahuldada, enda soove täita. Et kui palju on see suunatud väljapoole, et kas publik, see võib ka kuidagi sõnastada oma soovid ja kas publik saab sealt midagi, mida te veel ei ole leidnud või, või teab ta midagi sealt otsida? Kõrvalseisjana jälle mina nüüd ei oska öelda, kuidas korraldajad ilmselt kindlasti on seal seda isiklikku huvi ka kindlasti on seal seda, et tahe ju kuidagi sellise vihmavarjuna võib-olla üldse koondabki neid nüüdismuusika tegijaid Tartu piirkonnas, et kindlasti on seal seda isiklikku huvi nii interBrettidel kui ka heliloojatel, aga jällegi külastajana, miks ma ikkagi nendele kontsertidele tagasi lähen, järelikult ma olen saanud seal midagi ja nüüd ka see viimane, mis oli siis kontsertloeng koostöös Toomas Siitan, iga oli minule küll isiklikult väga huvitav juba sellepärast et Tartus selliseid muusikaajalooteemalisi loenguid toimub väga harva ja millest on muidugi väga kahju, et juba see oli uudne, et selline võimalus üldse oli Tartus mis 24. jaanuari õhtul fookuses oli, mis teemad? Eelkõige Toomas Siitan puudutas muidugi seda uut loodetavasti lähiaastatel ilmuvate koguteost Eesti muusika ajaloost ja avas neid tagamaid. Et kuidas on selle koguteose koostamine käinud, missugused teemat seal saavad puudutatud miks ja mida on välja jäetud ja võib-olla ka rahustas natukene maha inimesi, kes võib-olla kardavad, et, et see koguteos kuidagi pöörab meie pildi Eesti muusika ajaloost segi. Et ma sain sellise mõnusa rahuga ära tulla, et midagi sellist väga läbimõeldud Eesti muusika ajaloost on valmimas, mis on minule kui muusikaõpetajale ka väga rahustav. Sellepärast et Eestis on muusikaajalooteoseid, teatmeteoseid, millele toetuda tegelikult väga vähe välja antud. Ja enamus neist on Nõukogude ajast. Et siis senine värske vaade saab lähiaastatel, ma loodan sündima ja teada, kuidas see toimib, olla kuulda, kuidas nüüd selle kokku panevad, on väga huvitav minu jaoks. Ja muidugi selle loengu teine pool oli siis kontsert, kus mängiti Tartuga seotud heliloojaid nii kaasajast kui ka barokiajast ja läbivateks pillideksali klavessiin ja kannel. Juba kuulda barokkteoseid kandlel üle pika aja oli väga-väga huvitav. Kas see uue ja vanamuusika. Sidumine sel õhtul oli nagu põhjendatud, et kas tekkis selle pinnalt ka mingisuguseid kokkupuutepunkte meie nüüdisheliloojate teostes olid nad kuidagi kummarduse teinud. Vanale muusikale. Ja juba iseenesest sellest samast teosest, mis ette kanti barakk tehasest kandel seni Darja, kas Teio sonaat? Jah, siis oli David kelneri Campanella'st see teos, millest me praegu räägime, see on aastast 1747 kant ettekandel ja sellest samast teosest kohe ka siis pärastpoole tekkis arutelu, et väga huvitav, kuidas paraku muusikat võib-olla olekski kõige õigem kandel esitada. Kas arutelu tekkis seal kontserdisituatsioonis või see oli selline pärast kontserti omavahel muljetamine selli kontserdisituatsioonis ja selles suhtes tulekski jälle nagu võib-olla kiita sellist head kontserdi ülesehitust, et oli muusika mis vaheldus loenguga, mis vaheldus jälle muusikaga ja siis oligi selline nagu küsimuste ja vestluste koht mis oli ka väga hästi modereeritud, et tihtipeale need vest, põsed tehaksegi enne või pärast kontserti ja see mingil määral lõikab ära selle võimaluse, et publik saaks küsida. Aga kui vaheldumisi niimoodi muusikat ja loengut asetada, siis isegi kui kohe võib-olla ei tulnud mingit head põletavat mõtet, siis pärast paari muusikapala oli võimalus jälle küsida. Ja muidugi siis pärast kontserti oli ka päris elav arutelu, et minu jaoks selle väga hästi nagu koostatud kontserdikava väga põnev, mis küsimusi inimestel kuulates tekkis ja mis sul endal tekkis mõne teose pinnalt? Rohkem tekkis nüüd muidugi selle koguteose suhtes ja rohkem võib-olla Toomas Siitan irajaga jälle ka need küsimused olid väga huvitavad. Noh, kõigepealt küsiti, et kui see koguteos valmis saab, et kas siis Eesti muusika ajalugu on kuidagi ümber kirjutatud selles suhtes, kas on mõni muusikaajaloosündmus, mis võib-olla pööratakse tänu sellele raamatule hoopis teistpidi või mille muusikateadlased on otsustanud hoopis välja jätta. Ja kindlasti bändi kahe laulupidu näiteks küsimusele, et kas me võime sellest teosest leida, et laulupidu sündis hoopis kuidagi teistmoodi et sellised väiksed, võib-olla hirmud, mis selles suhtes, Toomas Siitan ka ilusti jällegi rahustes publiku maha, et kindlasti meie muusikaajalugu ei saa mingisugust teist pilti tänu sellele ilmuvale teosele, vaid pigem küsitakse uusi küsimusi ja natukene teistmoodi ja võib-olla natukene kriitilisemalt suhtutakse allikatesse, millele toetutakse ja minu arvates see väga huvitav küsimus oli see, et kui praegu koostada seda teost, et kuhu siis punkt panna, kus Eesti muusika ajalugu praegu lõpeb? Siin vastati täiesti ausalt, et ei olegi veel päris kindel, kus Eesti muusikaajaloo lõpp praegu siis on. Et võib-olla tehakse ennustusi, aga või vaadatakse tuleviku väljavaateid, aga otseselt keegi ei tea, kus see punkt praegu. Aga kes muusikateosed ka küsimusi tõstatasid ja kas oli nendele küsimustele vastajaid ehk kas heliloojad ka osalesid, selles õhtus kuidagi vahetult? Ja mitmed heliloojad, tahe kogukonnast olid kohal ja publiku süüdis ka Helena Tulve, kes ka võttis arutelust huvitavalt osa, et kui Toomas Siitan oma loengus kõigepealt väga põhjalikult selgitas, üldse lahti, mis muusikateadlaste seisukoht praegu on selle kohta, et mis on üldse Eesti või Eestis või või kas me võtame Eestit eesti territooriumina või eesti rahvana, et keda me saame üldse eesti heliloojana antud hetkel tõlgendada, siis ka Helena Tulve sai seal oma sõna sekka öelda. Et selles suhtes see oli veel ekstra huvitav. Ja muidugi see esitus ka, et ka Helena Tulve muusikateos kati sellele kontserdil ette. Ja lisaks Helena Tulve-le oli kavas ka kaks esiettekannet, Johanna Kivi Mägilt ja Liisa Hõbe paplilt. Ja need nimed, tahe, kogukonna kontsertidel on ikkagi juba väga tuttavaks saanud, et mingil määral tahe, kogukonna heliloojad, minu jaoks on küll juba selline garantiimärk, et ma tean, mis nimesid nendest kavadest otsida külastajana ja et need nimed on ka kindlasti see, miks ma hea meelega lähen nendele kontsertidele tagasi ka tulevikus. Kindlasti ei ole see koht siin, kus praegu neid teoseid hakata analüüsima, aga omamoodi huvitav on ikkagi jälle viibida nendel tähe kontsertidel just sellepärast, et see annab minule kuulajatele väga palju infot selle kohta, millest tänapäeva heliloojad mõtlevad missugused on neile kõrvetavad teemad ja tahe. Kogukonnakontserdid on alati väga asjaliku kavaga, et juba kavast saad sa välja lugeda, millest see teos kõnelema hakkab ja tihtipeale need heliloojad, kes on ise kontserdil kohal ka veel lisaks räägivad missugusest, sündmusest või, või mõttest, on need teosed saanud tõuke ja nii ka siis sellel konkreetsel eelmisel kontserdil. Et võib-olla tundub üllatav, et tänapäeva noored heliloojad nüüdismuusikas mõtlevate ka barokkaegadele või näiteks Johanna Kivimägi on välja toonud, kuidas tema helides pala barokkviiulile uuribki, barokkviiuli lõppematuid võimalusi, et, et see võib-olla ei ole selline asi, mille peale mina mõtleksid, tänapäeva helilooja mõtleb, et seda ühelt poolt nagu juba tehtud teiselt poolt, et barokkaeg üldse noori heliloojaid puudutab. Et see on väga huvitav ja noh, muidugi siit kavas saab tõesti lugeda väga mõnusalt, et et mis need kõik heliõed mõtlevad. Aga jah, et see taustainfo on tähel alati, nad annavad publikule mõnusalt palju infot aga samas see info, mis nad annavad nende teoste kohta, ei pane neid kuidagi kasti või ei suuna neid kuhugi poole nagu mõtlema. Võitjad on hästi hea fooni loonud oma teostele. See praegu jätab mulje, et noored heliloojad on oma loomingu väga avalikuks teinud. Et kasvõi see, mida sa oma teose kohta annetatsioonis kirja paned ja kui palju sa kuulajale räägid. Teisalt kui jätkusuutlikuks, aga sa seda loomingut ise pead, et kas me võiksime ette kujutada neid teoseid ka mingisuguse suurema uuele muusikale pühendatud festivali kavas. Jah, päris keeruline tulevikku ennustada, aga mina ei välista küll, et need heliloojad, keda me praegu nendel kontsertidel võime kohata muidugi tegelikult tahe, kontserdid on juba üles astunud heliloojaid, kes on Rostrumid üles astunud näiteks ja kelle loomingut me võime kuulda Eestist, et selles suhtes mingil määral see on juba juhtunud ja mõned neist heliloojatest, kes on kontsertidel üles astunud juba enne seda, olid nii-öelda nimed. Aga mina arvan küll, et kuna Eesti muusikat ja muusikateadust tehakse ju tegelikult valdavalt Tallinnas, sest siin on lihtsalt rohkem võimalusi, rohkem inimesi, rohkem professionaalseid muusikuid. Kui meie kõrgkool asub Tallinnas, siis, siis on loogiline, et ka kõik meie kõrgklassi esitajad, kes pürgivad professionaalsuse poole, viibivad suure osa Tallinnast. Et siis on see, et Tartus ka keegi nii-öelda seda liini ajab üks ja hoiaks, on ülitähtis ja ma mõtlen küll, et mõned alga jamad heliloojad, kes võib-olla alles Elleri koolis oma heliloominguteed alustavad. Et kui nad saavad tahe raamest sellise väikse tõuke, siis see on tulevikus kindlasti midagi suuremat. Aga need kaks esiettekannet, kes oleks mõeldav, neid ka kujutad ette tellimusena mõnelt festivalilt, mitte siis tahe kogukonnast, et kas sellisel juhul mõnes teises formaadis ilma loengu ja helilooja osaluseta töötaksid samamoodi. Ja mina arvan kindlasti, et kui me võtame siin eesti nüüdismuusikafestivale, siis olles nendega viibinud, ma ei ütleks küll, et nad ei võiks seal olla ja nende kavadesse kuuluda. Absoluutselt, et kui see loeng sealt nüüd ära võtta, siis nad ei kaota sellest midagi. Kogu see õhtu oli väga terviklikult üles ehitatud ja võib-olla probleemina võibki näha seda, et see muusika suure tõenäosusega ei puuduta eales laiu masse. Aga samas, kui ta puudutaks, siis me ei saaks enam rääkida temast nüüdismuusika vormis, siis ta oleks juba levimuusika ja minu arust vähemalt tahe, kogukond on väga hästi nagu enda plussiks selle keeranud. Et nad juba valivad selliseid kontserdipaiku, kus ka väiksem hulk publikut ei tundu kuidagi ebamugav vaid pigem ongi mõnus kogeda sellist intiimsemat, kontserdi õhkkonda. Ja need esitused ei jää ka kuidagi alla mingisugusele suurele festivalile minu hinnangul? Mingil määral jah, võib-olla ta on harjutusväljak, aga samas jällegi minu isiklikust seisukohast see harjutusväljak noortele heliloojatele on nii tähtis, sest kus sa siis üldse oma heliloomingut, seda, mida sa oled nooti pannud, päriselt? Kuuled. Et kui seda harjutusväljakut ei ole, siis me suurele matšile ka minna ei saa. Ja teisalt, kui see kõik on juba massidesse jõudnud, siis võib-olla me ei räägikski üldse enam sellisest loomingulisest kogukonnast ja vahetust intiimsest kontserdipaigast, vaid võib-olla on see siis juba läinud suurte kontserdiorganisatsioonide pärusmaaks. Jah, et mina tunnen ennast küll nagu mingil määral sellise noh, jällegi mitte liikmena, aga, aga see on selline mõnus, intiimne, natukene selline nagu salaorganisatsioon, kus info niimodi, mõnusat liig aktsia, tead jälle mingi kontsert toimub seal kontserdi publikusse näed täiesti ettearvamatuid inimesi. Mina olen kohanud täiesti selliseid oma kaugeid tuttavaid, kelle puhul ma üldse ei arvaks, et neid nüüdismuusika kuidagi huvitab. Aga ometi ma olen neid seal kohanud. Inimestel tihti on ju klassikalise ja veel enam nüüdismuusika ees selline väike, kas aukartus või alaväärsus kompleks, et issand jumal, mina seda küll ei mõista või et ei julgegi nagu minna sellele kontserdile. Aga see toetub kõik sinu muusika kuulamise oskusele, mida sa rohkem käid ja uurid ja selle tausta teadmist saad, seda rohkem inimesed ikkagi julgevad ka sellist muusikat kuulata ja kogeda. Põhimõtteliselt võiks olla siis ka selline kasvulava publikule jah, absoluutselt, absoluutselt. Tartus toimunud tahe kontserdist, rääkis Anette Sammer. Helikaja tegi sel korral ülevaate värsketest laureaatidest, tutvustas aasta parimat eesti klassikaplaati ning kogus kokku muljed 24. jaanuari õhtul toimunud ERSO ja tahe kontsertidelt. Saate tegi Johanna Mängel.