Tere, head klassikaraadio kuulajad. Te kuulate 2020. aasta esimest heliga ja mina olen Lisette vilt. Erinevalt heligajast pole kontserdielu vahepeal talvepuhkust pidanud. Juba aasta esimesel päeval toimusid traditsioonilised uus aasta kontserdid nii siin kui sealpool riigipiire. Kindlasti kõlas nii mõneski kontserdisaalis Mozarti muusika. Kas teie olete kuulnud kunagi Mozartist? Hiljutisest uuringust selgus, et 70 protsenti noortest brittidest pole temast mitte kunagi mitte midagi kuulnud. Millest see kõneleb ja miks see nõnda on? Arutlevad saates noor muusik Gregor kulla ja kasvatusteadlane Airi Liimets. Saame teada, milline on olukord Tallinna tänavatel. Enne veel on arvustamisel kaks kontserti, mille peategelaseks on klaver. Head kuulamist. Sel nädalal avalikustati aasta muusik 2019. Eesti rahvusringhäälingu muusikatoimetaja Nad valisid aasta muusikuks Kadri Voorandi silmapaistva tegevuse eest Eesti ja rahvusvahelisel muusika areenil. Õnnitlused võttis Kadri vastu Kariibi mere saarel Kuubal. Ma tänan, ma tänan, ma tänan. No kindlasti selline tunnustus inspireerib ja teeb väga-väga suurt head meelt, sellepärast et see näitab, et ju siis midagi, mida ma olen teinud, on kellelegi korda läinud ja miski osa sellest on olnud õigesti, nii et, et ma olen väga-väga tänulik, ülimalt õnnelik. Palju õnne, Kadri Voorand. Aasta muusiku tiitel antakse üle pidulikul kontserdil 29. jaanuaril kell 19. Kontserdil esinevad Kadri Voorand, Mihkel palganud Valter Soosalu ja kammerkoor kolm lindu ning selle vahendavad klassikaraadio vikerraadio ja otsepildis ERR-i kultuuriportaal. Samuti jõuab kontsert raadio nelja kuulajateni. Resonants 2020. aastal tähistab takse Ludwig van Beethoveni 200 viiekümnendat sünnipäeva ning üheksandal jaanuaril jätkus Estonia kontserdisaalis Eesti kontserdisari Beethoven 250 mis pühitseb just seda tähtpäeva. Sarja neljandal kontserdil esines eesti juurtega pianist Peeter Laul. Viimastel aastatel on laule esitanud kõik Beethoveni klaveri sonaadid. Seal jaanuarikuu pärastlõunal kõlasid kolm sonaati number viis, number 18 ja number 21. Seda soolokontserti kuulasid pianistid ja abikaasad Piret ja Lauri Väinmaa. Muuseas, Lauri väinmaa tegi kontserdile ka sissejuhatuse. Esmalt küsisin, milliste muljetega nad Estonia kontserdisaalist väljusid. Mina olen kuulanud oma elus vähe ka palju klaveriõhtuid ja terve hulga klaveriõhtuid, ka selliseid, mis on pühendatud ühele autorile ja ka muidugi ainult Beethanile. Ja Mul on ka endal rõõm olnud mängida kõiki Beethoveni sonaate ja kontserte tsüklitena, nii et kui ma sain teada üldse kõigepealt Peeter Laul esitab selliseid kava, kus on kolm peetensonaatima, väga rõõmustasin. Sest alati on huvitav kuulda uusi esitusi, aga kuna ma ei olegi tükk aega ise just juhtunud neid mängima, neid konkreetseid sõnate suure huviga, ma läksin, muljed, ma ütleksin, et muljed on kahetised. Et on asju, mis olite vaimustavad ja on asju, mis panid mind natukese ka mõtisklema. Et kas just nii või ka kuidagi teisiti. Mul on tagantjärele mõeldes positiivset muljet selle tõttu, et mul on väga hea meel, et mängitakse Beethovenit, see on võib-olla liiga selline lihtsakoeline rõõmutunne, aga tegelikult on mul väga hea meel, et tähistab, eks see selle suure helilooja juubelit ja et sinna sisse mahtus ka üks klaveriõhtu toredate sonaatidega. Ja minu unistuseks oleks ka kuuldav Beethovenit kõik üheksa sümfooniat abanementidena, et Eestis võib-olla sel aastal seda jah ei tehta, aga kindlasti kusagil tehakse. Et selles mõttes minu muljed on, nagu, kui ma tervikpilti vaatan, siis mul on väga hea meel, et ma seal käisin kuulamas seda, mul on hea meel, et mängiti Beethoveni sonaate ja loomulikult nagu ka Lauri ütles, et muljed on mitmekesised, aga pigem tagantjärele siiski väga, väga positiivsed ja olen rõõmus, et sain kuulata seda kontserti. Aga ma teen ettepaneku minna nüüd konkreetsemaks, mis need kahetised tunded on, mis nende taga seisab? Kõigepealt Peeter laul on kahtlemata väga suur virtuoos, ta valitseb klaverit meisterlikult ja Ma usun, et ka tema repertuaar on väga lai. Ma ei ole mitte niivõrd seda uurinud, aga ma arvan, et lisaks peetonile mängib ta ka tõenäoliselt palju romantilist muusikat mis esitab mängijale tohutuid nõudmisi. Nii et alati nauditav kuulda ja näha, kuidas keegi klaveriga niivõrd vabalt ringi käib ja võib öelda tervelt virtuoos on ka juba omamoodi kategooria. See ei tähenda ainult seda, et mängitakse mingis ajaühikus tohutult palju noote ära vaid see on mingisugune teatud suhtumine, kus see mängurõõm ja sellise instrumendi meisterlik valdamine nagu nii-öelda paisatakse kuulajale selliseni agaarana peale. Ja seda seda saab nautida. Ma tahaks sekundeerida jah, et virtuaalses oli tõesti seal, ma ei tea, kas esiplaanil lausa, aga, aga seda oli seal tõesti võimalik nautida. Kui tagantjärele mõtlesin pikemalt, kuidas klassikaraadiokuulajatele sellest rääkinud, siis tekkis mul küsimus, et mis on siis Beethoveni muusikas oluline, mida peaks kuulaja sellest kontserdist kaasa võtma. Ja see muidugi pliit küsimuse juurde, et mis Beethoveni juures üldse on oluline minu meelest kõige rohkem tema muusikas on ikkagi emotsiooni ja pinget ja selliste emotsioonide kõrvutamisest tekkinud draamat ja tegelikult oli seda seal ka sellel kontserdil, sest mulle meeldisid päris hästi aeglased osad, mis väga kutsusid kuulama ja endaga kaasa ja lõid sellise põneva pineva küll lüürilise, küll tundelise, küll mõnikord kaeblikuma õhkkonna, et, et seal oli palju kuulata ka, aga just kiiretes osades see virtuoos, sus kui kategooria, millest Lauri siin rääkis see tõesti, nagu tõusis esile. Sest virtuaalsus on ju positiivne, aga millisel juhul võib, et teda võib-olla natukese mitte nii positiivsena esile tuua? See on juhul, kui kiirused võib-olla, no ütleme siis ikkagi minu arvates, sest igal kuule on õigus, igal mündil on õigus oma seisukohtadele. Ei vasta päris selle muusika ideele, nii nagu mina seda näen. Ja kui me tuleme konkreetselt nende sonaatide juurde või kasvõi näiteks teine sonaat, mille teine osans kirtso, mis on üks humoorika maid, teoseid, mis on minu meelest üldse on kirjutanud siis huumorit minu meelest väga kiirelt ei saa edasi anda, mis üldse tähendab huumor muusikas? Huumor on midagi ootamatut, midagi naljakat, aga naljakas ongi ootamatu. Kas on see ootamatu paus, või on see ootamatu rõhk kohas, kus me seda ei oota? Mõni ootamatu tempomuutus? Ootamatu dünaamika muutus äkki vaikseks võtmine selle kõige jaoks on vaja aega ja vot see oligi see, mis mul mõnes kohas Peeter laulu esituses puudu jäi. Et just selliste humoorikat, karakterit edasiandmisel segas neid natuke, see võib olla kiirustamine, võib-olla tema huumor on teistsugune, aga siiski Peedunuga sinna üht-teist nooti. Mul on see, see on ju ainus, mille kaudu beeta meiega suhelda saab, on see, mis ta noote kirja pannud ta on pannud tempo märg, keda on pannud dünaamilisi märkusi, kõike väga palju. Detaile loomulikult muusika ei ole mitte ainult nendes märkides, vaid ka selles, mis nende märkide vahel on aga suuresti nende märkide kaudu. Me peame ikkagi seda muusikat tõlgitsema. Ja et emotsioone on mitmesuguseid, mõned on väga selgelt eristatavad ja mõned on väga niisugused nagu otsesed ja võib-olla just need vahepealsed, need peened varjundid, millest Lauri rääkis ka, et, et näiteks mingisugune teatud teeseldud Kuhmakus muusika ettekandmisel, mis peaks kuulajale siis selgelt näitama, kus on see nii-öelda naljakas koht, et ütleme niimoodi, seda oleks võinud rohkem esile tuua küll. Aga teisest küljest jällegi tema mängus oli selline teatud ülevaatlik, kus, mis võib jah, mõjuda nii, nagu ta oleks detailidest üle kiirustanud, selles mõttes ja, ja teatud kohtades mõjuski kahtlematult. Samas tahaks teda tunnustada, et ta tõesti pühendunud Beethoveni interpreet, et on kaks korda selle tsükli tervikuna ette kandnud seda inimene ei võta ette niisama naljapärast. Jah, ma olen nõus väga sellega, mis Piret ütles, et ta haaras kokku väga head tervikut, see on tõsi. Need sonaadid on suured, need osad on pikad ja nende just kokk kokku üheks tervikuks arvele on üks suuremaid ülesandeid mis inspidi ees seisab samuti nagu veeretamine ütles, aeglased osad olid väga peened. Nendest tõesti võttis aega, suhtus väga loominguliselt väga köitvalt, esitas neid, neid on erinevad, need aeglased osad kõigis kolmes. Madis samuti. Ma tõstaks vägatama kõla esile vaikses mängus Rannas Piano kanismus. Ta suudab ka suure Estonia kontserdisaali täita ülivaikse heliga ja panna kuulaja seda hinge kinni pidades jälgima. See on väga suur oskus nii muusikuna, oskus kui ka pianistina, nii et sellel kontserdil oli ikka väga-väga suuri suuri väärtusi. Peeter laul on eesti nime ja eesti juurtega pianist aga elab Venemaal. Öelge, kui palju kumab tema mängust läbi seda, et tegemist on vene kooliga pianistiga. Ta ongi lausa sündinud Peterburis, kes tema isa, muusikateadlane Rein Laul, kes on Eestis kasvanud ja lõpetanud konservatooriumi läks sinna juba aastakümneid tagasi sealsesse konservatooriumi õppejõuks ja nad elavadki Peterburis. See on väga hea küsimus ja tegelikult võib-olla midagi ma seal kuulsin sellisest noh, ütleme vene pianism, vene klaveri, kolm, üks maailma juhtivaid, kõige olulisemaid ajalooliselt tänaseks päevaks on need koolid üldiselt maailmas juba segunenud, olnud väga palju vene õppejõude või vene juurtega vene kooliga õppejõud ehk töötab ja õpetab üle maailma igal pool. Nii et tegelikult midagi selles on, aga kõla tekitamise poolest. No ütleme, kui vene pianismi ajaloolises plaanis iseloomustaksid. Kui ülimalt laulva kõlaga klaverikooli, kus selle kõla laulusele läheduse inimhäälega pandi kõige suuremat rõhku siis Peeter laulu kõlas, on küll selles mõttes kõike, mida vaja on seal inimhäält kui erinevaid instrumente, kui ka puhas klaverliku virtuaalsust, puhast laulu, kui ka puhas. Mängu ma tahtsin just öelda, et kindlasti ei saa olla temast kaugele jäänud isa Rein Laulu uurimused Beethoranist, et üks isa ikka midagi oma pojale õpetad, ma arvan. Ja kindlasti on nad vestelnud sel teemal, aga et ma arvan, et kuna ta on küllaltki rahvusvaheliselt tunnustatud pianist, et kindlasti on, on see vene klaverikool või see, mida me peame vene klaverikooliks, see on edasi arenenud ja igaüks neist arendab seda edasi ja võtab mõjutusi nii paljudelt maailma teistelt pianistidel ja mineviku suurkujude, keda on nüüd võimalik nupuvajutuse kauguselt kuulata. Et küll on hea, et need koolid rikastavad 11, et me ei pea selle juurde isegi jääma. Et mis on nagu ainult omane ühele või teisele regionaalsele koolile. Võimalik, et see enam ei omagi nii suurt tähtsust. Tõepoolest väga palju vene päritolu õppejõuga töötab Ameerikas, Hiinas, ma usun, et Hispaanias, Saksamaal neid leidub ka ja pianistid ise käivad ju väga palju ringi, kuulavad. Pole kahtlustki, et nüüd alanud 2020. aastal kõlab Beethovenit kontserdisaalides rohkem kui muidu, kuigi Beethoven üldiselt ei ole helilooja, kes oleks vahepeal unustatud. Aga ma küsin teie kui muusikut, et näiteks muusikapedagoogide käest, et öelge, kas see, et on Beethoveni aasta, möödub 250 aastat tema sünnist annab artistile Vabaduse või pigem. Kohustuse ma ütleks, et ta kohustust ei pane, sest tegelikult, ega keegi ei pea mängima siiski seda, mida ta mängida ei soovi, aga ta annab selle võimaluse. Kuivõrd Beethoven on nüüd tähelepanu fookuses, siis on võimalik välja tulla põnevate projektidega nagu kõik Beethoveni mingi žanri teosed, tundmatu, Beethoven, vähe mängitav Beethoven ja mul on selline tunne, et ka publik tegelikult ootab suure huviga seda aastat. Ei, sest ma praegu olen käinud selle kontserdisarjaga kaasas. Vete laulu kontsert oli juba neljas ja kõikidel kontserditel ma tegin või teen ka edasisõnalise sissejuhatuse kammermuusika sari, kus on erinevat kammermuusika koosseisud esinemas ja ma tunnetan publiku huvisaalis ja seda pinget, millega muusikat kuulatakse. Pinged kõige paremas mõttes, sest Beethoven on helilooja, keda ei saa hästi kuulata tugitoolis lõdvestunult, sussid taas mugavalt. Beethoveni muusika on nii elektriseeritud ja nii elektriseeriv ta nõuab kuulajalt, ta lausa nõuab mõttega ja, ja tundega jäägitult kaasas olemist. Nii nagu ka mingi hea romaan seda teeb, kui me loeme mõnda tõesti suurt romaani. Millegipärast tuleb meelde Dostojevski. Ka need romaanid on sellised, et tekst kisub niivõrd kaasa raskemast lahti kiskuda. Tedrani muusikal on on samasugune omadus. Ta haarab endasse ja ei lase lahti ja kuule võib ennast isegi pärast kontserti tunda pisut läbi raputatuna, et huh, mis see nüüd oli. Aga ma arvan, et see on selline kirgastunud läbi raputatus, mis puhastab ja aga teeb meid paremaks. Jah, see meenutab seda kuulsat küsimustike sonaat, mida sa minust tahad? Küsisite selle vabaduse või pigem kohustuse kohta, et tegelikult see loominguline lähenemine ja vajadus uuesti mõtestada seda peetoni peaks sel aastal, siis lööme õitsele veel suurema leegiga. Ma arvan, et nendes kategooriates vabadus või kohustus seal sees on üks, teine ja suurem kategooria, mis on looming? Et see läheb nendest kategooriatest välja? Looming on vabadus selles mõttes, et inimene, mida andekam ta on, seda üllatavamaid Asju tuleb välja sellest vanast ja tuntust, mida me Beethoveni juures juba oleme kuulnud. Me oleme neid teoseid kuulnud ju väga palju, aga et ikka suudetakse leida uus nurk ikka suudetakse üllatada, see on see, mida ma sellelt aastalt kindlasti ootan. Ja kindlasti ka tuleb seda. Ja ma kutsun ka teisi kunstiliike ümber mõtestama seda Beethoveni kuvandit. Tegelikult Beethoven on läinud ju, kuidas öelda, meemi staatusse juba, eks ole, et kui kusagil peekonipilt, siis seostub kohe inimestel klassikalise muusikaga sümfonismi saatusesümfoonia ka, et võib-olla seal on mingeid võimalusi. Võib-olla viiks mõne kujutava kunstnikuga mõttele kuidagi tähistada seda oiga kirjanduse alaselt kuidagi. Et miks mitte? Veelgi, kui tuttav oli teile see lühikene lisapala, mille Peeter laule oma kontserdi lõpus esitas, seal oli üks väga tundmatu lisapala nimega Für Eliise, mille peale kõlas aplaus, aga seal oli üks. Lisapalasid oli Yokol. Kõigepealt oli rondo, mis on isenesest ulatuslik Frandot, C-duur, hobus 51 ja seejärel Eliise ja siis üks baland, mida tundus, et Peter laul alustas ja jättis pooleli ja tõusis, lihtsalt lahkus, aga tegelikult see ongi täpselt nii pikk 16 takti ja see on üks pakatell hästi hilisest hobusest hobusest 119. Ja need pakatellitab mõned neist ka pikemalt pisut. Aga nad on omamoodi nagu aforismid muusikas mingi mõte, mida on lihvitud kalliskiviks, mis võib kesta tõesti ainult hetke, nagu nimigi ütleb pagatell, see on tühiasi, sõnasõnaline tõlge, sõna-sõnalt tühjaid, veto integreerida muidugi kõiki multitühiasjadega. Neid ei ole üldse tühiasi mängida, need on väga keerulised, väga palju tööd. Need on need 16 takti hästi on vaja, noh, kas nüüd just lausa 32 sonaati mängida, aga, aga päris paras hulk küll ennast selles stiilis niivõrd hästi tunda, et anda edasi üks mõjuv 12 taktiline palakene. Ma väga tänan, Piret Lauri, Väima tulemast klassikaraadiosse ja ega teil ei ole küll soovida muud kui head Beethoveni aastat. Aga sama soovime ka teile ja kõigile klassikaraadiokuulajatele head peetvani aastat. Peeter laulu soolokontsert Beethoveni sonaatidega on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Resonantskümnendal jaanuaril leidis Estonia kontserdisaalis aset rännak romantismiajastusse. See oli õhtuferenduslisti ja Hector Berlioosi muusikaga. Kavas Liszti sümfooniline poeem, prelüüdi ja esimene klaverikontsert ning Berlioosi fantastiline sümfoonia. Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit juhatas dirigent John märkel. Listi klaverikontserdis soleerib pianist Kristi kapten. Milliste muljetega tuli kontserdilt muusikaajakirjanik-Qaedal? Mulje sellest kontserdist olid väga head ja ületasid mu ootusi. Ma ei olnud seda dirigenti varem näinud orkestri ees, ma tean, ta käis ka eelmisel aastal ERSO ees, aga siis kahjuks mul ei olnud võimalust seda kontserti külastada. No esimene asi, mis kohe torkas silma ja ma arvan, mitte ainult minule, vaid kõigile, kes tol õhtul kontserdisaalis oli, oli see dirigent, dirigeeris peast, maati on, kust avalduda, meil juhatab alati peast Jonatan not ja neid on kindlasti veel, aga kindlasti jah, ei ole see väga tavaline ja see ei ole kindlasti mitte ainult selline väline asi, vaid kui dirigent dirigeerib peast, siis see tähendab seda, et ta tunneb seda teost väga-väga hästi. Sest kogu seda partituuri kujundada ja näidata oma kavatsusi siis orkestrantide, see ei ole kindlasti mitte kerge, kes see, et seda partituuri seal vahepeal ei ole ja dirigent on kuidagi väga otseses kontaktis igas mõttes orkestriga, kes sellest muidugi orkestri puhul ka aru saada. Ja kindlasti. Ma arvan, orkester paneb palju rohkem tähele, kindlasti dirigenti, sest kindlasti orkestrit tere ka enamuse ajast ikkagi vaatab nooti, oleneb, kui suur üleolek neil teostest on. Aga need hetked, kui nad vaatavad dirigent ja siis on loomulikult ääretult tore, kui dirigent vaatab temale otsa, mitte ei vaata ise nooti. Nii et ja kindlasti ma arvan, see andis väga palju juurde, saab alati väga palju juurde, andis ka seekord. Ja Joel märk on väga intensiivne, väga energiline dirigent väga positiivse hoiakuga. Ja kõik see andis väga palju juurde. Kontserdi õnnestumiseks. No aga läheme selle juurde, et kontserdi esimeses pooles soleeri Serso ees pianist Kristi kapten kõlas listi esimene klaverikontsert, mida ta mängis viimati umbes 10 aastat tagasi, kui ta võitis Eesti pianistide konkursi. Millist elamust see inter? Inflatsioon pakkus, mulle väga meeldis, kuidas ta mängis, ma olin natukene kõhklev, kui ma sinna läksin, sest mu viimatine kogemus kontserdisaalist selle kontserdiga on täpselt aasta tagasi, kui ma kuulsin pelini filon Monikuid maris Jansons dirigeerimisel ja soleeris Jevgeni kiisin. Muidugi jah, võrdles on päris karm. Aga ma pean ütlema, et Kristi kapteni esitus mulle läks hinge. Tema esituses on sellist soojust selliste pehmus, mida väga tihti ei kohta kontserdilavadel ja mis mulle väga meeldib. Ja listi kontserti sageli mängitakse ka võib-olla teistmoodi roken säravamalt no nii-öelda aplombiga, aga see oli teistsugune lähenemine ja mulle meeldis. No ma sain aru, et asjad on sellises maailmas väga tihti võrreldamatud, aga noh, ütleme, et, et kui see Berliin juba praegu meil niimoodi jutuks tuli, et mis seal näiteks oli Rohkemat, või võimsamat kindlasti oli seal väga palju parem akustika kui Estonia kontserdisaalis ja pole midagi parata, see annab väga suure erinevuse. Teiseks lihtsalt, et orkester ja solist kõlasid väga palju paremini, väga palju tugevam Jevgeni, kes siin on teatavasti väga särava väljenduslaadiga pianist ja oli ainult imetletud, kui hästi tal klaasid absoluutselt kõik kohad, ükskõik kui tehniliselt keerukad need on ja, ja mingid kohad, mis, mis kipuvad mõnikord orkestri alla mattuma, tema mängis ilusasti orkestrist üle. See kõlaline kontrast oli ehk kõige suurem ja muidugi lähenemised oli neil ka erinevad, aga, aga noh, seda ei saa absoluutselt võrreldav, või on Jevgeni kiisin, kes on kogu elu olnud kontsertpianist ja pidevalt esineb igal pool maailmas küll orkestrite ees, küll soolokontsertidega ja siis Kristi kapten, kellel ilmselt ei ole nii palju esinemisvõimalusi ja, ja kes on ka niivõrd palju noorem, nii et need asjad on võrreldamatu. Aga mis te arvate, milline pinge ühele, mitte enam küll nii noorele pianistina siiski noorele pianistina on see, et esineda siis sellel ühel õhtul Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees, kas see paneb mingisuguse teise pingega peale lisaks sellele, et tegemist on nõudliku klaverikontserdiga? Ma kardan küll, et see pinge võib päris suur olla, ma küll ei rääkinud sellest Kristi kaptenina pärast, aga aga ma usun küll, et see pinge on päris suur ja ma kardan, see pinge on liiga suur, et orkestri isoleerimine ei tohiks olla nii erakordne sündmus. Et sellist pinget tekitab, et seda on tihtipeale näha eesti interpreetide ees need vähesed korrad, kui nad saavad meie esindusorkestri, et et jah, see see vastutus kuidagi tundub, nyyd rõhuvad natukene sellest on kahju ja. Eks selle vastuseks huvitav midagi teha ka, sest see ju ka ei ole variant, et igal reedel on samad. Solistid ja seda kindlasti mitte. Loomulikult siin aitab ainult esinemispraktika ja ERSO ees esinemised on limiteeritud, siis tuleks otsida võimalusi välismaal, aga see on teistpidi keeruline. Ma ei tea, mis on, lahendus, on hea kysimus. Ja kui te kuulasite seda listi esimest klaverikontserti viimati Berliinis, siis kus Perli osi fantastiline sümfoonia Ähivati kõlas? See kõlas Viini kontserdimajas Viini Filharmoonikute esituses jällegi dirigeeris maris Jansons. Nii et mul on ääretult hea meel, et ma eelmisel aastal sain kuulata tervelt kolme kontserdi maestro Janssansi dirigeerimisel, sest teatavasti ta ju lahkus eelmise aasta lõpus meie hulgast. Ta oli dirigent, keda ma väga hindasin ja kelle kontserte maa alati väga ootasin ja kelle salvestusi ma siiamaani väga armastan. Mersongi esines ju sel hooajal Viinis, andis ilusas kuldses saalis kontserdi. Kuidas teile tundub, millised on nagu ERSO sellised trumbid või, või võlud? Sa on väga hea potentsiaaliga orkester, väga palju häid mängijaid on seal ja on eriti viimasel ajal lisandunud, ees on väga aus orkester, mulle meeldib nende väga-väga siiras musitseerimine. Mulle meeldib, et nad lasevad ennast juhtida dirigendist, seda väga tihti ei kohta maailmas ütleme just väga hea tasemega orkestrite puhul, mida kõrgem on see tase, siis millegipärast kipub mõnikord ka iseteadvus tõusma vastavalt sellele ja mind see väga ei vaimusta, kui orkistrandid mängivad ainult nagu suur ansambel ja, ja ei juhindu dirigendi soovidest. Ma arvan, et ERSO on praegu väga hea tasemega ja mul on suured lootused nende tulevase peadirigendi Olari Eltsi osas. Kindlasti tuleb väga palju ilusaid ja huvitavaid kontserte tulevikus. Mulle väga meeldib dirigendina Olari Elts. Nii et ma loodan sellest koostööst väga palju. Ja te olete nii palju ringi reisinud ja nii palju kontserte kuulanud ja tegelikult Eesti riiklik sümfooniaorkester Ka alustanud raadio orkestri, kui hea neid kuulata raadiost, neid on väga hea kuulata. Väga huvitav on see, et sümfooniaorkestrite jälgimine on minu suureks kireks olnud juba mõnda aega ja, ja ma tõesti kuulan päris palju erinevaid sümfooniaorkestreid välismaal ja samuti ma kuulan ka päris palju ülekandeid erinevatest maailma raadiojaamadest ja siinkohal ma tõesti tahan südamest tänada klassikaraadiot, kelle ülekanded on väga kõrgel tasemel ja palju paremad kui nii mõnegi rikkama ja, ja suurema riigiraadiote kontserdiülekanded. Nii et kui mul ei ole võimalus minna kontserdile kohale ja klassikaraadio teeb kontserdist ülekande, siis ma alati seda kuulan ja alati väga naudin neid ülekandeid. Ja seda on tõesti rõõm kuulda, aga kui me räägime sellest kontserdipublikust, kes nüüd konkreetselt reede õhtul oli Estonia kontserdisaalis, siis ma toon ühe näite, et Briti üks muusika selline veebilehekülg hiljuti korraldas suure uurimuse, kus siis tuli välja, et 70 protsenti noortest brittidest ei ole mitte kunagi kuulnud. On olemas helilooja Mozart ja üks viiendik vastajatest. Pakkused Johann Sebastian Bach on elav helilooja kes noori oli saalis. Oli jaa, otse minu ees istusid, noored, kuulasid väga ilusasti ja ei plaksutanud osade vahel, mis on väga suur asi, mida, mida ka mujal maailmas väga tihti ei kohta. Nii et oli küll. Aga kui natukene pikemalt mõtiskleda ka nende uuringu tulemuste üle, kes need on šokeerivad või see on midagi, millega tuleb lihtsalt. Et nõustuda, no kui on selline uurimus, siis tuleb järjekord nõustuda, et asjad niimoodi on, aga kahtlemata see on väga kurvastav. Samas ma näen, et päris palju tehakse maailmas tööd selle nimel, et tuua noori saali ja see kannab ka vilja, nii et ma kindlasti mitte ei ole lootusetu selles küsimuses. Ja nagu näha on Eestis siis Estonia kontserdisaal, antud juhul oli rahvast täis ja seal oli ka noori. Nii et. Meil pole küll olukord kurb, ma julgen öelda, kuidas nüüd mujal maailmas on, selle kohta on mul väga täpsed andmed puuduvad, aga siin saavad väga palju ära teha õpetajad, muusikaõpetajad, õnneks meil praegu on veel päris hästi toimiv muusikaharidussüsteem. Suur tänu kõigile muusikaõpetajatele, kes nii head tööd teevad. Ma olen optimistlik, peab olema optimistlik. Kui ei näe igas asjas head, siis ma kardan, et seegi hea, võib kaduda, peab ikkagi keskenduma positiivsele ja positiivset, on väga palju. Meil. Nojah, ja alanud aasta on mingis mõttes ka, eksju, Beethoveni aasta, mis te arvate, kas pärast seda, kui see 2020. aasta on lõppenud, kas siis on veel neid noori, kes ei ole mitte kunagi kuulnud Ludwig van Beethoveni? Ma loodan, et ei ole, aga, aga loomulikult maailmas on igasuguseid väiksemaid paiku, kuhu klassikamuusika väga jõuani noosikassil pead ei saanud, aga kindlasti teavad inimesed 2020. aasta lõpus betoonist väga palju rohkem. Ja see on juba alanud. Beethoveni populariseerimine küll sotsiaalmeedias ja, ja kontserditel ka ja, ja see on väga tore ja see on väga ilus. Kui nii suur, nii geniaalne helilooja saab. Suurt tähelepanu Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert listi ja Berlioosi muusikaga on järelkuulatav klassikaraadio koduleheküljel. Kas olete kunagi kuulnud Mozartist? Möödunud aasta viimastel kuudel vallutas erinevaid meediaväljaandeid pealkiri et kolmveerand noortest brittidest ei ole kunagi kuulnud Mozartist. Sele taga seisab klassikalise muusika voogedastusteenuse Prime phony koostatud uuring millele vastas 2018 kuni 30 nelja-aastast inglast. Küsitlusest selgus, et 70 protsenti noortest brittidest tõepoolest ei ole kunagi kuulnud sellisest heliloojast nagu Mozart. Üks viiendik vastanutest arvab, et 1750. aastal surnud helilooja Johann Sebastian Bach on jätkuvalt elus. Vähem kui viiendik on kuulnud viiulistaar Nikola benetetist ja ainult kolmandik teadis, et söör, saiman rättel on dirigent. 14 protsenti teadis, et Edward Elgar kirjutas tide patriootilise laulu lendu huupenud kloori. Samal ajal teadis aga 94 protsenti vastanutest. Reedel on laulja. Eksperte šokeeris üldsuse teadmatus. Mozartist. Samas Suurbritannia raadiojaama Classic FM-i resideeruv helilooja Debi Vaismann mainis uuringuga tutvudes ette ei ole tulemuse üle üllatus tunud, aga tõsiselt kurb. Milline on seis Tallinna tänavatel, kas kesklinnas liikuvad noored on kuulnud midagi moodsat? Kas te olete kunagi kuulnud midagi Mozartist ja terakesta oli hea mingi muusikategi üliloojaga olevat. Ta kirjutas muusikat. Moodsalt ta ka muruga on. Kas te olete kunagi kuulnud sellist nime nagu Mozart? Ja muidugi. Ja, ja oleme küll, jah, meil oli hiljuti muusikatunniga kuulamiskava ja siis kuulasime küll Mozarti. Täpsemalt oli meil kavas 21. klaverikontsert ja 40-st sümfooniast. Suurepärane ja siis te ilmselt oskate öelda, kas Johann Sebastian Bach on elav helilooja või surnud helilooja neelab hinge sedasi. Surnud ja sellest te olete ka 100 protsenti veendunud. Kust teil need teadmised pärinevad, kas koolis ilmselge teadmine. Aga ma ütlen teile, miks ma seda küsin, sellepärast et Inglismaal tehti uuring ja 70 protsenti noortest ei ole mitte kunagi kuulnud Mozartist ja viiendik arvab, et pohh on elav helilooja šokeerib teid ja. Ütleb midagi Inglismaa ja Eesti vahel minuti seda. Sarved, et Eestis kõike teievanused teavad, kes on Mozart ja Bach. Võib-olla mitte kõik, aga pakun, et enamus kindlasti. See on lihtsalt loomulik teadmine. Ja ma arvan, et kõik Eestis käivad ka vähemalt korra koolis selle teema üle. Ei pea koolis kuulamiskavasid kuulama ja selle peale. Treitööd tegema asi võib-olla isegi ei ole just nagu koolis, aga võib olla ka selles, et Eestis me oleme rohkem võib-olla harjunud sellist kultuuri tarvitama, nagu öelda, et võib-olla need välismaalased just, et meil on, meil on rohkem selline popmuusika selline, et meil on nagu juba hästi palju kultuuris sees seda, sellist natukene traditsioonilisemat muusikat, klassikalist siis ka sel juhul. Aga kui te mõtlete konkreetselt enda peale, siis mis te arvate, kas te peaksite Mozartist ja Bachist ka sellisel juhul kui te ei peaks koolis tegema kuulamist? Seminari ja ja aga miks isiklik huvi? Kui õppida muusikat näiteks alati klassika, see on eelteadmised välismaal käia, siis on, aga paljud kohad on ka seotud näiteks Austrias, et igalt poolt moodsaid googel neide asju. Jah, ma tegelen ka mujal ka muusikaga ja ja see on, see on selline asi, mida ma arvan, et isegi vanemad võib-olla oma lastele nagu tutvustavad et mul on küll, vähemalt on Väiksena küll kindlasti kas siis vanaema või ema, on keegi rääkinud klassikutest, et see on selline. Ma ütleks isegi, et nagu üsnagi vajalik teadmine või selline, mis, mis üldse nagu näitab kultuuri juuri. Kindlasti sa Kuleta muusikat, et igal pool ja täheldatakse naljade või tõsisusega, et see pole väga mitte teatud faktid. Vool nagu läbi sotsiaalmeediasa, ükskõik kuidas ka sotsid või siis lihtsalt satub peale, et see on väga lihtne on leida teda ja nende muusikat, igast loomingut, et seal see on üsna tavaline asi, et, et inimesed teaksid seda, et ma olengi väga imestunud, et, et inimesed ei tea, et kes ta on, et see on igal pool muusikatundides, lastakse nende palu ja ega et asja Viimastena jagasid oma mõtteid Tammsaare pargi vahetus läheduses Linda Maria Eliis. Ehkki Joosua, Oskar ja Laimets Tallinna tänavatel paistis olukord roosilisena päris nii rõõmsates toonides, ei saa kirjeldada nüüdismuusika festivali afekt eelmise aasta avakontserti, mille kuulajaskonna vähesus sundis noort muusikut Kregor kullad arutlema nüüdiskultuuri häälekandja müürilehe veergudel. Kuidas mõista klassikalist muusikat? Oboemängija ja helilooja Kregor kulla tutvus klassikaraadio palvel ka Suurbritannias läbiviidud uuringu tulemustega. Kas need mõjusid talle ehmatavalt. No teada oli, et teatakse vähe klassikalisest muusikast, aga minu jaoks on Mozartist ikkagi kujunenud selliseks populistlikuks fenomeniks. Pigem ma arvan, tõesti, šokeeris mind, sest ma ei osanud arvata, et 70 protsenti Suurbritanniast ei ole, kas siis Mozartit kuulunud, ei tea temast mitte midagi ja seal oli ka vist 14 protsenti, teadis ühte Elgari teost, anti tehase nime, küsite autorit ja sellele siis vastas 40 protsenti õigesti, et see protsent oli ka mingist otsast lai, aga ehk siis oligi seal erinevad variatsioonid inimestest, kellelt küsiti, sest seal oli vist umbes tuhandetesse maht, kellelt küsiti, et sinna mahub siis erinevatest valdkondadest inimesi päris palju. Aga kui mõtiskleda natuke selle üle, et miks see niimoodi on. Kui ma võrdlen seda Eestiga, siis Eestis ma usun, et on see protsent väiksem, kes Mozartit ei tea, sest vaiksem riik ja siin ikkagi kõik asjad kuidagi levivad kiiremini kommunikatsioon, vahetum, et Suurbritannias on ikkagi tegemist massiivse riigiga ja seal võib olla kindlasti see informatsioon ei levi nii kiiresti ja seal on see populism ka suurem kindlasti kui Eestis, et seal kindlasti suur enamik ei jõua telekas näiteks saadetele, kas OP, mis nagu kajastanud mingisuguseid kultuurivaldkondi või kasvõi Ringvaade vahepeal kajastab selliseid klassikalise muusika orbiidilt mingisuguseid phenomena, et seda ma arvan, et seal kindlasti vähem, et seal on rohkem sellist info üleküllastatud, ma usun, et võib-olla see on mingiks teguriks, miks protsent seal nii suur on. Möödunud aasta lõpul ilmus müürilehes sinu artikkel mis kandis sellist pealkirja, kuidas mõista klassikalist muusikat ja sa olid inspireeritud ühest kontserdist, see oli nimelt siis nüüdismuusika festivali afekt avakontsert, mida oli kuulamas kuus kõrvapaari. See publiku vähene hulk šokeeris sind. Ja selles artiklis klis sa kirjutasid seda, et kaasaegne klassikaline muusika tahab jõuda kuulajani aga kuulaja ei ole valmis selle muusikani jõudma. Kas me saame tegelikult teha ka üldistusi? Lihtsalt klassikalise muusika? Osas kindlasti sega, varieerub, ma usun, sest ma tõin selle välja, kad, Pärti kindlasti minnakse kuulama ja saalongi alati täis ja alati välja müüdud, samuti selliste suuremate kontsertidega, et hiljuti käisin kuulamas Henry Messi Ast, seal oli Pauluse kirikupartner oli täiesti täis rõdud ei olnud, et selliseid tuntud nimesid jõutakse kuulama, aga no ma usun, miks afekti puhul jäi kuidagi nii kõrvale, oli ma usun selle reklaami osas, aga need kuus inimest tuli, see oli täiesti šokeeriv, et see reklaam piisav oli, et seda festivali toimumist levitada. Kuid kahju, et nii sellist tippinterpreet ja head muusikat ei jõuta kuulama, kas siis sellepärast, et ei viitsita või ei tunta huvi? Ja me teame lugusid sellest, kuidas klassikalise muusikaga peletatakse hiliseid pidutsejaid, klubidest koju või, või näiteks narkomaane kuskil maa-alustes tunnelites peletatakse klassikalise muusikaga ja kuidagi kogu aeg näeme vaeva selle nimel, et klassikaline muusika jõuaks kuidagi päris inimesteni. Ütle, kuidas sina ennast igapäevases elus tunned, kas sa tegeled millegi haruldasega, millegi kättesaamatu ka, mida võib-olla kõik inimesed maailmas ei mõista või kuidas sa ise sellesse suhtud? Kuna põhjusama elan koolis, siis kahjuks ei ole kuidagi liiga võõraks jäänud. Loomulikult kui ma saan sõpradega kokku, siis räägitakse, et alamkeegi paneb oma playliste mängima või mis iganes siis tuleb võib-olla järg minuni. Siis mul ei ole nagu otseselt midagi näidata või rääkida sellistest populistlike žanrites, no mitte isegi populistikast, vaid lihtsalt sellistest muusikažanritest. Siis ma tunnen ennast võõralt, aga ei ole kuidagi peelena sellise võrdluse pannud, et ongi kuidagi mulle töö, et ma ei kuula klassikalises muusikas lihtsalt võib-olla meeleolu jaoks, et kui ma teda kuulan, siis ma üritangi sealt saada ise mingisugust inspiratsiooni millegi kirjutamiseks leida huvitavaid tehnikaid. On kindlasti neid, kes ütlevad, et ja siis, mis siis, et 70 protsenti noortest ei tea, kes on Mozart. Ma küsin sinu käest, aga mis siis? Siin, ma arvan, tuleb see küsimus mängu, et kas muusika peab olema meelelahutus, et popmuusikat kuulatakse, no ma ei taha öelda popmuusikaga, sellest siis kergemat muusikat kuulatakse siis ma eeldan ikkagi, et meeleolu eesmärgil ja meelelahutuseks, et sa ei istu ja sa ei kuula teda. Võib-olla seda ka, aga sa kuuledki ühe korra ära, et on selge sinu jaoks, et sõnad ma kindlasti usuna lisavad seal. Kõneleb, aga see tavaliselt jääb siis ühe ringi juurde, milleks on siis armastuse lahkuminek, aga on ka huvitavamaid, kuidas instrumentalistika on seal ikkagi väga-väga kitsas ja muusika, ma arvan, ei peaks olema meelelahutusvõime, võib-olla, aga mina. Ma ise arvan, et ei peaks, et muusika on ka ju ikkagi kunstivaldkond ja et kunstist aru saada või et sa saad kunstist rääkida, kui et ma olen näiteks mitte kunstiteatrikunst tund ja muusika tunda ja nagu ma toon näiteks kirjandusega ka paralleele, et sa ei ütle, et sa võid, sa armastad kirjandust, kui sa load, vaid mingisuguseid põnevusromaan, jaa. Ja klassikutest mitte midagi teha. Et see pigem jätab sellise diletantliku pildi ja samamoodi klassikalise muusikaga, et tahetakse minna selle varju, et maitse asi. Et mina, kuule näiteks, ma ei ta Ed Sheerani näiteks ja sina kuulata maid, Astravinskid, et seal maitse asi, aga ei ole maitse asi, et lihtsalt mina olen selle hariduse saanud ja mina oskan sealt muusikast saada lihtsalt, nii, nii, nii palju rohkem kui saad. Sina ja mina on sellises näiteks Chiranist siis väga-väga-väga palju vähem. Lihtsalt kahju, et inimesed ei oska mõista klassikalist muusikat, et koolisüsteem seda ei paku, sellisel moel, 67. aastal kirjutatakse raamatut huvitavaid lehekülgi muusikast või midagi sellist. Ja seal mainiti ka, tahtsin suur kriis, eks kaasaegse muusikaga, et kaasaegset muusikat peaks levitama ja hetkel on seesama ja seal toodiga paralleelid, kuulatakse näiteks mingisugust Mozartit ja selliseid heliloojaid. Ja praegu on sama seis, kuigi see oli siis, kui palju aastaid tagasi. Aga et me oleme ikka samas kohas ja sellega just kirjas, et kaasaegset muusikat üleüldiselt muusikat siis praegugi võiks ju esitada rohkem väga-väga palju rohkemast raadiotes või televisioonis, mis jõuab inimeseni. Just kaasates ta sellega, et kuidas ma sellest aru saan või näiteks helilooja räägibki. Et miks ma selle kirjutasin, on muide, teeb nalja näiteks ja siis sa jõuad võib-olla lähemale ka tavakuulajale, et see innustab kuulama või et neil seal niimoodi hakkas näiteks veel midagi näha, et selliseid hästi pisikestest asjadest piisaks, et see jõuaks natukenegi kaugemale. Ma usun. Kas noori inimesi on vaja klassikalise muusika juurde saada? Kindlasti, sest muidu need inimesed, kes seal praegu juures on, ongi selline vanem põlvkond ja generatsiooni sirge nagu läheb ka järjest allapoole. Mida uuem generatsioon, seda vähem on neid inimesi, kellele see muusika meeldib või sellest huvi tunnevad. Et on vaja ikkagi pealekasvu Kasija valdkonda. Ma saan aru, et ühe variandina näed sa seda, et tegelikult raadioprogrammides, näiteks televisioonis, oleks klassikalisel muusikal oma normaalne loomulik. Koht, mitte võib-olla isegi oma normaalne loomulik koht, aga lihtsalt, et nagu spordiuudiseid sa kohtad igal pool, sa lähed Postimehesse, seal on kohe esileheküljel sellised, ma ei tea, noh, spordiuudised ja mul ei ole midagi spordi vastu, aga see kontrast nii suur, et muusikalini satudki siis vaid kui sa lähed sinna kultuuriportaali, seal kerid ka allapoole, siis sa näed, mingid ma ei tea, ERSO käis seal ja ersa käis kuskil Hiinas või Jaapanis või kus iganes. Et vaid seda kohtad ja spordist on peamiselt iga väiksemgi saavutus toodud välja. Aga näiteks Meliks klarnet-ist võttis kõrge koha välismaa konkursile. Sellest ei tea mitte keegi, kuigi me teame, et Ma ei tea, kas võid Kelly sildarugi kuskil võitis, et sellel on nagu klassikalise muusika valdkonnas sama kaal, kus on see spordivaldkonnas, aga seda ei kajasta. Sellest on kahju ja seda võiks tegelikult kajastada. Et siis võib-olla inimene tunneks huvi ka selle inimese vastu, aga sport on sul lihtsam hoomata ka Sa näed seda muusikat, sa pead kuulama muusikat, sa ei saa kuidagi ühe silmapilguga hoomata. Et kunst ka sa vaatad peale, sa näed kohe tervikut. Et muusikas terviku saamiseks on vaja aega ja praeguse elutempo-s on aega väga vähe, kõigil saan aru, aga see aeg võikski siis tulla näiteks mingi sellise televisiooni varnast või, või ma ei tea, kasvõi mingi sotsiaalmeedia varnast, et siduda seda millegagi, sa jõuaks kaugemale. Et kese kuulab noortest klassikaraadiot, et väga, väga vähesed kuulavad ja telekat isegi enam ei vaadata, et sotsiaalmeedia võib-olla on just see valdkond, kus leiaks head kajastust ja mille läbisega jõuaks inimesteni noorteni. Samal ajal Youtube on täis Mozartit ja teisi klassikuid. Tõsi, tõsi, aga ongi kuidagi tekkinud selline mulje tahame või mitte, ma ei viitsi, vaid sa näed seda Mozarti pilti seal ja siis on kirjas ma ei taha, et mingisugune, ma ei ta kasvõi oboekontsert, et lihtsalt lähevad mööda või ei huvita või meil on muusikavideot, kui võib mingi kontserti video olla, aga noh, ei ole mingit kokkupuudet varem selle Kolnud samamoodi mingit ma ei tea hiina keele mingi algõpetusvideot Youtube'is ikka selle peale, sest mul puudub igasugune kokkupuude hiina keelega. Et just seda kokkupuudet oleks tarvis, siis võib-olla vajutatakse kajutabki selle Mozarti peale. Oled sa viimasel ajal kuulnud mingisugust head nalja, mis on inspireeritud klassikalisest muusikast? Ma olen Facebookis päris päris mitmes sellistes klassikamuusikagruppides selline klassikalise muusika elitaarsusest, just nagu seda õpilastele selle üle nalja tegevat grupid ja seal on hästi palju selliseid meeme otseses mõttes. Et noh, on tore näha, et nendel on ka huumorisoon ja nemad oskavad ka nalja teha, need on nagu väga tegelikult kiftid, et seotakse sellega, et lahe oleks ka, kui sa jõuaks nagu kaugemale ja see on tegelikult päris naljakas, et ala, ma ei tea, see väga Iidne mängudes kõigi astub nätsu, siis siis ta ütleb, et issand, mis on ja siis pandud Bachi nägu sinna peale, siis jalatalla all on paralleelsed kvindid, näiteks. Et see, see on praegu meelde jäänud. Nõnda kõneles Heino Elleri muusikakooli õpilane Gregor kulla. Aga miks ikkagi peaksid noored inimesed klassikalist muusikat kuulama? Seda on uurinud kasvatusteadlane ja kasvatusfilosoof Airi Liimets kes samuti tutvus sellesama Suurbritannias läbi viidud uuringuga. Tegelikult ei ole väga üllatav miks Inglismaal keegi ei teadnud, aga samas miks Eestimaal siis teati Mozarti ja Bachi nime võib-olla, et Eesti maalse teadmine läheb kõige rohkem tagasi meie gümnaasiumi muusikaõpetusele, mis on väga muusikaajalookeskne ja tõenäoliselt selliseid väga klassikalisi heliloojaid, siiski suudetakse õpilastele niimoodi rääkida, et need jäävad ka meelde. Võib-olla ilmselt mingisuguste 20. sajandi heliloojate nimesid enam nii väga ei tea, tahaks siia, ma võin tuua Ki näite oma elust, kogemusest, koolimuusika instituudi juhatajana aastail 2004 kuni 2009, mis oli minu jaoks tegelikult tol ajal šokk sisseastumisKollockwiumidel, et üliõpilaskandidaadid ei teadnud, kes on Veljo Tormis, kes on Arvo Pärt. Nii et minu jaoks olid need väga kõnekad faktid ja kes teab, võib-olla ei oskaks ka tänaval tänapäevalgi need inimesed nendele küsimustele vastata, aga Mozart, Bach on sellised ja lisaks ka siia veel Beethoven, need on need nimed, mida tõenäoliselt teatakse ja võib olla ka see. Sellesse muusikaajaloo teadmisse suhtutakse kui mingisse obligatoorsesse teadmisse, sest meie, Eesti õpilane on üldse väga eesti kooliharidus, on sellise intellektuaalse teadmise keskne, et mis tuleb ära õppida teatud faktid ja ju siis need on piisavalt hästi ära õpitud. Ja miks üldse noored peaksid klassikalist muusikat kuulama? Kas ka selle kohta midagi teada, et mida see neile siis annab, kui nad võiksid kuulata midagi, mis neile päriselt meeldib? Ja muusika kuulamise kohta on tehtud mõningaid uurimusi Eestimaal ja kui küsida üldse, miks noored üldse muusikat kuulavad siis põhiline soov on luua endale mingit meeleolu, luua mingit tuju, saada meelelahutus Dust. Ja tõsi, ega klassikalise muusika vastu huvitundjaid on kogu põlvkondlikust õpilaste koguhulgas tsirka 0,3 protsenti. Põhiline huvi on ikkagi tõesti selline meelelaht, arvutuslik, popmuusikahuvi, aga mida annab klassikalise muusika kuulamine ja tundmine ja teadmine, on see loob, võiks öelda, sellist inimese terviklikkust mõjub isegi tüüpiliselt, on ju teada, muusikateraapias kasutatakse Bachi ja Mozarti muusikat ja aitab kaasa näiteks inimese refleksiivsus võime arengule, see tähendab üldse siis suutlikkus iseennast mõtestada, kõrvalt vaadata, et need kvaliteedid on omavahel seotud ja siis see klassikalise muusika kuulamine No aga kuidas meie noor inimene üldse peaks selleni jõudma, sellepärast et põhikoolis rohkem lauldakse, võib-olla õpitakse muusika termineid ja instrumente ja siis alles keskkoolis. Võimalik ehk tutvuda nende heliloojatega natukene süvenenumalt ja ega intellektuaalne teadmine iseenesest kohe inimesele kui tervikule mõjuma ka tegelikult teadmine peabki inimest puudutama mingil moel just nimelt puudutama emotsionaalselt. Nii et ega see ei ole halb ega vale, kui muusikatunnis soovitakse sellist aktiivset musitseerimist. Aga see ei peaks piirduma tõesti mitte ainult popmuusikaga ja mingisuguste bändide tegemisega, vaid on võimalik ka klassikalise muusikaga kuidagimoodi emotsionaalselt ühendusse viia. Nii et eks see peaks sealt maast madalast jah, alguse saama. Nagu ütlesin, et muusika ja tegelikult ka kirjanduse ja kujutava kunsti vastu sageli inimeste huvi ongi selline emotsioonist tulenev huvi tahetakse saada head meeleolu, tuju aga sageli mingit kirjandus teostki lugedes või muusikateost kuuldes inimesi ei huvita enam, kes laulab. Tore on, et see on juba teatud intellektuaalne nüanss, tuleb sinna juurde, nii et võib isegi juhtuda, et kasvõi seal Inglismaal nad võib-olla mõne Mozarti Bachi teose isegi tunneksid ära, kui tunneksid muidugi, aga see nimi iseenesest ei kõneta neid, sest polegi olnud huvi mingisuguse teose autori vastu ja see on väga tavaline tegelikult, et inimene vaatab filmi, kuuleb muusikateost, loeb kirjandusteost, aga küsida, mida sa siis lugesid või kes selle autor oli? Seda ei osata nimetada, et see tundub nagu kõrvaline inimestele. Niimoodi kõneles kasvatusfilosoofia kasvatusteadlane Airi Liimets ja selline sai selle aasta esimene heligaja. Nagu on öelnud üks saksa kolleeg, siis see ei käi nii, et kui hambad suust kukuvad, hakkavad inimesed klassikalist muusikat kuulama. Sellega tuleb alustada ikka palju varem. Saate helioperaator on Katrin maadik ja toimetaja Lisete vilt aitäh kuulamast.