154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 29. Kui õnnest hüljatuna nutan salasest oma kehvast seisust kurtma, tean ehk taevas kurt küll kuulmeollu hala. Vaatan end ja oma saatust, nean. Ja soovin olla nagu see, kes kenam kel lai on sõpruskond ja silmaring kelle lootusi ja kunsti taidu enam. Ning mis mul head on. Halvusta puhing. Siis, kui põlgan mõtteisis endas toob mõte meelde sind ja helinal, kui Leo, kes koidu ajal üles lendas. Hing laulab hümne taeva väraval. Sest sinu arm on rikkus, mille pärast ma loobuks kuninglikust aust ja särast. William Shakespeare'i soneti number 29 luges Andres Dvinjaninov. Tõlkinud Harald Rajamets.