154 William Shakespeare'i soneti. Number 137. Narr, pime arm, mis teed mu silmadega, et nähtavat nad nägema ei pea. Nad muidu kaunist näotu ka ei sega. Kuid nüüd just halvim paistab neile hea kui silmad sinna lahte ankru heitsid, kus igal laeval sissesõit on prii. Miks arm siis tõe mõistuse eest peitsid ja südantsilmil bet? Ta lasksid nii. Miks platsi, kus ta peetavat Diablaata mu süda arvama peab eramaaks, kas silmil südant eksitusse saata? Mõistus tõest keelata ei saaks. Ma õigeid asju õigesti ei näe, mul vale katk on võtnud selleks väe. William Shakespeare'i soneti number 137 luges Andres tabun.