154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 138 kui minu kallim ennast kiidab truuks. Ma usun meelega ta ilmselt vale. Et arvaks mind haljaks piima suuks, kes veel ei tea maailma võltsi palett. Nii mõeldes ta mind veel nooreks peab. Ta juttu lihtsalt võtan õige pähe. Ehk küll ta minurohkeid aastaid teab? Ei lihtne tõde meile korda läheb. Miks varjab kallim oma petmis süüd ja milleks varjan mina oma iga? Arm ju kannab silmakirjarüüd. Ja vana armunu näeb aastais viga. Seepärast petamegi teineteist ja meelitatud. On teil kumbki meist? William Shakespeare'i soneti number 138 luges Raivo Trass.