154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 141. Ma sind ei armasta küll silmadega, sest nemad märkavad sul 1000 puudust. Kuid südant lämblimast need vead ei sega. Ei kõigutamis, näen ta narrid ruudust. Küll kõrv mul kiita sinu häält ei tihka, õrn puude ei vii tooremale teole. Ning haistmine ja maitsemeel ei ihka ka üksi sinuga mul meelte peole. Ent meeled, ükski viiest või kõik viiski, ei jõua sinu teenimist nii laita, et süda jätaks sind. Ta tahab siiski sind korjata. Ja veenmine ei aita. See kasu on mul tõvest. Et seesama mind karistab, kes paneb patustama? William Shakespeare'i soneti number 141 luges Mait Malmsten.