154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 146. Mu vaene hing, mu põrmu südamik, siin rõvetavad maised mäsu jõud, et seinu, maalid nii, no on imelik, kui sees sul närib nälg ja põleb põud. Misjaoks sa võtad ränka kulu teha ja ehid kõdunevad rendimaja? Kui tõugud söögiks pärivad su keha su hoolde toredast ei ole vaja? Ei hing. Sa ära oma teenrit orja, las nälgib see säära hoolisest, vaid igaviku varuks aardeid korja sees pidi kosu kehvlas olla kest. Nii surma trotsides muhing, jää vabaks. Et sureks ahne surm ja sind ei tabaks. William Shakespeare'i soneti number 146 luges Hendrik Toompere.