154 William Shakespeare'i soneti. Mu arm on palavik mis muud ei tahaks. Kui seda, milles tõbi, toitub just. Ja heitlik haige isu põlgab paaks häid ravimeid, mis tooksid tervendust. See vihastas mu aru armuarsti et ma ei tahtnud tema tilku juua. Ta hülgas mind. Ja siis ma mõistsin varsti, et iha rohuta võib surma tuua. Nüüd puudub ravi mul sest puudub tohter. Ma olen rahutu ja hoopis hull. Mu jutt on segane ja jampsi ohter. Tõest kaugel. Mõte hulgub meeletul. Ma vandusin, et hele Suloniume kes sa oled põrgumust ja öönatume. William Shakespeare'i soneti number 147 luges Margus Prangel.