Tere, Valner Valme käsitööminutid täna õpetan teile, kuidas valmistada marjulise rätikut. Tegelikult oli see muidugi aprillinali ja täna räägin ansamblist nimega Reiconcers. Põhjus on lihtne, see on väga hea plaat. Miks ta hea on? Räägin kohe pärast esimest lugu, milleks on muidugi nende esimene massiivne hitt Sa teed ja Chicagos. Ja kui hitt on tihti plaadi tavalisi või isegi lame toim lugu, siis rekondhrsi pala on superlugu ja üldse mitte banaalne. Võib-olla te olete selles juba veendunud, aga ma tahaksin teid veel veenda, nagu hittidega ikka raad joonud teevad. Selline lugu Rekansörside püüton. Mis selle loo vingeks tegi, punkt üks kroon on peen asi, nõelasilm seda tabada pole lihtne, eriti nüri lõngaga, üldse on sellest kergem mööda panna, aga Reigo söörsi niidid viivad otse kruvi keskele. See ei ole mingi pingutatud ja Poppampoosne indi tantsuproov, millest hakkab ka juba vaikselt siiber ette saama. Kui just rocki ei ravi või eriti mahlast funki. Aga Reigo, esimese hittsingli puude kruvib kindlalt ja kuumalt nagu teerull ülekuulaja asfaldi ja teil ei ole enam vahendeid seejuures märtsil suurepäraselt. See, kui Jacko laulab ees, Brendan pension ainult pisut hiljem kaasa neid ja muid heittimise trikke juhtub sel plaadil 10. loos veel peaks võib-olla teile ütlema, et mis bände on rekontöörs, need, kellele ei pea ütlema, need mõelge oma mõtteid. Jack Quaid, 31 aastat vana White Straight jättis maha oma eksõde naise, trumm hirvekese sire säärse vihase löögiga Meguaiti ja tegi rokipoistebändi. Ühes viimases Ekspressis räägib Fitzpatricku loll säkuvaid. Tal oli kõik supermodellist naine, trummarist eksnaine võib-olla õde, keda on samuti võimalik kogu aeg näha. Milline lumpen, pürieli jutt, raha nagu Saudi Araabiat, ma ei tea veel, mida megabänd ja nii edasi, loll check teeb uue bändi. Loll roppvits Pätrik, kahju, et ta mind ei kuule ja ise eluaeg samaks meheks ära arene, võta kõike, kogu aeg samade liistude järgi ja endale kindlaks, siis oled mehine mees ja vihane rokikriitik. Õigel roki kriitikul ei ole kaanoneid paigas, muidu ta jääb alati mingiks Led Zeppelini või Smitzi või Ruja meheks. Ta peab iga päev kõik ümber hindama ja ta peab eilse enda peale vihaseks saama. See on skisovärk, et ta teaks. Samuti peab muutuma muusik. Jack White ütles koos Mäguaitiga. Ükskõik, kas nad olid õde-venda või endine tuju, on white Traipsi viis albumit peaks rahuldama kõiki fänne. Kui fännil ei piisa viiest albumist mulle näiteks piisab isegi ainult neljas esialgu nende teine on praegu puudu siis ta on juba haige fänn ja egoist, kes ei mõtle bändi loomingulistele, ressurssidele ja muusika kvaliteedile. Insenerid, sekretäre. Jätkan siis lõikan börsi ja nende debüütalbumi broken poest Soldier tutvustamist, arvustamist kaks ühet. Teoreekond, söör, siseütleb enda kohta, et see on vanade sõprade uus bänd. Kõik on tõepoolest kogenud muusikud Jack vaiksest ja vaid straipsi viiest albumist juba rääkisin. Teine juhtfiguur, laulja, kitarrist Brändon Benson on samuti vana ja tuntud tegija, mitte väga vana, 36 aastane, kolm albumit teinud neist viimane alternatiiv tulla eelmisel aastal v2 Alt power-pop-indie-rockivõtmes või vastupidi, mitte ausalt öeldes väga eriline muusikastiili poolest, aga tema lood teeb heaks tema väga mahe, samad kuidagi teravalt joriseb vokaal ja tundlikult rokkiv kitarrimäng. No ja siis rütmigruppi, trummi ja bassi moodustavad krinhornsi poisid Cincinnati garaaži rokkareid Jack Lorentz ja Pätrik Kiiler. Krinhorsi Hornžil K4 plaate selja taga ja ma pean ütlema, et on ikka jube igav bänd. Selliseid poiste Rolling Stones on miljon ja milleks aga see-eest põhikutid on Jack White kutid on tšakvaidi ja Brendan pensionisõbrad ja selles koosluses on hakanud ka ise loomingulisemalt mängima. Vähemalt ei kosta plaadilt labaseid rokkklišeesid, kõik on Tadžiga tehtud ja muidugi mitte väga uuendusliku, siit ei kuule. Te ei oodanud teda juga Tšaquetilt retro rokkarilt, kelle muusika tegi kaasaegseks see, et stuudios oli kõike väga, vali, lihtne ja kompositsiooniliselt geniaalne, aga laval oskas mängida otsekui kahte kitarri korraga ja ülima Baueriga. Nii on ka omapärane asi, vaatamata sellele, et sellist muusikat on tehtud juba aastakümneid. Nendel meestel lihtsalt on puudet ja atit juudi muidugi laulukirjutamise anne. See ilus lugu on koolitatud ja tõestab taaskord, kui hästi sobib rokkbändile kaks frantsmani kaks võrdsetel alustel siiani seda plaatidega kiusanud, võib-olla midagi ette heita. Kuigi mul ei ole midagi lohakate plaatide vastu, siis selle plaadi puhul on ju räägitud, kui kaua nimelt vist kolm aastat muude asjade kõrvalt bänd seda plaati ette on valmistanud ja see tekitas ootuse, tuleb eriline, lihvitud teemant. Kordan, lihvimine ei tule alati kasuks. Aga kasuks ei tule ka see, et mõni lugu sel plaadil kuuldub siiski suvaline stuudio Jemm, mida muusikutel küll alati endale on lõbus teha, aga mida ei ole kuigi huvitav kuulata. Mõni tühi lugu, kusjuures lugusid on ainult 10, plaadil on plussid ehk olulisem kahe suurepärase vokaali koosluse Jack White'i meel meeltesse sööbib kidramäng, mida ei risustada. Pigem lisab sellele rütmi ja vürtsi Brendan pensioni, kitarr, metsikute meeste hingelised lood, natuke head pluusi, natuke kruvivad hingavat rokki. On tunda, et bänd on kogu hingega ühe asja juures. Et millest on tunda, kuulad ja tunned head päeva jätku. Arutleme nüüd sektsioonides pronkssõduri üle edasi ei eksinud, kuulame koitu. Bluubinud.