Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Mäletan, kuidas mulle mõjus poisipõlves esimene kohtumine. Pink Floydi plaadiga tahaks aidata muu. See oli võimas tunne, mis pühkis peast argised mõtted. Ja alles aastaid hiljem hakkasin mõtlema, et heliteos, milles pole meie öörahu valvava kuuga mingit pistmist viitab ometi muuhulgas ju sellele, et kuul on oma hämar pool, mida tavalised inimesed ei näe. Kuu pöörleb nii ümbermaa kui ka ümber oma telje, hoides ühte külge kiivalt oma selja taga. Otse oma silmaga on seda näinud vaid mõned Apollo astronaudid. Aga milleks see jutt kuu kohta. Nimelt meenus seoses Internetiisad briti päritolu füüsikud Dyndons arvamusega interneti arenguperspektiivide suhtes. Tim lausus, et ta kardab interneti hämara poole pärast. Selle all peab ta silmas hetkel USA-s käimasolevat diskussiooni Internetineutraalsuse teemal. Veelgi täpsemalt, sealne senat on arutama selle suure riigi hoiakuid interneti suhtes. Ja kuigi interneti näol on näiliselt tegemist rahvusvahelise projektiga, on täna olulised organid internetist just mõttelise USA-nimelise looma naha all. Senatis on käsil teema, kas kommertsettevõtted, mis vahendavad internetis tasulisi teenuseid, peaksid saama küberkiirdel eriõiguseid. Sarnaselt kiirabi ja politseiautodele tavaliikluses. Kommertsettevõtetest peamise osa moodustavad arvukad sideettevõtted, kes omal ajal vaatasid internetile põlglikult. Seejärel said nad riigilt toetust nii seaduste kui raha näol, et nad aitaksid internetti massideni viia. Ja tänaseks, olles saavutanud monopulistliku positsiooni, tahavad nad piltlikult öeldes olulise osa internetist enda omaks kuulutada kuhu teistel oleks asja vaid siis, kui neil sinna asja parajasti ei ole. Täpsemalt on probleem maskeerunud tavakasutajate teenindamise teemasse, osutades, et tänu televisiooni jõudmisele internetti on vaja seal anda eelisõigus teatud informatsioonile ning vahendit blokeerimaks ja suunamaks ülejäänud liiklust. See tähendab, et ülejäänud tavakasutajad peaksid ootama mõttelistes interneti parklates ajal, kui kommertsettevõtted liigutavad internetti, kiirteedel, suuremahulisi meediafaile ja muud infot. Ta näeb, et sellise arengu tulemusel tekib juba mainitud hämar, läbipaistmatu ja planeedi maa elanikele nähtamatu internet, mille reeglid ei baseeruv tänastel ühistel vajadustele, vaid suurfirmade kasulik. Ja kuigi täna näitena on Google õigel pool mõttelist rindejoont on näiteks just Google või Yahoo, mis reguleerivad omakasusaamise nimel Hiina territooriumil inimeste ligipääsu informatsioonile vastavalt sealsele poliitilisele kliimale. Internetiliikluskorraldusliku võimu ametlik loovutamine ettevõtete kätte rikukski täna enam-vähem kehtivat internetineutraalsust, kus kõigil on kiirteel liiklemiseks võrdsed õigused. Esialgu tühisena näiv tänava õigus oma lapsega põhimõttelisi tagajärgi ja toob juba täna esile osapoolte varjatud palesid. Näiteks on internetiliikluse raudvaratootjad nagu Cisco või kolmemm asunud rahva vastu, saates USA senaatoritele Internetineutraalsuse revisioonile õhutavaid kirju. Neil oleks ju igasuguste kontrollpostide loomisest suurt tulu läbi tehnoloogia müügi. See teema on üles ärgatud ka üllatavaid osapooli, kellel igalühel on oma kitsas huvi, nagu näiteks Ameerika relvaomanike koalitsioon, Ameerika kristlaste koalitsioon, paljud muusikud ja nii edasi, mistõttu kogu tegevust on hakatud iseloomustama kui partisanisõda. Kui veel täna võiks tunnetada, et kõik, kes me internetis ühendume, siis meie ise olemegi internet, siis õhus on stsenaarium, kus nähtus kerkib meist kõrgemale ja hakkab üha rohkem meenutama tehiskeha, millel on oma hämar külg nagu kuul.