Algavas saates kõneleme Vene dirigendist Kirill kontraažinist, kelle sünnist möödus kuuendal märtsil 90 aastat. 30 aastat tagasi kirjutas Kirill kontraaži. Minu loominguline tee kordab paljuski iga dirigenditeed, kes nii või teisiti suhtub uurivalt teadmishimulised sellesse elukutsesse ja püüab leida muusikas midagi oma individuaalset. Ja see on olnud pikki otsinguid rikaste. Olen seisnud paljude orkestrite ees ja võin nüüd 70.-te lävel kinnitada, et dirigendi elukutse on küpsetis aastates inimese elukutse. Alles siis saab temast meister, kelle interpretatsioonis võib leida mõttesügavust. Kirill kontraažin äratas esmakordselt laiemat tähelepanu 1938. aastal, mil Leningradis toimus esimene üleliiduline dirigentide konkurss. Esimese preemia sellel konkursil võitis Kondrashinist 11 aastat vanem Jevgeni mraviski juba suuremate kogemustega dirigent ooperi kui sümfoonilise muusika vallas. Samal aastal Taimre Minskist Leningradi filharmoonia sümfooniaorkestri peadirigent. Konkursil diplomi pälvinud 24 aastane Kondrashin seisis aga oma muusikukarjääri alguses. Aastaid hiljem nimetati neid kahte maraminskit ja Kondrashinid vene silmapaistvatest dirigentidest kõneldes sageli kõrvuti. Kontraažil on oma muusikutee algusest kõnelnud paljudes intervjuudes. Ta kasvas muusikast küllastunud miljöös tema aldimängijast isa ja viiuldaja. Tema olid elupõlised orkestrandid. Mõlemad mängisid 1900 seitsmeteistkümnenda aastani ühes Venemaa parimas orkestris, mille Moskvas asutas Sergei, kus Savitski, KUS Savitski hilisem elu oli seotud bostoni sümfooniaorkestriga. Ta oli üks aktiivseid uue muusika esitajaid. Tema dirigeerimisel kõlasid esiettekandes mitmed Screabini, Moskovski ja Prokofjevi teosed. Kahekümnendail aastail pühendus ta Pariisis prantsuse heliloojate uudisloomingule. Pärast revolutsiooni töötasid kontraažini vanemad Moskva suures teatris ja samal ajal ka esimeses dirigendita tegutsevas orkestris. Persimphats. Kirill oli nendega sageli proovides. Ehkki ta oli juba kuueselt hakanud õppima klaverit, huvitas teda kõik orkestriga seotud palju enam. 14-lt võtsin kätte terrigeerimis kepi sest olin väga kindlalt juba siis otsustanud saada dirigendiks. Ja juba tollal ilmnesid tema head muusikalised võimed, absoluutne kuulmine, erakordne mälu ja orienteerumisvõime partituuris. Kondrazi jätkas. Tabasin just Belsümfansi proove jälgides, ent üha enam juurdlevad dirigendi rollist tema ülesannetest, mida tollal vaevalt oskasin täpselt formuleerida. Palon Kirill kontraažin neil teemadel arutlenud oma hilisemates raamatutes dirigeerimist, kunstist ja dirigendimaailm, mida tänasest saateski sirvin. Kondratjev kirjutas selle orkestri repertuaar koosnes peamiselt kaasaegsete autorite muusikast. Prokofjevi, Šostakovitši, onegeer, partok, Bulang. Juba koolipoisina oli minu muusikaline silmaring tänu vanematele väga avar. Selle orkestri ees kuulsin mängimas suurepäraseid soliste. Sigetid Horowitz, Prokofjevi Golden variserid häiris mu ihus ja Marie juudinat. Ehkki orkester tegutses 10 aastat 1922 kuni 32 ei õnnestunud neil kontsertidel sageli saavutada peamist, luua teostest tervikut, saavutada ideaalseid kõla, vahekordi, mida saab kujundada vaid üks inimene, dirigent. Et hinnata üldise dirigendi professionaalsust, peab kuulama teda mitte ainult kontserdil, vaid nägema, kuidas ta viib läbi proove. Vajalikke oskusi tuleb omandada aastaid õppides ja praktilisi kogemusi kogudes. 1936. aastal lõpetas Kirill kontraažin eksternina Moskva konservatooriumi Boriss haikini dirigeerimist klassis ja läks oma õpetaja kutsel tööle Leningradi väiksesse ooperiteatrisse maaliooperisse. Teatrimaailm oli talle tuttav juba poisi suures teatris ja hiljem Leningradis, kuhu ta sageli sõitis, oli ta kuulanud Nikolai kolovanovi samu õilsamast suudi Fritze Ždiidri Eerik liberi, Eugen Schenkaria, Oskar Friidi proove ning etendusi. Sten Kar. Friidiastiidri olid Euroopas tunnustatud ooperi dirigendid ja neid ühendas kiindumus Gustav Mahleri muusikasse. Kolmekümnendail aastail juhatasid nad sageli Venemaal. Kõige suuremat mõju oli noorele kontraažiline avaldanud just Fritz Ždiidri, kes oli olnud Mahleri assistent Viini riigiooperis ja Bruno Walteri järglane Saksa riigiooperis Berliinis. Aastail 1933 37 töötas stiidril Leningradi filharmoonia sümfooniaorkestri peadirigendina ja kontraažin oli lühikest aega tema assistent stiilis nägida Mahleri traditsioonide otsest jätkajat ja oma suurimat eeskuju. Kirill kontraažin oli üldse esimesi nõukogude dirigente, kes Mahleri sümfooniaid esitas 1973. aastal, kui Moskvas esinesid Viini Filharmoonikute, Läti Kirill kontraažinile ülemaailmse Mahleri ühingu poolt suur kuldmedal Mahleri muusika propageerimise eest. Teatritöö Leningradis ja hiljem aastail 1943 kuni 56 Moskva suures teatris andis Rossini sõnul dirigendile olulisi kogemusi oskusel luua dramaturgiliselt tervikut, siduda omavahel erinevaid komponente, millest ooper koosneb. Kontraažini arvates juhatas ta kontserdilaval esialgu meelsamini programmilise muusika kat, milles Joseelisus, olgugi tinglik, oli talle lähedane. Läbi elu püsis muutumatult tema huvi Mahleri sümfooniat vastu. Kujundite ja kõlarikus, mis neis peitub, on dirigent otsingute ammendamatu Alliks. Just Mahleri muusika inspireeris mind detailsemalt süvenema ka varasemate Viini klassikute kõlamaailm. Ehkki aastat Moskva suures teatris tõi kontraažile suure tunnustuse ja aastatel 1948 49 aga kaks riiklikku Stalini preemiat loobus ta 1956.-st aastast täielikult teatritööst ja pühendus kontserditegevusele. 1958. aastal juhatas ta lõpp voore esimesel rahvusvahelisel Tšaikovski nimelisel konkursil kus sensatsioonilised tähelennu tegi noor ameerika pianist vanglaid. Cliverni rutiinivaba esinemine oli kui värske tuuleõhk, mis külma sõja päevil Ameerikast Venemaale kandus. Kirill kontrashin aga esimene vene nõukogude dirigent, kes Ameerikasse sõitis. Veel sama aasta mais esitas ta koos Claeberniga New Yorgi kaarnegi Hollis, Rahmaninovi kolmanda ja Tšaikovski esimese klaverikontserdi. Viimase kontserdi salvestus oli esimene klassikalise muusika LP mida lühike selle aja jooksul müüdi üle ühe miljoni eksemplari. Kondrashini nimi sai laiemalt tuntuks ka väljaspool Nõukogude liitu. 50.-te lõpus juhatas kontraaži Ameerika parimaid orkestreid Philadelphias Chicagos esines koos Artur Rubensteini aisaks Sterni ja Moskvas Arturbeneteti Mihkelann. Tšilliga. Ruubisteniga mängis ta Brahmsi Beethoveni bändi kontserte vaimustuses eriti TEMA Schottani tõlgitsusest mis paljuski langes kokku kontraažini enese ideaaliga, liialdatud tempolistest, kõikumistest, vaba autori teksti täpselt järgivaia austava lähenemisega, muusikale naiseks Sterni, kellega ta mängis Mozarti mendel, soni ja Brahmsi kontserte, võrdles tamist islafrozdropovitšiga, kes tema sõnul ei mänginud kunagi midagi halvasti. Mõistagi esines Kirill kontraaži koos tollaste kuulsaimat kaasmaalaste David uistrahhi Svjatoslav Richteri ja Emil keelelsiga ning plaadistas koos nendega palju teoseid nende hulgas islafrozdropovitšigaga, Richard Straussi sümfoonilise poeemi tongi J. Aastal 1960 tasus Kirill kontraažin tööle Moskva riikliku filharmooniaorkestri peadirigendina. See orkester oli loodud alles 1951. aastal. Kondreashini juhtimisel kasvas oluliselt orkestri kunstiline tase kui avardus repertuaar, mille aluseks jäi ometi klassika Haydn, Mozart, Beethoven, Tšaikovski, Rahmaninovi, toimusid mitmed autorid tsüklid. Kontraažini dirigeerimisel esitati järjestikku kõik Prokofjevi Šostakovitši, Mahleri sümfooniat peale monumentaalseid kaheksanda ning Brahmsi sümfooniad. Kontraažine juhatusel kõlasid kuuekümnendail seitsmekümnendail aastail mitmed Georgi Sviridovi, Boriss Tšaikovski Rodion trenni ja Edison Denissovi teoste esiettekanded. Oma tolleaegsest tööperioodist kirjutas Kondrazi järgist. Uuele partituurile lähenen kahel viisil. Sõltuvalt sellest, kas olen teosega varem tuttav. Kui olen seda kuulnud, ent pole dirigeerinud, pean kõigepealt lõhkuma kuulamisel kujunenud stambid. Omalajal jätsin 10-ks aastaks repertuaarist välja kõik Pjotr Tšaikovski teosed, sest tundsin, et minu interpretatsioon ei ole individuaalne. Kuid just neil aastail süüvista Tšaikovski sümfooniat desse tehnoloogiliselt teoreetiliselt ning kirjutas raamatu pealkirjaga Tšaikovski sümfooniat lugemisest. Hiljem nende juurde tagasi tulles nägin, kui paljust olin mööda läinud. Enne pultiasumist tuleb leida teose põhikulminatsioon, avastada selle üksikud elemendid, tasakaalustada orkestrigruppide omavaheline kõla, mitmeinstrumendi, vibratsiooniastmed ja palju muud. Enesestmõistetavat. Kõige raskem ülesanne on vormi kuju. Mine proovi eel tuleb peast läbi lasta. Koguteos proov on üksnes selleks, et kontrollida oma töö tulemusi, teha korrektiive. Dirigent ei pea näitama, missuguse sõrmega mängida. Ees istuvad jumalameistrid, vaid jaotama nüansse, andma mängijatele psühholoogilist abi. Selles mõttes, kuidas võib dirigenti võrrelda lavastajaga. 1961. aastal juhatas Kirill kontraažin Šostakovitši neljanda sümfoonia esiettekannet tervelt 25 aastat pärast teose valmimist ning aasta hiljem Šostakovitši juudiainelise 13. sümfoonia esiettekannet, millest Jevgeni Pravinski oli keeldunud. Ettepanek Šostakovitši neljanda sümfoonia esitamiseks tuli Moskva filharmoonia dollaselt direktorilt Moissei krinbergilt. 1936. aastal, kui sümfoonia valmis oli helilooja ise teose esiettekannet edasi lükanud, sest vahetult enne seda olid alanud ägedat rünnakut tema ooperile leedimekat. Ning lisaks kõigele olid esimesed proovid Fritz stiidri poolt halvasti läbi viidud. Kui 1961. aastal hakati teoseid ettekandeks taas valmistuma koostas säilinud partiide põhjal uue partituuri jälle Von Atownian sest Šostakovitši sõnul oli partituuri käsikiri kaduma läinud dirigent Aleksander Gaucki süül. Kui kontraažin valmistus teost harjutama ja tegi autorile ettepaneku teha finaalis mõned kärped saida Šostakovitši kategoorilise vastuse neelaku seal neelaku all. Hiljem tunnistas kontraažin, et oli kõnelnud rumalusi. Autori mõtet oli tal olnud algul raske tabada ja muusika oli tõesti suurepärane. Teagi, juhatasid neljandat sümfooniat Ameerikas ju siin omandi ja Leopold Stokovski. Igati õnnestunud koostöö Moskva Filermoonikutega, mida oli hakatud kutsuma kontraažini orkestriga lõpes kummatigi siis, kui rassinil oli täitunud 60 aastat ja temast sai ootamatult personaalpensionär. 1976. aastal tähistas orkester oma 20 viiendat tegevusaastat. Juubelibukletis oli kontraažinile pühendatud vaid mõni rida. Välisreisidel pälvitud ülistamast kriitikast oli kõik dirigendiga seonduv välja jäetud. See oli kontraažinile moraalselt alandav aeg, mida pingestas veelgi kuulmise tuhmumine. Asjaolu, mida ta püüdis igati varjata. Hingelist tasakaalu aitasid säilitada, jätkuvad kontaktid paljude Euroopa orkestritele. Kontraažini tihenenud sidemed, amsterdami, kontserte, obava orkestri ja selle peadirigendi Bernard Haitingiga viisid ta lõpuks otsusele lahkuda 1978. aastal NSV Liidust. Järgnes kõik see, mis tollal oli tüüpiline. Kontrashinit nimetati ajakirjanduses kodumaa reeturiks. Tema nimi kadus raadioprogrammidest. Moskva ametnikele saadetud kirjas selgitas 64 aastane auväärne professor oma lahkumise tagamaid. Tahan oma järelejäänud elupäevad töötada loomingulises vabaduses. Mul on veel palju realiseerimata ideid, mida on võimatu teostada Nõukogude liidus, kus kunstnik on jõuetu ametnike omavoli suhtes. Pärast Moskvast lahkumist jäigi ril kontraažinil elada vaid kaks ja pool aastat. Loominguliselt väga viljakat aastat võõrsil Amsterdami kontserte, kus talle töötennart Haitinki kõrval. 1980. aastal kirjutas ta alla peadirigenditöölepingule Baieri raadio orkestris. Olen selle lepinguga väga rahul, kirjutas ta pojale. See on suur tunnustus ja võimalus jäädvustada heli- ja filmilindile minu repertuaari paremik. Võin sulle kinnitada, nii ma ise kui teisedki märkavad uut taset, minu dirigeerimises suuremat avatust, sügavust. Lõpetan praegu oma raamatute ümbertöötamist ja kavatsen nende väljaandmist Saksamaal või Inglismaal. Kontraaži jätkas Hollandis ka pedagoogitööd. Tema kursused olid saavutanud suure populaarsuse. Ees ootas koost ülaskaalas Putšiini ooperiga. Durandatud. Traažin suri 67. eluaastal seitsmendal märtsil 1981. aastal. Ta maeti Amsterdamis kontserti Pau orkester mängis jumalagajätuks Adžetod Gustav Mahleri viiendast sümfooniast. Mitmeid edasisi kontserte, mis tema surmaga seoses ohtu sattusid. Dirigeeris Neeme Järvi, kes oli hiljuti Eestist emigreerunud. Ameerikasse. Kulus kümmekond aastat, kui Moskva muusikaväljaannetes hakati avaldama materjale kontraažini, isiklikust arhiivist ja raadios mängima taastama varasemaid salvestusi. Hollandis oli temast tehtud juba pärast surma dokumentaalfilm ning plaadifirma Philips andis välja albumi. Tema viimaste aastate kontserdi salvestustest. Ilmusid mitmed seni avaldamata kirjutised, meenutused kontraažinist kui vastuolulisest isepäisest inimesest. Üks värvikamaid neist on laulja ja hilisema ajakirjaniku Sergei Jakovenko artikkel minu Kirill kontraažit. Jakovenko kirjutas. Mu vaimusilmas seisab ilus hoolitsetud välimusega mees, kes hellitatud kuulsusest ei püüagi vähendada distantsi meie muusikalises suhtlemises. Kontserdieelses proovides oli ta vaated pedantne, ei lasknud läbi ühtki ebatäpsustega hooletust. Tema täpsus partituuri järgimisel. Tema pühendumine töösse oli legendaarne. Mitte mingisugused kõrvalised asjaolud ei sundinud teda proovi katkestama või lõpetama seda varem-hiljem sõbrunesime. Meid liitsid kõige muu kõrval piljard ja kaardimäng. Kummalisel moel ühines temaga hasartmängukirg ja äärmine distsiplineeritud. Mängisime tavaliselt tema juures kodus meeletus tempos, mida ei õhutanud üksnes partnerite kõrge mängutase vaid kontraažini organisaator, lik talent. Ta oli harjunud juhtima käia kõiki. Iga üleliigne sõna või mängust kõrvalekalle ärritas teda. Pärast teist jagamist õhtustasime rikkalikult ja siis suhtlesime hoopis teistsuguse kontraažiniga, külalislahke avatud, lõbusa ja imetlusväärselt teravmeelse mehega. Meie sõbralikud suhted katkesid ootamatult. Kui Jevgeni Svetlana kutsus mind esitama soolopartiid Rahmaninovi kellades. Kuulnud sellest, oli kontraažin resoluutne. Teil on muidugi õigus valida partnereid, juhatajaid, sõpru, kuid on ühildamatuid asju, kas laulate, minu võistvet, Laanoviga, emba-kumba. Seitsmekümnendail aastail käis Kirill kontraažin mitmel korral juhatamas ka Eesti riikliku sümfooniaorkestrit. Esitades impramsipartoki Beethoveni Elleri muusikat, Eestile segakoori, kutsus ta Beethoveni missa soleemnist laulma ka Moskvas. Aristokraatia hoiaku ja välimusega mees. Tark väga tasakaalustatud terrigeerimis maneeriga muusik oli tollaste orkestrantide sõnul Eestis oodatud külaline. Kuuldud saade oli vene dirigendist Kirill kontraažinist kelle juhatusel kõlasid katkendid Beethoveni, Brahmsi ja Šostakovitši neljandast sümfooniast Mahleri viiendast sümfooniast ning Tšaikovski avamäng fantaasia Stroomi, Juulia ja Tšaikovski klaverikontserdist number üks. Vangla tõrnisoleerimisel kõlas katkenud Richard Straussi sümfoonilised poeemist tonki hot, kus soleeris Isla Frostropovitš ning katkenud Rodion. Kestsi kontserdist vallatud Chest oskad. Saate lõpus esitas Eesti riiklik sümfooniaorkester Kirill kontraažini juhatusel Heino Elleri kodumaist viisi, mis kõlas kontserdil Estonia kontserdisaalis 1977. aastal Kirill kontraažinist kõneles Maia Lilje. Saate salvestus, Katrin maadik.