Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaar, esitab Kristjan Port. Tänane kommentaar anud kirurgiast. Mäletan mõne aasta tagust demonstratsiooni, kus grupp kirurgia kasutades roboti käsi meenutavaid manipulaatorid sooritasid inimese peale operatsiooni. Kirurgi skalpell oli seega rauast roboti sõrmede vahel, mida juhiti läbi arvukate samm-mootorite mida omakorda juhtisid nullid ja ühed ehk digitaalsed käsud ning mida veel omakorda generelisid tähelepanelikult. Ekraan jälgivad päris kirurgi anduritega varustatud kindlasse pistetud tundlikud sõrmed. Tegemist oli USA sõjaväele mõeldud nõndanimetatud kaugkirurgia prototüübi tutvustamisega, kus kirurg asub kusagil tsiviiltsoonis ja võimalik sõdurist haavatu kaugele sõjatsoonis. Usutavalt pole kuigi keeruline taolist pilti ette kujutada. Küll aga on raskem mõtelda järgmisele stsenaariumile. Nimelt võib kirurgia skalpelli vahele jääva digitaalse andmevaatused talletada näiteks kõvakettale ehk teiste sõnadega, kirurg peab tegema vaid ühe operatsiooni ja selle masinale selgeks õpetama kirjutades mällu kõik käsud ja seejärel võib kirurg lahkuda ning masin teeb samu operatsioone väsimatult edasi. Veelgi ägedam stsenaarium oleks, kui operatsiooniprogrammid tulevad poodi müügile ja näiteks kaubamajas on spetsiaalne robotiga varustatud kiosk, millesse siseneb näiteks valutava pime soolaga klient koorib kõhu paljaks, sisestab ekraanil oma pikkuse ja veel paar mõõdet. Seejärel tehakse temast ultraheli või röntgenipilt detailide täpsustamiseks ning lõpuks pistab meie klient mälupulga vastavasse pesasse ning mõne aja pärast taastuv kohetavate põskedega kõhu peal värsket plaastrit kombates õnnelikult kioskist välja. Saadaval oleks igasuguseid programm alates mandlite operatsioonist või rasvaimust kuni kasvõi soengu tegemiseni. Ja mida ilmsemad oleks enamus tasulistest programmi failidest internetist ka tasuta kopeeritavad. Nagu öeldud, on seda natukene raskem ette kujutada, aga loogiliselt detailidesse süvenematult vaadates polegi tegemist lausa pöörase fantaasialennuga. Tegelikult on taoliste mõtete lennukus üha madalama kaarega lähenedes aeg-ajalt maapinnale ehk reaalsusele väga lähedale. Nagu näiteks juhtus just eelmisel neljapäeval Milanos Itaalias, kus robot viis läbi esimese iseseisva südameoperatsiooni. 30 nelja-aastase südameveaga patsiendi operatsioonile kulus kokku 50 minutit. Roboti töö käivitati tuhandete kilomeetrite kauguselt bostoni haiglast USAst, kus itaallasest südamekirurg Carlo Popone. Piltlikult öeldes vajutas punast nuppu ja ülejäänu oli, nagu öeldakse, diatehniki robotist kirurgi töösse ükski inimene rohkem ennast vahele ei seganud. Robot sain kõigega ise hakkama. Kuigi robotil oli see esimene iseseisev etteaste, oli ta hästi ette valmistunud, olles õpipoisi rollis 40-l varasemal operatsioonil, kus ta pidi täitma Carlopapone käske. Lisaks laadis piltlikult öeldes papa Carlo tema ajju 10000 operatsiooni andmed ehk teisisõnu sai robotist mõne sekundiga maailma suurima kogemusega südamekirurg. Mida me sellest kõigest õpime. Ilmselt tasub teadvustada, et arstid on tervishoiusüsteemi üheks suurimaks kuluallikaks. Ja nad on inimesed, kes teevad vigu, kannatavad suure stressi all ja võivad minna Norrasse tööle.