Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Värske siin raporteerib positiivsetest arengutest, mikrokiibi ja aju kokkusulandumise teemal. Näiteid tuuakse, kaks esimest on ka siinses kommentaariruumis varem põgusalt juttu olnud. Tegemist on õnnetu saatusega inimesega nimega natšo neil värskelt kolledži lõpetanud tublist sportlasest, kelle ees avanesid arvukad võimalused rajada oma koha leidmiseks maailmas. Paraku aga tegi saatus oma otsuse ja pakkus välja vaid ühe kehakese raja, mida pidi käivad inimesed, kelle seljaaju katkeb. Mathieu sai viis aastat tagasi juulikuus viga röövli noalöögist kaela piirkonda. Noatera vigastas tema seljaaju ja sportlikust mädius sai ühe hetkega liikumatu. Kogu. Ajakirjanduses öeldakse, et sisuliselt vaid kulmusid huuli. Liigutav mees ei jätnud jonni ja otsis endale lahenduse. Reaalsus on aga ilmselt natukene teistsugune, sest nurka surutud mätsin. Mul ei olnud teist võimalust, kui haarata igast õlekõrrest. Ja selleks võimaluseks oli Browni ülikoolis katse korras loodud prototüüp närvisignaale vahendavast mikrokiibist projekti nimega Preing eit ehk ajuväraval. Poolteist aastat tagasi asetati mätsivai umbes neli korda neli millimeetrine 100 kullast jalaga mikrokiip eesmärgiga registreerida tema ajutegevushetkedel, kui ta mõtleb liigutustele. Mikrokiip oli omakorda ühenduses välisarvutisüsteemiga läbi kaabli, mis väljus kolbast kukla kohalt sarnaselt neo-le filmist Matrix. Mathieu puhul ei korjatud tema kehast energiat, vaid talle näidati arvutiekraani, millel liikus kursor vastavalt tema mõtetele. Õige pea sai nii arvuti kui Mathieu selgeks, mida ja kuidas tuleb mõtelda selleks, et kursorit vajalikus suunas liigutada. Katse kestis umbes aasta ja seejärel mikrokib eemaldati. Kui Mathieu naiigel täna veel liikuma ei saa, lubas USA ravimi ja meditsiinitehnikatööstuskontroll Vorgan efekti ei kaasata järgmisesse katsefaasi neli uut liikumisvõimetut patsienti. Tõenäoliselt kuuleme juba aasta pärast, kuidas ajju paigutatud mikrokiibist välja tulevad. Juhtmed ei lõpeta oma teed arvutis, vaid sealt läheb väljakimp juhtmeid inimesse tagasi see korda ühendatuna juba seljaaju närvidega, mis juhivad inimese liigutusi, teostavad lihaseid. Lisaks on ajuvärava arendajad jõudnud faasi, kus osaleb juba palju keerulisema närvikahjustusega. Uuritav seekordse katsealuse saatuseks on närvihaigus ametrootne lateraalne skleroos ALS ehk luu keeringi haigus. Nimi, luu keerinud pärineb kuulsate Ameerika pesapallimängijalt, kes suri selle haiguse tulemusel. ALSi haiguse tagajärjel lukustub inimene piltlikult öeldes iseenda kehasse, suutmata ennast liigutada ega suhelda. Närvisüsteemi kahjustus jätab alles vaid kuulmise ja nägemise. Nii tegidki inimese kest, kes tajub välismaailma, kuid ei saa sellest osa võtta isegi vestluse teel. ALS-i puhul ei ole tegemist ühe kindla, piltlikult öeldes katkise kohaga, vaid närve hävitav haigus kulgeb varjatult ja hajusalt. Kui seljaajukahjustusi saab uurida loomkatsetel, siis ALS-i puudutava tehnoloogia testimised on võimalikud ainult inimkatsetega ning seetõttu kulub veel ilmselt aega, kuni kuhjub piisav kogus inimkatsete tulemusi. Uurimata, kuidas saadi alles patsiendid nõusolek katses osalemiseks ja mida ilmselt on siiski tegemist haiguse esimeses faasis oleva patsiendiga võib juba täna keskenduda olulisematele küsimustele, öelda, et esimesed olulised edukad sammud on sooritatud ning liikumisvõimetute inimeste ekraanil ei kuvand enam küsimus, kuidas vaid seal on küsimus millal.