Tere, eetilisem portaal tehnoloogiakommentaaris. Kristjan Port. Tänane kommentaar püüab osutada, kui vana ja noorena võib samal ajal mõni nähtus tunduda, sõltuvalt kas vaatame reaalset vanust või püüame meenutada näiteks selle esimest sünnipäeva. Võimaldamaks raadiokuulajal osaleda väikesel mäluturniiril, siis enne õige vastuse väljaütlemist mõned vihjed. Esimene vihje kõne all oleva nähtuse sünnipäevale pööras üleeile tähelepanuorganisatsioon, mis kõlab kohalikus keeles Cheski roslas ehk tšehhi raadio. Olgu öeldud, et see oluline asi ja nähtus seostub täna keskmise inimese meelest pigem Ameerika Ühendriikide või Jaapaniga ja mitte tšehhiga. Teiseks vihjeks asutus vendi Joosep Pille, kes pakkus kirjanikust vennale sõnal labori ei kõla hästi. Vend, kellele hea nõu pakuti, kandis nimed Kaarel ajalukku kirjutatud kui kirjanik Karel Čapek. Kolmas vihjan, Kaarel Sapeki näidend, mis kandis lühikest nime r-r. Ning vastus väikesele miniviktoriinile paljastub 1921. aastal ehk 85 aastat tagasi esmakordselt lavale teatud näidendi nime pikast versioonist Rossumi universaalsed robotid. Teiste sõnadega mõttes tasub klaasi kergitada. Kes soovib, võib sellesse šampuse asemel mõtelda tilga õli. Siis sünnipäeva tervitused lähevad tänases kommentaaris robotile, mis peaaegu et oleks saanud endale slaavipärasema nime labori, mis omakorda pidi tähistama mehhaanilist töölist. Čapek elas ja mõtles töölisliikumise ärkamise võib öelda kuldajastul. Kui näidend jõudis lavale 1921, siis selle kirjutamine toimus ajal, kui maailma mulistasid Marx, Engels, Lenin, suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon Venemaal ning esimene maailmasõda. Sapeki näidendi üks tegelastest andis edasi ajastule omase mõtte. Ma tahan muuta töölise masinaks. Tahan lahti saada nende seltsi mehelikkusest ja nende kaastundest, kuna ma ei vaja seda oma vabrikus. Sappe karvased robotid peavad tegema ebameeldivat tööd, mida inimesed põlgavad. Lisaks pidas ta roboteid ohtlikeks. Need võivad isanda vastu käe tõsta. Saatusliku roboti väljamõtlemise aastal sündis Venemaal Smolenski külje all Petrovitš külas poisslaps, kellele pandi nimeks Iisak. Vanematele elu Nõukogude Venemaal eriti ei meeldinud ja nad lahkusid 1922. aastal USAsse, kus hakkasid New Yorgis Brooklyni linnaosas poepidajateks. Iisakust sai kohaliku keele järgi aisak, kes kirjutas järgneva 70 aasta jooksul ligi 500 raamatut. Ah jaa, asjaki perekonnanimi oli Asimov. Sama Isaac Asimovi raamatuid leiab raamatukogude Katarlogiseerimis süsteemi kõikidest peamistest teemavaldkondadest, keemiast, sotsioloogiasse, ekspirik, keele analüüsini. Kuid ennekõike tunne, et maailm teda, sanspection kirjanikuna. Meie loos ongi oluline see Aizaki vanemate loodetud poodniku karjääri asemel kasvas lapsest mees, mis pani kirja inimkonna jaoks robotite eetikareeglid ja millegipärast robotid kuuletusid neile. Reeglid keelavad robotil ennast kahjustada, kohustavad teenima inimest ja keelavad tegevused tegevusetuse, mis võiks inimesele kahjulikult mõjuda. Ja mõni aeg hiljem lisandus veel nõndanimetatud null reegel, mis keelab kurja tõenäoliselt inimese võimuses olevatel robotitel inimkonda kahjustamast nii tegude kui tegevusetuse kaudu. Robotid ja inimesed võivad reeglitest lugeda 1940. aastal välja antud kogumikust. Robot ehk mina, robot. Täna teevad samad robotid meile leiba, pakendavad piima, ehitavad autosid, mõnes kodus, imevad tolmu ja niidavad muru. Ja kuidas seda nüüd võtta, nad on kõik teatud mõttes 85 aastased, aga palju olulisem on küsimus, mis juhtub järgmise 85 aasta jooksul.