154 William Shakespeare'i soneti. Number 153. Cupiido uinus tungal rohu peal. Diana neitsile sattus ette too armu laitva tule salaseal, siis kastis kähku külmalätte vett, mis armupühast tulest peagi kees ning elav palavaks jäi igaveseks. Et meil, kes Künglevatses imevees kõik tüütud haigused ta küljest peseb. Mu kallis ilmast, armu Tungal lõi taas Loituma poiss mu rinda riivas, prooviks, jäin põdema ja supluskohta tõi mind tõve vaev, kuid ravi jäi vaid sooviks. Üks kümblus head teeks mulle armulule neis silmis, kust kopiido taas sai, tule. William Shakespeare'i soneti number 153 luges Andres Raag.