Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade iidrände vu. Tere, tere, head Kuldrandebu kuulajad on alanud, meie ühine 52. saade ja taas võimalus minna tagasi möödunud aegadesse. Ajamasin lubab meil seda teha ja minna nende aegade muusikasse võluvasse ja kaasakiskuv asse. Suurte orkestrite ja meisterlik solistide maailma. Näiteks Saksa suurtäht Evelin künneke, kodanikunimega Eeva Susanne künneke elas 1921 kuni 2001 ja oli sõjajärgse Saksamaa tantsija ja näitleja kuid teda nimetati veel Lili Marleeniga põlvkonna viimaseks esindajaks. Saksas laagrite ajaloos keerati pärast sõda kuus lehekülg. Ja meie saate alustuseks sobib väga hästi tema laul, mis räägib mehest, kes oli loodud just nagu Evelini jaoks. No seda muidugi laulusõnades, kuulame siis Evelin künneke. Homseni nemmenn, fermi mees minu jaoks enne linn künni. Saate lõpus ütlen ka oma telefoninumbri veel kord ja internetiaadressi, muide internetiaadress on ka rahvusringhäälinguleheküljel saatel kuldrandi juures olemas. Aga tagasi muusika juurde, et kui nüüd tõmmata Ta paralleele jälle, me oleme seda tihtipeale teinud selle vanamuusika pool Ameerika mandriga ja Euroopaga saksa, aga nüüd siis Evelin kümneke just laulis ja astuda siis üle ookeani sealsesse mõnesse plaadipoodi siis ma esitaksin küsimuse. Kes võis olla näiteks aastal 1940? Aasta populaarseim esineja muusikamaailmas heliplaadimaailmas ja üks nendest on loomulikult Frank Sinatra tol ajal noor Frank Sinatra või nagu teda hüüti Frank Sinatra ja tema ülipopulaarne lugu. Marii, kuulame seda lugu otse raadiojaama muusikasaatest ja head kuulajad, pange tähele, et juba 1940. aastal oli Ameerikas ja raadiodiktoritel komme lauljatele peale rääkida, vahele rääkida, võisin nende esinemist omaenda talendiga täiendada. Et praegu tulebki selline lugu, Frank Sinatra eelmuusika juba mängib, diktor tuleb vahele ja teadvustab ja muidugi võib-olla väärtustab seda laulu igal juhul huvitav kuulata. Euroopasse jõudis selline tava 1950. aastal, kui hakati niimoodi lauludele peale rääkima, vahele rääkima ja siis laule poole peal pooleli jätma ja nii edasi. Ja muide visioon kasutusele täna on Eesti raadiojaamades nüüd aga siis läheme tagasi Ameerikasse aastasse 1940 ja Reiu kooporationoff, Ameerika see Aassi ei raadiojaama. Saates tulebki nüüd siis Mariil laul, mida esitab Frank Sinatra ja teda saadab Tommy noorsi kuulus orkester, Frank Sinatra. Meil siin põhjamaal jätkub jaaninädal ja see on lühike aeg, kus saab pisut hinge tõmmata ja kui juhtub veel soojemat ilma ja valgeid ööd lõid Tilda valgeid öid siis nautida. See aeg on lühike, aga no midagi pole teha, aga nendel valgetel soojadel öödel me ei maga. On ju nii, peod käivad läbi öö, tantsitakse, lõbutsetakse ja tuntakse tõepoolest elust rõõmu, sest palju meil ikka seda sooja ja ilusat seda kevad- ja suveööd on. Ja nüüd ongi selles taustaks meil esinemine väliseestlaste Rootsi ansambel, hämarik ja plaat on salvestatud Göteborgis 1980. aastal, siis Göteborgi ja 1980 palju aega tagasi juba. Ja loo nimeks on muidugi meile kõigile hästi tuntud jaanilugu. Täna öösel me ei maga täna öösel. Jätkame jälle ühe Eestis vähetuntud, kuid maailmas esimese suurusjärgus tähe tutvustamist me oleme mõnes saates seda teinud, siis tihtipeale juhtub, et on väga kuulsaid lauljaid ja väga kuulsaid tähti, aga Eestis neid ei tunta. Ja kui ma nüüd ütlen, et tuleb järgmine täht, kelle nimeks on liigkodaniku nime, oli ta Lillian, Patricia, roosa ja laulja nimi, roosa, liita, roosa liita? No ma arvan küll, et ei ütle see nimi vist meile enamikele kuulajatele ültsev noh, peaaegu mitte kui midagi, võib-olla mõned muusikatundjad teavad, ometi on tegemist maailmakuulsa inglise-tähega, lugematu arv moelaule on tal ja plaadialbumeid. Ja huvitav on see osa lauljaid ja orkestreid lihtsalt ei ulatu Eestini ja seda mitte ainult et nõukogude ajal vaid ka hiljem. Mõned tähed lihtsalt jäävad meist kõrvale ja võib-olla ka sellepärast, et kui Põhjamaade raadiojaamad lihtsalt ei võta neid ette, nii tule neid ka meile. Ja seepärast ma mõtlesin, et mängiks ikka mõnes saates neid kuulsaid tähti, keda siin vähe tuntakse. Et viiks ennast veel kas või tagantjärgi siis kurssi, mis kunagi Lähed kunagi laulsid ja millised laulud moes oli. Aga enamikul me tunneme kõik ära, nii on ka järgmise looga. Ja nüüd mängiks õige siis tänases saates lita roosa loomingut. Tema elas 1926.-st aastast kuni aastani 2000 kaheksa-Inglismaale. Sündis ja lahkus ka Inglismaal. 28. novembril 2002 andis ta oma viimase avaliku esinemise. See oli BBC raadios suurel kontserdil. Roosa liit, ta suri oma kodus Londonis 14 10. augustil aastal 2008. Ja austusavalduses roosa liita kohta ütles Elton John, järgmised sõnad. Ma tsiteerin. Meil lihtsalt ei tule enam selliseid lauljaid, nagu oli liita roosa. Liita roosa ja hästi elujaatav oli tema nii-öelda see loominguline periood ja praegu tulebki siin paras näide tema elurõõmukoda. H on loo nimeks, ongi niimoodi. Haa, kirjutatu plaadile. Originaalis on see muidugi itaallaste laulja tuntud laul, mille nimeks oli seal alla, me oleme seda ka varem saadetes mänginud, nüüd aga selle seal alla. Inglisekeelne variant esineb liita roosa ja plaadi peal on trükitud laulu nimeks haa. Pärast pikki pühi on tore oma lemmiklugu kuulata, niimoodi kirjutas meile üks kuulaja ja tegi ka soovisaates ka soovi meile ja nii meiegi teeme siis, et kuulame siis oma lemmiklugusid, see tähendab seda, et tulemas on kuld Rande wu kirjakast ja see on suve alguse kirjakast. Kirjuta härra Paul Jõgevamaalt, Pole ammu kuulnud minu nooruspõlve tõelist lauljat Tom Johnson, tema nimi ei tea, kuidas ta ka elab ja see demandi Layla ei ununema mitte iialgi. Need olid siis nüüd härra Pauli kirja sõnad, ma tsiteerisin, Nein neid ja vastan härra Paul teile, et Tom Johns elab kenasti küll kahjuks ilma abikaasa Melinda ehk Lindata kes elanud üle kõik Tom Jonesil, lugematud vigurid teiste naistega lahkus 2016. aastal. Tom oli, aga võib-olla on ka praegu, ega ma ei tea nii kõva naistemees, et esinemiste ajal saalides loobiti talle pidevalt naiste pesu ja aluspükse lavale tuntud fakt. Ja samas oli kuni lõpuni Tom shows koos oma armsa Lindaga, kellega astus abiellu juba 16 aastaselt. Ma ei hülga iial oma Lindad, see pole mulle isegi pähe tulnud, on ta ise Tom shows siis öelnud. Tom on praegu kaheksa, taastane Ta sündis kuuendal juunil 1940. Ja seitsmeteistkümnendal juunil 2014, muide esines ta ka meil Eestis Saku Suurhallis. Paljud võib-olla mäletavad. Ja Suurbritannia kuninganna Elizabeth teine lõidaga rüüd, miks ja tema jalajälg on olemas ka Hollywoodi kuulsuste alleel. Ja veel üks fakt, mis on võib-olla huvitav teada. Tom Johnson oli suur sõber, oma eeskuju, Elvis Presley ka nad olid tõelised sõbrad. Aga nüüd siis soovitud 1968. aasta superhitt ja traagiline lugu naisest Layla kes mehe petmise eest abikaasa loa läbi hukka sai. Vaadake, milline kontrast Tom Jonesi enda eluviisiga. Kuulame siis Lila Tombiools. Aasta 1968. Proua Liina, kes elab Harjumaal ja tema üheks lemmikuks nooruspõlves, oli Nõukogude laulja Valentiina tolku noova Valentiina tolku loova. Tema elas aastail 1946 2010 ja jällegi tolleaegne nõukogude liidus pertäht aga hiljem ka veel Vene Föderatsiooni teeneline ja Vene Föderatsiooni rahvakunstnik. Tema võlus publikut just oma meloodilistaja väga südamlike lauludega elust enesest ja hästi tihti ka veel sellest küla või maaelust, mis Venemaal on oli. Ja üks neist lauludest on teleseriaalist jooksis Moskva televisioon. Nonii, päev päeva järel olid selle seriaali nimi ja laulu pealkiri oli seda Juudna purustanotške. Ma seisan väikeses teivasjaamas, kus mitte kunagi peatust ei tehta ja vaatan mööda kihutavad ronge, just nagu minu enda elu tuiskavad nad minu silme eest mööda. Ja läinud nad ongi nagu minu nooruspõlv ja ammused aastad. Vaat nõndamoodi laulab siis Valentina, tolku loova, selles laulus seda ju Napolustanotške. Ma seisan väikeses teivasjaamas, kus rongid kunagi ei peatu. Ärge siis saksa muusika tunnustage. Vaat niimoodi on teada andnud õige mitmed meie saate kuulajad ikka oma oma kirja lõpus panevad mõned tähed, mis meenutaksid saksa muusikat, tuleb mängida ja ega meie pole ka unustanud. Kuulus Salome Robert Stolts on helilooja, tema elas 1880 ja 1975 oli Austria-laulukirjutaja, noh ühesõnaga helilooja ja dirigent ja väga andekas muusik. Muusikakriitik ja filmimuusika, helilooja ja Salome on üks tema suur kompositsioon. Traagiline lugu ajaloost. Meil, Salome palus endale ristija Johannese pead. Kuulame nüüd Salome estraadivarianti ja Lukas kvartett, Lukase kvartett, son, saksa kollektiiv ja orkestrit juhatab Erif Werner. Salome. Autentinud õppellak. Flynn. Ta. Raadio Luksemburgi poplugusid pole ma juba ammu oma saates mänginud, minu meelest on läinud mööda siin neli, viis saadet vist isegi või kolmneli, aga täna me seda teeme. Muide, mitmed nooremad kuulajad on küsinud, et mis ise või mis, mis ise, mis imeloom see Luksemburgi raadio siis oli, et temast veel tänapäevalgi räägitakse? Tõepoolest, ma peaksin ütlema, Radio Luxembourg oli tõepoolest imeline. Ta töötas aastatel 1933 kuni 1992. Ta oli Euroopa esimene tõsine kommertsjaam. Teinekord räägime võib-olla pikemalt isegi temast, aga praegu ainult nii palju häid saateid tehti Luksemburgis ja nad olid suunatud põhiliselt Inglismaale ja Iirimaale, hiljem lühilainesaatja kaudu ka 49 meetri peal ka USA-le ja Kanadale. Kesklaine saatja lainepikkusel 208 meetrit ulatusega õhtuti ja öösel hästi ka eesti aladeni ja seepärast teda siis väga siin palju kuulati noorte seas. Mis oli siis luksemburgi võlu, mida noored küsivad. Ja ma ütleksin niimoodi eeskätt erakordselt meisterlikult saatejuhid ja ülikiires tempos üles ehitatud saatekava, mis otse haaras teismelisi noori oma haardesse ja paremate plaatide top duentivaid top 20 kõlas tavaliselt nii, nagu me kohe praegu kuulame. Salvestus on tehtud otse kesklaine seal 208 meetrit otse magnetofonilt, niisiis top 20 top klienti, Rueyljulaksem vöök ja otse-eetrist. Mis aga oli siis luksemburgi raadiot top 20 järjestuses esikümnesse kuulunud plaat rohkem kui pool sajandit tagasi. No neid oli palju, kuid mul on valmis pandud 1963. aasta kevad-suvine moelugu. Kas sa armastad mind tujul lammi, ansambel The Three Molas ja solist Bryan puul, kuulame siis seda, see oli ülipopulaarne Euroopas Põhjamaades ja meil ka mitmed pidudel mängivad kitarriansamblid tegid seda lugu ja rahvale see väga meeldis. Me kuulame nüüd siis Prayanbuljade Tshremo laus ja tuju laulmi on aasta 1963. On suvi on juunikuu sellest kaunist ajast on pärit 1957. aasta Eesti mängufilm juunikuupäevad. Ja režissöörid olid Viktor Neveešin ja Kaljo Kiisk, operaator Semjon Školnikov ja helilooja Boris Kõrver. Filmi juures said oma esimesed filmiristsed, nii-öelda tulevased eesti filmimeistrid, tulevased tuntud tegijad Rein Raamat, kes oli siis filmi juures kunstniku assistent, noor poiss ja Andres Sööt operaatori assistent, ka noor poiss. Peaosatäitjad tol ajal täiesti tundmatud üliõpilased, nii-öelda leiti neid rahva seast, nagu kirjutatakse, et mitte mingisugust kuulsust taga ei olnud, keegi ei teadnud neid eriti. Toredad inimesed lihtsalt. Ja peaosades esinesid eha sik kard. Tol ajal oli ta sik nimi, hiljem kard, kes mängis Ritat ja Rein Mikk, kes mängis Peetrit. Dramaatiline põnevusfilm. Väga dramaatiline ja tõsine Eesti ajaloost ja paradoksaalselt, nagu on öeldud, 1957. aastal valminud juunikuupäevad on üks väheseid mängufilme Eesti filmiajaloos, milles näeme eestlaste elu Eesti vabariigis 1900 kolmekümnendatel aastatel ja vabariigi eksistentsi viimasel ööl 20. juunil 1940. Ja nüüd tuleb väga huvitav lõik selles ajaloos. Filmi stsenaariumi kirjutas toonane ja siis oli elektrimootorite tehase Volta selle peakonstruktor tubli insener ja ratsionaliseerija mingi org orm. Võites üleliidulisel filmi käsikirjade võistlusel kolmanda auhinna. No ma lisan siia juurde, et üleliidulisele filmi käsikirjade võistlusele saadeti, ma kujutan ette sadu, kui mitte tuhandeid stsenaariume ja nende hulgas saada kolmas koht, see oli midagi ennekuulmatut. Ja selle stsenaariumi järgi, mille siis Georg vorm, insener, peakonstruktor, Voltas, mis valmis kirjutas selle stsenaariumi järgi läkski siis filmi tegemiseks. Ja Eesti film 100, kui me tähistasime siin sajandat sünnipäeva vabariigi oma siis selle raames valmis ka 2012. aastal meenutus ja omamoodi arvustus selle filmi kohta. Ja seal videos olemas. Kuulame, võtke, sellest arvamust avaldavad ka 100 filmi üliõpilane Gerda Varts, tänane filmimees Peeter Simm ja üks osatäitja ist tollane osatäitjast näitleja Arvo Kruusement. Teksti loeb Woldemar Arder, kuulame siis lühikest arvamust ammuste aegade ja nende filmi juunikuupäevad kohta. Jäätmesirel oota ma sind, su päevi, see võõraid juunikuupäevad tuleb ekraanile oktoobrikuu lõpus 1957. 50.-te lõpp mingis mõttes on stalinistliku filmi ja sellise nagu tõsise propagandafilmi nagu lõppaja järgsest kuuekümnendatel tulevad juba hoopis teised teemad, mis on palju rohkem inimese lähedasemad ja juunikuupäevad vähemalt minu jaoks tundub olevat üks nendest vahepealsetest kappidest või üks film, mis tegelikult kannab endas mõlemat, et tal on väga palju sellise kommunistliku propaganda tunnuseid ja tal on ajalooline käsitlus, aga ta lähtub pigem nende peategelaste sisemisest minu arust kui sellest sündmustikust, mida ta käsitleb. 1956. aasta toob murrangu Nõukogude Liidu sisepoliitilises elus. Ametlikult mõistetakse hukka Stalini isiku puutu. Hiljem räägitakse sel ajal alanud perioodist, kui sulaajas. Ka filmitööstuses tuleb muudatusi. Olid laagritest välja ajal, mil seda filmi tehti 56. aastal olid osa neist alles tulemas mitte kõike pääsenud 53. aasta külmal suvel tulema. Aastate kaupa tuli inimesi. Kindlasti oli üks asi, mille pärast see asi tundus päevakajaline nii nendele Moskva žüriiliikmetele kui ka see, et seni hoolsalt oli ekraanile toodud oli see, et see seletas ära miks inimesed sattusid sinna seal, kust ma tulen, ütleb tegelane, eks ole. Lamatardile oma seal kusla tuli, seal mulle ei antud, juua ei tule, lähevad vabadus, vabadus oma raha vastu taevast lasta. Üldiselt suhtuti sellesse stsenaariumisse hästi, isegi imestati, et noh, et kuidas, äkki insener kirjutab stsenaariumi, eks ole, seal kirjanikud ei saa kuidagi sellega hakkama. Oli sisu, mis oli, aga tolle aja vaimust oli tehtud. Juunikuupäevad selline film, film oli raske, aga laul oli hästi optimistlik. Boris Kõrver kirjutas selle sõnad, kirjutas Manivald Cesama. Ja esineb siis, meil on need Kalmer Tennosaar, keda me filmilinal küll muide ei näe. Ma vaatasin hiljaaegu selle filmi üle, Kalmer Tennosaar seal keegi ei näita, tema ainult laulab. Ses lauljaks on peategelane Peeter ise, keda kehastab siis Rein Mikk ja Eesti raadio sümfoonia ja estraadiorkestrid, mis mõlemad filmis muusikat loovad. Kaks suurt orkestrit dirigeeris Erich Kõlar. Ja muide, filmi esilinastus oli 28. oktoobril 1957 Tallinna kinos oktoober. Filmi eelarve kaks miljonit ja 200000 rubla. No ma ütleksin niimoodi asjas natukese heades või nii-öelda ettekujutus, omades erakordselt väike summa, kui võrrelda tänapäevaste filmikuludega, aga see ei ole meile tähtis. Nüüd tuleb siis laul hästi ilus laul juunikuupäevade filmist, mille esitab meile Kalmer Tennosaar ja ametlikult laulu nimeks on Peetri laul. Filmist juunikuupäevad. Ainult. Armastus kord elus. Sirel ma sind su päevi see võõraid. Vaata õige särav saabud. Yssey algus Tulooja ja leil. Ja need aastane tuubi, KC valm. Kuuled jälle mu juurde, siis. IRL ja ta Inseneriooperis. Peeter Jaanus Kala luudeti meiega uksega Kiievisse praktikale. Ja täna õhtul saime telegrammi. Kuule, pea kinni. Millal sõiduks läheb? Kahe päeva pärast kuusi. Sõnul tuleb ja mina teen kõik need läänitüvede jah, nüüd küll natuke segamini. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis uuel laupäeval kohtume jälle. Selle saate kordus on juba täna öösel kell 24, null null. Või siis jah, 24, null null või siis ka null null null null võib öelda ja ka järgmise nädala teisipäeva õhtul kell 11 23. Ja uue saateaeg on järgmise laupäeva õhtupoolikul kell 17, null viis. Ja ootame ikka teie muusikasoove ja soovitusi meie saatele. Minu telefon ja aadress, nagu ma lubasin, saate algul on telefon 52 76 ja seitse, kaheksa kaks. Ja internetiaadress on Heimar Lenk ät Gmail punkt com. Mõned kuulajad on imestanud, et miks ma rõhutan, et Heimar on hashtähega, aga sellepärast, et kui mitte hast tähega kirjutada, siis kiri kohale ei jõua. Nii et internetiaadress on Heimar. Ja minu telefon 52 76 ja seitse, kaheksa, kaks ja elektronaadress on kirjas ka rahvusringhäälingu Internetileheküljel seal, kus Kuldrandava saatest räägite Lõpp puulugu, nagu ikka instrumentaalne. Ja et tänases saates rääkisime Tallinnfilmi hea kuulsuse saanud ekraaniteosest juunikuupäevad 1957 siis ka lõpulugu selle filmimuusikast ja samast ajast. Meie kuulus tropp pätist abi Seiner ja Eesti raadio estraadiorkester Erich kõlari juhatusel. Filmilugu tähendab selle muusikalugu filmistele, pealkirjaks on õhtul kell kaheksa, nii et siis muusikafilmist juunikuupäevad pealkirjaks õhtul kell kaheksa ja saksofoni mängib Herbert kulm ja tenorsaksofonijaan corner. Ja nagu ma ütlesin, juba, siis trompetis abitseid ära. See heliülesvõte ei ole otsefilmist, nagu oli Peetri laul vaid rahvusringhäälingu arhiivist ja salvestatud Eesti raadios 1958. aastal. Lugupeetud kuulajad, kõike head neile kõigile.