Ööülikool. Ei sellele küsimusele, et miks mõni leiab alati reha üles, sellele võib muidugi erinevaid vastuseid leida. See on ju üldteada, et paljudele meeldib ette kujutada, et neil läheb halvasti ja maailm on nende suhtes ebaõiglane. See on jällegi üks enesevõitluse vorme selleks, et kaubelda välja ühiskonnalt suuremat toetust. Et see reha peale astumine see ei pruugi olla reha peale astumine pikas plaanis. Koole. Teemal enesepettus, kui anne kõneleb ökoloogi Juhan jaanuaris küsib keskkonnateadlane Kristjan Piirimäe. Mina olen toimetaja Mart silmask. Vestlus salvestatud Lahemaa rahvuspargi looduskeskuses. Mina olen Juhan ja töötan Tartu Ülikoolis. Putukaökoloogina ja Kristjan on tegutsevad keskkonnakaitse vallas. Aga meid ühendab see, et me oleme mõlemad. Väga vaimustunud sellisest asjast nagu evolutsiooniline psühholoogia, inimloomuse vaatamine läbi evolutsiooniteooria prisma ja minu loengu poole teema on enesepettus, kui Anne. Ja see imo on tegelikult suhteliselt lihtne. Tavaliselt kui noh, see sõna enesepettus tuleb jutuks, siis kujutatakse ette, et see on midagi, mis väljendab, nagu inimesed saamatusteta petab, ennast on kuidagi. Miskipärast ei suuda nagu korralikult hakkama saada, peab ennast petma, soovmõtlemisega tegelema, et palju kasulikum tal endal oleks, kui ta oleks kursis täpselt, mis on tema motiivid ja mitte ei, ei varjaks ise enda eest. Väga hea meelega lisaksin siia täpsustuse. Tarvinisti vaatenurk, aga muidugi natuke kõhklused on, sest kui rääkida tarvilismist, siis see sõna tegelikult ei oma nagu sellist positiivset head tähendust enamiku inimeste jaoks, et see on ühest küljest nagu läbi leierdatud vanast ajast teada. Teisest küljest mul on niisugune tunne, et üldine ettekujutus tarbinismist on selline, et et seal on midagi suhteliselt lihtne, primitiivne teooria, mis lööb nagu kõiki loodusnähtusi suhteliselt ühe laia lauaga eriti inimloomusele hakata seda rakendama seal nagu Vägivaldne hööveldab nagu inimloomuse huvitavad oma pärakett maha. Aga kui nüüd seda tarvinismi väga lühidalt niiviisi ühte lausesse panna või seda kuvandit inimeste hulgas siis võiks olla selline Ilus kõnekäänd eesti keeles, nagu öeldakse, et kogu elu on sigimine, nügimine ja selle ümber sagimine. Et nagu kõik, mis me teeme, oleks selle eesmärk oleks saada järglasi, anda oma geene edasi. Et vähegi mõtlev inimene saab aru, et see ei saa olla nagu kogu tõde, et kas tõesti näiteks mina, Christian, sõitsime täna siin mitu tundi siia esinema selleks, et oma geene edasi anda vabavi või järglasi saada. Et selle ümber sagimine, eks ole, geeni lehitamis ümber sagimine. Minule isiklikult tundub see selline lihtsustus nagu poolearuline isegi ja tõesti ongi nii, et ega evolutsiooniteooria sõbrad, fanaatikud ja tarvinistit ei räägi tavaliselt ära kogu tõde, et teatavasti igal tegevusel võib nagu leida eri tüüpi põhjendusi, et ökoloogiline on hästi teada Niko Tinbergen i käitumisökoloogi põhjenduste tüübid looduslike objektide või elusolendite tegevusele. Et üks on siis evolutsiooniline, et anda edasi oma geene saada kuskilt rohkem ressurssi. Teine on näiteks füsioloogiline, et Me tulime siia sellepärast, et ärkasime hommikul ülesse ja keha muutus aktiivseks tänu keskkonnast tulevale valgusele tänu toitainetele veres ja nii edasi. Et ühesõnaga et see, et meie kui bioloogilised ainekogumid tegutseme oma geenide levitamise eesmärgi nimel see meile endile ei pruugi nagu vähimalgi määral korda minna või me ei pruugi sellest motiivist vähimalgi määral teadlikud olla. Et kui elusolendite tegevuses võib eristada revolutsioonilist põhjust füsioloogilist põhjust, siis ütleme ajaloolist põhjust mis siis vaatleb tegevust läbi selle prisma, et kes olid meie eellased, kellega me oleme lähedalt sugulased siis inimese puhul lisandub siia veel üks põhjendus ja see on see põhjendus, mida sa iseendale ette kujutab. Et nagu öeldakse, et igal tegevusel on väidetav põhjus ja tegelik põhjus olemas. Kas ma võiksin resümeerida seda niimoodi, et need on lihtsalt erinevad vaatenurgad? See, et me siin oleme kõik koos sellel on küll füsioloogiline põhjus ja meie enda nägemus, aga sellele ikkagi on ka evolutsiooniline põhjus. Ja ikkagi see võib aidata kaasa siis ka meie geenide levitamisele. Täpselt nii jah, et tarvinist ütleb, et tema armastab oma last sellepärast et see laps kannab tema geene ja suurendab ka võib-olla tema edukust järgmiste laste üleskasvatamisel. Aga ükski ema muidugi ei nõustu sellise labase seletusega, et ema armastab sellepärast oma last, et tema loomuses on seda last armastada. Ja, ja see laps on lihtsalt nii imeline. Et on mõttetu vaielda, kumb on nagu õige kum, vale põhjendus, et inimene või mis iganes bioloogiline elusolend ei pruugi absoluutselt teadlik olla oma tegevuse motiividest siis sellest samm edasi on see, et see bioloogiline olend võib aktiivselt iseennast petta, varjata sisenen enda eest oma evolutsioonist motiivi ja rõhutades omaenda ettekujutusest tulenevat motiivi. Ma defineeriksin selle enesepettuse siin ära ka, et tuginedes siis geniaalsele evolutsiooniteoreetikutele Robert raiversile, tema defineerib enesepettust kui, ütleme tegelikkuse aktiivset moonutamist enda teadvuse enda teadvuse ees. Ühesõnaga tegelikkusest inimese poolt kogetud tegelikkusest jõuab teadvusesse moonutatud pilt. Et kui ta esimest korda taipas, et korralik sotsiaalteadus peab hõlmama väga tugevat moodulit, mis käsitleks enesepettust siis ta oli selle mõttega üsna üksi. Ja on tegelikult tänapäevani üsnagi üksi, et sotsiaalteadlased miskipärast huvitav, huvitav, miks ei taha eriti tegeleda enesepettuse teemaga? Ja ta läks oma õpetaja Ernst Mairi juurde evolutsiooniteooria klassiku juurde ja kurtis oma muret ja Ernst Maire ütles irooniliselt, et tõenäoliselt, et sulle pakub see sellepärast pinget, enesepettuse teema, et sa ise oled selline inimene kes sellega väga palju tegeleb. Et enamik inimesi lihtsalt petavad ennast vähem kui sina ja see ei häiri neid nii väga. Ja draiver alguses muidugi võttis seda kui, kui torget või irooniat, aga aga kui ta hakkas asja üle järgi mõtlema, siis ta taipas, et võib-olla see ongi tegelik põhjused. Ta enda juures märkab väga palju sellist enesepettust, et näiteks oma lausa teadusartiklites on kirjeldanud enda puhul selliseid mustreid, et tal on komme koguda oma taskutesse rämpsu, et ühesõnaga, kui ta kohtub kellegagi või käib kuskil asutustes loenguid pidamas mis iganes, siis ta alateadlikult, et võtab sealt kaasa pastaka või välgumihkli või loengutest kriidi, topib sellele taskusse ja pärast on väga hädas selle. Ühest küljest on taskud rämpsu täis, teisest küljest on jäetud partneritele halb mulje. Võib-olla, kui keegi märkab seda kolmandast küljest, kui ta enda iseenda kontorist varastab ära kõik pastakat, siis ühel hetkel ta ei leia enam kirjutusvahendit. Ja ta oli täiesti siiralt veendunud, et see on selline kohastumuslik evolutsiooni poolt kujundatud käitumine mille taga on enesepettus, et teadvus on sellest käitumisest ära lõigatud. Me peame siin vist ikkagi lahti selgitama ilmselt niisuguse asja nagu mitteteadvus, eks ole. Sellepärast et meil tekkis siiami uus tegelane sellesse mänguteadvus jäi nüüd enesepettuse ohvriks ja räägi võib-olla siis selles, kes siis on. Pigem ma isegi räägisin kõigepealt sellest, et mis asi on teadvus, et tuleb tunnistada, et, et head teadvused definitsiooni ei ole, seetõttu kogu see enesepettuse jutt nagu ei ei päde korraliku täppisteadusliku teooriana praegu aga aga loodame, et sellest kunagi saab midagi sellist. Uurijad on teadvuse kohta öelnud. Et see on bioloogia seni lahendamata müsteerium. Üks kõige meile kõige paremini tuntud samas kõige hämaramaid fenomene bioloogias. Et mina ise võib-olla defineeriksin teadvuse millegi sellisena, et see on nagu mingisugune maailmas tekkinud koondpilt või ümberjutustus kaasa arvatud iseenda isikust, mis on ajus nii-öelda erinevate infovoogude või mõttelõngade poolt vabaks kasutamiseks nagu välja pandud, kas erineb millegi poolest maailmapildist? No ma arvan, et maailmapilt on kitsam mõiste, hindaksin teadvuse, sügavam sisu ikkagi iseenda nägemine, mitte maailmanägemine. Ühesõnaga enesepettust draivers nimetab siis selliseks olukorraks, kus mingi osa elusolendist nagu hoiab teadvuse eest vaka all mingit osa informatsioonist. Ja ma saan aru, et ikka oluline on ka see, et söödab talle ette mingit väärinformatsiooni. Ja söödab ette väärinformatsiooni ja tõenäoliselt, kui ta natuke mõtlete, siis te olete kõik nõus, et enesevetest on päris palju. Nii teis endas kui ka ümberringi näete seda teistes inimestes. Tekibki küsimus, et et miks selline nähtus nagu eksisteerib, kuidas revolutsiooni käigus sai tekkida? Aga siiski, äkki sa tooksid meile ühe lihtsa näite enesepettusest ikkagi. Kui vaadata ühiskonda ja inimeste maailmapilt niiviisi vasak parem skaalat, leidub kahte sorti inimesi. Ühed leiavad, et kõige tähtsam on ettevõtlus, ettevõtlikkus, inimestes ettevõtlikke inimesi tuleb toetada. Sel juhul nad oma ettevõtlikkuse teenivad rohkem raha, sealt maksavad rohkem riigile makse. Ja mida vabamad käed me anname neile ette võtlikele inimestele, seda paremini läheb ka nendel kes on võib-olla veidi saamatumad tänapäeva ärireeglite järgi omale raha teenimas. Ja siis leidub teine seltskond inimesi, kes leiavad, et väga primitiivne on poputada inimesi nende ettevõtlikkuse alusel, et inimene on väärtuslik sõltumata sellest, kui hästi ta ühiskonnas hakkama saab. Et tema heaolu ei tohiks sellest tegelikult üldsegi sõltuda. Ja kui me nüüd vaatame neid kahte ühiskonnagruppi muude näitajate poolest, siis on tõenäoliselt väga lihtne märgata, et seda parempoolset maailmapilti toetavad eelkõige ettevõtlikumad inimesed ja vasakpoolsemad. Need, kes ise või kelle sugulased või sõbrad on siis sellised, kes ei saa elus nii hästi hakkama. Nii et inimesed kipuvad ikkagi toetama niisugust poliitilist süsteemi, mis teile endale kasulik on. Just nimelt, aga kui nende inimeste käest küsida, et kas nad teevad seda omakasu pärast või teevad nad seda selleks, et ütleme siis, et Eesti ühiskond tervikuna areneks ja rahva heaolu paraneks, siis väga paljud on täiesti siiralt veendunud, et et nad on ikkagi ühiskonna heaolu peal väljas, mitte kitsa omakasupeol. Tähendab, et kuulates, mida nad väidavad, pannes kokku selle, mis ühiskonnagrupis nad on, me näeme, et siin peab olema tegemist pettusega, et halvemal juhul tõelise pettusega paremal juhul enese Tusega evolutsiooniteooria loogika järgi on see väga tõenäoline. Ei sellele küsimusele, et miks mõni leiab alati reha üles, sellele võib muidugi erinevaid vastuseid leida. See on ju üldteada, et paljudele meeldib ette kujutada, et neil läheb halvasti ja maailm on nende suhtes ebaõiglane. See on jällegi üks enesevõitluse vorme selleks, et kaubelda välja ühiskonnalt suuremat toetust. Et see reha peale astumine, see ei pruugi olla reha peale astumine pikas plaanis. Ja miks ikkagi inimesed ei ole oma motiividest teadlikud? Tähendab, et küsimus on ju selles, et miks näiteks ettevõtlikud inimesed ei võta seda teadlikult omaks, et neil on endale isekalt kasulik paare poole poliitika ja miks nad teadlikult ei valeta, eks ole? Ja miks nad tegelikult ei valeta, sest võib-olla mingites olukordades on neile kasulik olla oma sügavamast motiivist endale teadlik. Et on ju selge, et informatsiooni omamine ja selle võimalikult vaba haldamine on kokkuvõttes ikkagi kasulik, et milleks, miks ma enda sees seda informatsiooni tõkestan. Aga selleks, et sellise infotõkke põhjendusi otsima hakata või arutlema nende üle, selleks ma arvan, et on hea natuke tutvustada sellesama Robert Riversi Ühte teist teooriat mis seletab ära, miks üldse on isetus või headus ühiskonnas olemas. Miks sotsiaalsed olendid kipuvad 11 abistama, üksteisele kaasa elama, mitte olema 100 protsenti ainult enda kasu peal väljas? Seda nimetatakse siis draiverson nimetanud retsiprokse altruismi mudeliks. Ja näitlikustanud väga lihtsa väljendiga, et mina sügan sinu selga, kui on lootust, et sina sügavad tulevikus minu oma. Ja mudel on ka äärmiselt lihtne, et koostööd tegevad osapooled võivad olla mõlemad evolutsioonis edukamad kui siis üksinda ainult enda nimel tegutsev tegutsev organism. Et see on see loogika, on meile kõigile ju tuttav, kas või nõukogude ajast. Koostöö kolhoosid? Teoreetiliselt peaksid olema edukamad nähtused kui hulk isekaid. Talunik. Ma vahepeal juhin tähelepanu sellele, et retsid Brookne altruism erineb vahetusest või, või lepingust selle poolest, et retsi Brookse altruismi puhul tehakse kellelegi teene. Ja teene saajal on tegelikult võimalus vastuteenet mitte esitada. Eks ole. Jah, selle mudeli puhul on tähtis komponent see, et et see eeldab usaldust osapoolte vahel. Oletame, täna tegi Christian mulle teened, tõi mu autoga siia, et siis ta tegelikult Ta saab tulevikus minu käest samasuguse teene vastu, et kui temal parasjagu ei ole autot ja minul on, siis mina transpordi, teda ja kokkuvõttes me oleme mõlemad edukamad kui see mees, kes sõidab ainult siis, kui tal endal on auto. Ja siin, et see usaldus tekiks või ei tekiks õiges kohas. Selleks on väga oluline mulje, mida minu partner mulle jätab, kas ta jätab mulle usaldusväärse mulje või või pigem ma leian, et Mul on auto tegelikult remondis, praegu ükskord seal, kusjuures ei olnud nõus Tallinnast läbi sõita minu pärast. Selleni me jõuame. Et ühesõnaga, sellises süsteemis on pettus nagu sisuliselt sisse kodeeritud, et sotsiaalsed olendid käitudes selle Betsy Brooksi altruismi mudeli järgi kogu aeg ühest küljest üritavad kaubelda endale välja võimalikult palju teeneid ja teisest küljest üritavad võimalikult vähe toda neid vastuteeneid aga samas just sellises hulgas, et partneril ei tekiks kahtlust, et selle mehega koostöös tasub edaspidi hoiduda. Mina nimetaksin seda terminiga sotsiaalsete olendite traagiline sisemine lõhestatus. Et siin on nagu lõhestatus on selles olukorras selgelt näha. Jah, eriti keeruline on see sellisel juhul, kui see teene osutamine põhjustavad mingeid kulusid. Näiteks tänava pidin Simm pärast bussijaamast läbi sõitma siin spetsiaalset ootama, see on minu jaoks kuu ja ma ei tea, kas sa mulle selle tasud ja ma ei saa kindel olla, aga samas ei ole võimalik teha ka lepinguid sellepärast et ka lepingute süsteemi tööta ajus. Süsteem, mis töötab, on lihtsalt usaldada. Just nimelt, kusjuures oluline on siinjuures see, et sa ei mõelnud seda kõike teadlikult läbi. Praeguse küll sõnastasid selle lähtudes teoreetilistest eeldustest aga teeneid osutades tavaliselt inimesed ei mõtle selliseid asju läbi isegi juhul, kui partner on ebasümpaatne, tihtipeale osutatakse talle teene lihtsalt heast südamest. Kusjuures ongi asja tuum, et me tunneme, me teeme asja heast südamest ja anname nagu endast midagi välja. Ja just nagu kaotaksime midagi, aga ühiskonnas retsi Brooks altruismi süsteemis, lihtsalt iga teenemise osutad tuleb sulle tagasi ja see tuleb intressidega tagasi. Ehk siis hea süda on lihtsalt isekas strateegia, mis on ühtlasi ka teistele kasulik strateegia. Ta ei tule tingimata tagasi, mõistagi et nagu ikka loodusest siin on kõik nii-öelda tõenäosuslik. Et kui see oodatava vastuteene väärtus korrutatuna tema tõenäosusega on siis suurem, kui sinu poolt panustatav panus siis on põhjust riskida ja lähtuda oma tegevuses nii-öelda heast südamest. Et see on suhteliselt keerukas, matemaatika, on see arvutus, siin on hõlmatud kindlasti väga palju faktoreid, mida kõike selle tõenäosuse, nende tõenäosust välja arvutamiseks kasutatakse näiteks näoilme, silmade liigutused, kinnipidamine mingitest varasematest kokkulepetest seltskond, kus objekt liigub ja nii edasi ja nii edasi, et see on bioloogidele juba ja, ja füsioloogidele ammu teada, et isegi väga pisikese lapse ja, ja ka muude olendite ajus toimub tegelikult väga keerukas matemaatika, diferentsiaalvõrrandid ja integraalarvutus ja mis iganes. Paljud inimesed on siiralt veendunud, et matemaatika on inimeste välja mõeldud, et looduses elus või eluta looduse, sest nii keerulist jama üldse ei eksisteeri ja nad ei saa aru, milleks seda vaja on. Tegelikult iga pisi mõõduka ajus käib palju keerulisem diferentsiaalarvutus, kui me leiame mis iganes teadusartiklist, me lihtsalt ei märka seda. Ja samamoodi ei märkame seda ka iseenda ajutegevuses, aga see toimub nendes aju osades, mis ei ole otseselt seotud teadvusega, eks ole. Just just et miks teadvus ei ole kursis, et selline matemaatika käib. Et miks on üldse selliseid imelikke mõisteid nagu hea süda või isetus või abivalmidus. Või ka kurjus ja ahnus? Jah, et miks need üldse on, on vaja. Et draiver muidugi, rääkides võimalikest põhjustest ühe esimesena toob välja selle petes ennast. Me oleme tegelikult osavamad teiste petjad. Et nagu vanasõna ütleb, et valel on lühikesed jalad, et inimesed on väga osavad märkama. Kui keegi teine valetab teadlikult, et selle najal töötavad valedetektorid, et toimuvad füsioloogilised muutused, kui inimene teadlikult valetab. Et on olemas ka selliseid valedetektorid, mis toimivad, toimivad ilma, et inimene ise sellest oleks teadlike toimivad näiteks kehatemperatuuri ja higierituse pealt. Et see on muidugi tehnoloogias on see väga uus sõna ja alles väga arenemas. Aga on väga tõenäoline, et inimese enda organismis on sellised kümned erinevate vale detekteerimise moodused juba evolutsioonis aastatuhandeid ja ja isegi võib-olla miljoneid kinnistunud. Muuseas, ma vahemärkusena ütlen, et see mäng on hästi mitmetasandiline nimelt osad inimesed ju valetades punastavad ja tekib küsimus, et mis see siis veel on. Et mispärast siis on vajalik puhastada, et ennast välja anda valetades ja siin vaieldakse, aga üks hüpotees on see, et Burastatakse ikkagi väikeste valede juures selleks, et suurendada ikkagi enda usaldusväärsust. Näete mu punastel valetades, mind saab järelikult selles mõttes alati kontrollida. Ma olen kontrollitav ja suure valetamise juures ikkagi punastab. Jah. Et ja kusjuures kogu see tegevus käib ebateadlikult, et aga kuhu siis draivers jõuab välja, et kui kui me ise ei ole teadlikud oma valedest, siis kõik need reaktsioonid jäävad ära, et me võime saata kaks poliitikut valedetektori alla, see, kes ise on teadlik, et ta valetab, jääb vahele, jääb häbisse, on poliitiline laip ja see, kes ise usub siiralt, et ta tegutseb riigi heaks või või on täiesti siiralt unustanud oma altkäemaksupettuse. See on õige mees ja pälvib usalduse. Aga loomulikult nagu draiversoniga. Mina olen veendunud, et teatud olukordades on väga oluline olla sellisest inimese omadusest teadlik. Et selle kui meie looduslik olemus üritab mingisuguse enese petusliku aktiga ära hoida mingit väikest õnnetust mis võib olla, milline käitumine oli oluline kiviajal, siis samal ajal Me võime sooritada mingi väga suure kuriteo või põhjustada mingi väga palju suurema õnnetuse. Draiver stab oma artiklites ka näiteid, et enesepettus on näiteks. Iraagi sõja taga, et USA ja liitlasvägede juhtkond oli väidetavalt uskused Iraagil massihävitusrelv. Ja väga lihtne on arvata, et see oli puhas propaganda. Et tegelikult kõik teadsid, et Iraagil ei ole massihävitusrelvaga, oli vaja lihtsalt propagandaaparaadil mingit ettekäänet aga väga tõenäoline on ka see variant, et ka tippjuhtkonnas usuti väga siiralt et massihävitusrelv on olemas ja see päästis valla sõja. Mis võib-olla oleks, kui USA tippjuhtkonnas oleks evolutsioonilise psühholoogiaga väga hästi kursis olev inimene, kes ühtlasi usub nagu vähesed, et enesepettuse teooria on oluline, siis seda tüüpi õnnetus oleks võinud ära jääda. Kui see draiversi see üks seletus on nüüd nagu nii-öelda omaks võetud, siis tekib ikkagi küsimus, et miks need reaktsioonid, ebakohased, reeturlikud reaktsioonid ikkagi teadliku oletamise puhul, nagu hakkavad toimuma. Jah, miks me ei suuda tõesti teadlikult valetada? Kui me ei suuda teadlikult juhtida oma keha, higieritus, miks me ei suuda kontrollida oma puhkpille punastamist ja nii edasi kahte võimalikku seletust, Ma tutvustaksin. Üks on siis moraalivägivald teadvuse kallal, et ühiskondlik moraal on tõenäoliselt evolutsioonist suhteliselt uudne nähtus ja inimesed ei ole sellega väga kohastunud. Et kuidas siis ühiskondlikku moraali võiks, ütleme, eel kuuldud jutu valguses lahti mõtestada on siis põhimõtteliselt lihtsalt öeldes üleskutse kõigile, et olge hästi abivalmid üksteise suhtes käituge hästi ja samas teadaannete ühiskondlik moraal on anonüümne. Et ei ole ühtegi konkreetset isikut, kellelt siis selle abivalmiduse ja üksteise suhtes viisakuse eest oodata vastuteenet. Ja on ju üldiselt teada, et nii-öelda teadlikumad inimesed või inimesed, kes ennast ja maailma nii-öelda lahtise pilguga vaatavad, et need tunduvad olema moraalsemad, et kes väga vähe mõtlevad oma oma tegevuse üle, need üldiselt käituvad nagu isekalt. Ühesõnaga inimese teadvus selles üksteise petmises suures mängus tundub olevat nagu kuidagi vastaspoole kasuks töötav nagu äraandja ja teadvus, nagu kapseldatakse inimesesisese infovoo eest kinni, et ta ei saaks kurja teha inimesele. Kas on muuseas võimalik ka niisugune lahend sellele vastuolule, et võiks olla hoopiski mingisugune grupi valik, et need grupid, mille liikmed kõik olid isekad, need surid välja ja samas teadvus on ikka ka üsna üsna tubli selline mõtlemisriist jaa, evolutsioonilise protsesside tulemusena meie kognitiivne süsteem siis leiutas sellise lahenduse. Teadvus lihtsalt lülitatakse välja sotsiaalsete suhete otsuste tegemisest. Tavaarusaamades leidub veel tänapäevalgi sellist suhtumist, et et võib olla, ütleme, elusolendid tegutsevad üksteise heaks lihtsalt selleks, et kogu liik tervikuna oleks edukam, et bioloogiateoreetikud on välja raalinud selle, et selline lahendus on küllaltki ebatõenäoline. Et sellistesse gruppidesse tõenäoliselt siseneksid nii-öelda petturid, kes tegutseksid ikkagi isikliku heaolu huvides ja kokkuvõttes nende geenid võtaksid need trupid üle. Et see diskussioon oli ära, et ühesõnaga mõelda tänapäeval et mingid elusolendid tegutsevad nagu isetult mingi enda liigi või populatsiooni heaks. See on nagu natuke iganenud. Nii et üks oli siis üks võimalus oli see, et meie teadvus on nagu ühiskondlikust moraalist nakatatud nagu mingist viirusest ja evolutsioon on leidnud vastukäigu, selles, et teadvus kapseldatakse, nagu näiteks mingi võõrkeha satub sulle kehasse siis ka see kapseldatakse mingite tugeva immuunreaktsiooniga rakkudega, nii et ta ei saaks seal rohkem kurja teha. Aga on ka teine võimalus. Et kujutlegem, et inimene või ka muud bioloogilised olendid suhtleb ümbritseva maailmaga kahe kanali kaudu. Need kaks kanalit ei puutu absoluutselt üksteisesse ja ei ole, võib-olla nende vahel ei pruugi olla mingit informatsioonivoogu. Üks on siis see kanal, millega räägitakse maailmale või võikaaslastele iseendast. Nagu rääkimise kanal ja teine on see kanal millega kuulatakse, vaadeldakse, tunnetatakse kaaslasi selles sootsiumis ja võimalik, et teadvus ongi nagu ainult ühe nimelt selle endast rääkimise kanali osa. Et inimese teadvus ei ole mitte ei asu mitte ütleme meie piltlikult öeldes meie aju keskel, kuhu siis viivad kõik teed füsioloogilistest, reaktsioonidest ja mõtetest käitumisest vaid see on üks suhteliselt perifeerne aju osa, mille funktsioon tegelikult on ainult see, et ennast kaaslastele ja iseendale võimalikult ilusana välja näidata. See on nagu mingi reklaamiagentuur. Ja kui olukord tõesti on niiviisi, siis oleks, oleks nagu isegi imelik see, kui see info enesepettusest teadvusesse jõuab ja ja meile ei tuleks mitte imestada nende juhtude üle, kus me ennast petame vaid nende juhtude üle, kus kus me ise märkame, et me ennast petame. Tõepoolest hakata mõtlema siis minu ise tundume endale tublimad ja õigemad ja paremad võrreldes sellega, kuidas teised meid näevad. Ja täiesti siiralt jah, ja ja see, et, Teadvus on meie tegevust suunav, suunav jõud, see võib olla täiesti siiralt illusioon. Et tegelikult nagu ka Robert raiverson mitmetele psühholoogiateaduse eksperimentide tuginedes on öelnud, et tõenäoliselt teadvus, teaduslik meel on pigem nagu pealtvaataja meie tegevuses kui otsuste tegija. On veel üks, üks väike nagu lihtsalt vaator, kurss, mida sa võib-olla mingil määral hõlmasid. Et tõe teadmine ei ole meie eesmärk, vaid eks ole, tuletame meelde, eesmärgiks on eelkõige sigimisedukus ja need asjad iga kord ei lange kokku ja seetõttu mõnikord kasulik mitte tõde teada. On olemas. Korraldusteooria mille mõtles välja Martin osalton, ka evolutsioonipsühholoog ja see teooria on geniaalne oma lihtsuses. Mõnikord on kasulik pigem eksida, kui proovida täppi panna, sellepärast etappi panemise kooras võid sa eksida vales suunas. Noh, näiteid on siin palju, näiteks saakloomadel on sageli kombeks selles mõttes eksida, et nad tunduvad olevat uskumatult paaniliselt Refoobilised metsloomade suhtes. Isegi kui nad on kaugele selgelt nagu kõht täis ja nii edasi nad sageli kipuvad kabuhirmus põgenema, aga see parem eksimus, palju ohutum eksimus, kõik seda vales suunas pidade näljast, seda kiskjat ohutuks ja seoses sellega ka on siis see enesepettus, aga võimalik, et ikkagi kohane, nii et me võime ennast nagu petta oleme, seega võib-olla eemaldume tõest, kui oleme hästi kohased ehk siis suure sigimisedukusega, sealhulgas edukad ellujääjad ja nii edasi. Et, et alati on võimalik uskuda või arvata, et inimene ei pruugi olla bioloogiline objekt nagu teised loomad. Aga kui me vaatame elu vanust üldiselt ja inimese noorust selle kõrval, et väga laias laastus inimene on kujunenud umbes 1000 korda lühemat aega kui elusloodus üldse, et mitte kaks-kolm korda lühemat aega, vaid 1000 korda. Et sellest väga väga suure tõenäosusega võib arvata, et inimene on ümardatult 100 protsenti oma olemuselt samasugune nagu teised loomad. Ehkki meile endale võib tunduda, et me oleme midagi väga erilist ja huvitavat. Muidugi ei tohi kunagi unustada, et bioloogiline olend ei ole läbinisti ratsionaalne robot. Et ta on geenidel, ei ole eesmärki, mida nad meeleheitlikult hambad ristis, püüaksid täita. Vaid Nad on lihtsalt mateeriaosakesed, mis on evolutsiooniprotsessis ellu jäänud ellu jäänud tänu teatud omadusele paljuneda teatud keskkondades. Teatud tõenäosusega keskkonnad muutuvad iga sigimisega. Kahe sugulastel liikidel muutub kogu genotüüp, nii et ei saa muidugi eeldada, et inimesed alati robotina valivad endale parimad lahendused. Aga ratsionaalsete lahenduste otsimine ja leidmine inimestel on tunduvalt levinum, kui meile endale meeldiks seda. Kui me ise oleme harjunud seda nägema ja kuhu meile endale meeldiks seda näha. Enesepettusest kõnelesid ökoloogi Juhan ja poiss ja keskkonnateadlane Kristjan Piirimäe. Muusika, ansambel floks ja Kure hirm. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Mart Zirnask. Raadioteater 2011.