Kunstijaamad. Alles ja tänases saates tuleb juttu eesti uuema kunsti esitlemisest mujal maailmas ja seda praegu paari Soomes avatud näituse toele kaudu. Eesti question viimase 15 aasta jooksul alates legendaarsest näituse struktuur ja metafüüsika aastal 1989. Mujal maailmas näidatud üsna pidevalt, küll mitte kõige suuremates esindussaalides, aga väiksemates paikades siiski keskne roll on, see oli välisvahetusele juba viimased 10 aastat. Kaasaegse kunsti Eesti keskusel. Niisiis uudiseid, et mõni kunstnik kuskil näitusele esineb, mõnest projektist osa võtab, tuleb pidevalt isiknäitusi, toimub harvem ja nii-öelda kureeritud näitusi, mis mingi komplekti teoste kaudu püüavad anda pilti Eesti kunstist või vähemalt kannavad mingit üldistatumalt sõnumit. Seda juhtub muidugi veel harvem. Aga üht-teist siiski leiab, ega neist näitustest tihtipeale Eestis eriti räägid, et kui pole just tegu Veneetsia biennaali tamm, mis on mõneti loomulik välisrindele saadetud kunstnikud on Eestis enamasti üsna tuntud tegijad ja esitletud ka võimalikult arusaadaval moel. Erilise eksperimente ei tehta, midagi väga uut, need näitasid siinsele publikule ilmselt ei ütle. Ometi võiks see pilt, mis eesti kunstis tekib või õieti, mida väga konkreetsed inimesed ja väga konkreetsed valikud tekitavad olla päris huvitav, kas võrdluses viimastel aastatel oli Tallinnas toimunut teiste maade esindaja näitustega viimastest siis Poola kunstinäitus, Läti kunstinäitus, veidi varem flaami kunst. Kuneneb, et väiksemad ja lõpuks üsna pestorilised erinevates paikades erinevale publikule mõeldud näitused ilmselt mingit eriti sidusat tervikut siiski ei tekita midagi, mida saaks nimetada eesti kunsti imidžiks. Siis on mõttekam ilmselt rääkida ikkagi konkreetsematest juhtumitest. Alates jaanuari lõpust kuni mai alguseni on Helsingis Käsma kunstimuuseumis avatud Soome balti riikide ja Vene kaasaegse kunstinäitus kiirem kui ajalugu kus Eestit esindavad Ene-Liis Semper, Mari Laanemets, killusokmet Herkki, Erich Merila ja Arbo Tammiksaar, Mart veljas ning Need. Äsja üsna hiljuti, 11. märtsil avati Soomes Risimegi kunstimuuseumis Eesti kaasaegse kunstinäitus läksimonstu mille on kureerinud Anders Härm. Tallinna kunstihoonest. Ja Anders Härm on ka täna koos minuga stuudios. Erinevalt Käsmas tuleks Reisimägi kunstimuuseumi puhul ilmselt küsida, et mis koht see üldse on ja mis asjaoludel toimub selle Eesti kunsti näitus. No riigimägi kunstimuuseum asub rihi mäel. Priimägi on niisugune 26000 elanikuga ka väga väike linn ja sihukeste Soome väike muuseumite fenomen selles seisnebki minu meelest, et nad olemas on. Et Soomes on üle 70 kunstimuuseumi ja riigimägi on lihtsalt üks nende hulgast nagu enamasti nende väikemuuseumite puhul on ta siis koostatud või põhineb siis muuseumile pärandatud kollektsioonil selle kollektsiooni ümber on siis saadud vastavad vahendid, et ehitada üles see muuseum seal. Ja noh, et sedasorti väikelinna puhul nagu riigimägi, noh, kus on olemas kino teater, kaks muuseumid, siis klaasimuuseum ja kunstimuuseum ja võib-olla umbes sama palju kui neid kõiki neid institutsioone kokku on seal rihmal näiteks ka paare. Et siis noh, ma leian, et tegemist on ikkagi tõelise fenomeniga. Ja noh, selle taga on muidugi Soome seitsmekümnendad, et sotsiaaldemokraatlik muuseumibuum, mis neid väikeseid muuseumi siis igale poole üle Soome tekituse lõi. Aga Eesti kunst mõttes reisimäel? Aga väga lihtsal põhjusel, sellepärast et riisimägi kunstimuuseumist, õigemini tema juhataja, siis Timo zima nailon astus eelmisel suvel võistlema uksest sisse ja tutvustas ennast ja ütles, et kas ma ei tahaks teha ühte näitust Eesti kunstist. Ma ütlesin, et ma tahan teha ühte näitust eesti kunstist. Ma lugesin pressiteatest, sest et sellel avamisel olid kohal ka Ene Ergma ja veel keegi, kas see kõlab nagu natuke selline poliitiline? Poliitilisus tekkis sinna suhteliselt juhuslikult. Et me pöördusime Eesti saadiku poole Soomes Matti maasikapoole siis palvega, et äkki ta osaleks selle näituse avamisel ja juhataks selle näituse sisse. Peaks avamiskõne, aga selgus, et samal ajal on hoopiski Ene Ergma ja Eesti Parlamendi riigivisiit Soome. Ja see sattus olema täpselt samal ajal selle näituse avamisega ja nii oligi siis seal kohal Eesti parlamendi delegatsioon eesotsas siis Ene Ergma ka pluss Soome parlamendi delegatsioon eesotsas nende esimehega siis parlamendi esimehega, spiikriga Paavo Lippusega. Aga kui sa räägid nendest näitusest endast ja kunstnikest, oli sul mingeid sealt poolseid piiranguid või mis ülesanne see oli, mida sa lahendasid. Ja sealpoolne piirang oli suuresti tingitud ruumist. Et tegemist on selles suhtes väga naljakaid, kummalisi muuseumi nimetas, asub rihmägi politseijaoskonnaga ja siis ei olnud politseinikud ja kunstnikud saavad seal täitsa hästi hakkama omavahel. Et siis pool maja kuulub nii-öelda kunstimuuseumile ja pool maja politseinikele. Ja algselt on see ehitatud üldsegi pangaks see hoone, nii et ta tegelikult ei vasta nii-öelda kunstimuuseumi tingimustele selles mõttes kunstimuuseumid on alati eeldama, et seal lae kõrgus on vähemalt kuus meetriteks. Ja noh, lagi suhteliselt kiiresti vastu ja igasugused, noh kõik need tehnilised asjad olid need, mis piinasid, no näiteks videokunsti oli seal praktiliselt võimatu esitleda, kuna seal ei olnud lihtsalt piisavalt suurt distantsi tekitada piisavalt suurt kujutist seina peale. Ene-Liis Semper, kes on siis ainuke videokunstnik seal näitusel temalt sai valitud võrdlemisi vanade fundamentaalüheksakümne seitsmendast aastast ja see on praktiliselt minu teada ainukene Enelisi töö, mida saab esitada televiisorist. Kui ma hakkasin seda näitust kokku panema, püüd selles oli teha mingis mõttes ka esindusnäitust, esindusnäitus, siis tingimustel, et sa saad näidata suuresti maalikunsti ja kuna kuna eesti maalikunstis on viimasel ajal kerkinud esile nagu superhäid tegijaid ja, ja uusi nimesid ja väedamasti olest ja nende ühisprojektidest ma üldse ei räägigi, eks siis see näitus saigi nii-öelda kootud selle uue maalikunsti mõiste ümber ja see eesti kunst sai seal välja nägema just selline. Kes need teised maalijad olid, Alice Kask, Tõnis Saadoja, eks siis noored üles kerkivad staarid Kajaal toomikul esimest korda minu teada üldse näitas ta kuskil välismaal, olgu see siis või riisi, Mägil või riisimäel, näinud seda oma maale siis veel graafikutest, Jaak Visnap ja Kadri alles ma, kes minu meelest on teinud viimasel ajal ainsat enam midagi huvitavat selles üsna konservatiivses kunstiliigis, et nende litoseeria näituselt ston rollars, mis toimus linnagaleriis eelmisel aastal, et sealt ma valisin siis välja mõned lehed ja nii need sinna sattusidki. Ma ei tea, võib-olla see meediumi küsimus on puhtalt formaalne, aga see tundus mulle päris huvitav, kui ma vaatasin näiteks nende näituste loetelu, mis on siis selliseid välisnäitused, mis on korraldatud nüüd viimasel 10-l aastal tohutult ülekaalukalt on kogu aeg eksponeeritud fotod, et ühtpidi on see noh, ilmselt nagu puhtalt logistiliselt kõige lihtsam seda on kõige lihtsam transportida ja üldse. Aga teistpidi ilmselt tundus vähemalt, et, et seal taga on natuke ikka seda lootust ka, et see foto on siis kuidagi ütleme, kui ta eesti kunstis sain nii-öelda ametliku tunnustuse ares saigi üheksakümnendatel aga, et et nüüd on arusaam seal taga ka, et see foto on nagu kõige universaalsem kõige loetama. Kõige lihtsam on seda siis nagu kuidagi esitleda välispublikule, et kas näiteks see, et sinu näitusel ei olnud üldse fotot, oli see nagu mingi selline kontseptuaalne käik või just seal maailm, mida tavaliselt eriti mina, söön ka logistiline probleem, et eriti kaugele ei veeta. Ühelt poolt oli ja teiselt poolt ei olnud ka selles mõttes, et algselt ma ikkagi planeerisin sinna, aga võta mõned fotograafid, aga ma lihtsalt ei leidnud antud hetkel mingisuguseid sobivaid, selle näituse teemaga mingi inimese käsitlusega seotud uut ja huvitavat fotot Eestist, et ja kuna ma olingi ikkagi püstitanud endale ülesanded tehase näitus Maali keskne ja näidata siis kõike paremat, mida eesti maalikunstis üldse leida on, et ma arvan, et seal näitusel riime, kunstimuuseum võib-olla ikka ma arvan, et väga õnnelik sellepärast et et seal on kunstnikud, Toomik, Semper, oleme lähedam, neli kunstnikku, kes on esindanud Eestit Veneetsia biennaalil pluss osalenud ka seal osaliselt siis kuraatorinäitustel on kas on üleüldse kõige tuntumat rahvusvaheliselt tuntumaid siis Eesti kunstnikud ja pluss siis ma üritasin sinna kaasata ka noor vaid tõusvaid tähti noh, nagu Alice Kask ja Tõnis Saadoja, kes jagavad noh, mingis mõttes seda ühisosa, mida väga harva ette tuleb, nimelt et nii kriitikud kui ka kui ka laiem üldsus tunnistab nende pildid väga headeks. Lugesime pressideksist veel, et näitas, visualiseerib võõrandunud inimkogemust kaasaegses meediaühiskonnas. Mida see tähendab? Inimkogemus ja, ja mingisugused inimeseks olemise probleemid on, on eesti kunstile justkui ääretult südamelähedased juba algusest peale. Ja see on mingis mõttes nagu ääretult klassikaline teema, mis kunstis üldse, eks ole, ekspressionismi, st alates ma ei näe kuskilt just nimelt see, see mingis mõttes võõrandunud inimkogemuse ja mind huvitabki, et mida on siis üheksakümnendad kogu oma uue meedia vaimustuses televisiooni noh, muutumine absoluutseks kommertsiks, eks ole. No mida meil varem ei olnud seda kogemust. Et mida need on muutnud nii-öelda kunstnike kujutamisstrateegiates. Ja seda oligi kõige lihtsam jälgida minu meelest läbi maalikunsti. Et see maalikunst, mis on seal, on ikkagi hoopis juba midagi muud kui see maalikunst, nagu, nagu seda kujutavad ette näiteks härrased Toomas Vint või Jüri Arrak, eks analüüsides kasvõi Alice Kase maaliseeriaid äärmiselt puhtad, selged kujundeid täis peaaegu et neutraalsel taustal suureformaadilised maalid, esimene retseptsioonitasand, mis mul tekib või paralleel on Ene-Liis Semper ja Jaan Toomiku videotega. Nende maalide esitluskeel on ääretult sarnane näiteks printsiibile, mismoodi toomike, Semper teevad oma videosid ka sama üks puhas suur kujund reeglina keskel kogu video on üles ehitatud ju tegelikult nii-öelda pildilisele loogikale, mitte filmi või narratsiooni loogikale kõigest üleliigsest puhastamine. Täielik, mingis mõttes ka niisugune minimalistlik kujundus selle teose, selle maalikunsti maali tegemisel. See kõik pakkus mulle huvi, paralleelid, üllatused, minna endidki ja kui ma nüüd avastasin noh, Kaido Ole puhul ja Tõnis Saadoja puhul näiteks on see see asi palju selgem, see suhe meediaga, see, kuidas nad maalikunsti vahenditega astuvad otseses suhtluses ütleme siis videoteemadega ja kui Kaido Ole maaliseeria kaks, mida siis sai näha ka Tallinna kunstihoones eelmise aasta alguses toimunud näitusel, kus Marko Mäetammega siis kujutab viiest pildist koosnevas seerias siis seda, kuidas ühesõnaga, esimeses kaadris on siis alasti mees ja riietatud naine ja viimases pildis viimases kaadris on siis nii-öelda riietatud mees ja alasti naine. Ja noh, seda maaliseeriat võib vaadata mõlemalt poolt, eks ole, ja ja noh, sisuliselt mitte midagi ei muutu, mis minu meelest loobki selle suurepärase nagu seose just nimelt videoga. Ja Tõnis Saadoja maaliseeria laika video, mis juba pealkirjas viitab mingisugusele teisele meediumine, siis kujutabki äärmiselt hüperrealistlikult äärmiselt täpselt maalitud tütarlapse kujutis esimesel pildil, mis siis järjest hägustub nagu kolmandal viimasel pildil, et siis terve seeria meenutas mulle mingisugust katkendit kuskilt David Lynchi filmist või kadunud kiirteelt või Marko Mäetamme uus seeria spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud seeria veritsevad majad kus ta siis on erinevat tüüpi maju kujutanud äärmiselt lihtsalt ja isegi lapselikult totaalne Vislikuteks ja samas ääretult puhtalt ja noh, äärmiselt joonistuslikud samas ka. Ja kõik need majad voolavad verd, et noh, tegemist on arhetüüp sema, horrorfilmide süžeega või kujundiga. Ja see meediakogemus on, on kõigis nendes teostes olemas noh ka see nii-öelda lähteteos, mille ma võtsin siis nii-öelda selle näituse aluseks fundamentaalkus Ene-Liis Semper telediktori formaadis pajatab kultuuriliselt fundamentaalseid tekste, loeb piiblit, budistlikke, veedasid Wittensteini ise sellest mitte midagi taipamata, olles täiesti autistlikus positsioonis tekstide suhtes, suutmata neid mõista. Ja selle kaudu siis üritasingi mõtestada ühelt poolt mingisugust kunstniku suhet siis maailma, mida ma nägin, et paremates nii-öelda nähtustes ikkagi huvitavamatus nähtustesse filtreerib siiski mingisugust meediakogemust ja joonistada välja teatav mingisugune nii-öelda arengukõver Eesti kunsti üks teemasid, mis vanemast generatsioonist Kreegiga nooremani, eks ole, Jaan Toomik, kes on siis kogu seltskonnast kõige vanema sündinud 61. aastal ja Tõnis saada ja kes on kõige noorem, on sündinud 80. aastal. See vanusevahe on 20 aastat liiaks. Kui sa ütled, et sa näed Alice Kase sellistes ühe selge kujundiga maalides nagu mingit paralleeli Toomiku ja Ene-Liisi videotega samas mõelda, et eks selliseid ühe selge kujundiga maale on nagu ka ammu enne seda meediaühiskonda tehtud või noh, mingi sajandeid ja sajandeid lõpuks, et seda juttu kuulates mõnevõrra mulle tundub, et kus kohas meediaühiskonna kogemus nagu rohkem on, et kas ta on nagu sinu nagu vaatamises või nendes töödes endis pakkunud mõlemas on olemas, oleksid sa midagi teinud näiteks teisiti, kui see oleks enam-vähem samateemalist näitust teinud Eestis. Ma arvan, et kindlasti oleks, kui ma oleks võtnud sama teema, siis ma ei oleks seda tõenäoliselt sidunud nii konkreetselt meediumiga näiteks Eestis see valik oleks olnud hoopis teine või kas või kui me oleks teinud seda teistesse tingimustesse, kasvõi sealsamas Soomes oleks valik olnud kindlasti teistsugune, et nad seal olid, lihtsalt need ruumiprobleemid ei võimaldanud seda teemat täiesti lahti mängida, eks ole. See pidi olema nagu mingis mõttes kontsentratsioon mingisugustest protsessidest, mille tunnistajateks me nagu oleme hetkel ja teiselt poolt, siis ma tahtsin jätta ikkagi kõigile töödele mingisuguse hingamisruumi, et et ma ei tahtnud seda muuseumit nii-öelda täiesti täis toppida seda eesti kunsti. Aga kui sa need võrdleks nagu selle kehasma kiirem kui ajalugu, näitas Eesti esindus, aga et kõigepealt, mis sa arvad? No ma arvan, et see valik seal on ääretult soomlaslik valik igas mõttes kogu see näitusele ääretult soomlaslik, noh, ma ei oska seda soomlust kuidagi soomlane hämar Eestis jah, ilmselt küll, aga see käekiri on kuidagi tuttav või et kuidas see näitus on kokku pandud ja, ja kuidas ta üldse koos nagu püsib noh, mingi sihuke disainerliklaseeriv lähenemine sellele kunstile, kus, kus kõik nurgad silutakse ilusti kenasti ära, kus kõik vähegi ohtlikumat tööd kuidagi surutakse välja, eks ole, tehakse lihtsalt noh, jutustav näitus küll või täitsa niisugune. Kobe näitas aga, et kui ma vaatan kas või seda, mida ta peaks meile justkui esitlema mingisuguse visiooni kunstiprotsessidest praegu Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal noh, siis sorry, vaan, aga tee seda, et sellest ta kuidagi hälbib täiega. Ja noh, teine häiriv aspekt, karjuvalt häiriv aspekt selle näituse puhul on see, millele ka Leedu kolleegid tähelepanu juhtisid. Et kuidas see baltikunstis tõlgendatakse hästi konkreetselt ikkagi endiselt Vene kontekstis, et see ei ole nii-öelda nats realistlik steitmente, aga et kuna venelased seal näitusel siiski domineerivad ja neid on nagu päris palju neid suured mastaapsed tööd nii-öelda näits alguses ja lõpus, et see venehullus vene kunstihullus nagu hakkabki järsku defineerima ka ka eesti kunstnike töid, et see, kuidas Ene-Liis Semperi ääretult isiklik ja intiimne video defineerib, Peetakse ümber sealsamas kõrval olevat nii-öelda Novosibirski hullude väga lahedate tüüpide muidugi bluu nõusisi poolt, kes teevad siukest anekdootlike sketšilaadseid, videoklipp ääretult lühikesi, eks ja kuidas see Ene-Liis Semperi video tahtmatult tõlgendab kohe sellesse konteksti. Sest et ka ainelist kasutab mingis mõttes sarnast võttestiku, aga, aga kogu tema video jutustamisskeem, mis antud hetkel on seal kohal, eks selles nii-öelda viimases videos siis paraku see jääb alla sellele vene võimsusele. Ma tahtsin nende välisnäituste võimendamise kohta eesti pressis öelda nagu seda, et et see on suhteliselt sarnane, tähendab sellega vot kui, kui läheb, mõni eesti teater läheb kuskile suvalisse välisriiki tegema, esinema juba oma nii-öelda tuntud tükiga ma tea New Yorgis või, või Amsterdamis või Prantsusmaal, eks ole, siis noh, see on ikkagi mingisuguse uudisekünnist ületav asi, läheb sellest ikka tehakse mingi lugu, räägitakse sellest, kui hea tasemega koht see on, kus esinetakse ja üleüldse, kui, kui oluline see kõik eesti kultuurile on. Et ma tahaks nagu öelda seda, et nii Toomik, Semper kindlasti on esinenud praegu täpselt sama võimsates kohtades, loomulikult nad ei ole pääsenud veel Moomasse või täiti oma personaalnäitusega. Aga et mis justkui võiks olla institutsionaliseerinud kunstimaailmas, eks ole see lagi, kuhu võid üldse jõuda. Aga et need kohad ja need näitused ja see, et need näitusi toimub pidevalt noh, pidevalt ringreisidel kaasa arvatud ka Kai Kaljo, kes on Eestis palju vähetuntum kunstnik kui Toomiku, Semper ja ka välismaal muidugi, aga et ka tema osaleb aktiivselt rahvusvahelises kunstielus. Ja ma arvan küll, et see osalus väärib nii-öelda küünlaid ja seda osalust tuleks tegelikult ka ajakirjanduses rohkem promoda. Milles see probleem siis on, kas siis selles, et need, kes teavad, ei levita seda teadmist või selles, et see teadmine ei lähe lihtsalt mingitest uudistefiltritest läbi? Ja ma pakun, et nii ühte kui teist. Et Jaan ilmselt ei kirjuta eestikeelset pressiteadet, teen näitus parasjagu Stedelegi muuseumisse või midagi siukest. No vot, et küll see on lahe, näitas, et ta lihtsalt ei tee seda, eks. Et, et see on kivi Eesti kunstikriitikute kapsaaeda, et tegelikult nende ülesanne oleks need, need näitasid välja nuhkida ja küsida. Ta, miks ja mis ja kuidas, et ja mis tööd ja ja miks selline valik ja kes valiku tegi, et nad mind väga huvitav? Ma arvan, et ka see võiks huvitada ka kunstipublikut selles suhtes, et miks näiteks mõni välismaa kuraator valis just sellised ja sellised tööd sellelt sellelt kunstnikult või miks ta valis sellised kunstnikud seal mingisugune täiesti Vajalik kõrval pilt eesti kunstile, mida nad on siis võimelised pakkuma? Võib-olla siin on nagu seda Eesti väikse kunstimaailma mingit ringkaitset või sellist asja, et, et teadlikult mitte, pöörab tähelepanu just nimelt sellel kõrvalpilgule vaid nagu kehtestada võimalikult püsivalt jäävalt neid hinnanguid, mis on nagu siin. Jah, seda võib ka väita, teiselt poolt, et kui Sorose kaasaegse kunstikeskus on, on, eks ole olnud põhiline Eesti kunstinäituste korraldajad. Ta on ise neid tootnud neid näitusi, eks ole, ise kureerinud neid näitusi, ta on Assisteerinud alati väliskuraatoreid suunanud nende valikuid ja otsuseid, keda võtta, keda jätta ja noh, ühelt poolt see on äärmiselt nähtamatu töö või noh, selles suhtes ka täiesti tänamatu töö, mida nad teevad, sest et nad sõna ometigi ainuke koht, kus olemas mingisugunegi ülevaade Eesti kaasaegse kunstis toimuvatest protsessidest ja kus on võimalik seda infot üleüldises kätte saada, lase see loomulikult loob koheselt olukorra, kus tekib tunne, et osa sellest infost on on nii-öelda ideoloogilistel või mingitel muudel maitse eelistuslikel esteetilistel, mis iganes poliitilistel põhjustel välja jäetud mida siis lihtsalt varjatakse või näidata. Aga noh, ma arvan, et see, see asi ei ole nii dramaatiline, et ja noh, ärgem unustagem, et ka Eesti on ikkagi äärmiselt marginaalne kunstimaa vaataks nüüd maailmakaardile korra otsa, siis äärmise küünilisusega võib väita, et, et see, mismoodi toimub kunstimaailm, toimib samal põhimõttel nagu CNNi uudised tähendab see, kus, mis kohtunud parasjagu kuum, seksikas poliitilises juskui, kerkinud nii-öelda huviorbiiti, see kerkib huviorbiiti ka kunstigaleriides automaatselt. Et see on, on äärmiselt kummaline situatsioon, et me justkui eeldame seal taga mingisugust pikaajalisemat, Akadeemilisemat tööd, eks ole, et siis noh, tegelikult on see see puhas reaktsioon meediaprotsessidele, mis võib, võib garanteerida siis ka selle, et sellel näituse vastu tekib seal kuskil välismaal suurem huvi, eks. Et Eesti kunsti kõrge ja need olidki, eks, kuid kui tohutut suured tellimused vaata näitustele 89 kuni 92, eks siis kui Eestis toimusid need nii-öelda poliitiliselt huvipakkuvat protsessid ja kahtlemata see, see tekitas koheselt ka noh nii-öelda, ma ei tea, kas seda saab nimetada sotsiaal tasaseks tellimuseks, aga mingisuguse tellimuse rahvusvahelise kunstimaailma poolt Eesti kunsti läheks ja peale selle olukorra nii-öelda normaliseerumist ka see, see huvi täiesti küüniliselt lahtuseks. Loomulikult 92. poolel on Eesti kunsti saavutanud ikka märgatavalt rohkem, et meil on täiesti olemas mingisugune suhtluskeskkond. Rahvusvahelise kunstimaailmaga ja meie kunstnikud osalevad vähemalt mingi osa neist, eks aktiivselt, ka nendes protsessides, loob reid protsesse. Ja tegeleb siis nende protsesside analüüsimisega või loomisega, mida siis kunstiks üldse üldse nimetatakse. Niisiis natuke teine Belkija, teine kontekst Eesti kunstile. Kunstiamet soovitab Baltimaade, Vene ja Soome kunstinäitus kiirem kui ajalugu Helsingis Käsma kunstimuuseumis ning Eesti kunsti näitas läikiv omanstu riisi mäki kunstimuuseumis. Mõlemad avatud teise maini. Stuudios olid Anders Härm ja Anu Allas. Aitäh kuulamast, kohtumiseni. Filmi peegel, pilk teenele, kunstijaamad, luulekuu kirjandusest, saated sarjast sõnaline reedel kell 21 30 ja laupäeval kell 12 30. Sõnaline.