Tere, mina olen Anu Allas, tänases saates tuleb peata Tartu noortest maalikunstnikest ning näitusest üheksa elu mida saab vaadata Eesti kunstiakadeemia galeriis ning kus on väljas üheksa Tartu Ülikooli maalikunsti õppetooli. Kas juba lõpetanud hiljuti varsti lõpetava noore kunstniku tööd? Jääkunstnikud on Jaan-Jürgen Klaus Margus Liivak, Aia lõikeda Lõhmus Rauno-Toomas mass, maris Palgi, Jane Remm, Anda tammi ade Taul ning tänan koos minuga stuudios näituse koostaja ja ühtlasi üks nendest noortest kunstnikest Jane Remm. Veel teine näitusel osaleja anda tamm ning Peeter àra, kes õpib praegu Tartu Ülikooli maaliosakonnas. Kui seda näitust vaadata, siis pilt on väga mitmekesine. On esindatud kõikvõimalikud suunad, nii väga maalilised kassis figuurile keskendunud, praegu abstraktset tööd on väga minimalistliku maali siis on natuke kontseptuaalse, Marleen on päris hüperrealistliku tehnikat, on selline maneristlikum ketserlikum lähenemine ja kuna see pilt on tõesti niivõrd seinast seina, siis ma tahtsin küsida Jane käest, et kui sa seda näitust koostasid, kas teadlikult otsisid ja püüdsid rõhutada sellist erinevust või, või ongi see pilt nii kirju või, või kas on mingisuguseid ühiseid nimetajaide suundi seal Tartu noores maalis ka? Põhimõtteliselt tegelikult sellise näitus kokku pandud ikka mingisuguse laiem sõpruskonna põhiselt või sellise selle sügisese sõpruskonna põhiselt, kui seda näituse hakatud planeerima. Ja eks ma oma peas teadsin, mida kõik teevad, et see ei ole otseselt otsitud erinevusi. Kuid selles mõttes küll, et ma ei pannud kokku inimesi, kes hakkaks nagu 11 kordama ja otsisin pigem nagu sellist tugevat maalikunsti. Sellest lähtuvalt. Mingitest varasematest aastatest mul on jäänud mulje ikkagi sellisest suhteliselt selgelt eristuvad sellisest kahest liinist seal tart maalis veed on nagu üks selline hästi maaliline ja hästi selline voolava värviga ja, ja sageli selline tumeda koloriidiga üks liin ja siis on niinimetatud varjukülje seltskond, kes teevad selliseid mobiilseid Decetüütigi sürrealistlikke pilte, et kas seal mingisugunegi minevikku jäänud asi või. No ma arvan, et sellest vaatepunktist on Tartumaal võib-olla nagu ülesperioodist teisse minek või see on tõsi, et paar aastat tagasi oli küll selline maaliline ja voolava värgiga ja ma ei tea, kas sa maalil tegelikult, et selline liin domineeris ja ilmselt selles on ka kooli mõju, et kui inimesed koos töötavad, siis üksteise laad ja kogu see suhtlus nagu mõjutab seda, mis sealt välja tuleb. Aga selle varjukülje koha pealt, noh, see oli minu meelest Pajosel ikkagi siinne kontseptsiooni näitus ja ja seal ei olnud ainult Tartust valijaid, nii Pärnust kui Tallinnast, et seda ei saa võtta ülevaatajana Tartu maalist kõlase oligi rõhutatult teema ja ilmselt paljud tegid selle näituse jaoks selliseid morftiitsid pilti. Aga. Kui nüüd räägiks natukene Tartu Ülikooli maalikunsti õppetoolist ja täiesti isiklikust vaatepunktist, et kes seal õpivad, mida seal õpitakse, kuidas teie isiklikult näiteks sinna üldse sattusite? Kas see oli teadlik valik näiteks Eesti kunstiakadeemia ja Tartu ülikooli vahel, et kindlasti Tartusse? Minul näiteks oli see küll täiesti võiks isegi öelda, et juhuslik, mille üle tegelikult ma olen väga õnnelik, et minu lihtsalt oli hea sõber, kes seal õppisi, kes nägime ju pilte ja siis arvasid. Standard, mis on nüüd oota tulevikku arutanud maaliosakond õppima, siis ma põhimõtteliselt sisaldub mõeldud, tehtud, nii ta läks, et sain sisse ja üllatus-üllatus, ja siis õpin siiamaani. Minul oli ta teadlik valik. Just Tartu maali õppetooli figuratiivsus ja natuuri kasutamine õppetöös oli see, mis mind isiklikku arengut silmas pidades paelus ja tundus rahulikum ja sain ka sisse ja ei ole nagu pettunud, et et kõik need varsti kolm aastat. See protsess, need õppejõud, kes seal õpetavad ning kogu selle väikese tänavaõppetooli vaim on minu meelest äärmiselt viljastav, kestad seletatavad Jüri Kask, Jaan puuva professor Jaan Elken ja veel paljud teised külalisõppejõud ka Tallinnast. Kadri Kangilaski ei maksa unustada armastajat. Kõigi teiste ema ja Aga kõik teised on natuke veel seal ülikooli juurest küsida, et kas te tunnete ennast mingisugusegi ikkagi suhteliselt eraldiseisva üksusena sellise suhteliselt spetsiifilise kunstikoolina või seal koolis õppijatele või ikkagi mingi hästi selgelt Tartu Ülikooli osana või kas see on mingisugunegi selle akadeemilise taustaga hotell mingi sügakside? Side on olemas kasvõi läbi selle, et maali tudengitel on võimalus võtta üldharivaid loenguid üledele, ülikooli, mis ilmselt on väga kasulik neile endile ja kuid samas avalikus Tartu maali õppetooli eriti siiski ei tea, et pigem kui rääkida, et sa õpid Tartus maalikunsti, siis ütleme, inimesele palavalt assotsieerub kõigepealt Tartu kõrgem Kunstikool millega meil ei ole ometigi palju pistmist. Kui ma mõtlesin, et millest see erinevus, kui on mingi erinevus, ütleme Tartu ja Tallinna noorte maalijate vahel et millestki võiks tulla ja silmale kuidagi torkas silma, et Tartu Ülikoolis õpetatakse ainult maali ja, ja seal kõrval ei ole mingeid teisi kunsti erialasid. Ja kui üldiselt kipuvad igasugused need kunsti liidide tehnika järjest rohkem segunema. Ja on ka räägitud sellest, et kas sellel erialaseks jaotamisel ja algusest peale tehnikapõhisel õpetusel on üldse mõtet või peaks siis kuidagi hiljem valima need vahendid. Ja kunstiakadeemias on ka lõpuks ometi erialad olemas, loomulikult, aga mingi kontakt nende teistega on olemas. Et kas see tekitab mingi erilise olukorra, et teil on ainult maal ja kõigi ülejäänute erialad, on siis sellised Akadeemilisemad, kes tekitab mingi kas keskendatuse või Ma parandaks, et tegelikult see ei ole ainult maal, et, et meil on siiski terve terve hulk erinevaid siis kunstiliike skulptuur, graafika, veel arvutigraafika, arvutigraafikat ja, ja igasugused erinevad, kes külalisõppejõud käivad, monotüüpiad, akvaril naabril on küll kama ja igasuguseid erinevaid installatsiooni kursuseid ja et noh, maailm on küll jah, loomulikult siis mida me õpime süvitsi. Nii toimuvad kõige rohkem. Aga samal hetkel see ei ole nüüd nii maalipõhine, et ütleme, et maalitund küll võib-olla päevast siis moodustab mingisuguse kolmandiku või umbes nii nagu ülejäänud aega ikkagi tegelema teiste asjadega. Mina väidaks, on talle vastu, et tähendab üks põhjus, miks ma Tartu maali õppetooli valisin koolidesse kontsentreerituse ikkagi fikseeritud maalile, et vahel nooli mul mulje, et Tallinna kunstiakadeemia on rohkem avatud ja, ja moodsa kunstiorientatsiooniga, kuid isiklikult arvan, et kuskilt alustama peaks ikkagi millegi konkreetsega ja ütleme, minu meelest Tartu maali või, või õppe õppetoolil põhineva maalin tugevus ongi ju see süvenemine sellesse distsipliin. Ja minu meelest ka need teised erialad need jäävad noh, see on muidugi hea, et need õpetatakse, aga see on ainult selline vaimuandmine seal tegelikult sul ei ole võimalik põhimõtteliselt lõpetada skulptuuriga kusagil mujal muule eriala üle minna. Et pigem taustaks sesse akadeemiline ülikooliharidus ja teised erialad ülikoolist. Aga, mis ühest küljest ja kogu see teoreetiline baas, aga mina näen nagu probleemi selles, et seal on võib-olla liiga teoreetiline ja sellel puudub nagu side kaasajaga. Me saame küll hästi palju kunstiajaloo loenguid ja saal, aga muidugi noh ja 20. sajandi kunsti. Aga selles mõttes Tartu suhteliselt suletud, et seal ei ole nii palju moodsa kunstinäitusele kaasaegse kunsti näitusi. Ja seal Tallinnas on kunstiteadus sisse tärtsu kunstiajalugu ja see nagu väga suure vahekunstnikud siis, mis neid mõjutab nagu rohkem. Mina jälle arvan, et see ei ole probleem, et põhimõtteliselt Eesti on nii väike ja Tallinna näitas, et on käe-jala juures ja, ja ikkagi see olen meelitus kaasaegsele kunstile kunstliku isiks. Konkreetsel juhul selle nagu valib või selle vastu huvi tunneb, et see jäi kättesaamatuks. Aga mis tolku maali õppetooli annab, on, on selline tugev vundament, mille peale võib rajada siis misiganes Semilamise rippuvad aiad. Tahtsin ka öelda, et selles mõttes suletu ei olegi suletusse, suretus on kaks pool tundi bussisõitu või kas siis Tallinnasse või siis kolm tundi Pärnusse Chaplini sisse või et see kaks pool tundi ilmselt ei ole nüüd nii suur aeg, mis, et mida võiks nimetada suletuseks. Põhimõtteliselt muidugi, et seal on kõik suhteline, aga mingil tasandil see eksisteerib, et iga päev sa ei sõida alati loomalt raha. Seal on olemas parem käsi, millega ka hääletada, siis on see kõikvõimalikes lõpus. Ei, see on täiesti tõsi ja samas igale näitusele ikka pole jõudnud ja kõik kasulikud suhted sotsiaalne kapital, on tallinlased. Probleem, probleem, tegelikult sotsiaalne kapital on pigem stallina suletuse probleem. Kapitali hobune nagu ühtlasi ei sellega ma olen nõus, et tundub, et Tallinnast Tartusse tunduvalt pikema kui Tartust Tallinnasse see vaevalt on, see ei ole ainult üldse kunstiga seotud. Ei annagi sina, nüüd õpid selles kauges Tallinnas kunstiakadeemias interdistsiplinaarsed kunstide magistrantuuris. Et kas sa oskad äkki natuke võrrelda ka, et, et on mingisugunegi, ma isegi ei pea seda. Noh, see õpetus on, on nagunii teistsugune juba tulenevalt erialast, aga aga kas mingis mentaliteedis või mingis keskkonnas on seal mingi erinevus? Käes on ja see tulebki paljuski sellest, et need erialad on erinevad. Praegusel hetkel siis nõutakse nagu tunduvalt kiiremat reageerimist ja oma sammudest vastutamist ja isegi tempo nagu erinev. Aga samas nagu see ei välista, süveneb igal juhul. Tähendab, et maalis on sul oli see üks tehnika keskendud, sellele otsis selles oma mingi Nagu avatumad, kes annab mingit vabalast käivariaid suleliselt tehnikaid rohkem või neid võimalusi, kanaleid rohkem, tekitab mingit mingit muud vabadust ka rohkem. Me ei ela, et esiteks noh, selleks ma tulingi maalist ära, et see tundus mulle natuke liiga piiratud väljendusvahenditega süsteem ja ma ei suutnud kõiki oma ideid rakendada, kui ma nägin seda ei ole mõtet maalist teha. Nagu otsisin omale, tahtsin õppida rohkem lakas tehnikaid või taustal, kus ma oleksin kindel, et ma jagaksin, aga teisest küljest noh, kui see tuleb sulle korraga laviinina peale kõik, siis on mingisugune esialgu peas suur segadus ja ei taju neid vahendeid täpselt, kõik ei oska suunata, aga ma arvan, et lõpuks sellelt erinevuste baasilt kasvab küll välja suurem vabadus. Osalege Igase ühte tehnikasse süvenemine, võib-olla ka. Et siis sa jagad lihtsalt selle vahendeid niivõrd hästi, et sa oskad sealt endale Leida mingis kõigema. Sellised isikliku valiku küsimus. Oli siin juttu sellest sotsiaalsest kapitalist, mis on Tallinnas ja kui nüüd vaadata seda näiteks kas või viga varasemaid näitusi kas te teate, kas te olete jälginud, mis nendest maaliosakonna lõpetajatest edasi saab, et kas selleks, et siis nii-öelda päriselt läbi lüüa, peab ilmtingimata tulema Tallinnasse pärnassile püüdlema või, või mis saab nendest, kes, kes on lõpetanud mis neist on saanud senini, kes on need kõige tuntumad, kes on teie osakonnast tulnud? Peeter Allik Mare Tralla on meil õppinud Ima Tsuuman teos rühmus Kaarel Kulla praegu viimasel ajal minu meelest, kes on suuremat huvi tekitanud maris palgi Kadiseks, neid nimesid on veel veel, mis ilmselt kohe ei lajatega tegelikult Öeldi, et see protsent nüüd väga väike, samast ei ole liiga suur. Et võiks alati loomulikult suurem olla, aga ma arvan, et maaliosakonna esindatus siin juba Eesti kunstipildis on täiesti juba olemas ja loodame, et siis tõuseb järjest. Kasvõi siis selle näituse taustal. Teine pool on loomulikult läbida ka ülikooli juures olev õpetajakoolituse minna kunstiõpetajaks. Ja lõpuks, loomulikult juba kunstiakadeemias, kas see protsent, kes nüüd jääbki ainult kunstiga tegelema, on ka suhteliselt väike ikkagi näiteks mingi loomulik valike selektsioon toimub nagunii. Aga kus need need lõpetajad, keda sa mainisid ja kes, kes tõesti on nii-öelda pildile püsima jäänud pinnale jäänud kus nad tegutsevad, kas nad on ikka seal Tartus edasi või on nad sealt kuidagi liikvele läinud? No eks igal inimesel ole omad rajad, et mõni satub Tartusse, võib-olla läheb näiteks aastaks siis sootuks kuskile välismaale ja ega seal ju tegelikult ka suurt vahet ei ole, kui jõuda jälle tagasi, et see eestikene meil ju nii pisikene, et bussiga suts siia ja tagasi ja mõnel kunstnikul on isegi auto. Juhuseid näitab see seda, et tegutseda ükskõik kus näiteid on ju mate kunstnike seast, kui näiteks Mudisti särab Vilsandil aga tuleb sealt tagasi korraks kee teki kellelgi küsimust, et kas ta on kuskil ära või et, et ei tea, kus ta nüüd on. Mis see kõige klassikalisem näide, mida alati tuuakse lauritsa lõkete ääres ja näitustega Londonis, ühesõnaga võime siis järeldada, et ei ole ikkagi mingit ületamatut seenega lõppematuid vastuolu selle Tartu, Tallinn või Tartu ja ülejäänud Eesti vahel. No minu seisukoht on öelnud, et ei tahaks loota, et piirid on ikkagi eelkõige inimeste enda tekitatud ja, ja enamasti kunstnikud ja ma arvan, et et Eestis on hea, kui on kaks kergelt konkureerivat keskust, kaks erinevat Maali orientatsiooni, see on väga hea ja ma arvan, et siit sünnib põnevat koostööd ja põnevaid inimeste ideede vahetusi, kui kuivõrd, et me võiksime näha sind mingisuguseid ületamatuid piire. Et see erinevus on sõltuvalt sellest, kui lähedalt seda vaadata, et nagunii isiklikud erinevused ja kas siis millest see tuleb? Kahtlemata keskkond mingil määral mõjutab, aga pigem tuleks seda aktsepteerida tugevusena, et ei ole vaja. Monopol eestimaises samas on olemas Tartus ka kõrgem Kunstikool, kus samuti tuleb esile iga aasta mõni andekas noormaal ja tahaksin nimetada Lea liblikat, näiteks, kes on Tartu mõningatel näitustel üles astunud minu jaoks äärmiselt põnevate töödega. Et isegi Tartus väga tahame välja tuua kaks erinevat keskust. Kuidas teil on, kas teil on omavahel mingit kontakti või suhtlete te ga isiklikul pinnal? Tartu kõrgema kunstikooli inimestega? Paljud nende vilistlased tulevad meie õppetooli edasi õppima. Loomulikult me suhtleme isiklikul tasandil, aga muidu väga tihedaid kontakte lähedal võiks olla rohkem. Kujutage ette see koostöö kindlasti võiks olla suurem maali õppetooli kõrgema kunstikooli, see need siin olid nagu paradoks, et samas räägime, et Eesti on nii väike, aga Tartoni elu poolteist või kaks kilomeetrites kahe koolivaheaga, see tundub nii ületamatu ja keegi ei jõua sinna kunagi kohal ei üht ega Eesti. Muude koolidega Pärnu akadeemia kraataja Kunstiakadeemiaga. Ratas meil oli, küll see suvepraktika oli, no mina näiteks olen ka päris palju nendega kohtunud kuskil erinevate perfomance ürituste tegevuskunstide öödel, mis näiteks Tartus toimuvad laste kunstikoolis ja isegi võiks öelda nendega suhteid rohkem kui Tartu kunstikooli, samas et see tuleks niisugusest konkurentsist või sest et tegelikult on ju need suhted, mis on sõbralikud, aga samas on see ilmselt sõltub ka kõrgemal tasandil suhetest, et millised on ülikooli ja kõrgema kunstikooli suhteliselt tõest. Seal tuleb näiteks erinev teisest koolist, ainetavatmisel tulevad juba. Miks ei saa teha nad mingit bürokraatlikud? Ma iseenesest ei olegi isegi bürokraatlikud sõltuvalt kooli erinevast astmest, siis maaliosakonnas valjas andis aksepteerida. Keel kõrgema kunstikooli aineid ikkagi bürokraatlik asja, mis võiks olla tunduvalt lihtsam, see võiks paraneda küll rahvusest. Tartu ei ole ju nii suured, et see nagu Hando ütles, kilomeetri load peaks nagu olema. Et isenesest kõrgemal kunstikoolil on märksa suuremad materiaalset võimalust just ütleme, koolimaja oma kõigi võimalustega on suur ja, ja minu meelest neid koostööprojekte võiks olla tunduvalt rohkem. Samas võiks ka olla maaliõppetool, ütleme võiks ennast jõulisemalt määratleda siis Tartu linna ja Eesti kontekstis, et ta võib-olla veidi julgemalt välja tulla, ütlema, et nüüd meil on ülikooli y riiet, siis seega tegelikult kindlasti tõstab veel seda maaliosakonna osa, siis Tartu kultuuri lahendab palju probleeme. Kalad linnud on. Aga mis te ise arvate oma tulevikust kelleks te tahate saada? Ei no ega siin palju variante ei ole, eks ikka tuleb seda taaka edasi kanda. Mina näen rannast maalikunstnikuna ja ma arvan, et maalikunstnikuks nagu saadakse ja sünnitakse, et või pintsel on sind juba võtnud, ega tagasitulekut enam ei ole. Mis on ju äärmiselt tore isenesest. Näiteks ennast ei peagi niivõrd ainult maaliklassikaks tegelenud teiste suundadega perfomance ja viimasel ajal on saanud päris palju tuleskulptuuri näiteks teha erinevad väljundid. Loomulikult maalikao. Minu arust tahtsin öelda Jane vabaduse teema kohta veel, et. Ma olen nõus sellega, kuhu ta lõpuks välja jõudis, et tegelikult see vabadus on selles distsipliinis isenesest olemas kogu aeg. Mina ei oska konkreetselt, mida enam ma maalin, seda rohkem võimalusi ja katsumusi ma nagu selles distsipliinis tajun ja, ja häälemisel põnev ja samas ka tohutult keeruline tee, mida mööda minna. Et mina tunnen ennast just kolmanda hulluse lõpus taga suure tee alguses isenesest ja see on äärmiselt kutsuv ja naudid kogu oma suures vabaduses mis maal võimaldab. Meil töötavad nii palju erinevad asjad ja ja minu jaoks ma olen liiga palju kunst, filmetab elu palju rohkem kui kunst ja, ja ma tegelikult ei tahaks üldse last kunstnikule defineerida, et see sead mingid piirid peale. Abielukunstnik on ka ju eesti keeles tööstuvamas väljend sisaldus kunstlikus ja just nimelt see artifishellu. Ma tahaks uskuda, ehk niimoodi kuidagi natuke salajasem. Aga räägiks veel natuke nüüd sellest üheksa näitusest, kui te proovige kirjeldada andade näitusele, jäme töö näitas, oli kui ta püüaks nagu natuke 11 kirjeldada, nii, kes on need teised, kes seal on kude? Kõrvalt vaatate peale oma töö, mis teile seal veel meeldib? Kindlasti mulle meeldib väga Rauno-Toomas massi ta oli, selle pealkiri oli liiga keeruline tsiviili, eks kõveni punkt kamm võis olla küll nii. Siis see on minu meelest väga, no ikka ütleme niimoodi, et selle töö puhul on ikka siukest tunnetust ja seda, seda, seda nagu ikka ikka päris, päris mõnusalt ja näiteks misel jälle absoluutne vastand sellele anud enne Jaan-Jürgen Klausi minimalistlikud teed. Mõlemad mulle meeletult meeldivad, minu töid seal väljas ei ole. Ma olen Hannoga nõus, et Rauno-Toomas Moss oma kahe tööga väga võimas. Just. Mina pean taandumas massi üldse üheks hetke Eesti kõige huvitavamaks ja võimekamaks leiaks, et ta on äärmiselt intelligents, lihtne ja tehniliselt meisterlik ja need tasandid, mida ta suudab oma piltidesse panna, on see, mis võiks olla nagu laiemalt laiemalt ka tihti kunstnik töödes olemas iseenesest, et, et tema puhul küsitavusi ei teki, et kõik, mis ta teeb, on, on võimas ja põhjendatud ja siis ka tahaksin Janelemi tööd esile tuua, kus tahaks, põnevalt on ühendatud 70.-te eesti maaliesteetika ja sellised ajatud sülalistlikud hoovused. Ma naudin ka Rauno seda esiteks tehnilistaseks, teiseks võib-olla ka piimakäsitlust või hallata. Kui ma võla juurde juhtunud, siis ma saan sellise impulsi jälle Paalide energiat, et Ohvli palju oli ikka veel teha ja see on ikka võimas küll. Teisest küljest mulle, vot see mulle meeldib Jaan Jürgeni hooletu ülbus või sealsamas, see kõik tuleb temalt. Mei loomulikult minimalistlik käsitlus, et see ongi hästi temalik ja aris palgitööd, mul on ka suured lemmikud olnud oma süvitasimine Eva eksistentsiaalse käsitlusega, see haakub väga emotsionaalselt minu tunnetega. Niisiis kunsti Eamad soovitab, näitas üheksa elu, tartlane. Maal Eesti kunstiakadeemia galeriis avatud esimese maini. Stuudios olid Jane Remm mahendadam Peeter Ora, janu alles. Aitäh kuulamast, hea kohtumiseni.