Kairi Look Piia präänik ja bandiidid. Algab järjeloo, kaheksas osa viia kodumajas papli puiesteel juhtub kummaline lugu. Piia naabrite Mirjami ja tema peika Jack'i koju on sisse murtud. Vargad on teisel korrusel asuvasse korterisse roninud mööda vihmaveetoru ja varastanud Jackile väga armsa vilepillid, mille kinkis talle vanaisa Piia koos oma sõbra Villemiga püüab varguse lahendamisele kaasa aidata. Nad märkavad imelikult toimetamas naabrimeest. Siim Susi. See veider mees on 35 aastane poliitik ja elab koos vanaonuga. Olukord on nigel. Jack tiirutas präänikute elutoas, telefon peos. Lõpuks sai ta politseiniku kätte ja vilepill kordas ta kannatlikult ja papli puiesteel. Kas teie leidsite ta kratsis närviliselt kõhtu? Kindlustus ei ole. Lisas ta õnnetult. Jah, palun otsige. Suur aitäh. Ta viskas telefoni diivanile ja tõstis ahastuses käed. Püsivalgus, nemad ütlevad. Ei ole, pisivalgusloorjärgus on minu, vala igalt pilu. Mai, saa aru. Vangutas isa pead. Miks neil suupilli tarvis on? Halloo. Hüüdis Mirjam. Jack punastas, vabandust, mina endast väljas. Ta istus laua taha ja katkus juukseid kui mu vanaisat jaoks tema praegu Perlaks hauas. Keeraks hauas ringi. Muigas Miriam. Ei, nali, solvus, tšak, mina, kuri, olen minu pill mulle väga kallis. Jack oli lahutamatu, ta otsis terve nädala. Ta käis turul pandimajas vanakraami poes, isegi hindude poes, kus müüdi vaaside susse. Aga keegi polnud pilli näinud. Parun nuuskis kogu maja läbi, nii et silme eest must. Kuid ka sellest polnud abilõhn kadus aknalaual. Jack'i pill oli jäljetult kadunud. Salapärane kast. Päevad möödusid, kuid uudiseid ei tulnud. Politsei pani juhtumi pisivarguste nimekirja ega tegelenud sellega enam. Pea oli ainus, kes alla ei andnud ja ta sütitas ka Villemit. Nad istusid Piia aias ja murdsid pead. Mõtle nüüd nagu närune varas, kes röövib vilepille. Käskis Piia. Miks sa pilli võtad? Sest see on kallis. Äkki see oli mõne kuulsa Kanada muusiku oma? Pakkus Villem. Piia raputas pead. See oli Jack'i vanaisa pill. Ta mängis oma lõbuks. Ma arvan, et nad otsisid midagi muud, midagi, palju kallimat. Aga siis hakkasid beebid nutma. Hüüdis Villem. Piia noogutas. Täpselt. Neil läks kiireks. Villem puudutas kriibitud vihmaveetoru. Nii libe. Varrastel vedasite kukkunud. Politsei ütles, et head ronijad. Ohkas Piia. Ta viskas murule pikali. Pilt Mirjami aknal. Järsku kostis tänavalt närviline hääl. Ruttu, mis sa muned? Piia tõstis pea. Õhk on pahad. Lisas teine hääl. Pia surus sõrme huultele. Lapsed lipsasid tagauksest keldrisse, surusid end vastu seina ja kuulatasid kalluta vasakule, muidu ei mahu uksest läbi. Kostis ähkimist midagi lohistati. Tõmba other, muidu vajuvad küljeni. Piia ja Villem piilusid ümber trepinurga. Need olid Siim Susi ja vanaonu Nad lohistasid suurt kasti. See oli puust ja aukudega. Üks kaks, kolm. Ähkis vanaonu mehed varusid trepist üles. Uks paukus. Villem vajus seina najale istuma. Mis see oli? Sosistas ta. Via raputas pead, Pole aimugi. Tagahoovi. Lapsed jooksid ümber maja. Papli puiestee hooned olid vanad. Esimene korrus madalal. Piia tõmbas aiatooli lähemale ja kiikas üle aknapleki. Villem seisis ärevalt eemal. Kui nad näevad. Sosistas ta. Piia raputas pead ja viipas sõbrale. Villem ronis Piia kõrvale. Nakk piilusid aknast sisse. Kardinad olid irvakil. Pilust paistis magamistuba. Nurgas vedelesid mustad hantlid. Ei midagi, sosistas Villem. Piia raputas pead. Vaatasin. Villem pööras pilgu lakke. Ukse kohal olid kinnitatud metallist haagid. Haakide küljes, köie otsas rippusid puust võimlemisrõngad. Teevad sporti. Imestas Villem. Järsku liikus magamistoa uks, lapsed kükitasid, süda peksis samuti olid lähemale. Seisatasid toast kostis imelik kõrin. Möödus mitu minutit, enne kui need julgesid end sirutada. Nad olid hiljaks jäänud tumedad kardinad katsid tihedalt akna. Vahepeal loomaaias. Loomaaias oli olukord nigel. Karud kurvastasid väga vähe sellest, et keegi ei mänginud, pillimees ei ilmunud enam üldse välja. Free-d. Seljas pruunkaru mornilt. Adeliine jääkaru noogutas, enne käis iga nädal. Ma söön direktori ära, kui temaga midagi juhtunud pole, sõnas grisli. Ta on Kanadast nagu mina, usaldusväärne meedia kunagi kedagi alt. Karud ohkasin südamest, teeme toetus ringi, sõnas emakarud. Palume oma Jack'i. Loomaaia külastajatele avanes sel päeval ennenägematu vaatepilt. Puuris istusid rätsep paistes 20 karu ja hoidsid ringis käppadist kinni. Mõmisesid kurvalt kooris, kõrvad longus ja pilk maas. Raamatu Piia präänik ja bandiidid kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör on Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.