Kuulete järjeloo kuuendat osa Piia präänikule sündisid kolmikud vennad ja see muutis pereelu paljut. Beebid kisavad sageli ning see on kõigile väsitav. Piia märkas imelikke asju. Vendade silmad Helendasid öösel valgusfoori värvides ja üks neist nõudis söögiks küpsist. Oli saksa, hammustas keegi neist vanaisa käest. Piia on veendunud, et vennad on bandiidid. Ta otsustab neist kummalistest juhtumitest rääkida oma sõbrale. Jackile, kes on ülakorruse naabri Mirjami peika loeb Ülle Kaljuste. Pidu ülakorrusel. Augusti lõpus toimus Mirjami juures pidu, et tähistada Jack'i saabumist. Kogu korter oli Jack'i sõpru täis ja nad kõik olid imelikud. Ükski neist ei armastanud end kammida ja nad rääkisid kärbest, ega eriti need, kel polnud pruute. Kellest mõtled? Sosistas üks habemik laual lesivale kärbsele. Ta toetas lõualauale ja vaatas kärbsega tõtt. Nii noogutas ta. Liiga palju inimesi ja liigale kärbseid. Teine sõber istus tühjas vannis ja mediteeris. Mida sa siin teed? Imestus, Piia. Palvetan looduse eest. Kostis mees. Kas tead, et puhast vett pole varsti enam üldse? Me peame päästma, mis päästa, annab. Pesemise asemel kuivharjamine. Meeskooris haisva soki jalast ja torkas Piia nina alla. Nuusuta. Kui värske. Hull peast, itsitas Piia. Väike pissipaus, kostis mees, ronis vannist välja ja kadus trepikotta. Öko ei pea üldse vett tõmbama. Kostis õuelt. Piia läks tuppa tagasi. See oli Jack'i külalisi paksult täis. Üks naine mängis klaverit. Tal oli krunn peas. Selle otsas istus rott. Aknal seisis ülikonnas kiilakas mees, tegi kükke ja vaatas hoovi. Ja siinsamas ukse kõrval istus vanadaam süles klaaspurk sildiga Viljar. Purgis, vingerdas vihmauss. Daam toitis teda krõpsudega. Pidu oli meeleolukas, kõik lõbutsesid, nii et maa must. Kõigepealt õpetas Jack kanade tantse, kus tuli sooritada ohtralt kõrgeid hüppeid. Vasakule karjus Jack pääl paremale ümber päält. Tšekisõbrad olid tublid tantsijad ja trumpisid nii et maja värises. Nad olid just ametis ühe, eriti pöörase hüppega. Kui kostis pauk. Läks kottpimedaks. Maavärin, karjus keegi saun, maailma lõppsisalikud mardilt maandusid kisas, kolmas lollide Kiidol läbi, sõnas Mirjam. Kostis lõksatuse tuba läks valgeks. Higine seltskond, ohkas kergendusega. Jack sättis sõbrad põrandale istuma ja puus neile rahustuseks vilepilli. Muusika aitas. Peagi laulsid kõik sõbrad vennalikult õõtsudes kaasa. Siis pakuti meekooki. Jackist Piia kõrvale. Džaumistajad, kuidas vennad läheb? Pea, kas tead, midagi toimub, kas hoiad saladust? Jack noogutas ja kallutas end lähemale. Neil on midagi viga, sosistas Piia. Nad helendavad ja Kaspar räägib. Mis asja läksid Jack'i silmad suureks. Ei või olla. Nii noor laps ei räägi. Räägib küll, et meiega on igav, mitte keegi ei usu mind. Ma usun, aga see imelik arvassak, nagu see pauk praegu siin majas viimasel ajal imelik asi juhtuvad. Näiteks eile järsku ilmus uksele ema Piia, magama kell on palju, sul on homme kool. Piia ajas end ohates püsti, tal polnud mingit tahtmist magada ja vennad kisasid nagunii kogu öö. Kõigepealt Karjus, Kaspar, siis Jesper. Ja lõpuks ärkas Joonatan. Kui tasajaid võeti Jacki juures üles vali laulujoru. Kui seltskond lõpuks trepist alla globistas, arvas Piia, et nüüd tuleb uni. Aga tegelikult tuli hoopis sääsk ja sõi teda terve öö väikeste tükkide kaupa. Sellegipoolest ärkas pea hommikul vaevata. Ta oli kooliminekut oodanud. Pealegi minna kuhugi, kus polnud karjuvaid vendi tundus talle vahelduseks väga ahvatlev. Tagasi kooli teise klassi aktusele vanemaid ei kutsutud õigega ega nemad kooli läinud, nad käisid tööl ja selveris. Direktor siiski tuli, soovis edu ja musitas õpetajaid eriti naisi. Siis ronis lavale mudilaskoor ja esitas kolm laulu. Muusikaõpetaja kummardas lõpus vähemalt 100 korda, kuni tuli direktor ja ta minema viis. Kõige lõpus, rääkis õppealajuhataja. Talle olid suvel vuntsid kasvanud. Jutt oli ikka sama igav, aga õnneks sai ka see lõpuks otsa. Villemistus Piia kõrval ja näppis lillepaberit. See oravaga, sosistas Piia Villemile, kui nad aulast välja trügisid. Meie õpetaja, kõige kihvtim oravakleidiga õpetaja Katrin oli tõesti armas. Ta kallistas kõiki, isegi neid, kes ühtki lille ei toonud ja palus siis Villemil püsti tõusta. Saage tuttavaks, see on Villem. Ta hakkab nüüd meie klassis käima. Oled sa poiss või tüdruk? Hüüdis Tom tagapingist. Lapsed kihistasid, Villem punastas ja vajust pika tuka taga norgu. Te olete tobedad son, just lahe soeng. Ja Villem oskab karateed. Hüüdis Piia. Jah, vaikust, noogutas õpetajat. Näidake pärast hundi parem Villemile maja. Hakkame pihta. Homne tunniplaan. Samal ajal jalutasid ema isa kolmikutega pargis. Mõtle ainult. Juba september unele sisa. Varsti magavad nad öö otsa, lähevad tööle. Unista aga, muigas ema. Nüüd peame ise hakkama saama. Piiast oli suvel nii palju abi. Hästi kohanes ja maika, muretsesin, et mis saab, kui kolmikud. Ema ohkas, jäi seisma. Kallis teadet, midagi ikka on. Mulle tundub, et püüan kade. Ta rääkis mulle hiljuti, et kolmikut kiusad, teda kiusavad. Täitsa tõsiselt. Noogutas ema. Et beebidele ei meeldi meiega. Et Kaspar räägib küpsist. Elav fantaasia muidugi, tore, aga isadusines. Nojah, eks bandiidid saavad kogu tähelepanu. Ta ütles mulle ka, et neil on midagi silmadega. Mai tea imelik. Nad keerasid koduhoovi ja, või Kaspar tahab küpsist, lisas isa. Peaks siis rohkem küpsetama kui nii palju sööjaid. Sööjaid oli tõesti, sest õhtul märkas isa, et küpsisekausi kallal on käidud. Seisis elutoas laua peal ja keegi oli hammustanud igast küpsisest ampsu. PA hüüdis isa. Piia ilmus uksele, isa tõstis küsivalt kausi. Piia silmad läksid suureks. Mis ma rääkisin? Sosistas ta. Nemad. Paul, präänik vangutas pead. Ta murdis ühe küpsise pooleks ja andis suurema tüki peale. Raamatu Piia präänik ja bandiidid kirjutas Kairi Look. Luge. Ülle Kaljuste režissöör on Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.