Kairi Look Piia präänik ja bandiidid. Kuulete järjeloo seitsmendat osa, Piia prääniku peres toimuvad kummalised lood, tema kolmikud vennad, kes on alles beebid, käituvad väga imelikult. Nende silmad helendavad öösiti ja nad nõuavad söögiks küpsiseid. Piilar. Peta vennad olla. Röövlid algab uus kooliaasta ja Piia läheb teise klassi. Ta saab sõbraks oma uue klassivenna Villemiga. Loeb Ülle Kaljuste. Kuulutus. Esimeses tunnis joonistati pilte suvest. Käkitegu. Piia ei mõelnud pikalt. Ta maalis paberile väikesed vanemad ja kolm hiiglasuurt punast beebit. Kolmikute suud olid ammuli. Piia tegi neile pikad teravad hambad. Kas need on vampiirid? Küsis õpetaja. Ei, need on mu vennad, kostis Piia. Aga ära karda, neil on koolini veel aega. Pärast tunde suundusid nad Villemi kapiia juurde. Piia otsis just ukse ees võtit, kui pea kohalt kostis vile. See oli Jack. Ta istus aknal, karvased sääred üle serva. See on Villem. Hüüdis Piia. Džaumiteete lehvitas Jack, mina kavimele, uus laul teel. Ta tõstis vilepilli suule ja puhus nii et puulehed värisesid. Lapsed ronisid trepist üles, ema ja vennad magasid. Nad võtsid kingad jalast ja tippisid Piia tuppa. Villemi suu vajus lahti. Piia tuba oli nagu teadlase labor. Laual seisid gloobus ja mikroskoop. Seinal rippus maailma loomade kaart. Selle kõrval oli onu Rasmuse kink. Kärbsed raamis kolme värvi isepüütud. Aknalaual seisis lihasööja taim ja kummutil jäälind. Kus sa selle said? Ahetas Villem. Onu Rasmus Emajõest tüüdis, ütles Piia. Ta oli surnud ja sõitis allavoolu. Rasmus hoidis teda algul sügavkülmas, aga siis leidis toanaaber ta pelmeenide vahelt üles ja sai krambihoo. Pärast seda toppis onu ta vatti täis ja tõi mulle jõuludeks. Villem puudutas ettevaatlikult jäälinnu varbaid. Need olid väga ilusad. Oranžid Jakolksus. Pia ronis voodi alla ja tuli tagasi suure paberirulliga. Ta keris selle aeglaselt lahti. Siim Susi on 35 ja elab vanaonuga. Luges Villem. Tutvumiskuulutus, sõnas Piia. Siim Susi on poliitik, täidab meie all naistarvis. Kas aitad üles panna? Ma ei tea. 35, see on ju jube vana, arvas Villem. Jah, tal pole enam kaua jäänud. Ohkas Piia. Tuleb kärmelt teha tuledapi. Nad jooksid õue, rull kaenlas ja asusid kleepima. Esimese sildi jätsid nad kohvikusse ja teise turu äärde tahvlile. Kaks tükki kleepisid nad linnamüürile. Klounide plakatite vahel oli ruumi. Pargis panid nad silte puude külge ja vanalinnas ustele. Viimane koht oli poe veiniriiul. Siin käib palju üksikuid tüdrukuid, keegi kindlasti helistab. Kostis Piia. Ja varsti on naised kohal, selles oli ta täiesti kindlad. Nad veel päästavad Siimsusi. Sissemurdmine. Reedel koolist tulles jäi Piia koduõuel seisma. Keset hoovi seisis politseiauto uks lahti ja vilkur katusel. Auto kõrval seisis ema ja kiigutas närviliselt vankrit. Mis juhtus? Küsis Piia. Mirjami juurde murti sisse. Kohkasema matukusin toas, beebid magasid all. Alles poiste kisa peale ärkasin üles. Piia lõi pea kuklasse. Mirjami aken oli katki ja rohul vedelesid killud. Vihmaveetoru oli lömmis ja kriibitud. Inspektor tuli trepist alla, sabas Mirjam ja politseikoer. Kuidas läks? Küsisema? Vedas, kõik on alles, kostis Mirjam. Jumal tänatud, et beebid ärkasid. Vargad passisid peale. Jack läks just välja, paruniga jalutama. Kust nad sisse said? Küsis Piia. Mööda vihmaveetorukonn, ahvid, kirus Mirjam. Oma viga muidugi ka. Mul oli aken lahti, hoovi pealt nad haaki näinud ja lõid üleval klaasi puruks. Kui beebid poleks nutma hakanud. Teil vedas, nõustus politseinik. Kes teab, mis muidu osavalt ronisid mööda sellist toru pole lihtne. Ma ei saa ainult aru, kuhu nad jooksid koeri võtta, jälgi üles. Ma annan märku, kui midagi selgub. Ta istus autosse ja viipas hüvastijätuks. Hea, et niigi läks. Ohkas ema. Küll on kole selline asi. Ma pole ammu kuulnud, et sisse murdaks. Miriamistus nördinult murule kui värav kriiksatas. Minu lemmik, mis toimub, mina, politsei nagin. Tšak jooksis lähemale, sisse murti, sõnas Mirjam mornilt. Oinad lõhkusid akna ära. Aken ükskõik head, sina terve. Kas kõik teised ka korras? Mirjam kiskus sõnatult rohukõrsi. Kes on oinad, küsis Jack ta Sabijalt. Meessoost lambad, ajukääbikud, kiirus, Miriam. Sedase Natšak teadis. Nii ei ole ilus ütlema. Noomista oleme lenn. Ajukääbik ka inimene on. Politsei lubas helistada, kui nad midagi leiavad, ütles ema. Ehk peaks panema valvesüsteemi? Kindlasti leiavad. Noogutas Jack ja kallistas Mirjamit. Õnneks on arvutki alles kõik kooliasjad, ütles Mirjam kergendatult. Nad ronisid Jackiga trepist üles. Head kolmikud, ärkasid. Ohkas ema, istus murule. Kes teab, mis muidu oleks saanud, oleks paljaks röövitud, sõnas Piia süngelt. Ja Mirjami arvuti oleks raudselt läinud. Järsku kostis majast verd tarretav karje. Piia ja ema tõstsid pilgu. Mirjami aknale ilmus Tšaki sassis pea. Talin näost roheline. Raamatu Piia präänik ja bandiidid kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör on Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.