Aitäh kõikidele tartlastele, kes eile olid seal kohal ja jätkame teema üle ütlemisega ja võib-olla veidikene teise nurga alt. Nüüd on minuga siin stuudios EKLA vanemteadur, kirjandusuurija Aia saakkova, tere tulemast terve rahvas. Eile õhtul Kätlin Mägi parmupilli virtuoos tegi väga toreda nalja öeldes, et võib-olla suured mehed pukis ei tea, mida need lühendid kõik tähendavad, et räägitakse aina mingitest era eraasjadest. Et nimetagem asju õigete nimedega. See, millest me nüüd hakkame rääkima ehk EKLA on Eesti kultuurilooline arhiiv. Mida see üldse tähendab, mis, mis asi on? Kultuuril on arhiiv, kuidas see seostub või eristub kõikidest nendest teistest arhiividest mis Eestis on isegi mis on kirjandusmuuseumimajas aadressil Vanemuise 42. Ja tõesti on nii, et kirjandusmuuseumimajas on, on mitu arhiivi arhiivraamatukogu Eesti kultuurilooline arhiiv. Võib-olla noh, võib-olla isegi saaks öelda, et see on kirjanduslooline arhiiv sisaldab suures osas ikkagi meie suurte kirja naiste kirjameeste isikukogusid salongiorganisatsioonide kogusid, et On mõnede Kirjastuste organisatsioonide arhiividega põhiliselt ikkagi isikute kogud, nende käsikirjakogud, nende kirjavahetused, fotoarhiivid samuti. Nii et kui me vähegi tahame mõnest meie kirjanaisest või mehest midagi teada, siis, siis EKLA on see koht, kuhu pöörduda. Kas inimesed teavad, mida üldse arhiivi saata, kas asutused teavad, kui levinud see teadmine on, kas te teate, et see minule ma ei ole kindel, kas see on, aga tead. No tegelikult tegelikult on, et ma just täna hommikul rääkisin EKLA juhataja Vilve Asmer ikka ka ja on, on tore, et inimesed ikkagi, leides käsikirjalist materjali oma sugulaste tuttavad kodude arhiividest ikkagi julgevad küsida, et mis, mis sellega teha, kas sellest midagi on säilitamist väärt järeltulevate põlvede jaoks, et osatakse ikkagi pöörduda. Ja noh, muidugi rõõm on, et noh, suurte kirjanike arhiivid ikkagi jõuavad. Meile on jõudnud Välis-Eestist üheksakümnendatel ja tänapäevani veel tuleb väljastpoolt Eestit meile olulisi arhiivnega. Aga mida inimesed kindlasti teavad seoses Eclaga on, on elulugude kogu, et seda ma enne nimetanud, et Rutt Hinrikuse eestvedamisel, kes sai nüüd ka riiklikult preemia, elutöö preemia, on tema eestvedamisel hakati koguma noh, nii-öelda tavaliste inimeste elulugusid ja see kogu on, on tõesti meil ka äärmiselt suur, et seetõttu ka inimesed peavad peale deklat Juba käis siit läbi ka see tulevatele põlvedele säilitamist väärt. Mida see tähendab põhimõtteliselt, mida tähendab see, et, et see on tulevastele põlvedele sõitmist väärt? Noh, seda on, eks selle kohta nike ilmselt arhiivis omad põhimõtted, aga, aga no ütleme lihtsalt niimoodi võttes säilitamist väärt on, on see Mida me arvame, et mis võib meile tulevikus midagi rääkida, kas tänase päeva kohtumeid, aasta valikud Lotte kohta ütleme nende inimeste valikute kohta, keda nad on oluliseks. Aga võib ka meile õpetada midagi noh, ütleme, kui me vaatame praegu tagasi siis noh, minu jaoks inimesena uurine samuti on, on huvitav see kuidas teised meie kultuuris tähtsad isikud on kunagi oma elu elanud, kuidas nad on otsuseid teinud just nimelt mitte mitte mingis sellises ristlikust vaatepunktist, et nende eraelust midagi teada saada, vaid just see sellest vaatepunktist, et kuidas keerulistel aegadel või üldse erinevatel aegadel otsuseid teha, valikuid teha. Kuidas, kuidas võib-olla ka suuri asju teha, et see tegelikult ka oluline küsimus, et kuidas suuri asju liikuma panna? Mida see tähendab, et kirjutada häid raamatuid? Milline näeb välja Eesti kultuurilooline arhiiv, ma küsiksin seda lihtsalt niimoodi lihtsalt. Milline näeb välja? No eksfondid on, on fondid. Uuemal ajal on nad sellised metallist, keeratavad liikuvad riiulid. Vanemal ajal on nad olnud sellised kapid. Jaa. Kultuuriloolise arhiivi kõigepealt, kui materjal tuleb, siis ta tavaliselt üsna tavalistes banaanikastides, eks ole. Inimesed on kuidagi pidanud seda hoidma, seda ainest või selles kastides, tavaliselt sa leiad. Noh, oleneb, kuidas arhiivid korrastatud on, mõned on üsna sassis paberihunnikutega, teised on ikkagi appidesse kogunud oma asju oma elu nii-öelda. Ja, ja kui nad hakatakse, kui nüüd hakatakse korrastama, siis, siis nendest saad säilikud. Säilikud võivad olla võivad olla võib-olla üks map, üks ese. Aga säilik, võib-olla ka lehekülgede viisi materjali. Vastavalt sellise nagu millised üksused arhiivi arhiivitöötaja moodustab siis, nii nad lähevad hoiule. Ja kes need inimesed on, kes tegelevad selle tööga, et võib-olla kirjeldaksite veidi seda, kes töötavad Eesti kultuuriloolises arhiivis või kirjandusmuuseumis. No ja et kultuuriloolises arhiivis ERA säilis, rahvalaulus, oli samamoodi on, on tööl nii arhivaarid kui ka kui ka siis uurijad ehk siis on need inimesed, kes tõesti igapäevaselt tegelevad kogude kirjeldamisega korrastamisega nende säilikute loomisega siis info sisestamise andmebaasidesse. Ja loomulikult on ka meil toimetajat ja, ja, ja muud inimesed, aga, aga siis on ka uurijate pool, eks, et need, kes siis kelle ülesanne on tõesti selle materjali materjalides sisuliselt tegeleda, seoseid luua, konteksti luua ja ka noh, seda oluliselt siis nagu kätte leida, sest et ega siis teadmine sünnib sageli just erinevate materjalide ristumiskohtades ka, et et soskus kogudes orienteeruda ja, ja siis seda nii-öelda sealt huvitavat Huvitavat välja tuua, et see see on nagu oskas ometa. Ja need kaks poolt töötavate pidevalt koosni, siis arhivaarid ja teadurid, teadlased pidevalt suhtlevad omavahel, aga nagu ma olen aru saanud, ei ole neid liiga palju ei rahvaluule arhiivis ega ka kultuuriloolises arhiivis, et me räägime siin ikkagi inimestest, keda saab lugeda üles ühe käega. Madal, ja et kui Tullus arhiivis on praegu tööl neli arhivaarid, kõik ei olegi täiskohaga ka. Ja noh, me peame arvestama, et meil on erinev materjal, on, meil on fotod, meil on välisEestist tulev tulevad arhiivid ja siin kodu, Eesti arhiivid. Ja teadlasi on meil praeguse seisuga jäänud järele kuus. Kui ma ei eksi. Ja just nimelt need inimesed ongi, ütleme siis need teadlased, kelle ümber justkui praeguse trall käib rahastuse trall nii-öelda et ilma nendeta oleks arhiiv justkui vait. Nojah jah, et teatud mõttes küll, et et ega arhiiv vajab. Noh, vajab ikkagi mõtestajaid, et noh, et kui me mõtleme nagu lihtsalt Meie kirjanduse noh, nende suurte suurte kujude peale või ka või ka meie eluloo kogu peale, et, et see materjal, see aines elab siis kui, kui ta on meie omaks tehtud või 10.-st räägime, et, et mina mõtlen küll niimoodi näiteks, et kirjanduse kohta ka, et et noh, need praeguseks lahkunud autorid või nende teosed elavad siis, kui nad on meie omad või kui, kui ma tunnen. Kui ma tunnen, et ta mind kuidagi kõnetab ja puudutab ja mulle tundub, et ka teaduse ülesanne, teadlase ülesanne on, on mõlemapidine, et seda kõigepealt siinsamas eesti keeles meie Eesti inimesele kogu aeg ka elusana hoida neid, sest noh, mida me teeme ja tegelikult ka kirjandusmuuseumis tähistame ju autorit tähtpäevi, eks lahkunud tähtpäevi. Kuigi Hill hiljuti viimane, viimane oli loomulikult Jaan Krossi arhiivinäituse avamine ja niisugune väikeettekandepäev siin Tartus. Aga noh, eelmisel aastal oli Ene Mihkelson, et see kuulub ju tegelikult meie elu juurde. Just nimelt ja eks täna teid siia kutsudeski. Mul oli meeles üks mõte. Nimelt täna 80 aastat tagasi maeti Tallinnas metsakalmistule suur kirjanik Anton Hansen Tammsaare. Ja palusin eklasse siis näiteid, mida mäletab arhiiv selle sündmuse kohta ja see oli minu jaoks väga üllatav ja hästi põnev elamus, sellepärast et kuna mina olin esitanud selle palve, et tahaksin teada rohkem Tammsaaresurma ja matuste kohta siis alles siis võeti need esemed justkui arhiivist välja ja digi, eriti et enne mind enne seda, kui Kaisa Ling läks eklasse, ütles, palun ei olnud digiteeritud, ei olnud need nagu kuidagi nähtaval. Kas see on tavaline? No ikka on, et ütleme, kirjandusmuuseumis on tõesti väga head ja suurepärased võimalused digiteerimiseks, kõik tehniline on olemas, meil aga loomulikult kogu aeg tuleb teha valikuid, eks, et aeg on raha ja inimeste tööjõud on, on raha, et tuleb teha valikuid, mida, mida teha enne, mida hiljem ja, ja ma arvan, et see on väga õige lahendused kui tekib huvi, tekib küsimus, sest et info info nende fotode kohta oli olemas ennegi need nii-öelda need metaandmed, vene kirjeldused, aga nüüd said nad ka need kohe digiteeritud, kui nad juba olid välja toodud nii-öelda fondist. Sest noh, just nimelt olid võib-olla õige hetk seda teha, et ja sellisena nüüd need järgmine kord hakatakse otsima, siis on juba juba kohe digitaalselt leitavad. Et see on, ma arvan, et see on igati mõistlik praktika. Ja neid praegu võib leida andmebaasist nimega kivike. Just nüüd, kui ma olen õigesti aru saanud, kas see on ka akronim pida lihtsalt. Praegu, siis ma ostsin, minul ei ole, ei ole, et see on vist lihtsalt ilus nimi. Kivikesed võib leida siis fotosid, milliseid ka teie vaatasite, läbine, säilikud, mis on olemas. Anton Hansen Tammsaare matuste kohta, mida te sealt nägite, kas te oskaksite veidi seda kirjeldada? No ma nägin tõesti muljetavaldavad inimhulk ka. Need ärasaatmine toimus Estonia teatris, ehk siis 40. aastal, viiendal märtsil, tõesti, meil tänase tänangi, viies märts 80 aastat tagasi ja see oli muljetavaldav inimeste hulk, mis seisis Estonia ees nii-öelda ära saatmas suurt-suurt-suurt autorite kirjaniku ja see pani mind tõesti nagu mõtlema selle üle, et vau, et kas täna on mõni selline inimene, kelle matusele nii palju inimesi kohale tuleks nii-öelda tavalisi inimesi, et et see tõesti oli muljet avalda jah, et. Lisaks oli seal väga toredasti olid fotod pakitud, et iga fotokultuuriloolises arhiivis on eraldi sellises pruunist paberist kalka ümbrikus justkui ja ühe ümbriku peale oli kirjutatud väga kaunilt Tammsaare kirstus. Ja see oli siis tegelikult repro minduleid omaaegsest. Kas ajakirjast ajalehest ja seal oli ka järelhüüdeid pilt perekonnast ja, ja tema kirstukandjatest, kelle seas olid näiteks uluvad Juhan Jaik, et kõik kuulsad olid seal kohal. Kas. Ehk räägiksite veidi ka sellest, millega teie teel olete tegelenud kultuuriloolises arhiivis sest teie huvi on tegelikult olnud rohkem vist Ene Mihkelsoni ja ka teadushuvi. Kuidas olete kasutanud arhiivi selle uurimuste jaoks? Ja et noh, mina olen minu teadustöö on seotud tugevalt olnud Ene Mihkelson ei pea ja mäluteemadega aga, aga, aga Mihkelson arhiiv tegelikult alles on nüüd pärast oma surma üle antud. Nii et ma väga palju ei ole saanud tema arhiiviga ise veel füüsiliselt töötada. Võib-olla noh, tõesti ainult mõnede üksikute aspektidega Aga arhiivis on, millega ma olen viimastel aastatel omajagu kokku puutunud, on, on näiteks sellise inimese nagu Ivar Ivaski arhiiv, et tema oli tema on nii-öelda siis noh, kui ma klassifitseerimist Kulpsus väliseesti sellesse valdkonda, aga et ta oli tõesti suur mees Eesti, Läti taustaga Saksamaal õppinud, noh jaga hariduselt saksa filoloog, Germanist ja Inglismaa muidugi hiljem inglise keelses ruumis töötanud ehk siis Ameerikas töötanud ja pikalt maailma kirjandusalast ajakirja toimetanud meestele tohutu kirjavahetuse võrk. Ja mind on just huvitanud see, kuidas temast sai sellise haardega nagu mees, et ja kuidas ta tegi oma eluvalikuid, et. Kuidas ta julges ja oma eeskujudega ühendust võtta, et tema eeskujude või noh, selliste eeskujude hulka kuulusid ka mitmed kaasaegsed suured autorid, noh, olgu siis hispaanlane hordigileen, luuletaja, kellega ta pettis, pluss see kirjavahetus või või Boris Pasternak, kellega ta samuti kirjutas. Austria kirjandusest ka imitavandooderel ühesõnaga ta kuidagi ei ei peljanud kirjutada autorile, keda ta siiralt austas, ükskõik millises maailma nurgas autor elas kuidas ta tema loomingut austab ja see riistadega kuidagi sihile tekkisid, tõesti, need dialoogid ja, ja ma arvan, et see lõi teda või noh, ma ei oskagi väga neid sõnu, õigeid sõnu valida, et see kujunes nii olulisel määral need noh, need sõprused või kontaktid või need dialoogid Kui palju või kuidas räägib Isemeline arhiiv ühe inimese kohta, kas te oskaksite veidi kirjeldada seda, mis häälega? Olla. Jaa, et tõesti ta ikkagi vist pigem võib-olla sellise nagu minu jaoks nagu visuaaliaga räägib, eks, aga et no näiteks just seesama, kui me võtame seda Ivaski arhiiv, siis kõigepealt, eks ju, käsikirjade käsikirjad on, nad on noh, tõesti, nad on ju füüsilised, mingist materjalist esemed ja kui sa neid kirju või, või päevikukatkeid näed, sa saad aimu, kui, kui haprad matkaonn kuidas tegelikult, et aeg teeb oma töö, mitmed kirjad võivad olla täitsa nagu noh, kuidagi ka. Päikesevalgusest kuidagi nagu ära söödud, eks ju. Samuti. Ütleme Ivaski päevikud, Ivask oli selline mees, kes, kuidas päevikuid neid on võib-olla päris numbriga eksida, aga kuskil 50 köiteringis kindlasti noh, need on meeletu hulk ja, ja see, millisel moel noh, nüüd millise ilusa käekirjaga kui süsteemselt ta seda tegi ja kuidas ta sinna lõigendeid sisse kleepis ja siis tegi ääremärkusi siis ühelt poolt, esimene nagu selline tunne nagu vau, et, et milline, milline teeb mees, eks siis Dustudest ka korrastas emme kohta ilmuvad materjali ja aga samal ajal uuri seisust, vaatasin seal väga süsteemne, väga hea, et ta on juba ise nii palju sellist korrastustööd teinud. Et see kindlasti räägib, annab pildi inimesest või noh, näiteks ka see ja kui ta paneb sinna vahele oma pilte, fotosid, kassist, näiteks oma kodust, et see on ju ka, teeb selle noh, loob mingisuguses isikliku suhte selle inimesega teatud määral, isegi kui teda ei ole. Et et mina, minu jaoks tekib isiklik suhe sageli raamatutega, eks ju, et kui noh autoriga, aga see, milline suhe seal tekib selle lahkunud isiku isikuga tema käsikirjalise materjali kaudu, see on ikkagi nagu intiimse või teistsuguse. Ja see muidugi tähendab seda, et et uurijana sa pead endalt alati küsima. Milline on minu selline roll või õigustus neid materjale ka kasutades välja tuues, noh, olen Köstiga kolleegide käest kuulnud, et sageli sa pead endalt nagu küsima, et kui sa satud väga intiimsed ka kirjade peale, et kas ma pean nendest kirjutama, mismoodi ma nendest kirjutan või kas need veel on milline on see, milline on see roll või see tähtsus kui mõned avalikuks teen, et, et need eetilised küsimused käivad loomulikult selle töö juurde. Olete kirjutanud ka oma doktoritöö ja ka hilisemad uurimustööd just nimelt sellistest asjade sellisest tööst nagu mälutöö. Kas oskate veidi kirjeldada see, millest me praegu räägime, kas see ongi mälutöö? Ja kindlasti see on ka mälutöö, aga noh võib-olla noh, see on jah selline ütleme selline kultuurilooline, laiem mälutöö, et kus see arhiivitöö, aga see, see võib olla, millega mina noh, nii-öelda oma. Uurimustes, või, või raamatus olen tegelenud Lõhmuse doktoritöö on olnud algselt saksa keeles ja nüüd ilmselt lähikuudel ilmuta Tartu Ülikooli kirjastusest, on praegu selles viimases protsessis ja on tõesti nagu mäletamise poeetika eest, aga, aga see on siis olnud uurimus. Sellest, kuidas kirjanik kirjanik noh, siis konkreetselt Ene Mihkelson ja saksa kontekstist on minu jaoks olnud huvitav Christa Wolf kuidas kirjanik oma isiklikku elu ja mälestuste kaudu uurib mingeid laiemaid ühiskondlikke protsesse, võib-olla ka siis, et kasutades iseennast, oma mälestusi, võib-olla oma ainelisi mälestusi, et noh, et samamoodi meil kõikidel isikut inimestena meil on ju ja mingit käsikirjad, kirjad, pildi, pildid, fotod, jah, ja Ene Mihkelson fotod olid väga olulised, et et need on sellised mäletamise toed. Ja kasutades neid seda, seda ainelist materjaliga kuidagi püüavad möödunud aegu mõista või ka iseennast selles möödunud ajas mõista, sest Ene Mihkelson oli ju ka autor, nii nagu Kristo Volovski, kes kogesid noh, erinevaid ühiskondlikke režiime, kus nagu arusaamad asjust nagu muutuvad ka laiemal ühiskondlikul tasandil ja see tähendab seda, et tuleb oma kogemusi ümber mõtestada või üle mõelda, et et noh, me tegelikult teame ju, et inimese mälu on üsna ebausaldusväärne ebausaldusväärne, et meie mälestused tegelikult muutuvad ja seda me inimestena kipume sageli unustama, et tõesti arusaam mingitest toimunud sündmus sündmustest võib muutuda ajas. Selle tõttu, mida me noh, mis on meie uued lisandunud teadmised, kogemused ja me võime midagi varasemat ümber mõtestada. Aitäh teile Iiessaakkova selle huvitava loo eest ja ma arvan, et kultuuriloolises arhiivis on võimalik neid asju palju lähemalt ja süvenenumalt veel uurida. Aitäh, aitäh teile.