Stuudios on külas Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Janika Oras. Tere. Tere. Jaanika sinule et see inimene, kelle kohta ma olen tänu kuulnud väga paljudelt pärimus muusikutelt kui ma olen teinud saadet folgialbum ja küsinud, mitte ainult sealt arhiivist on leidnud ja miks sa neid on huvitanud. Ja kui praegu on Eesti rahvaluule arhiiviteemadel ja selle edasikestmise ja toimetuleku teemadel tõusnud suur diskussioon, siis oled sina ka alati mul silmade ees. Ja samuti oled sa Eesti pärimusmuusikute õpetaja. Niisiis Viljandi kultuuriakadeemias kui Eesti muusika ja teatriakadeemias. Kui paljusid pärimusmuusikuid sa oled õpetanud? Mina ei ole kokku lugenud, aga Viljandis ma õpetan, alates 1997.-st aastast ma mäletan, esimene seltskond, kes mul tunnis oli, seal olid Kätlin Mägi, Anu Taul, Astrid pööning riburada pidi. Ma olen täitsa järjest õpetanud, mingil moel ma olen kõigiga kokku puutunud ja noh, võib siis öelda, et ma olen neid õpetanud Viljandis ma olen tõesti õpetanud regilaulu teoreetilist poolt, nüüd ka natukene praktilist ja Tallinnas ma alustasin 2009. aastal ja siis ka ma olen ju tegelikult ikkagi mingeid aineid andnud kõigile, kes seal pärimusmuusikat õppivad, et ma olen tõesti hästi tähtsaks pidanud seda, et et see teadmine, mis on meie arhiivis, et see jõuaks noorte inimesteni, nendeni, kes tegelikult pärimusmuusikaga tegelevad. Ja see pinnas on olnud tegelikult väga hea, mulle tundub, et Viljandi on algusest peale suutnud hoida ja sisendada aina järgmistesse põlvedes seda. Arhiiv on midagi väga olulist, et see on tõesti nagu tähtis ja peaaegu et nagu püha allikas. Ja viimastel aastakümnetel on tulnud ka riburadapidi sellist infot, et kes on õppinud magistrantuuris, kes on juba doktorant olnud ja samuti siis Eesti rahvaluule arhiiviallikatel seda teinud. Muusikaakadeemias on tõesti võimalik õppida doktorantuuris ja saada kunstide doktorikraad ja neid õpinguid alustas tseerija roose. Tal on doktorikontserdid kunstiline osa, endal tehtud uurimuste on pooleli veel. Aga Tseelia lähtus absoluutselt just nimelt arhiivimaterjalist kaitsnud on Maria Korepanova ja no tema tugines ju oma kogutud materjalidele ka udmurdimaal kogutud materjalidele, aga tegelikult meil on arhiivis päris hea udmurdi rahvamuusikakogu, nii et ta sai ka meie arhiivist tuge, et see ei ole ainult Eesti rahvamuusikaarhiiv, meil on päris head soome-ugrikogud ja Juhan Uppin, kes ka praegu õpib doktorantuuris ja loomulikult ka tugineb just nimelt kõigile arhiiviallikatele suur osa pillimuusikast, mida tema kasutab Karl Kikka materjal ja mõned teised pillimehed. Et see on kogutud omalajal ainus trots kinniga koostöös ja, ja osa sellest ongi Eesti Raadio arhiivis, aga loomulikult on ka Eesti rahvaluule arhiivis. Ja magistrantide on veelgi rohkem. Ja neid on olnud, kuna minu eriala on laul, et siis ma ise olen õpetanud mari kalkunit ja meelika Hainsoot, Sakarjas, lepik õppis meil ja natukene siis olen tunde andnud ka Sandra Vabarnale ja Leanne Parbole. Meil muusikaakadeemias on kogu aeg olnud lauluansambli kursus ja sellest on jällegi kõik kõik magistrandid ka osa võtnud, nii et jällegi mingil määral ikka kõigiga oled koos laulnud. Alustasid saju õpetamist väikese Helle rooga, kus laulsid sinu enda lapsed, aga teised ka ja nendest on ju ka kõikidest saanud selliseid päris mõnus muusikatundjad, edasikandjad. Jah, juba päris mitmed tõesti on nii või teisiti õpetanud seda edasi, mis me oleme koos avastanud, sest tegelikult see kõik on üks suur avastamine ja iseõppimine. Need allikad on lõputud ja see avastamisvõimalus, kuidas võib-olla kunagi lauldi? Jah, seal on palju palju teha ja seal peab taga olema ka mõttetööd, uurimist, tööd päris palju. Nii et see on protsess. Millised need erinevad tööd üldse on, mis sul nüüd lisaks sellele laulmisele ja rahvamuusikute õpetamisele juhendamisele tuleb teha, et see, see, mis sulle annab tegelikult selle baasi. Teadlane. Ja ma olen tõesti tee ju põhiliselt ikkagi põhikohaga teadlane. Ma olen uurinud päris erinevaid teemasid, see on paratamatu, kui sind huvitavat laulmise, kõik eri küljed. Et see praktiline tegevus suunab sind otsima neid, neid eri tähendusi ja ja eri valdkondi, et tõesti ma olen tegelenud väga teoreetilise värsimõõduuurimisega, aga see teadmine näiteks miks seto lauludes on nii põnevad rütmid, meil on nii tore kogemus, kui lätlastega koos laulsime ja ja meie ütlesime, et oi, teil on nii uhke mitmehäälsus seal siis nemad ütlesid. Aga teil on nii huvitavad rütmid? Noh, ise sa võib-olla ei saa sellest arugi seal midagi igapäevast ja siis sa uurid, miks need rütmid on sellised ja mis seal taga on reeglid, mis süsteem. Ja kui sa sellest aru saad, siis sa lähed ja oskad paremini õpetada või sa tead, mida sa õpetad tegelikult. Ja samas, kui sa õpetad, ma olen viimasel ajal tõesti õpetanud päris palju näiteks seto mitmehäälset laulmist ja kui sa õpetad ja oled selles protsessis sedapidi sees, siis see läheb ka lõpuks nii põnevaks, et vajab teoreetilist mõtestamist. Suur osa etnomusikolooge praegu tegelebki sellega, kuidas tänapäevastes kogukondades pärimus elab, areneb ka sellistes tingimustes, kus vahetatakse tegelikult oma elukohta, kus pärimus ei ole enam seal oma algses geograafilises punktis vaid piss kuskile rännanud koos inimestega, kuidas skulptuurid 11 mõjutavad või kuidas see vahetus toimub ja neid protsesse uuritakse päris palju. Tänapäeva maailm on nii suur ja kirju ja paratamatult see mõjutab ka meie siinseid selliseid traditsioonilisi, sama laulu kogukondi. Ja see on omakorda selline äärmiselt põnev. Uurimisaines on tõesti see etnomusikolooge suund, rakendus, etnomusikolooge ja mis on täiesti omaette suund etnomusikoloogilises uurimuses. Nii et, et praktikast jälle jõuad sa sinna teooria juurde tagasi. Aga noh, tegelikult ma hästi ei saa jätta tervet Eesti regilaulu ja selle esitust. Ma olen kirjutanud laulu teadjatest 20. sajandil, neist viimastest laulu teadjatest viimasel ajal ka vaadanud nõukogude aega, täpsemalt stalinismiaegset lavaesitust just regilaululavaesitust. Aga tegelikult, et see regilauluprotsess, mis on meie käeulatuses, meie arhiivis, kajastub, et sealt siiski leiab ka jälgi sellest, mis oli enne seda moderniseerumise enne kirjakultuuriaega ja see on samuti äärmiselt põnev, et milline inimene siis oli ja mis selleaegsest inimesest ta meis tegelikult olles või peidus uurides ja lauldes saab seda avastada. Aga muidugi ma pean teaduste osaks ka seda suurt osa oma tööst, mis on seotud regilaulude avaldamisega ja üldse rahvamuusika avaldamisega, sest ma olen kahe sarja vana kandlesarja ja helisalvestusi, Eesti rahvaluule arhiivist peatoimetaja ja selle sarja väljaannete ettevalmistamine, need on teaduslikud väljaanded, vana kandletegemine näiteks, see tähendab tõesti tõsist allikakriitikat, tekstikriitilist suhtumist, seon, tipologiseerimine, seal tuleb uurida tausta, kohalikust olusid, esitajaid, kogumislugu. Nii et, et see on üks omaette suurteaduste. Tulemuseks on küll raamat ja võib-olla kellelegi tundub, et seal midagi populaarset raamat, näe, laulud, laulame ja ja ongi kõik, aga et tegelikult see on samasugune teadust nagu mingisuguse loodusteadusliku klassifikatsiooni loomine või arusaamine, kust see viirus tuleb, miks ja kuidas ja milline on tema ehitus. See tegelikult võtab päris palju aega ja Nonii, me jõuame ikka rahastuse juurde. Et kõige sellega käib kaasas üks lõputu projekti kirjutamine sest tegelikult nendeks töödeks raha ei ole kunagi jätkunud meie eelarvelistest vahenditest. Nii et peatoimetamine tähendab tegelikult ka suurt projektijuhtimist ja projektikirjutamist. Ja muidugi me kõik kõik populariseerimine, see ei ole ainult see kõrgkoolides õpetamine õpitoad ja, ja populaarsed loengud ja igapäevane konsulteerimine, et see kõik käib meie töö juurde. Ja tegelikult, kui ma seda kõike teen, siis viimasel ajal kogu aeg idaneb selline tohutu mure, et kes seda tööd edasi teed. Meil on suurepäraseid pärimusmuusikuid, aga arhiivimaterjalid on nii spetsiifiline ja keeruline valdkond, et sa pead ikkagi olema uurija. Et kõike võimalikult hästi. Ma ei ütlegi lõpuni, sest seda lõppu ei ole kuskil kõike võimalikult hästi mõista ja selle pinnalt siis edasi anda. Just teadlaste järelkasvuga on praegu meie valdkonnas väga halvasti. Kui ma meenutan seda Aado Lintropi blogipostitust, siis tema ütles, et seejärelkasvu mure temalgi on ja see tuleb vist eelkõige sellest rahastus murest ta ei näe, et noored võiksid teadlasena ära elada nii-öelda oma oma karjääri sinna usaldada selle selle teema juurde. Jah, just nimelt noored ise ka ei näe seda. Ja lõpptulemusena ma usun, et see on valdkonna prestiiž, mis kogu aeg langeb. Sellest on ka need selle diskussiooni käigus juttu olnud, et reaalalade loodusteaduste huvilised noored, et nemad kujutavad ette oma tulevikku sel nendes teadusvaldkondades, aga need, kes teevad, ma ei tea, võistlustöid, õpilastöid humanitaaraladel. Et nad tegelikult Te ei kujuta ette, et nad võiksid sel alal minna ülikooli ja leida oma eriala oma töö. Ja tõesti meil praegu seda tööd ei ole pakkuda. Kunagi oli natukene parem aeg, kui oli mõtet kirjutada teadusprojekte väiksemaid teadusprojekte grante, neid tõesti oli võimalik saada ja see oli tegelikult see kanal, kustkaudu tulid noored uurijad kes siis praegu juba nagu moodustavadki meie uurijate sellise põhilise raudvara, mis aastatel see umbes oli? No see oli üheksakümnendad ja praegu lihtsalt me ei näe neid võimalusi, mida noortele pakkuda, millist tulevikku, millist perspektiivi neile pakkuda ja isegi sellist lihtsat väikest tööd, mis võiks, võiks natukene arhiiviga tutvustada või, või edasi aidata selles valdkonnas näiteks meie asutuse ja paljude meie laadsete asutuste, võib-olla üldisemalt humanitaaria olemasolu üheks mõtteks on ju toetada Eesti kultuurilise järjepidevuse säilitamist. Meie puhul tähendab see seda, et me peame tõesti dokumenteerima seda pärimust, mis meie ümber on, mis muutub pidevalt. See dokumenteerimine on pidev protsess, need kultuurinähtused, see on pidev ja sellega tegelevad kõike kultuuri uurijad ja seda teadmist, mis selle põhjal luuakse. Seda tuleb ka avalikkusele tagasi anda, seda tuleb vahendada ja tuleb muidugi vahendada ka seda, mis on meie arhiivides minevikust. Ja seetõttu me ei saa piirduda ainult rahvusvahelise teadusega. Me peaksime andma avalikku väljundit. Me suhtleme vabatahtlike kogujatega, me õpetame. Me populariseerime, me anname välja mitte ainult teaduslikke allikapublikatsioone, vaid populaarsemaid kommenteeritud raamatuid ja andmebaase. Koostame, et siin on väga palju sellist, mis võib-olla ei lähe tõesti kirja päris nii-öelda teadusprojektitööna. Aga mis on äärmiselt vajalik ühiskonnale. Nii et püsirahastus peaks olema ka selleks, et selliseid töid saaks teha. Need tööd nõuavad samamoodi teadlaste kompetentsi. Eelmises tunnis kuulasime intervjuud Ingrid Rüütliga ja ta tõi esile, et hästi suur mure on sellest, et baasrahastust praktiliselt ei ole, et tohutu projektide kirjutamine Nojah, tegelikult praeguse teaduspoliitika järgi baasrahastust suurendatakse ja teadusprojektid peaksid jääma selliseks kõrvalallikaks, tegelikult raha on üldiselt vähe ja siiamaani väga paljudes valdkondades ja tegelikult ka meie asutusest ikkagi põhiosa rahastusest tuli teadusprojektidest. Nüüd, kui seda raha on vähe ja seda ei jätku enamusele projektidest siis peaks see baasraha nii-öelda osak mis peaks olema nagu tagatis neile projektidele, kes jäävad ilma rahastuseta, peaks nii-öelda edasi aitama. Aga siin on kaks probleemi. Esiteks see baasraha, see 85 protsenti ei kata seda puudujääki tervenisti, mis teadusprojektide äralangemise tõttu jääb. Aga probleem on palju sügavam, sest kuna baasraha põhimõtteliselt arvutatakse edukate teadusprojektide järgi ja teine kriteerium on rahvusvahelised kõrgetasemelised teadusartiklid siis kui neid teadusprojekte ei ole, siis see baasraha jääb iga aastaga väiksemaks, nii et paari aasta pärast on ta juba alla 50 protsendi näiteks meie ja teiste väikeste asutuste kogu rahasummast. Nii et see taas raha jaotamise süsteem ei toeta tegelikult seda asutuste toimimise jätkumist, et kui siin mingeid muutusi ei tule püsiraha näol või baasraha jagamise süsteemi muutumise näol. Ja muidugi taustaks see, et teadus peab lihtsalt saama kokkuvõttes kõik valdkonnad rohkem raha ja võib-olla see, mis on Eesti edasiminekuks vajalik uurimus selle jaoks rohkem raha. Et siis tegelikult. Ma ei näe olukorrast mingisugust väljapääsu. Võib-olla oluline on see, et see baasraha peaks kuidagi teistelt alustelt jagama, et see on nagu üks punkt, mis päästaks ja püsiraha. Ja teine asi on see, kuidas põhimõtteliselt omanitaariat ka teadusprojekte rahastatakse. See ei saa toimuda samad taluselt kui näiteks loodusteadustes tehnikateadustes humanitaaria on palju individuaalsem, põhimõttelised individuaalsemaid laadi uurimust. Me ei saa kirjutada 10 autoriga artikleid ja niimoodi, et see, see kõnetab terve maailma sama valdkonna inimesi. Meil on väga palju sellist spetsiifilist ja osalt ka nii detailset ja nii kohaliku et need, kes sellest aru saaksid või seda haldaksid, neid lihtsalt põhimõtteliselt on vähe. Nii et humanitaaria teaduse hindamisel peaks kriteeriumid olema natukene teistsugused, need tuleks lihtsalt läbi mõelda. Ja siin peaks alati silmas pidama, et eestikeelne uurimus Eestile oluliste allikate, materjalide teaduslik läbitöötamine ja avaldamine oleks väärtustatud, et see oleks sama oluline ja annaks sama palju nii-öelda punkte või linnukesi kui rahvusvaheline ingliskeelne teadus, mida me loomulikult ka teeme ja tahame teha. Need on need elementaarsed sammud, teadusrahastuse suurendamine üldiselt ja see, mille eest raha antakse ja kuidas see tuleks väga hoolega uuesti läbi mõelda ja kaasata kindlasti just nimelt eri valdkondade inimesi. Neid, kes, kellel on nägemus ja kes valdavad seda valdkonda ja ja saavad aru ja oskavad olla erapooletud ja saavad aru, mis selle valdkonna hindamisel on kõige olulisem. Loomulikult teadus vajab stabiilsust, teadlased, eriti noored, vajavad mingit perspektiivi, mingit kindlust, et üldse on mõtet selles valdkonnas tegutseda. Nii et tuleks mõelda hoolega püsirahastusele või baasrahastussüsteemi stabiilsemaks muutmisele. Kas praeguse olukorra kujunemisel võis olla tegemist sellega, et konsulteeriti ja arvestati tippspetsialistide arvamusega, aga siiski, need spetsialistid olid rohkem reaalteaduste valdkondadest pärit. Jah, praegune süsteem siiski soosib ikkagi reaalteadusi. Loomulikult humanitaaria praegu ikkagi on, tundub ka teaduspoliitikakujundajate valikul jäänud vaeslapse ossa. Ma arvan, et siin võiks alati arvestada valdkonda ja et selle valdkonna spetsialistid ütleksid, kuidas peaks selles valdkonnas kõige õiglasemalt, kõige mõistlikumalt ja Eesti arengule Eesti teaduse arengule kasulikumalt raha jagama. Aitäh stuudiosse tulemast, Janika Oras Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur. Aitäh, Liina.