Esmaspäeval, teisel märtsil anti riigikogu esimehele Henn Põlluaasale avalik pöördumine Eesti teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise asjus ning rahvaalgatusele kogutud toetusallkirjad. Pöördumist on toetanud 122 asutust, organisatsiooni ja kollektiivi, 1920 eraisikut. Selle koostasid Eesti kirjandusmuuseum, Eesti keele instituut, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, Eesti kunstiakadeemia, Eesti muusika ja teatriakadeemia ning Eesti Rahva muuseum ning sellega juhitakse tähelepanu probleemidele teadusrahastuses, mis muuhulgas on viinud ummikseisu kultuurivaldkonna teadus- ja haridusasutused. Avaliku pöördumise andsid riigikogus üle Eesti kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva, Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Tarmo Noormaa ja Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Mari Sarv. Austatud riigikogu esimehe loal ja ka üle anda toetusallkirjad avalikule pöördumisele ehteid, teadvuse, joodikute, rahastuse, Te olete kursis, et Eesti teadlased üldiselt on väga suur rahapuudus. Aga lisaks sellele on meie mure aga see, et jääratassüsteemide muutmise tuuled on rahvusvaheline taseme, majandusliku tõhususe ja innovatsiooni rakendamisega vahele jäänud kuidagi tähelepanuta. Eesti riigile oluliste teemade oma keeline. No tegelikult ei olnud raha kütte kõigepealt. Tõepoolest kõige tähtsam on see, et Eesti teadus pööraks BIOS poliitika pööras Eesti poole. Jätkab Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva. Eesti-uuringute tippkeskuse juhina, et tegelikult häda on üsna suur kõikidel humanitaari lammastel. Ma näen, et sama suur hädamastronoomis geneetikas ja väga paljudel muudel teadusharudes, mis ei ole tegelikult humanitaarsemat aga tahaksin ikkagi rõhutada seda, et tegelikult suurem osa tippkeskusega liitunud Eesti humanitaarteadlastest on rahvusvaheliselt äärmiselt tuntud. Ja kahetsusega tuleb öelda näiteks, et, et teaduse rahastajate esindajad on võimelised, ütlevad. Millegipärast saavad eestlased humanitaarias rahvusvahelistelt kolleegidel liiga kõrged hinded. Et küsimus mitte selles, et me seome liigoka krat hinded vaid me oleme äärmiselt tuntud. Eesti on väga-väga paljudel aladel, see ei puuduta ainult geneetikat ja Metspalu summutab vaid tegelikult ka humanitaarias. Eesti teadlased on absoluutses tipus, niisiis ei ole midagi imestada, et meil on tohutult head hinded mis kindlasti rahastuse jagaja rebiilsust kuulatud. Sõna saab Eesti kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop Kui sellel jutul pole rahvusvahelisi ingliskeelseid publikatsioone ses kurioosum sebida meie eesti keele istutatakse 100 raamatut või pornograafiat Ma olen sellega kaasas siis need ei lähe ja teadustööde mitte kuskilt mitte millegagi arvesse. Teie põhitegevus siis rahastamise alused, asjad kõlbmatu kirjades oleks inglise keeles ilmunud Ameerikas voi siis oleks Jätkab Eesti pärimusmuusika keskuse juht Tarmo Noormaa. Ma ütlen ka muusikuna seda, et meil on väga vaja ikkagi oma alaga tegelemiseks rahvaluule, arhiiv ja kirjandusmuuseum, et et kindlasti me ei taha, et nende positsioon kuidagi kõiguks, sest me käime seal väga tihti ja küsima nende käest nõu ja kogu see pärimusmuusika ja see muusikalini identiteet on taasavastatud täna tänu rahvaluule arhiivile tänu nendele super super motiveeritud teadlastele, kes seal töötavad ja on sinna kogunud läbi sajandite, võib öelda seda vaimuvara. Ja. Seda, et jäiti käes on vajalik väärikuse ja seal tegelikult pilvedel pilvetasid. Tahaksime tõusta pilvedele. Aitäh, et teeme seda koos. Riigikogu esimehele Henn Põlluaasale anti üle rahvaalgatus ja sellele kogutud allkirjad ning kingituseks toodud raamatud. Tahtsin elada kino, selle pöördumise tekst ja siin on kõik allkirjad, märguvani maantee see ära ei kaoks. Et siis siin saab tutvuda projekti vajadus vaadata neid allkirju, häälikute ähvardatakse keskkonna Ateena meelde. Organisatsioonide institutsioonide ansamblite esindajate allkirjad ja kaks ühekaupa laega digitaalselt jagaks pabereid all paelad ise. Väikesed meened näitajad, roolijoodikud ehk ei ole veel näinud, et meie teater võib meie asutuse teadete sisse Mall Hiiemäe väike linnuraamat rahvapärimuse metalliga alusel üheks aluseks selle vabariigi aastapäeva etendusele. Veel kaks raamatut, üks eesti loitsud Horstimis, sõnad vanaaegsed, see on nüüd üks neist monumentaalväljaannetest, mis, istu teadust nagu üldse ei huvita. Mis rahvusvahelist huvitab, ikkagi eesti keeles on häda ja pehme. Aado Lintropi suurepärane tõlge. Väga suurepärase kunstniku, noore kunstniku kujundusega meie sugulasrahvaste manside headest lugudest, kutsuja toetus kontserdile neljandal märtsil Eesti Rahva Muuseumi, kui on vähegi võimalus tulla, siis on pärimusmuusikute toetuskontsert siis otseselt rahvaluule arhiivi toetuseks, aga laiemalt ka teadusrahastuse samad probleemid, mis siin mainiti. Vanad aitäh. Kalendrist vaatama, kui võimalik, siis tulen kindlasti. Kui ei saa, siis soovitada pereliikmetele või sõpradele kindlasti hea meel oleks väga tore, aitäh. Kõneleb riigikogu esimees Henn Põlluaas. Aitäh nende raamatute eest ma kindlasti suure huviga loen ja vaatan neid ja ma olen kindel, et ka avalikkusel on nende vastu kindlasti väga suur huvi ka mulle isiklikult on, on ääretult arusaamatu ja kahetsusväärne, see teadusagentuur tänavu aasta just eesti kirjandusteemalistele projektidele ei leidnud raha ja, ja täiesti arusaamatu see põhjendus või, või süüdistuse, et need olevat liialt Eesti-keskselt või rahvuskesksed. Vastupidi, sellise väikese riigi väikese rahvana me peamegi võib-olla teistest just nimelt panustama sellele enda ajaloo ja kultuuri ja kirjanduse ja identiteedihoidmisele ja, ja ta kahtlemata arendamisele. Aitäh selle pöördumise eest. Ma kirjutaks kasvõi siinsamas sellele ka ise alla, selles ei ole kahtlustki, et see on tõesti väga vajalik, see pinna tähelepanu pööramine sellele probleemile, et see läheb kindlasti on meil kultuurikomisjoni menetlusse, teil on võimalus siis kahtlemata ka seest tulla komisjoni omapoolseid selgitusi ja seisukohti esitama. Palusime Henn Põlluaasalt antud küsimuses ka täpsemaid kommentaare. Hästi, kõigepealt ma küsiksin, mis sellest rahvaalgatusest nüüd edasi saab? No eks rahvaalgatus ka menetletakse nii nagu meie töö ja kodukorra seadus ette näeb, et see läheb vastavasse komisjoni aru talule. Selleks on ette nähtud kindlad aja piirid, mis jooksul tuleb menetlusse võtta ja kuidas menetleda. Kindlasti saavad sel ajal algatuse algatajad võimaluse tulla komisjoni enda poolt seda seletama, seda petitsiooni ja probleemi lahti ja edaspidi siis riigikogu komisjon otsustab, et kas ta läheb suurde saali arutelule vä või mitte ja selline tavapärane käik, nii nagu kõikidel Avaldasite äsja kahetsust, et teadusagentuur on kirjanduse uurimisse sel aastal raha otsustanud mitte panna, aga teadusagentuur lähtub teadus-arendusnõukogu paika pandud proportsioonidest, siis on 10 protsenti humanitaarjälle, see tähendab 11 granti. Sel aastal tuli teadusesse raha juurde 2,1 miljonit ja teadus-arendusnõukogu, mida juhib peaminister, otsustas selle suunata tehnoloogia, arstiteaduskonna ja põllumajandusvaldkonda ehk siis raha tuli juurde. Aga siis otsustati kohe suunata siis mitte humanitaarvaldkondadesse. Seega teadusagentuur on ju selle teadus-arendusnõukogu otsuste täide viia. Ja peaminister ise otsustas, et humanitaari stes ei lähe. Seega on ju see peaministri kätes, kuhu see lisaraha läheb. No me ei saa seda väita, et peaminister ainuisikuna otsustaks, kuhu mingid rahad lähevad, selleks ongi just kogu ja teadusagentuur, kellega koos neid asju arutatakse ja, ja leitakse, et kuhu on prioriteetsem ja kuhu mitte. Aga ma olen enda sõnade taga, minu meelest on see ääretult kahetsusväärne, et et just Eesti kirjandus jäi ilma igasuguse toetuseta. Ta ilmselt oleks pidanud siis ikkagi märksa laiapõhjalise Malta neid rahasid jagama ja vaatama, kuhu ja kellele see, et meie enda ajalugu kirjandusajalugu ja, ja kõik see jääb vaeslapse rolli, noh, minu meelest ei ole kuidagi heaks kiidetud. Aga 10 protsenti humanitaar ei ole. Kas te leiate, et see proportsioon on õiglane? No ma ei tahaks nendes protsentides nüüd laskuda, kuna ma ise ei ole nende arutelude juures olnud, aga aga ma leian, et tuleks ikkagi kõigepealt paika panna need priori dieedid. Ja üks põhimõte selle juures on see, et me peaksime lähtuma ikkagi eesti kesksusest ja, ja, ja seejärel jagama need toetused laiali ja ma arvan, et see protsent ei olegi siin nii tähtis, vaid vaid just nimelt seal tulemus. Mis te arvate, millal Eesti jõuab nii kaugele, et meil on üks protsent SKTst teadusele? See on hea küsimus, ma, ma loodan, et jõuaks järgmine aasta, aga kindlasti see on selline pikem protsess. See võtab mõned aastad aega. Aga praegu, kui mõelda reaalsele olukorrale, kas see ongi võib-olla liiga suur luksus, mida me ei saa endale praegu lubada või te leiate, et see on reaalne. Eesti on rahvusriik põhiseadusega meile pandud kohustus ja ülesanne säilitada eesti keelt, kultuuri ja, ja rahvust. Et tõepoolest paljud sellised asjad võivad tunduda luksusena, aga kuna me oleme niivõrd, et väike rahvas, siis me peame sellesse panustama. Meil ei ole teist võimalust, et jääda kestma, et anda Eesti edasid oma järeltulevatele põlvedele. Nii et me ei saa sellistes küsimustes vaadata mingisugust kasumlik suust või, või kas on liigne luksus. Need on meie ülesanded, mida me peame täitma. Loodame siis, et see juhtub õige pea. Suur tänu, Henn Põlluaas. Mogolodol küsimus, vabandust, ma tahtsin küsida seda, et teil oli siin tõesti erakordselt meeldiv jutuajamine kõikide nendega, kes need allkirjad ja pöördumised Teieni tõid. Ja te ütlesite, et teil on tegelikult ka endal isiklikult väga meeldiv kogemus kirjandusmuuseumiga, kas te võiksite meenutada seda 90.-test pärinevate mälestust? Jah, 90 91 töötasin ma Eesti Televisioonis ja tegin ühte sellist etnograafilise dokumentaalsarja, Eesti rahvakalender, mis kajastas siis selliseid traditsioonilisi töid ja tegemisi läbi terve aasta ringi ja, ja mis olid seotud siis erinevate selliste rahvakalendri täht päevadega ja, ja selle jaoks jah. Me käisime üsna palju materjali uurimas ja lugemas ja korjamas Eesti kirjandusmuuseumis ja saime sealt ka sellist autentset muusikat, mis oli siis lindistatud igal pool üle Eesti ja see oli esiteks väga meeldiv kogemus, väga-väga huvitav. Kirjandusmuuseumi töötajad olid ääretult vastutulelikud, nii et noh, ma olen oma silmaga näinud, et see ei ole tõesti lihtsalt selline istumise ja tiksumise koht, vaid vaid inimesed teevad seal ja on teinud juba ju ammu-ammu seda tööd südamega. Nii et mina selle petitsioonile ja selle tulemuste saavutamisele elan igati sõnadega kaasa. Te ütlesite kohtumise lõpuks ka, et kas või siinsamas kirjutaksite sellele kõigele alla õli, kas riigikogu esimehena teil on see võimalus? Ja ega riigikogu esimehena ei ole mul ju keelatud osaleda erinevates ühiskondlikes algatust äsja aktsioonides ja ja kui president, et peab põhiseaduse järgi olema erapooletu ja, ja tasakaalustav jõud ei tohi kuuluda ühessegi erakonda, siis riigikogu esimehele sellised nõuded ei kohaldu. Nii et loomulikult, kui tuleb mingisugune suurepärane algatus, siis, siis võin ma sellega ühineda, kui ma sellega sama meelt olen. Jaa jaa, selle selle petitsiooni ka olen ma tõesti ühte meelt. Eesti kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop kui lootusrikast olete pärast seda kohtumist riigikogu esimehe Henn Põlluaasaga, kui rahvaalgatus on üle antud riigikogule. Ma olen väga lootusrikas, panin ennem lootusrikas ja olen ka nüüd, et ma usun, et Eesti riik toimib ja tahab siiski asja paremaks teha. Et see ei ole pahatahtlik, said, mis on juhtunud, on lihtsalt süsteemi omadus hakata Ta omad sooda arenema ja lõpptulemus võib olla hoopis selline, mida ei osatud ette oodata. Nii et ma väga väga loodan, et see väike kriis, mis on tekkinud Eesti teaduse rahastamises, aitab meil leida paremaid lahendusi riigikogu tasemel, haridusministeeriumi tasemel. Ma teagi, kultuuriminister juba tegeleb küsimusega, et kultuuriministeeriumis ka eesti kultuuriga seotud teadusprogrammi luua. Nii et ma olen väga lootusrikas, et mõne aja pärast need asjad lähevad korda ja teadus on pöördunud tagasi näoga eesti poole. Teaduse juhtimine. Aga selleks aastaks on teadusrahad jagatud. Mida te Eesti Kirjandusmuuseumi direktorina praeguses olukorras pead ette võtma ja mis see seis on? Tähendab praeguses olukorras ei ole päris kõik, rahad ei ole veel otsustatud, sama baasfinantseerimine ei ole otsustatud. Ei ole 85 protsendise kaitsemeetme rahasid veel. Baasfinantseerimist on kirjandusmuuseumile Eesti keele Instituudile antud kahe kuu raha eelmise aasta tasemel pärast, kui see otsus vastuvõetuks tuleb, korrektuur, muidu ei oleks saanud headuse pärast palku maksta. Aga kui see eelarve lõplikult selgub, siis selgub ka, kui palju me koondama peame. Õnneks on olukord selline, et me oleme juba küllalt palju kokkuhoiumeetmed tarvitusele võtnud alates lihtsamatest asjadest vähem konverentsidel käia, vähem sööki pakkuda, kui me ise üritusi korraldame, vähem ostusid sel aastal uusi arvuteid osta, soetusid nõnda edasi, kahjuks põlved on väga valusad, kui raamatuid osta ja need on väga vaja teadustööks. Et me oleme kõikvõimalike kokkuhoiumeetmeid rakendanud ja see inimeste arv, kes lõpuks kahjuks võib töö kaotada, on väiksemaks läinud, sellepärast et ka olukord on muutunud viimaste aastate jooksul, kui üle-eelmisel aastal. Haridusministeeriumi toonane kantsler küsis meilt plaani B, et mida me teeme, kui me ühtegi teemat ei saa, sest ta oli targa inimesena, arvas, et me ei saa ette juba ühtegi teemat. Et see olukord on selline keeruline. Siis oleks tulnud peaaegu kõik teadlased ära koondada, 40-st teadlasest oleks 12 alles jäänud aga kuna vahepeal oli 85 protsendine kaitsemeede, mis tagab eelarve kolme viimase aasta baasfinantseerimise dias projektide keskmisest siis vot nii hull ei olnud ja siis 15 protsenti langust, sealt me saame ka suur osa katta kokkuhoiuteel. Valus kokkuhoiumeede, aga küsimus on selles, mis edasi saab, mis järgmisel aastal saab, sest et järgmisel aastal jagatakse veel vähem uusi projekte. Taotlejaid on veelgi rohkem, juhuslikkus on väga suur ja on selge, et kolme projekti enam järgmisel aastal kuidagi võimalik saada ei ole. Tegelikult haridusministeeriumi otsib lahendusi, me oleme teinud suuri analüüse või suur osa teadurite tööajast ei kulumise teadustööle, vaid arhiivi tööle. Ja et tuleks leida siis tasustada arhiivitööd hoopis teistest allikatest, leida selle jaoks allikad ja siis jääb ka teadusele rohkem raha. Baasfinantseerimise kasv. Aga kui suur osa teadustööst käib arhiivipõhiselt? Tähendab teadustest kõike arhiivipõhiselt meil peaaegu, sest muidu võiksime ülikonna olla, aga meie ülesanne uurida neid tohutuid koguseid, mis meil on ja mida me juurde loome ja korjame. Aga mida ma öelda tahtsin, on see, et 40 teadlase tööajast pool ehk 20 täistööaja ekvivalenti kulub mitte teadustööle vaid arhiivimaterjalide korrastamisel sorteerimisselle, nõnda edasi, mis ei ole tegelikult teaduri töö. Aga kuna see rahastamine on seni aastakümneid nii kujunenud, et nad teevad seda tööd ja päris ilma arhiivis töötama, vaata täitsa ju ka arhiivimaterjali uurimata. Sellised probleemid. Viimane küsimus, mis on kõige negatiivsem stsenaarium Kirjandusmuuseumi. Ma tahtsin kõige negatiivsem stsenaarium on kirjandusmuuseumis teadustele peamine, ta pidas, moos on, oli ja jääb. Aga kui ta on ainult arhiivraamatu, kui arhiivid, mida ei kasutata, mida ei saa kasutada, seda siis see on eesti kultuurile katastroof ja seda tabasid kõige paremini ära pärimusmuusikut, kes said aru, et et kui te olete partner, Eesti rahvaluule arhiiv enam ei tegele uurimistööga, ei otsi materjali, ei aita neil siis Eesti pärimusmuusikat surevad ka välja, sest neil ei ole uut materjali kuskilt võtta, võidab materjalid Sis vana Est. Nad kaevuvad meie arhiivis hoolega ja nad saavad väga-väga palju ideid ja muusikat esitada. Et nemad olid esimesed, kes märkasid, aga, aga see juhtub väga paljudel elualadel. Täitsa eesti kultuuri ei saa ilma meiega koguda, et uurida, aga, aga kui ei ole seda, kes seda uurib, siis ja ka teiste luuret, sest meie ülesanne ei ole mitte ise uurida. Anna seda materjali, eks kõigile ülikoolidele, Underi-Tuglase kirjanduskeskusele, kõikidele eraisikutele, kes soovivad, infopäringuid tehakse. Me otsime neile välja igasugust materjali. Et kui seda enam ei toimuvaid toimub koguda konserveerimine, siis suhtlusühiskonnaga jääb ära ühiskond ja Eesti kultuur oluliselt vaesust. Kas te tulete ise ka neljandal märtsil rahvaluule arhiivi toetus kontsertile? Tulen mulle on olemas koht jah, tale kindlasti. Hästi siis kohtumiseni kontserdil ja edu selle rahvaalgatusega ja edu kirjandusmuuseumile, aitäh küll. Viimaks vestlesime Eesti pärimusmuusika keskuse juhi Tarmo Noormaaga ning kõne all oli ka homne kontsert Eesti rahvaluule arhiivi toetuseks. Küsis Lisette Welt. Ülehomme on suur kontsert ja täna hommikul tuli ka teade, et tegelikult te olete kolinud Eesti Rahva Muuseumi väiksemast hurda saalist suurde saali, sellepärast et huvi kontserdi vastu on niivõrd suur. Kuidas te seda juba teate, et sinna nii palju rahvast tulemas? Kahel põhjusel, et ta Eesti Rahva muuseum ütles meile neile kogu aeg, helistatakse ja küsitakse detaili selle kontserdi kohta ja nemad andsid meile signaali, et olete kindlate tahate selles väikses saalis teha, et ilmselt ei mahu, et mis oleks, kui teeks suuremas ja teine? Me oleme saatnud üle 1000 kutse ja väga paljudele kutsetele, ma ei tea nüüd mitmele täpselt aga väga paljudel on ikkagi positiivselt vastatute, tullakse kaaslaga, et on ette näha, et nii vist ei mahu sinna 250 lisse hurda saali olimegi suuremasse silla peale. Ja miks te otsustasite selle kontserdi korraldada? Sellepärast et me oleme paar aastat kuulnud eelkõige just rahvaluule arhiiviteadlaste käest, kes on meie põhilised koostööpartnerid, et nende rahastamine järjest vähenemas ja võib-olla ohus selle arhiivitöö jätkumine ja ütlesime neile, et aga siis kutsuge appi, et öelge meile, mida teha. Sel aastal tegelikult vähenes rahastus veelgi. Ehk siis oligi viimane hetk nii-öelda hüpata, sellepärast et rahvaluule arhiivis kirjandusmuuseumis on peidus meie kultuuri eripära. See, mis eristab teistest kultuuridest, rahvastest ja kultuurikatkestus, mis on siin on 19. sajandil, kui ka 20. sajandil. Et ainuke võimalus seda eripära nii-öelda kätte saada ongi minna sinna arhiivi ja kuulata neid vanu linte ja vaadata vanu ülestähendusi, et seda oma erilisust suurendada. Seda me olemegi teinud viimased 30 aastat ja see ongi Eesti pärimusmuusika taassünni taga on kogu see taassünd on saanud võimalikuks ainult tänu kolmele organisatsioonile. Eesti rahvaluule arhiiv, Viljandi kultuurikolledži kultuuriakadeemia ja Viljandi pärimusmuusika festival koostöös on suutnud teha seda pärimusmuusika tänapäeval on võrdne žanr teiste seas ja seal on palju uudsust ja samas sidet selle vana kultuuriga. Ja kui me tunneme, et meil ei ole enam seda arhiivi, kelle poole pöörduda oma küsimustega mainspiratsiooniga siis me tunneme, nagu meie aluspind kõigub ja muutusime väga murelikuks ja me tahame sellepärast, et see meie enda olemasoluks vajalik. Viljandi pärimusmuusika festivali programmipealikuna sa võid siis kinnitada, et seda festivali ei oleks ka ilma eesti rahvaluule arhiivile. Ta või ma ütleks seda, et festivali oleks kindlasti selline, aga võin kinnitada seda, et see rahvaluule, arhiivi olemasolu üldse võimaldas meil taastada torupillitraditsiooni, parmupillitraditsiooni, Hiiu kandletraditsiooni väike kanda traditsiooni osaliselt tantsuklubid regilaulmise, et see oligi see koht, kus me saime selle teave nende vanade kultuuride kohta, mis olid välja surnud selleks hetkeks. Ja sealt me selle võtsime, selle inspiratsiooni, need teadlased aitasid meie omanov hauga, et kogu see pärimusmuusika tahtsin tegelikult tugineb selle teaduslikkusele, mis lähtub sellest arhiivist. No kui me vaatame seda esinejate nimekirja kolmapäeva õhtul, siis võib öelda, et tõesti parimad pärimusmuusikud on kõik seal Eesti Rahva Muuseumis koha peal, kuivõrd lihtne või keeruline oli neid selleks õhtuks sinna saada. Ma ei ütleks parimad kindlasti ühed parimatest, aga neid parimaid on veel ja veel ja mul on helistatud, vahetud, et kas ma võtaksin kavaga tõesti, kava on juba täis ja toetust on nagu ülimalt palju, inimesed tahavad aidata muusikud ja need, kes seal esinevad, need on mõnes mõttes nagu kõneisikutelt, kelle sõna jõuab hästi kaugele ja see ongi meie eesmärk, et mõjutada avalikkust, et me ütleme, muusikutena, meil on vaja seda rahvusarhiivi, meil on vaja Eesti uuringuid. Minu vaheteadust rahastatakse sellepärast, et muidu jääb mulje, et ainult ettevõtjad ütlevad, et võiks anda raha rohkem juurde nii-öelda majandust toetada olevatele valdkondadele, mis on ka õige. Aga selle juures ei tohi tähelepanuta jätta ka neid kultuuri toetavaid teadusharusid ja meie muusikutena loojatena luuletatena, jutuostjatena ütlemegi välja, et meil on väga vaja, et rahvaluule, arhiiv, kirjandusmuuseum ja kõik humanitaarvaldkonnal oleks ka ikkagi normaalselt rahastatud. Kuidas see õhtu ülesehitus siis on, igal artistil on üks lugu või? Igal artistil on üks sõnum või lugu mis on seotud rahvaluule arhiiviga. Trad Attack on näiteks öelnud, et nende 40-st loost, mis nad üldse on teinud, on 30 otseselt arhiiviga seotud, et ja me oleme palunud kõikidel artistidel valida välja oma repertuaaris sellised palad, mis näitavad seda seost rahvaluule arhiiviga. Ja me oleme selle ehitanud üles sellise galakontserdi vormis, et kuskil poolteist tundi muusikat ja teksti ja paar kõnet ja natuke interaktiivsust ka seal kohapeal, et saaks aru, et kuidas need pärimusmuusikud siis selle arhiiviga on koostööd teinud. Suur tänu, Tarmo noorima ja jääme ootama seda kolmapäeva õhtut. Kohtumiseni. Kuulsite reportaaži riigikogust, kus esmaspäeval, teisel märtsil anti üle avalik pöördumine Eesti teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise asjus. Kohapeal käisid Lisette nelk ja Miina Pärn. Mustonen, tsirkus. Ärakule mustandit sirbile muudab. Hõbinekeneba Pau Poojak urinat Poojak karule käetš käppade Treberzeeleriinidel in nagunii läätsede r.