Legendaarne Ameerika tenor Richard Taker sündis 1913. aasta 13. augustil New Yorgi Brooklyni linnaosas Reuben Tikerina ja eelkõige tuleb tema puhul rõhutada sõnapaari Ameerika tenor esimest poolt sest just sellel mandril säras tema täht viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel eriti kirkalt. Mis asjaoludel ja millal Rõudenticerist Richard takersai kahjuks teada ei ole, nagu ka see, millal ja kustkohast tema juudi soost vanemad uuele mandrile saabusid. 20. sajandi esimene pool oli Brooklyni linnaosas sündinule nii asjalik ja praktiline aeg et pärast koolist lahkumist töötas Richard siidivoodri valmistamise vabrikus. See ei tähenda seda, et kokkupuuted muusikaga täiesti puudusid. Lapsena laulis ta Manhattani sünagoogi kooris alti, hiljem esines pulmades ja mitsu ahi. Paaris siidivabrikus töötamise ajal hakkas ta regulaarseid laulutunde võtma Metropolitan Opera tenori pool Alt House juures. Õpingud osutusid nii edukaks, et sellele järgnes töö professionaalse lauljana. Temast sai Brooklyni juudikeskuse Kantor. 1941. aastal võttis Taker osa Metropolitan Opera korraldatud laulukonkursist, kuid võitu sealt ei tulnud. Kolm aastat hiljem sattus Metropolitan peame mänedžer Edward Johnson juudikeskusesse. See, mis ta seal kuulis, oli nõnda mõjuv, et ta pakkus kohe takerile Metropolitan lepingut öeldes järgmist. Kui sa suudad valitseda kaht tuhandet inimest sünagoogis, suudad sa sama teha ka 3600 kohalises ooperisaalis. 30 üheaastase tenori esimeseks rolliks metropolitanis oli entse Umberto Jordaania ooperis Latšokonda. Seni täiesti tundmatu sünagoogi kant. Tur, kellel eelnev lava kogemus puudus, esitas aaria chia Loemmaar nii hästi, et publiku ovatsioonid ei tahtnud kuidagi lõppeda. Saatuse tahtel tegi ta sama osaga oma Euroopa debüüdi. See oli 1947. aastal tal Arena di Verona all kus koos temaga esines samuti esimest korda ja samuti veel tundmatu lauljanna Marja Kallas. Taker tuli, nägi ja võitis ning jäi Metropolitan lavale 30-ks aastaks kauemaks kui ükski teine Ameerika tenor n Ededa. Tõsi küll, sama kaua kestis ka Antonio Scotti ja Giovanni Martinelli karjäär. Kuid nemad olid itaallased. Ja nagu taker naljatamisi vahel enda kohta ütles, oli temagi itaallane Brooklynist. Sest nagu nii mõnedki Ameerika lauljad on kurtnud eelistatavat Metropolitan ise eelkõige Euroopa lauljaid, mitte kodus, kasvanuid, küpsenuid. Aga see on vist lauljat üldine foobia, ehkki tõetera sellises väites võib-olla, et on neljakümnendatel kui sõjast räsitud Euroopa Haablakus said võimaluse ka need, keda stabiilsem aeg vari oleks jätnud. Milles peitus Bakeri, kes vaevalt nooti tundis ja kõik suured ooperirollid koos pianistiga kuulmise abil selgeks piss. Edu saladus. Edu taga oli hääl. Imeline kõrge mehe hääl, mis kaasaegsete mälestuste ja salvestiste põhjal oli tugev, puhas, õigesti intoneeritud, ilusa tämbri ja kindlate kõrgete nootidega. Võib veel lisada, et tal oli hea muusikaline kuulmine ja suurepärane tehnika. Kui teda sai vahel süüdistada maitse vääratustes, siis mustalt laulmises mitte kunagi. 1950. aastal sai Metropolitan uueks peadirektoriks Rudolf ping. Häkkeri karjäär hakkas kiirelt ülespoole liikuma. Just pingi valitsemisajal sai temast nii-öelda maja tenor kelle kand olid peaosad kõigis repertuaaris olevates Verdi ooperites. Ta laulis man rikut Ruba tuuris Ricardot maskipallis Rudolf Luisa Milleri sea hertsogit, Rigolettot. Kuuldud salvestus pärines varasemast ajast, 1947.-st aastast. Takeri hästi fokusseeritud spinto tenorihääl tegi temast ideaalse Verdi laulja. Siiski ootas mõni tuntud roll aastaid, enne kui Taker selle käsile võtta. Disradamesdayydas laulis ta laval alles viiekümnesena, kuigi oli seda varem salvestanud selliste kuulsate dirigentidega nagu Tullius särafini Tourodoscaniini 1949. aastal. Riskist hoidub. Taker laulis seda vaid seepärast, et sai seda teha stuudio kindlate seinte vahel, kus saivaid laulmisele pühenduda. Kuuldele tuleb rada. Taarja pärineb aga siiski hilisemast ajast ja on tehtud 1964. aastal koos Viini riigiooperi orkestriga. Neil lasanti juhatusel. Kolleegid kadestasid teda sageli tema erakordse visaduse ja enesekindluse pärast tainerveerinud kunagi esinemise eel ja oli alati patoloogiliselt enesekindel. Selle poolest erines ta täiesti oma sõbrast ja imetlusobjektist Franco korrellist, kes kartis lava rohkem kui midagi muud. Legende räägitakse ka tema erakordsest huumorimeelest. Kord olevat oma kolleegile ja sõbrale Robertemmeerilile saatuse jõuetenduse ajal pannud laekasse, kus pidi olema ooperi kangelanna pilt, üsnagi siivutu, ajakirja väljalõike. Aga muidugi ei laulnud Taker ainult Ameerikas ja ainult Verdit. Londoni komment kaadenis laulis ta esimest korda 1958. aastal. Cavaradossid putšiinitoskas. Taker laulis küll Londonis Viinis, kuid millegipärast vältis esinemist Itaalias. Ehkki just seal Veronas toimus tema Euroopa debüüt. Vilanala skaalasse jõudis ta alles 20 aastat pärast seda laulma Rodolfot Verdi Luisa milleris. Luciano Pavarotti, kes etendusel viibis, ütles, et kui 55 aastane takeraaria lõpetas, käitus publik nagu oleks tarust ära. Tema diktsioon nii inglise kui itaalia keeles oli laitmatu. Ükskõik, mis keeles ta laulis, oli võimalik igast sõnast aru saada. Vokaalid ja konsonandid kõlasid täiesti loomulikult nagu rääkideski. Itaalia keel oli tal lauldes eriti hea, ehkki ta seda muidu üsna vaevaliselt rääkis. Kui dirigent Tullio särafiin küsis, kus ta itaalia keelt õppinud on, vastas ta Brooklynis. Juudi pärit talu ja huumorimeel ei jätnud teda iial maha. Aga lauldes ei ole tema itaalia keel sugugi kehvem kui ehtsad. Itaallased. Sapi. Aarsena. Viiekümnendatel, kui Taker oli Metropolitan esitenor, lavastas Alfred Lund Mozarti Cosi fan tutte ja selgus, et Acer on ka esmaklassiline Mozarti laulja. Metsosopran plaan stiiboum meenutab, et see oli teatris õnnelik aeg. Kui praegu kestavad proovid kolm nädalat, siis nemad valmistusid esietenduseks üheksa pikk nädalat ja tegid seda põhjalikult. Fernando partei Baker laulis oli raskeim. Mida tal seni laulda oli tulnud. Testituuron partiis kogu aeg väga kõrge. Jaga karakter erines seniste kangelaste omast tunduvalt. Fernando on muretu kergemeelne noormees, kes on kindel, et tema Dorabella teda ei peta. Aga lavastaja pani väikese lavakogemusega tenori koguni steppi tantsima. Taker õppis osa ära kuulmise järgi ning see andis tema musitseerimisele erilise individuaalsuse. Ta laulis nii nagu mitte keegi teine ei laula. Tulemus oli spontaanne ja aus. Kahjuks ei saa me seda takeri esituses kuulda saksa keeles. Ma ela alla. Kaasaegsete meenutuste põhjal oli takeri käitumine ja reaktsioonid sageli ka ettearvamatud. 1964. aastal Viinis salvestamas olles kutsus plaadifirma esindaja teda ooperiteatrisse Fritz Vunderlisi kuulama, kes oli sel ajal euroop parimaid tenoreid. Vaheajal takeri arvamust pärides vastas Ameerika tenorit päris hea. Ainult et see on ju ainult Mozart. Kolleegide sõnul võis ta vahel kogu proovivaheaja oma börsimaakleriga telefoni teel nõu pidada seejärel lavale astuda ja hiilgavalt laulda. Temas olid koos justkui kaks erinevat inimest. Ta oli väga tasakaalukas, kas ja väga aval ühteaegu. Just muusikas tuli välja tema parem poolavatud soe laulja. Ta armastas laulmist. See oli tema jaoks nagu religioon, mis oli püha alul kantorina sünagoogis pärast lauljana ooperiteatris. 1961. aastal tuli Metropolitan Is lavale flotovi Marta, kus laulsid ka Victoria Delozancheles ja George totsi. Per esitati inglise keeles. Ühel õhtul otsustas Richard oma aaria esitada itaalia keeles. Nii nagu karusoo seda kunagi tegi. Nii ka sündis. Laval oldi šokis, kuid publik oli vaimustuses. Neile meeldis see, mida Taker tegi ja tema teadis, mida publik temalt ootab. Vaagi OMA EMA. Lava. Suur samm edasi eelkõige näitlejana oli takeri jaoks ooper Carmen 1952. aastal, millel aastasta Iron Gaultier. Peaosatäitja diaRaises Teeventsi sõnul polnud ta eriti hea näitleja, ehkki laulis suurepäraselt. Lavastaja suutis teda osas sedavõrd elama panna, et see, mida ta tegi laval pärast Hoseed Carmenis oli tänu eelkõige sellele osatäitja isele. Trakter oli otsekui laps, kes pikemalt mõtlemata lihtsalt tulija laulis ning just siis oli ta loomulik ja tõeline. Kõik muu sinna juurde tuli läbi targa lavastajatöö. Takeri puhul oli imetlusväärne see, et tema hääl ei kaotanud värskustega säraga. Vanemas eas. See jäigi puhtaks. Tahaks nagu hõbetrompetiheli ja kui ta ehk laval jäigi vahel psühholoogiliselt väheveenvaks, siis see, mis väljendus hääles korvas kõik puudujäägid, mis näitlejameisterlikkust puudutasid. Tema viimased rollid Metropolitan isolid, kaanio pajatasid Simpson sensansi ooperis Simpsonid, eliila ja nimi Osaotellos. Alevi, juudid tarva, õieti teatri kauba seetõttu, et Taker seda teha soovis, oli see ju ka kuulsa Enriko karusoo viimane uus osateatris. Teda köitis väga ka juuditemaatika Metropolitan il, avalda seda paraku teha ei saanudki. Siiski sai Taker seda esitada New Orleansis ja Barcelonas seitsmekümnendatel aastatel. Takeri hõivatus Teatris vähenes 1973. aastal Metropolitan suvisel ringsõidul esitas taga, mis tegelikult on baritoni roll. Aga see sobis talle tõeliselt. Ja pisar, mis ta laval sõnade noobaliation son ajal poetas, oli kolleegide sõnul ehtne ja publik oli meeleliigutusest tellinud. Üks tema sagedane, sest lavapartneritest oli Anna mofo, kes vaatamata vanusevahest takeriga nii laval kui elus hästi sobis. Koos lauldi nii Travjaatat kui poeemi. Morfo meenutab, et takk ei hoidnud ansamblites kunagi tagasi. Ehk ei viilinud, nagu mõned lauljad seda teevad, ükskõik kuidas ta end ka ei tundnud. Kui ta lavale astus, tegid oma tööd täia andumusega. Kõla prodolfaaria Putšiini ooperis poeem aastast 1947. Oo, haa-haa. 30 aastat väldanud lauljakarjääri jooksul ei laulnud taker sugugi, ainult toob pärit ta esines kontsertidel, tegi kaasa suurvormides ja suure Viini opereti austajana laulis sageli operetimuusikat. Tema armastatuim lisa number kontsertidel oli Rudolf Seczynski laul, liin, muu unistuste linn. Kui ka. Metropolitan ist töötamise ajal tegi ta kaasa, kes repertuaaris olevates ooperites olles alati heas vormis, valmis asendama mõnd haigestunud kolleegi. Kokku osales ta Metropolitan Is 449. etenduses 30. erinevas rollis. Richard Taker suri südameataki tagajärjel kaheksandal jaanuaril 1975. aastal kaniskalamaalsus, kui ta valmistus koos bariton Robert Meriliga eelseisvaks esinemiseks. Ta on ainus laulja, kelle matusetalitus toimus Metropolitan nii laval. Nii avaldati viimast austust Ameerika suurimale tenorile legendaarsele Richard takerile. Ka aastakümnete tagant on Ameerika Tenurite kuningal sealsele muusikaelule suur mõju. Tema naine Saara ja kolm poega asutasid Richard takeri fondi mille missiooniks on Ameerika noorte lauljate igakülgne toetus tamine. Viimase 25 aasta jooksul on fondist saanud üks olulisemaid mõjukamaid fonde mille tegevusprogrammid on oluliselt kasvatanud Ameerika lauljate professionaalset taset. Richard takeri nimelise konkursi auhinda nimetavad ameeriklased oma ooperi Nobeli preemiaks. Lisaks 30000 dollari suurusele auhinnarahale antakse võimalus esineda skaala kontserdil, millest tehakse nii raadio teleülekanne. Fond annab välja ka iga-aastaseid, stipendiume ja toetusi. Nii noortele, päris algajatele, lauljatele kui ka noortele professionaalidele, kes end täiendada soovivad. 1999. aasta konkursist võttis osa üle 60 Ameerika laulja. 2004. aasta konkursi võit tean, ma juba olen saani. Varasematel aastatel on võitnud Jon Rileja Jeuslytonatov, Stefani Bly, David Daniels, Twain Croft, Jelgel, Armor Kruus, Hans Stevenson, Renee Fleming, Debora Voict, rohverbleid ja paljud teised, nüüd juba rahvusvaheliselt tuntud lauljad. Fondi 2005. aasta galakontsert toimub 11. jaanuaril 2005. aastal, kui möödub 30 aastat Richard takeri surmast ja sellest on lubanud osa võtta plaaside Domingo. Joseph kalender, eetril Milo, Jennifer Laarmor, pool krõhus, Salvata oreli, Chitra, Ruushan, Svensonia. Teda või rääkida muusikast või mõnest lauljast on tänamatu töö. Muusika on oma keel ja kui tahad seda mõista, peab lihtsalt kuulama. Hea on, kui otsuseid saab teha elava ettekande põhjal. Kui see enam võimalik pole, jääb üle leppida salvestusega, mis kuulub tegelikult juba minevikku. Petlik on see siiski. Eriti väärtuslik on muusiku elutöö siis, kui tema töö ja tegevus ka veel kümnete möödudes vilja kannab. Nagu Ameerika suurima tenori Richartakeri puhul on. Saates kõlasid laul rokimuusikalist viiuldaja katusel hertsogi lauluke Verdi ooperis Trigoletto Cavaradosseaaria Putšiini ooperis Tosca Piccio laul mamma Fernando aaria Mozarti ooperist Cosi fan tutte Lioneli aaria Gustavi ooperist Marta Hosejaaria pisiooperist Carmen Rodolfaaria Putšiini ooperist loheen, Rudolf Seczynski laul, liin, unistuste linn ja laul ületa iga mägi Rogersi muusikalist helisev muusikasaate koostas Tiina kuningas.