Ööülikool. Kunst on minu jaoks, kui ma selle peale mõtlen, see on selline nagu tipu aine misseoki erinevad teadmised kokku, et ükskõik, kas need teadmised on pärit füüsikast jäävaid valguse koostisest või matemaatikast, geograafiast või ühiskonnaõpetusest, et see on nagu selline kond ja milleks ka tegelikult üleüldse kunst on ka vaataja suhtes väga nõudlik valdkond, on, on see, et vaataja peab olema kursis taga suure hulga informatsiooniga. Koole. Tänane ööülikool on salvestatud koolinoorte kaasaegse kunsti triennaalil. Eksperimenta. Vestlusringis on Sally stuudio juhataja ja Eksperimenta direktor Annely Köster, kunstiajaloolane ja õpetaja Anneli porri ja tegevkunstnike õppejõud Raoul Kurvitz. Jutuajamise pealkirja all kunstihariduse võimalikkusest. Sõna- loovus kõlab kuidagi tühjalt ja kõmisevalt. Kuidas anda sellele mõistele uuesti tõeline tähendus. Teemat arendab Annely Köster. Kui me vaatame ka uut riiklikku õppekava, mis selle aasta alguses välja kuulutati ja mis etapiviisiliselt nüüd käivituma peaks hakkama koolide erinevates astmetes. Kui me nüüd vaatame selle teksti ülesehitust puht hierarhiliselt, siis loov eneseteostus ja loovalt toimimine on täiesti esikohale seotud. Ja kui nüüd mõelda, siis see on ju väga suurepärane, et senine tohutu rõhuasetus faktipõhisusele ette antud asjade ülesütlemisele oleks nagu kadunud, kui me loeme teksti retoorikat ja ja püüame aru saada, mis on olnud seadusandja mõte selle juures. Samas kui me läheme igapäevasesse haridus tegelikkuses vaatame, mis koolides toimib, siis paraku tuleb nõus olla söör Ken Robinsoni ka, kes väga karismaatilised oma enamikes raamatutes ja videointervjuudes väidab, et tänapäeva haridussüsteem tegeleb süsteemselt loovuse tapmisega mitte ei tegele loovuse õpetamisega, sest loovus on samasugune oskus, mida tuleb õpetada nagu lugemist ja kirjutamist, et ei saa loota, et see on kaasasündinud ja areneb iseenesest. Mingi alge on olemas, aga selleks, et see vallanduks selleks, et sellele sõnale tekiks uuesti sisukas sisu, on vaja ka sellega süsteemselt tegeleda. See on pikk protsess. Mul on selline tunne, et loovus on midagi midagi sellist, millega tegelikult me kohandame ennast igapäevase eluga. Samamoodi sellele sõnale mõeldes on täpselt selline tunne, et kohe tahab hakata keegi mulle mingisugust koolitust maha müüma. Et ükskõik, kas võib siis mingisuguse New Page kallakuga või mingi sellise asjaga olla. Et aga tegelikult see loovus avaldubki mitte niivõrd nagu erilistes selleks spetsiaalselt kohandatud hetkedes vaid tegelikult see peaks avalduma igapäevases elus, selles, kuidas me tuleme oma keskkonnaga, oma reaalsete ülesannetega toime. Et see on minu meelest nagu selle loovuse praktilisuse juures üks võib-olla kõige võluvam aspekt, see on niivõrd, nagu igapäevane praktiline peaks olema. Psühholoogid vist kutsuvad intelligentsiks oskust kohaneda uutes olukorda ja ma usun ka seda, et kui me mõtleme tagasi sellesse aega, kust me tulnud oleme siis selleks, et igapäevaselt toime tulla, pididki kõik inimesed tohutult loovad olema ja me ei nimetanud seda loovuseks. No siin noored tegelikult põhilise ütlesid juba ära kordaks hästi lihtsate sõnadega üle, et tegelikult me tahame, et inimestest saaksid toredad lahedad, normaalsed inimesed ja loomingulisus on lihtsalt selle eeltingimus on nagu täiesti loominguline osa, et nimelt kunstil tõepoolest on selline suurepärane võime, kui inimene vaatab lihtsalt kunsti või osaleb teatavates kunstiprotsessis, siis teatud loomingulise osaduse selles. Ja see lihtsalt sellest tulenevalt muutubki palju lahedamaks toredamaks ja ühtlasi ka õnnelikumaks, et tegelikult on kõik äärmiselt lihtne. Aga kui me kuuleme nüüd nii pööraselt kõrge lennulisi sõnu siin õhus loovuse kohta, siis see minu meelest see annab täiesti risti vastupidise toime. Et see muutub niisuguseks kantse liitlikuks, bürokraatlikuks sõnakõlksud, sest noh, ma ei taha enam kuulda seda absoluutselt ma lihtsalt mul kohe hakkab pöörama sõnaga kuule asja sisu on muidugi me teame, mis et asja seisuga on äärmiselt hädavajalik ja aga sellega ma muuseas väga nõus ei ole, et eelmistel aegadel justkui oleks loomingulisus nii väga noh, igapäevasesse ellu orgaaniliselt kuuluv olnud. Et ikkagi kuidagi siin ühiskond, on kõik see aeg püüdnud loovust ikkagi talla alla tampida ja praegu tegelikult seal loovuse retoorika nüüd käivitamisest ma näen tegelikult sellesama protsessina järjekordsete faasi sisuliselt see ei garanteeri mingisuguseid muutusi, et tegelikult võiks proovida hoopis rääkida asjade sisulisest küljest. Millised praktikad, millised mõtlemissuunad mõtlemisviisid, siis käivitavad tegelikult inimeste loovust. Aga kas mitte loovalt ja oma peaga mõtlev inimene kes julgeb oma mõtteid ja seisukohti kõva häälega välja öelda, kas ta pole mitte teatud mõttes kui ühiskonna jaoks ohtlik või vähemasti teatud osa jaoks ühiskonnas. Ja kui me võtame seda, et haridus on ikkagi ühiskonna kui sellise tööriist kogu see haridussüsteem, et ta modelleerib ju tulevasi kodanikke sellisteks, nagu on ühiskonna ootused või vähemasti nii-öelda ühiskonna valitsejate ootused, et kas siit võib leida mingeid No just nimelt see on ette kodeeritud konflikt, eks ole, et ühiskond eriti siis selle seatud valitsejad soovivad näha ühiskonda hästi organiseeritud ja korralikule, aga loovuse korralikus on täiesti kodeeritult vastane, aitäh, loov inimene. Sellist asja, seda ei saa olla olemas, et korralik inimene lasi loov, tähendab mingi balanss on, aga tulemuseks on eriti masendav keskpärasus ja see on, mida mina isiklikult kõige vähem tahaks näha. Ja siis ongi selline vastuolu, et, et kui koolis kasvatatakse ühest küljest tulevaseid korralikke kodanikke ja teisest küljest ostetakse neilt loovust mingi jama, et tegelikult on nii, et, et kui me tahame loovaid inimesi, siis me peame tegelikult soosima määral ka ütleme, otseselt mässulisust, mingis mõttes vastupanu, tegelikult me peaks võib-olla siin nagu siis optimeerima, eks ole, et, et milline on siis. Piir, et kust üle on, on juba, sest näiteks huligaansuse seaduse rikkumine Puiatav koolid ja nii edasi. Seda tunnet ei tekkinud, et ühiskond tegelikult võib kunstniku ütlemisele triksteriga mingis mõttes nagu ära kodustada maid Anneli annab selle rahaaegse, saad korraldada sellise vägeva ekspositsioonis ja tulevad üle maailma, erinevad kunstnikud kokku, eksju, nad nii-öelda ventiil lastakse korraks visinal tühjaks, eks ju. Noh, riik teab, et ta on midagi teinud, eks. Las need kunstnikud seal möllavad erilist nagu kommunikatsiooni ei teki ühiskonnaga laiemalt, eks. Milleks ta mõeldud on? Riik on rahul, kunstnikud on kuskil nurga taga ennast välja elanud, kunstnik on noh, justkui rahul. See on lääne ühiskonna suur häda, viimased paarkümmend aastat, et demokraatlik lääs on neid printsiipe järginud. Ventiili tuleb tühjaks lasta, aga mitte sellele, see siis nagu ülemäära siis nagu reageerida ja siis oli siin justkui nagu läheb nagu tühjaks ole, mis ongi nii-öelda korralike inimeste eesmärk. Et, et see on jällegi teatud olukord, mis ei ole väga loominguline ja mistõttu ka ühiskonnad kipuvad umbe. Mina vaidlen siin vastu, ma arvan, et niimoodi ei ole võimalik ühe näituse või sellise ühekordse raha andmisega kedagi maha rahustada, et isegi Eesti puhul, et et me teame, et meil on siin, pakun praegu üsna huupi numbrit, aga üle pisut üle 1000 inimese professionaalse loovinimese ja isegi nende 1000 hulgas on nii palju erinevaid nagu mõtlemisviise ja erinevaid taotlusi. Seda ei saa riigi poolt, et me niimoodi ühte vakku suunata. Aga veel eelmise juurde. Raul, mida sa mainisid väga hästi, võtsid kokku see, et see kooli õppekavade puhul jah, et nagu, et loovust püütakse, õpetad hästi korralikult või et, et see loovus, mida õpetatakse, on kuidagi selline kontrollitud loovus, võet. Mul on nagu selline kahtlane tunne, et seda tegelikult ei ole võimalik, nagu käsu peale ei ole võimalik loov olla. Aga samas on koolil ja eriti õpetajal, kes klassiga koos töötad, on võimalus luua selline keskkond, kus loovolemine on soodustatud ja aktsepteeritud, mitte karistatud. Ja kus sellele hobusega tegeletakse ka väljaspool nii-öelda kunstiaineid, millena meil mõistetakse siis ainult muusikat ja kunsti. Sest äärmiselt loovaid lahendusi loovaid tõlgendusi pakuvad ju eranditult kõik koolivaldkonnad alates füüsikast, keemiast kuni kehalise kasvatuse nii välja. Et minu arust on nagu selle loovuse käsitlemisel suundumust, mis mõlemad on mõnevõrra ohtlikud. Üks on see, kui loovust käsitletakse puhtalt disainiprotsessi osana, kus ta on selline puhtalt probleemi lahenduslik võime genereerida elus esinevatele probleemidele võimalikult uudseid, efektiivseid ja eetilisi lahendusi. Ja teine pool on see, kui loovust võetakse ka millegi sellisena, mis on omane ainult vabadele kunstidele. Ehk et see ongi seesama mässumeelsus, anarhilisus, kunstnikuks pulbitsev energia ja fantaasia. Et siin vahel eriti koolisüsteemis, tuleks leida mingi selline mõistlik tasakaal. Et see loovus muutuks ja loovalt mõtlemine ja tegutsemine muutuks mitte ainult lubatuks, vaid ka lausa oodatuks koolikeskkonnas. Tahaks juttu viia sinna peale, et mulle tohutult meeldis üks artikkel, mida sa neile kirjutasid Õpetajate lehes ja see oli just siis nagu kunstiharidusest ja mulle meeldis tohutult, et just see põhiline steitment gümnaasiumis ja põhikoolis antav kunstiharidus ei peaks üldse nii väga proovimagi kasvatada tulevasi kunstnikke ja õpetada neile vastavaid joonistamisoskusi vaid just nimelt kujundama toredamad, lahedamad kunstipubliku ette, kaasaegsest kunstist arusaamisel teel käia mööda näitas ja niimoodi mitte niivõrd, et lapsed ise joonistaks või maaliks, et seda siis nagu tuleks teha võib-olla pigem juba erialaringides ja just see eesmärk tegelikult ma näen just nimelt kunstiõpetusel on võib-olla kõikidest põhikoolidistsipliinist vaata ainukesena see tõeline võime loovust ees nagu päriselt arendada kasvataja, sest et mina ei arva, et näiteks matemaatika, bioloogiaõpetaja peaks ilmtingimata lapsi noh, käskima loovad olla. Kuidas sa oled keskkoolis matemaatika tunnis nüüd nii väga kunstitunnis. Matemaatikatunnis väga loov olla ja selle koha pealt meenub mulle see hetk, kui ma ise tegin keskkooli lõpueksameid. See oli tohutult ammu, see oli 80.-te keskpaigas ja ma pidin tõestama matemaatikast teoreemi. Teatavasti see on see, kus tuleb teha täpselt nii, nagu ette on kirjutatud. Tõestasin teoreemia ära, ma jõudsin õige vastuseni, aga lahenduskäik oli teine, kui oli ette nähtud. See oli loovlahenduse esile kerkinud probleemile, aga hinne võeti alla ehk et sellist karistamist loovate lahenduste eest ei tohiks olla, kui lahenduskäik oli igati loogiline. Juhtiga kohase vastuseni. Ma proovisin matemaatika tunnis loov olla, tuli ükskord nagu vastata küsimustele, kas on õige või väär ja jõudis kätte minu kord ja mulle tundus, et et õige vastus on, et ei pruugi olla ja ei, siin mul selle peale laekus number üks. Põhikooli distsipliinide, siis ma näen, et, et just nimelt kunstiõpetusele on seal põhifunktsioone võime nüüd tõepoolest loovust. Aga kui me nüüd võtame sellesama mitte ainult Eestis, vaid ka kogu maailmas praegu väga levinud retoorikat, loovus on võtmeküsimus ja ellujäämisoskus ja ma olen sellega täiesti nõus, et kunstide kaudu on kõige loomulikum sele arengut toetada noores inimeses, siis kas ei peaks mitte kunstide positsioon hariduses sealt perifeerias liikuma natuke rohkem tsentrisse sest uue ajastu nõuded, mis meil praegu on, kus kõik muutub nii kiiresti siis ongi ju eelkõige vaja seda loovad hakkamasaamist mitte niivõrd konkreetseid fakte, teoreeme, kohaseid, lahenduskäik, kõike seda muud. Et kas ei tähendaks kogu hariduses mingit põhimõttelist paradigmaatilised muutust kunstiharidust, kus see keskne arendaja see on nagu asja üks külg, aga mul on tunne, et veel nagu olulisem külg on see, et kunstitundide jooksul õpilased rakendavad oma teadmisi, mis seal kogu maailma kohta on ja nad rakendavad neid emotsionaalselt. Ja nagu kui see loovus on nagu selles skeemis üks osaline siis see nagu toob rohkem kasu kui ainult sellest loovusest rääkimine ja sellepärast, et see on nagu viis, kuidas tegelikult õpilane nagu loobki suhteid maailmaga, toob need suhted esile ja kehtestab ennast. Kunst on minu jaoks, kui ma selle peale mõtlen, see on selline nagu tippu ainemisseoki, erinevad teadmised kokku, et ükskõik, kas need teadmised on pärit füüsikast jäävaid valguse koostisest või matemaatikast, geograafiast või ühiskonnaõpetusest, et see on nagu selline valdkond ja milleks ka tegelikult üleüldse kunst on ka vaataja suhtes väga nõudlik valdkond, on, on see, et vaataja peab olema kursis väga suure hulga informatsiooniga. No ma muretseks nii-öelda täiskasvanute pärast, et kelleks need lapsed siis nagu ükskord nagu saavad ja meie ühiskonnas me näeme paraku nii, et noh, ei teagi, kuidas seal koolis loovuse arendamine käib, aga täiskasvanute hulgas. Me näeme küll, et noh, inimesed ikkagi noh, nüüd on hakanud rohkem käima kunstinäitustega. Nii. Vahepeal oli ikka täiesti masendav, et kunstisaalid olid nagu absoluutselt tühjad kaasaegne kuistel täieliku vihkamise ja põlu alla, eks ole, aga tahaks toonitada seda, et noh, kui suurepärasel loob õppe saanud laps saab ükskord täiskasvanuks ja praktika näitab, et ta ei käi iialgi kunstinäitustel, oli niimoodi, et siis on üsna, ma olen päris veendunud, et tema loobus igal juhul nagu kängu. Et tegelikult kaasaegse kunstiga põhilisi funktsioone on ju see hoida ja arendada nagu loovust inimestes edasi ja kaasamõtlemisvõimet osadust, kunstiprotsessidest kooliharidus peaks nagu valmistama just et seda kordan seda olulist mõtet just nimelt siis sellist jätkusuutliku publikut, kes siis elab pidevalt kunstile kaasa, muudab omaenda elu seeläbi paremaks, aga täiesti omaette teema seal on see, et millisel määral siis noh, see põhiharidus ja ja laste kunstiharidus, nüüd neid päris tulevasi päris kunstnikke kasvatab, et see on omaette põnev teema, millest takso. Aga see ei ole minu meelest absoluutselt üldhariduskoolide küsimus, vaata üldhariduskool ei tohiks seda kunsti muuta vastikuks, et kui sul on nagu selles suhtes mingisugune loomulik huvi olemas ja sa tahad sellega tegeleda, et sul seda huvi vähemasti ära ei võeta. Sest kui me mõtleme ka selle peale, et miks kunstid on haridussüsteemis ja tegelikult kui ühiskonnas natuke mitte natuke päris palju perifeeriasse surutud siis laias laastus, ma arvan, on siin kaks, kolm põhjust. Üks nendest on see hästi kitsas arusaam, mis asi üldse on kunst. Teine on selline majanduslik aspekt, sest kui sa tunned kunsti vastu huvi, siis varem või hiljem keegi ütleb sulle, et kuule, see on ju mingi täiesti mõttetu asi, kuidas sa ennast ära kavatsed elatuda sellest, ehk see majandus ei midagi korrali Kõrbi midagi korralikku ometigi ja kolmas asi, mis tuleb kaasa mingisugustest varasematest perioodidest, mis kaasajal kohe üldse enam ei kehti, on intellektuaalne tõsiseltvõetavust. Tundub, et kunstiga tegelemine, see on mingi hobi seal mingit ilul ilus ei ole nagu päris akadeemilises mõttes väga tõsiselt võetav tegevus. Ja samas enne sa just rääkisid ja Anneli ja Raul samuti et kaasaja kontekstis on kunst pigem midagi sellist, mis kõikidest valdkondadest eeldab, et sul oleks hästi palju teadmised suudaksid midagi kaasa öelda, lahti mõtestada, kunsti valada, ehk et olukord on oluliselt muutunud. Aga see arusaam, et, et kunst on majanduslikult kasutu, intellektuaalselt on ta ka selline hobitegevus on selline hästi kitsas, mis toidab jätkuvalt. Me peaks üheskoos, nii koolides kui täiskasvanute seas eeskätt nagu meedias suutma ümber muuta selle kontseptsiooni, et ühes kohas jõudma arusaamisele, et kunst ei ole meelelahutuskunst, on osadus. Ma tahan seda rõhutada ja ka selleks, et inimene oleks niisugune osadus võimeline, ta läheb näitusele ja ta tõesti suudab nagu suhtestada ja hakata kaasa mõtlema võib-olla et mõningatele ootamatutele probleemidele, mis talle seal seatakse edasi, et siis selleks peab olema tõesti mingisugune eelbaas ikkagi olemas, et päris tühja koha pealt ei saa kontsert duaalse kunstile peale lennata, tõsi see on, mitte ainult kool ei peaks, et eelteadmise andma, aga ka jõudumööda meedias populaaržanrites ja nii, aga just nimelt, et ei oleks sõda meelelahutuse kontseptsiooni. Üks osa kunstist on muidugi meelelahutust, meelelahutuse aspektil, aga see ei ole draamas kuist, põhil. Jah, ma ka väga olen nagu sellise kunsti poolt, mis annab meile mingisugust informatsiooni maailma kohta maailma ja ka meie enda kohta. Et see oli paar aastat tagasi, kui ma järsku hakkasin tähele panema. Ma ei saa enam maailma asjadest päris õigesti aru, kui nad ei ole minu jaoks vahendada. Ehk ma eelistasin saada informatsioon ja võib-olla et mitte otse isegi ajalehest, vaid ma eelistasin minna näitusele, et vaadata kunstnike teoseid, kus nad on võtnud mingisuguse konkreetse probleemi ükskõik kas siit lähiümbrusest või Ladina-Ameerikast või kust iganes kodeerinud selle siis kunstivormi, tihendanud seda igatpidi emotsionaalselt infoga ja nii edasi ja mina siis omakorda sain selle info kätte siis, kui ma läksin näitusele seda vaatama, kodeerisin selle lahti. Ma sain palju nagu tugevama tugevama elamuse tugevamalt mõjutatud ja, ja ka informeeritud tugevamalt informeeritud. Kas need küsimused, mida esitab see loojase kunstnikke, kas need rahuldavad sind või et sa lähed, vaatad, kogevad, tunnetad läbi, aga siis mõtled, et noh tegelikult ju oleks palju huvitavamaid teemasid, millele siis anda selline nagu kunstivahendaja. Seda probleemide hulka saab tegelikult ise reguleerida sellega, kui tihti ja kui tihedalt külastada näitusi. Lihtsalt, et kas need küsimused ei ole liiga sarnased või, või võib-olla kunstikauge, eks ju, et sektor on nagu piisavalt laia. Sektor on laiasektor on väga-väga erineva ja see ongi. Ma leian, et see ongi kunsti absoluutne eelis igasuguste teiste infokogumisvaldkondade ees, et et esiteks ma saan vaadata erinevatest riikidest pärit kunstnikke, erinevalt taustaga kunstnikke ja ka neid, kes lahendavad võib-olla et ühte, sedasama küsimust või probleemi täiesti erinevates keeltes või täiesti erineval moel. Nii et igal juhul ma saan nendega kaasa mõelda, kui ma võib-olla et ei ole nendega nõus, siis ma saan nendega vastu vaielda. Aga just see, et tegemist on kunstiteosega, jätab sellele küsimusele teatud sellise nagu avatud lõpu niimoodi, et ka mina saan rakendada omaenda teadmispagasit maailma kohta ja loomingulisust, et seda kunstiteost nagu enda jaoks ära lahendada. Mis siis on nagu see keskkond, mis toetab kunstnikuks kujunemist või loovust. Et ma ise õppisin Rootsis kolm aastat ja seal oli, toodi välja selline spektrit, õpetaja, kõige esimene ülesanne on luua turvaline keskkond. Mõte hüppab sealt edasi, eks ole, et kunstniku me rääkisime siin selles, et ta on nagu see, mis reflekteerib kuidagi, toob esile, teeb nähtavaks, loob sellist mitmekesisust, et tal on siis ka seinad, üteldu mõttes narri roll, sest narril on õigus välja öelda kunstnikul ka. Ja samas me teame siis neid pretsedente, eks ole, kui siin Muhamedi kujutati, sattus dialoogilise kunsti teise kultuuriga ja mis siis juhtus, siiamaani juhtub, või Sokrates, kes, eks ole, pidi surema oma loomingu tõttu, et küll oli see natuke teistmoodi mõttelooming. Nazakrattasel puhul tuleb kohe ette teatavaid häppeningi performance'i momente, et ta kõik koosneb tema tegevus, kuidas ta käis mööda toruplatse, tülitas inimesi kummaliste küsimustega seal kunstniku performatiivne käituma. Sekkumisstrateegiad, kui filosoofilisest rääkida, siis üks ägedamaid performance-kunstnik kahtlemata tünni teogyaneseks ja budistid olid suured performance-kunstnikud kindlasti, aga noh, eks ole, et vahel on nii, võib-olla nii, et kui nüüd nagu filosoofia ja kunsti vahel nagu otseseid seoseid leida, siis need Performatiivse aktid tavaliselt, et niisugust käsitööndusliku nagu ühenduslüli on suhteliselt harva. Et muuseas, ma isiklikult püüan seda nagu tegelikult üles võtta just nimelt seda asja, et minu filosoofia väga huvitavad alad, et kuidas siis nagu maali pildi kaudu abstraktset mõtlemist, filosoofilist abstraktset mõtlemist ka siis meelelisse paradigmasse kanda ehk visualiseerida. Paraku ma tegelikult kunstiajaloos väga palju ei oska nimetada, selliseid sarnaseid ettevõtmisi. Sellised näitused nagu meil on siin see Eksperimenta ja ka mõned teised õpilaste näitasid, mis ei ole sellised nagu ma kutsuks neid, sellised tänu ja tunnustus näituse, kuhu on välja pandud kõikide klassi õpilaste tööd selleks, et sellel oleks kahel inimesel hea meel, õpilasel ja tema emal, vaid, mis on sellised, mis tegelikult kohtlevadki kunsti äärmisel professionaalsel tasandil. Ja just nimelt kaasaegset kunsti. Et sageli me ei suudagi vahet teha, mis siis eristab seda õpilase tööd ja professionaalse kunstniku tööd. Ja see tõstatab päris palju küsimusi, millele aga mina näiteks ei oska vastata kaasaegse kunsti kohta üldiselt. Mina tundsin täpselt sedasama, et ma isegi mõtlesin lausa nii julmalt, et noortekunst on huvitavam. Muuseas täpselt samasugused mõtted, tavaliselt kui ma käisin seda ringi läbi just mõtlesin, et et huvitav, kui täiskasvanute kunstinäitustel ka nii palju põnevaid töid näeks. Isegi akadeemias õpetades, koolitades professionaalselt kunstnik ikka välja. Tegelikult akadeemiline formaat ei luba, ei võimalda üldse välja öeldagi õieti isegi vihjatagi sellele, et kuidas, nagu siis päris kunstide, mis päris asi on, mis tagaksid selle, et kunstiteos nagu hea oleks võinud, mis nagu teeb siis selle suureks kunstiks ja minu seisukoht on see, et ega seda naljalt ei saagi väljas ja see on niisugune asi, mida ei saagi õpetada ja siin kohas peilib, hävib kogu kunstiõpetuse üleüldse. Tegelikult kogu kunstiõpetus kuni kõige kõrgema tasemeni magistritele doktorite ettevalmistamine siin on, saabki olla nagu suunatud ainult sinna, et et kasvatada lahedaid toredaid, õnnelikke inimesi, loovust arendada, kusjuures sinna muidugi käsitöö võimede juurde, eks ole. Aga et noh, see nagu asjast nüüd nagu päris kunst saab, see saab olla ainult igalühel sügavuses, seda ei saa õpetada. Ma olen täiesti veendunud. Kunstiõpetust saab luua tingimused, aga ta ei saa luua. Kunstnik, täpselt ja kuidas seda sõnastada, seda, et mis on selle noh, ütleme kunstifunktsioon veel osaduse küsimusele, eks üks oluline mõte, et sa saaksid osadust, aga et miks siis üldse tegeledagi näiteks kunstiga. Ma arvan, et see on erinevate loojate puhul hästi erinev, aga mulle viimasel ajal tundub järjest enam ja enam, et see, mis on ühine, on ikkagi, et see on teatud maailmaga ja iseendaga suhestumise viis miks seda kunsti siis nii-öelda üldse tehakse või miks luuakse, et seal on teatud selline aktiivne maailmaga suhestumise viis maailma mõtestamise viis enda maailma loomise viis mingisuguste selguste saamise viis, aga muidugi noh, kohe, kui me oleme saanud korraks selgus ja siis tuleb uus küsimus peale, tuleb uut teost hakata tegema. No siis lühike küsimus, mis on, ütleme unustama ära nii-öelda kujutava kunstiteose, mis on hea looming. Tead sa, seda ei ole minu arust võimalik nii lihtsalt sõnadesse panna, see on midagi, mille sa lihtsalt tunned ära ja äratundmise hetk on, on kuskil sinu sees, ta peab midagi sinust puudutamata, midagi kõnetama. Vahetevahel võib selleks olla väga niisugune teaduspõhisel uuringul baseeruv teos ja teinekord piisab paarist pintslilöögist lõuendil. See on siin mingi salapärane miski, mida ma ei oska sõnadesse panna, aga sa tunned seal eksimatult ära. Ja ma usun, et mida suurem on sinu vaataja kogemus ehk mida enam sa oled oma elus eritüübilist kunsti näinud ja selle üle mõelnud? Seda kiiremini sa tunned ära. Kas üks asi on või ei ole, seda mitte. Ja sellesama vaatajakogemuse andmine peaks olema, aga tulen jälle haridus oma lemmikteema juurde. Jonnakalt tagasi peaks olema aga üks haridus hästi olulistest ülesannetest. Et ka näituste ja kunstimuuseumit külastamine oleks normaalne osa meie üldharidusest, sest kunsti ei saa õppida ainult nende piltide najal, mida laps ise joonistab ja raamatu repradena need loovad täiesti väärat aru saama kunstitegelikkusest meist mitte keegi ei kujuta ju ette seda, et kirjandust tahaks ainult nende samade luuletuste ja kirjandite alusel, mida lapsed koolis ise kirjandustunnis kirjutavad. Ikka on mingi nii kohustuslik kui soovituslik lugemine ja pikad nimekirjad teostest, mis tuleks läbi töötada. Ja sama peaks olema ka visuaalses kunstis päris kindlasti. No sellepärast ongi tore, kui on hästi palju erinevaid kunstnikke, sest et on võimalik täiesti eri tüüpilisest kunstist saada niisuguseid eri tüüpiliselt vapustavaid elamusi, üks kord olla Sul üks probleem enda sees lahendada ja ja kunstnik oma teose läbi pakubki sulle äkki ootamatult mingi ambivalentse nägemus, et ma ei, ma ei ütleks, et lahendada kunst ei pea pakkuma nagu lahendusi, aga niisuguse ütleme jah, ütleme nägemuse. Aga sul oli veel üks huvitav, mõtlesin vahepeal, et loovusõpetuse korras, olgu see siis nagu kirjandustunnis, kunstiliselt või isegi professionaalses kunstis on paraku väga palju nagu sellist asja, et tuleb ütleme, kirjanduse õpetaja või tuleb kunstnik kuraator ja annab ette mingid teema ja siis nii-öelda kari lapsi või siis vabariigi täis kunstnikke peavad siis nagu justkui sellel teemal oma kohustusliku kirjandi kirjutama. Ja siin ma näen küll tohutult palju masendavaid tulemusi läbi aegade igalt poolt, sest et lapsed on ju teatavasti, aga paljud kunstnikud on püüdlikud, nad on korralikud inimesed, nad täidavad selle tellimuse ja siis kirjutavad kohusetundlikult täpselt, et nii nagu eelduslikult justkui olema peab, aga see on kõige õudsam asi seinal, loomingu surm, tõeliselt loob õpilane või ka täiskasvanu, siis on ju hoopis see, et kes leiab Eesti isikupärase vaatenurga ja tahakski rõhutada seda, et see niinimetatud loovusõpetus peaks eelkõige soosima just nimelt isikupäraste vaatenurkade arenguid. Ja oma teemade leidmist püstitama. Seal isegi üks teema võib-olla etteantud, eks ole, aga ka etteantud teema piires täiesti täiesti oma privaatse vaatenurga. Ja nüüd me jõuame tagasi selle loovuse hindamise juurde et see paneb õpetajale väga-väga suure koorma, mida ilmselt et ei ole paljud nõus kandma, sest selleks, et neid väga erinevate vaatenurkade alt tehtud töid hinnata, peab olema õpetaja valmis suhestuma kõigi selle 32 erineva vaatenurgaga, mis tal sealt ühest kunst. Ega ega tegelikult tuleb nii jääd, tuleb hoopis 31 eest klišeedest lahenduste, võib-olla üks privaatne vaatenurk, et see on minu meelest ei tohiks nagu raske olla. Ei nad võib-olla probleeme ei tekigi. Pakti meistri haridussüsteemis. Kui me praegu räägime, et me tahaksime saavutada loovust ja siis samal ajal kohe nagu teise lausega, ütleme peale, et aga seda ei ole ju nagunii, et see nullib ära kogu selle jutu, mida me siin oleme rääkinud. Ei, no tegelikult ma selles mõttes suht pessimest küll, jah, ma arvan, et päris hea tulemus on, kui ma tõin siin numbrid, mis ma ütlesin 31 ja eks, eks ole. Ma arvan, et kui tulemuseks oleks 27, neli, siis on juba päris hästi. Ma ikkagi usun sellesse, et kui õpetajad on valmis võtma selle riski, siis okei, võib-olla esimesel korral ongi 31 üks ja siis tuleb 27 ja neli ja kolme-nelja-viie aasta pärast, et numbri tasakaalud pöörduvad ümber. Sest oma olemuselt on igaühe sees on see oma sõnum olemas, aga seda ei julgeta välja öelda. See on hirmuküsimus. See on hirm ebaõnnestuda, saada, kriitikat, saada naerualuseks, saada tembeldatud ebakompetentse, eks hullikeseks, mis iganes. Ja kui see õppekeskkond muutub rohkem vaimselt turvaliseks ja need loovad väga isiklikud oma sõnumid on teretulnud siis ajas hakkab muutuma see olukord. Loomulikult ei ole see üleöö. No siin liitu ja paljud muud küsimused eriti just nagu põhikoolis on ju väga tõsine teema läbi aegade, et noh, ütleme koolikiusamised, koolivägivallad, eks et kui keegi õpilane seal on, noh, väga isikupärase, mingi vaatenurgaga, siis paraku juhtub nii hätta, satub kiusamis hoopis teistsugune elada. Kogu see sotsiaalne nii-öelda nagu kliima selles mõttes nagu väga ei taha nagu soosida, selles mõttes ma jään siiski pessimistlikele seisukohal. Aga nüüd viimane ots, ma olen õpetanud kunstiakadeemias, et noh, see on juba täiskasvanud inimesed ja, ja seal on küll päris ikkagi võimalik, nii et ma peaks ütlema viimase kaheksa aasta jooksul ainult mul ei ole ühtegi ebaõnnestunud kursust olnud, nii et isegi mul ei tule ükski ebaõnnestunud õpilane silma, et ikka tekib mingi väga personaalne niuke lahti. Aga selleks peaks isiklik sõnum olema teretulnud. Ja ja selleks peab olema nagu pikka aega, selleks peab olema tõesti nii, et õpetajal või õppejõul on võimalus personaalselt iga õpilasega erinevalt tegeleda, see peab väga suur tahtmine. Väga suurt pingutust võtab õpetajalt tohutu energia ja neid õpilasi ei saa olla ülemäära palju sees ka korra. Minu küsimus oleks, et miks on publikul kunstnikku vaja kui seda kunstnikku ei ole, milles publik kaotaks, võib olla. Minu meelest läheb kaotsi mingisugune nagu visioneeriv või just teisiti ootamatult võib-olla et isegi erakordselt trafaretselt mõtlevalt mõju. See teine, see mingisugune dialoogipartner, mingisugune vastu survepartner, et kunstnik ei peagi olema tingimata see tegelane, kes kogu aeg paneb vaatajatele ette neid pilte, mida vaatajad tahavad näha, et siis vaatajad heatahtlikult noogutakside mamiseksid, ütleksid ohoo, vaid, et just keegi, kellega, kas nagu mõelda, kaasa või temaga vaielda. Ja kes igal juhul püstitab mingisuguseid uusi vaatenurki. See vaatenurkade paljusus, see ongi vast siin üks põhiküsimusi ja teine aspekt on veel, et kui meedia ja ajakirjandus on, mida aasta edasi, seda enam muutunud turu-uuringute põhiseks, ehk et üritatakse väga täpselt kirjutada, rääkida ja näidata pilte oma kujuteldava sihtrühma soove arvestades siis kunstnikupositsioon on see, mis annab sulle õiguse seda kõike mitte tähele panna. See annab õiguse öelda välja ka neid asju, millest muidu avalikult ei räägita, tuua lauale ühiskonnas arutlemiseks ka nii-öelda keelatud ja rasked teemad ja kusjuures võin tuua näite ka selle kohta, kus üks riigiasutus on keeldunud andmast ajakirjanik kuule intervjuud ühes küsimuses. Aga kui tema poole selle riigiasutuse poole pöördus kunstnik ja ütles, et tervist, et mul on praegu töö sellele sellel teemal, kas ma võiksin teie arhiivi vaadata, töötajatega vestelda, a-, te olete kunstnik? Ei, muidugi hea, palun. Et kunstnikud ka pääsevad mingisugusele informatsioonile teisiti ligi nagu talletavad seda informatsiooni teisiti ja toovad seda välja teisiti. Nojah, ütleks saalist väga hea küsimus ja tõesti harjunud mõtlema, et miks nad ikka vaja. Ma vastaks nagu niimoodi, et tegelikult kunstnik tegeleb põhimõtteliselt nende samade küsimuste nendesamade probleemidega, millest igaüksteist või nii-öelda tavaline normaalne inimene, aga kunstnik on pühendanud, et see on tema professioon 24 tundi tegeleb nende küsimustega väga intensiivselt ja otsides siis tõepoolest eripärased vaatenurki ja siis nagu nagu siin veel kõrvaltki öeldud, et kunstnikul tõepoolest kipub olema see õigus asuda sellistele positsioonidele, mis võivad isegi olla keelatud taunitud kunstnikud. Okei, jah, see on keelatud ja, või noh, ütleme sellest ei räägita, aga miks, huvitav, aga ma küsin ikkagi ja siis selgub, et et tõepoolest saigi avatud niisugune vaatenurk, mis seni oli nagu puudu ja miks see peaks keelatud olema, see andis täiendavad võimalused. Nii liiga lihtne ei oleks oma nahaga turule tooksite et saada aru sellest, et mis on need teemad, mis teis nagu vastu kajavad, et kunstielamus, mis on teile nagu mingi olulise taipamise toonud samas olles ju nii palju juba näinud No mina ei tea, mina lähtun kõige viimast temast tõesti värskematest elamustest, et käisin siin selle sama lasteaianäituse läbid ja ja leidsin tervel kaks tööd, kus peale ma sain küll ikka täiesti sihukese tunde kätte. See oli Venemaa kollektsioonis 14 aastane tütarlaps poliina vetkova et kellel oli hästi lihtsalt lahendatud asi ruumiteema oli üsna lihtsalt tehtav, et niisugune äike, installatsioon, kus keskele nagu puur selle ajalehtede välja ahillasest rääkis ja puuris oli siis nagu punane süda mingite diivakestega ja selle kohta oli kirjutatud, kuidas vene keeles oli Sapression habras, transtva ingliskeelse Prarhiibitseedeevia keelatud areaal ja selle peale ma mõtlesin kohe ahaa, et vaat, siin on see üks selle näituse üks huvitavamaid point on minu jaoks, et lastenäitus, eks ole, aga on teatud tsoon teatud ruum, kus lastel on keelatud mõelda ja see on just see armastus tiivad küljes, eks ole, kõik see, mis tegelikult neid päriselt huvitav 14 aastane inimene on. Tema jaoks on ikka ikka need asjad võiks juba olla nagu tähtsad. Aga isegi ma ei näe sellel näitusel väga, et sellise teemaga oleks nagu tegelikult noh, ühesõnaga vähemalt ma tundsin seda tööd nähes mingit niisugust asja, et mille peale varem mõelnudki, et laste jaoks on teatud niisugune keelatud alaga, mis ei pruugiks olla kes teine, väga tore töö, mis ma siin nägin, oli väga lihtne. Almeda Donald, seitsmeteistaastane Portugalist oli maailmakaart isegi välja printida, siis iga maa peale oli kirjutatud mingi märksõna või mõiste, mis temal selle maa kohta seostus, läks Venemaa peale perestroika Ameerika kohale kirjutada 11, september, aga Hiina peale oli kirjutatud hoopis China town, et. Seal tõepoolest väga näiteks meil. Ma arvan, et see Eksperimenta keskkond siin mõjutab ka mind üsna palju, sest et sinu küsimuse peale meenub mulle töö eelmise aasta vanalinna hariduskolleegiumi 12. klassi lõpunäituselt. Diana Lõhmus oli selle töö autor ja see oli üks väga kummaline teos, väga-väga üllatav teos minu jaoks kokku, et noh, samamoodi et ma ma ikkagi rõhutan oma professionaalse vaataja suurt kogemust. Et see oli väike ikoon, mis kujutas Maarja-Magdaleena AT sinna juurde, käis umbes kümneminutiline helisalvestus, mida see kõrvaklappidesse ja selle pildi vaatamise juurde kuulata kus Diana oli kogu selle maalimise protsessi juures kirja pannud enda emotsiooni mida ta tunneb, mis muusikat ta kuulab, mida ta asjadest arvab, millele ta mõtleb, mida ta seljas kannab ja see moodustas kokku, kuigi eemalt võib jääda mulje, et see on nagu mingisugune väga sünnis selline noh, religioosne töö, jääd üks tehniline harjutus. Aga ma arvan, et, et ma olen nagu vähestest töödest saanud sellise isegi šoki, võib öelda, et see mõjust tohutult tugevalt, sest järsku hakkasid, hakkasid kokku kõlama väga erinevad küsimused, mis sellest tööst välja tulid, et nii, nii nagu nooreks naiseks olemise kohta kui igasuguste ilunormide kohta konkreetselt selle inimese vaimse maailma kohta. See oli kummalisel kombel ülimalt selline intiimne ja tegelikult ennast nagu väga julgelt tabav töö. Et mul siiamaani tegelikult hakkavad natuke käed värisema, kui ma selle peale mõtlen, sest see emotsioon on tõesti väga tugev, aga mis võib-olla nagu isegi olulisem, samuti klapib täpselt sellega, mida Raul ütles. Minu jaoks oli see võib-olla šokk, sellepärast. Ma tundsin, et nagu selle töö kaudu ma sain esimest korda kontakti sellise hilisteismelise maailmaga mida mul peale enda kogemuse kusagilt võtta ei ole, et ma tean täiskasvanute maailmast juba üsna palju, sest ma olen näinud väga palju täiskasvanud kunstnike töid ja nüüd järsku selline naha slaidi maalilikult selge hüperrealistlikult selge uks mingisse minuga samas ajas ja ruumis olevasse täiesti teistsugusesse maailma. Ja ma olen selle eest väga tänulik. Ma pean tõde tunnistama, et eksperimente ette valmistades olen ma viimased kolm aastat vaadanud enamike näituste jääbiennaalide trienaalide puhul rohkem ehituslikku ja korralduslikku poolt. Ja see on selliste kunstiga vahetud suhestumist hakanud täiesti häirima, et ma võiksin ilmselt kirjutada juba raamatu erinevatest videoboksides erinevatest seinte ja, ja konksu süsteemidest. Aga kõige viimane vapustav elamus, mis on ka kunstielamus, oli siinsamas lauluväljakul, 30. aprillil ja umbes kella viie paiku, kui me tegime idee laboratooriumi ettekannetest kokkuvõtvat ringid, kus kõigi osalejate ja esinejatega ja siiride Aimla näitas meile joonmeediatiimi poolt tehtud täiesti fantastilisi sõnulkirjeldamatu, et joonistusi kolme päeva ettekannetest. Kuidas Siiri istus kolm päeva esimeses reas konverentsil, joonistas kõikidest ettekannetest välja neid mõtteid ja neid seoseid, mis temal erinevate ettekannetega tekkisid ja tegi neist sellised toredad väikesed pildikesed, hetkel on neist võimalus siin ka teise korruse trepigaleriis vaadata. See oli täiesti vapustav. Need olid joonistuslikult puht tehniliselt suurepärased ja Se ideede käigult selekteerimine ja tuum, ideede väljatoomine, mõtted olid niivõrd selged, nimelt puhastunud ja niivõrd vaimukad, samas nii et soovitan kõigil joonmeedia kodulehekülge külastada. Nad käivadki koos Tanel rannal aga erinevaid konverentse ja seminare üles joonistamas. Aga nad joonistavad üles ideesid ja mõtteid, mis neil tekivad ettekandjaid kuulates mitte idee portreesid kuulajatest ja kõnelejatest, et see on selline tõeliselt tore kunstielamus. Aga siis nüüd hakkame nagu selle kõige olulisema asja peale või nähenemaga. Kas kunst on kuidagi asi iseenesest või ta on mingisugune vahend millegi jõudmiseks võeti sel juhul, kui ta on vahend, mis oleks siis selline nagu elu kese või kõige kõige olulisem asi? Ütleme, et mulle väga ei meeldi, kas see või teine tüüpi küsimused sest eriti kui me räägime kunstist, siis täiesti vaieldamatult on tal olemas mingi oma väärtus ja päris kindlasti on tal olemas instrumentaalne väärtus ehk et kunsti kaudu ongi võimalik teatud asju lahti mõtestada, peegeldada, reflekteerida, koolihariduse kontekstis, õpilastes arendada, toetada, kasvatatud rattata ja nii edasi. Me ei tohiks neid kahte asja lahutada. Neid isegi ei saa lahuta, neid isegi ei saa lahutada, nad on niivõrd põimunud oma näiteks mõtlen või püüan välja mõelda sellise olukorra, kus kunst oleks kõige rohkem asi iseeneses. Siis ma mõtlen harrastuskunstniku peale, kes oma lõbuks näiteks maalib. Ja me saame pildi, millel on tema jaoks on võib-olla ainsana väärtus. Võib olla perekonna jaoks on ka väärtus. Ja kohe me näeme, et see on samal ajal väga oluline instrumentaalne osa selle inimese psüühilisest tasakaalus. Absoluutselt, see on eneseteraapia. See on väga tugev teraapia vorm, sellest saab peatselt saab sellest võib-olla nagu perekonna või suguvõsasisene kapital. Need ei saa kuidagi nagu lahutada, oleneb vist lihtsalt, et kustpoolt vaadata. Ma vaadatakse ikkagi ka vahelduse mõttes nagu täiesti tavalise rea inimese nagu seisukohast tab sellise inimese, kes nagu otseselt ei pruugi nii väga kunstiga üldse kokku puutuda, aga et kui ta mõned korrad kuskil nagu puutub ja niimoodi, et siis siis ikkagi tema jaoks kunst nafta ei saagi muud olla kui ikkagi mingi vahend, parimal juhul võib-olla et ei ole ta jaoks mitte midagi, äkki aga aga ta võiks olla ikkagi, no ütleme laiema publiku jaoks tõesti kunsti käsitleda siis mingisuguse instrumentaariumi na ikkagi inglise keeles sõna viik nagu sõiduga vahendina ikkagi paremaks täiuslikumaks toredamaks ja lahedamaks õnnelikumaks inimesel saami selleks inimeseks saada. Aga noh, enda seisukohast on professionaalne kunstnik ja minul on kunstiütleb minu eluga Hector suunatud sinna, kus asub kunstisektor. Et ma ei saa endale lubada sellist asja, et mu pea käib nagu tuulelipp, et kordan, mingi äri või, või korda mingi majandus, eks ole, et muidugi need on ka kuuluvad asja juurde mingid majanduslikud aspektid ja kõik asjad. Aga kogu minu elu on suunatud sinna konkreetselt kunstisektorisse, mis on üllatavalt lai muidugi nagu tekstimuusikat ja niimoodi. Aga kui ma endalt küsida, et kas noh, peale seda, kas seal veel on mingisugune lõpp veel edasi, on eesmärk. Ma ma kardan, et ei ole. Ma kardan, et sealt algabki igavik, meie transtäielik Sandraalsetetaalne sektor. Kõnelesid Sally stuudio juhataja ja koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta direktor Annely Köster kunstiajaloolane ja õpetaja Anneli porri ja tegevkunstnike õppejõud Raoul Kurvitz. Saate panid kokku Külli tüli, Marit Mihklep, Jaan Tootsen. Raadioteater, 2011.