Ööülikool. Ja kus siis mad saaksin seda teada? No loomulikult ajaloost, mis siis mind saab õpetada, kui mitte ajalugu ja mida rohkem ma hakkasin mõtlema kehaosadele ajaloos, seda rohkem ma veendusin ja sain kinnitust sellele. Vaieldamatult inimkonna kõige olulisem kehaosakond kõht. Ajaloolane David Vseviov kõneleb teemal räägitud ja rääkimata lood. Jaan palus, et ma sissejuhatuseks kirjeldaks seda ruumi, kus me viibime. Ma küll ei kujuta ette, kes on ööülikooli kuulajad peale meie, kes veel seda hiljem millegipärast raadios tahavad kuulata. Aga nende inimeste jaoks võiksin ma öelda, et see on enneolematu ruum. Sellest ruumi pole kunagi olnud, ajaloos aga ei saa kunagi olema. Sellepärast et ruum ei ole ju põrandad, laed ja seinad, vaid ruum, oleme meie. Ja naudime seda võimalust moodustada tavalisi enneolematuid ruume. Ja millegipärast see ei ole lugu, aga see seostub selle ruumiga. See ruum on minu jaoks niivõrd erinev sellest ruumist, kus ma viibisin aastal, ma arvan, 1973. Ja noore aspirandina teenides natukene lisa, pidasin loenguid, ta oli see ühingu nagu teadusraamides. Ja saabusin Pärnumaale ja kui mälu mind ei peta, see oli üks sovhoos mis tegelasvaldavalt sea kasvandusega. Ja ma ei mäleta, millest ma pidin neile rääkima. Aga vastu võttis mind tolleaegne sovhoosi partorg, ma arvan, ilmselt kes siis veel. Ja ta oli kuidagi kohmetu. No ta oli midagi sarnast minuga praegu. Ja ma ei saanud aru, mis tal viga on, tal, ma ei saa aru ka, mis mul praegu viga on. Ja me läksime temaga saali. See oli natuke suurem saal kui see saal. Aga selles saalis polnud mitte ühtegi inimest. Ja ta suunas mind sinna kõrgemale puldi juurde. Et seal on mikrofon ja ta siis pidage oma loengut ja isa istus esimesse ritta. Ja ma mõtlesin, et no hea küll, et mis siis parata, aga meeldiv on ju inimesega vestelda ja ma pöördud siis nagu praegu Jaani poole tema poole ja räägin talle, kui hea on nõukogude maal elada ja nii edasi nagu tolleaegne temaatika ju valdavalt tooli. Aga siis ta kuidagi päts välja mingid paberid ja ütles, et teate vabandage. Et ma pean rajooni mingi aruande kirjutama, et ma peaks ka nagu ära minema, aga ärge muretsege, sest kõik sigalat on meil radio fitseeritud, teie aga sealt puldist rääkige küll nemad teid seal kuulavad. Ja nägu oli tal väga kahtlane ja ma tänase päevani ma annan selle ära, unustanud, need on need lood. Aga nähes teid, aitäh teile, see tuli mulle meelde. Mul on kahtlus, et sealt ei läinud juhe sigalasse. Heaseegahtluseidab Meil on praegu vaid tol hetkel, kui ma seisin seal puldis ja nii õudsat poolteist tundi polnud mul eluski, sest aga järsku läheb juhe ja nii-öelda aitäh teile juba selle eest, et ma ei ole samas olukorras nagu 73. aastal Pärnu lähistel. Kõigepealt ma pühendaks need lood teile tudengitele, see on minu elu üks meeldivamaid perioode, ta on mind kokku viinud väga paljude sümpaatset inimestega. Mul on niisugune tunne, et ma kuidagi muutusin selleks, kes ma olen seal Tartu Ülikooli kohvikus nende loendamatute, kohvitasside ja veiniklaaside taga selles seltskonnas, mis mind ümbritses. Ma palun vabandust oma kunstiajalooakadeemia tudengitelt, sellepärast et need lood on ju emotsioonid ja nemad, vaesekesed, on ju esimesed, kes peavad neid kuulma ja tavaliselt tunduvalt väiksemas ruumis kui täna ja seega peavad nad tegema igati viisakat nägu, et see on nendele jaoks kuidagi ka põnev ja huvitav. Andke andeks, need lood on järgmiseb. Poisike Sai piir tulp Jacass. Miks ma tahaksin need lood teile jutustada? Sellepärast et tulenevalt minu erialast olen ma ju sageli hädas hädas, sellepärast et mul ei ole ju mitte millegiga seda, mida ma räägin, tõestada ma ei saa ju korraldada ühtegi katset. Ma ei saa öelda, et homme homme teeme siia, keskvaatame, kuidas need asjad toimusid. Ja sellepärast pean ma kuidagi vallatlema ja vahetevahel tänu nendele seostele, mis on tekkinud täiesti juhuslikult on minu jaoks midagi avanenud, sellist millaskma, nagu olen aru saanud, et tuleb välja, et ikkagi ei ole aru saanud. Ja see lugu poisikesest on võib-olla sissejuhatav lugu. Ja ta aitab võib-olla põhjendada seda, miks järgnevad ülejäänud lood. Kuidas poisikese lugu sündis, sündis ta tänu sellele tulenevalt sellest et erinevalt teist kest Lähete auditooriumi tormaval sammul mina ju enam ei viitsi. Vanaema ei viitsi ja kui inimene ei viitsi, siis ta liigub maksimaalselt aeglaselt selle objekti suunas, kuhu ta nagu peaks välja jõudma. Konkreetselt on see Eesti kunstiakadeemia. Õnneks enam ei ole. See ei ole oluline. Ja kuna oma tegevusele tuleb leida õigustust, siis minu kui ajaloolase jaoks on õigustus ju selles, et see iga hetk millega ma kokku puutun, on ju millalgi homne päev ajalugu. Ja ma pean ju olema valmis selleks, et homsel päeval keegi neist, kes ei pea ju minevikku meelde jätma küsib minu käest, kuidas see siis oli. Ja sellepärast, et ma oleksin valmis ajaloolasena vastama, kuidas see oli? See on mul põhjendus, et ma ei kiirusta, vaatan, mis ümberringi toimub. Püüan meelde jätta. Kui ma satun kimbatusse ja kohtan inimesi, kellega ma kuidagi toime ei tule siis ma olen hakanud tegema veel midagi, ma olen hakanud võtma jänesele rolle jagama ka nendele inimestele rolle. Võib-olla see kunagi teid elus aitab? Jällegi, pöördudes heade kolleegide poole. Hiljuti kutsus mind rektor välja, oli mu peale väga pahane. Sest loengut pole, need nagu peaks ja nii edasi. Lood on ju kõik välja mõeldud lood, soli vahemärkus. Te ju teate. Meie rektorit imekaunis punaste juustega daam ja väga temperamentne, väga pahane. Ja ma mõtlesin, et ta on Kleopatra. Mina olen Antonius ja joal on soe. Ja mida rohkem ta sattus, hoogu, seda parem Mulakas. Mäetrollid trollid. Tol päeval, kui ma lähenesin kunstiakadeemiale. Ma ei tea, kas see on alles seal oli Maardu bussi lõpppeatus või algpeatus, sõltuvalt siis sellest, kust poolt vaadata. Ja seal seisis üks poisike seda lugu rääkinud, et nad on nad kõik tahavad lood, sest nad on elamaks millegipärast nii olulised lood. Ma näitaks teele seda poisikest, aga ma ei tohi ju siit ennast liigutada, õigus. Ma arvan, et sa, poisike oli kuskil nii seitsmendast kaheksandast klassist. Ta oli umbes mulle siia vööni. Ada vaatas mind sellise pilguga nagu vaataks kuskilt ülevalt kõrgustest alla tühisusele pilk. Ja siis ma hakkasin tallarolle jagama. Ja ma kujutasin ette, ta astub mulle ligi ja ütleb, onu, ma oskan Arihm eetikat. Ja siis ma mõtlesin, et ma küsin ta käest, et palju on kaks pluss kaks ja kuna need rollid ja näidendid on kirjutatud minu poolt, siis mul on ju soodsamad rollid. Vaata see, ma küsin ta käest, palju on kaks pluss kaks ja ta vastab mulle seitse. Ühe siis ma mõtlesin, et juba mina võtan sellise poosi, ütlen talle, kuule poiss, midagi sa ei oska. Aga siis ma kujutasin ette, et ta mõtleb, et ta ütleb mul onu, ma oskan ajalugupidamatu käes, siis. Ma ei tea, vähemalt läkskis. Kas ma küsin ta käest, kes oli Konstantin Päts? Ütleme olla esimene Eesti president, mõtlen talle, tubli poiss. Aga kui see kõik juhtub Argentiinas? Kas on mõtet küsida Argentiinas selle ülbevõitu poisikese käest, kes oli Konstantin Päts? Ja määrata siis tulenevalt vastusest tema ajalooteadmisi nagu ei saada. Ja kui ei ole algust millegi õpetamiseks, siis nagu polekski mingeid reegleid. Ja vot sellepärast nad järgmised lood, mis on mul mõnikord aidanud mõista midagi sellist, mida nagu kuidagi lihtsalt niimoodi, et kaks pluss kaks on neli nagu ei toimi, ma ei ole neid kuidagi suutnud ära õppida. Ja järgmine lugu kannabki tingliku pealkirja sain ja selle loo nagu kõikide lugude eellugu on proosaline ja on seotud ühe väikese seminare ikesega kuhu kutsuti mind rääkima. Ja see koht oli õpetajate täienduskoolitus, paiknes ta kuskil Lasnamäe veerul. Ja teema, mis mulle välja pakuti, oli Rooma keisri viik. Kõik need keisrid alates Augustusest teile väga paljudele tuttavad nimed, neerud, kaliigulat, teised. Ja ma mõtlesin, kuna aega ei olnud ju väga palju, et kellele ma keskendun ja kellele ma neist pööran rohkem tähelepanu. Ja loomulikult ei saanud ma jätta välja keiser, filosoofi filosoofilist keisrit Marcus Aurelius, sest teile köigile tuttavad, et meie presidendi lemmik keisrit, kui palju on teda tsiteeritud? Ilmselt inimkonna ajaloo huvitavam persoon, sest jutt tema näol kohtuvad võim oma absoluutses tähenduses ja tarkus piiramatu. Ei ole vist teist persooni, kelles oleksid nad kuskil nii kõrgelt kokku saanud ja nii huvitav on ju teda näitena tuua näitena sellest, mida siis saab teha üks tark inimene, kellel on piiramatu võim. Ja tegelikult eriti mitte midagi, mitte midagi. Ja keiser oli mulle tuttav, no niivõrd-kuivõrd saavad meile olla tuttavad mõned persoonid minevikust, keda meist eraldab tuhandeid aastaid, aga nagu teaks. No kui tead, millal on ta sündinud, mida ta on kirjutanud, mida ta on enam-vähem öelnud, millistel sõjakäikudel tank käinud, tähendab kogu see tüüpiline traditsiooniline ajaloo minevikku teave nagu oleks olemas, aga midagi on puudu. Vot kuidagi minnes sinna Lasnamäe veerule Kadrioru pargist läbi sain ma kätte lõpuks enese jaoks selle märgi sõnumi hetkesekundilise murdsekundilise osa ajast, kus kaudselt saiatükina andis Marcus Aurelius mulle edasi oma olemuselt tähtsuse kesta, siis lugu oli järgmine. See oli enam-vähem see aeg, nagu on praegune aeg, aga võib-olla see ei olnud see aeg. Sest see aeg oli selline sellepärast et ilm oli enam-vähem selline. Aga kas ta oli selline sellepärast, et oli sügis, või oli ta selline, sellepärast et kevadel on vahel ka samasugune ilm, ma ei mäleta. Sest kõik järgnes, varjutas sellele. Ja seal tiigi ääres seisis üks poisike selle poisikese noorem variant. See poisike oli silmnähtavalt hellitatud, ma ei tea, miks ma arvan sa nimi. Aga ilmselt sellepärast, et kui kõik teised lapsed olid juba või veel jopedes oli ta talvepalitus. Vähe sellest, et ta oli talvepalitus, selle palitu krae oli tõstetud ülesse ja salliga alt kinni tõmmatud. Ja oli tunda, et kuidagi ta hästi toidetud, põsed millegipärast nagu on kokku pressitud, vot selle krae vahele. Ja vähe sellest peas oli tal läkiläki ja see oli veel ka alt kinni tõmmata. Niukene poisike, niukene virila näoga poisike, kelle kõrval seisis enne. Ja kogu selle poisikese olemusest võis välja lugeda seda ja ema käitumisest. Et kuskil lähenedes Kadrioru pargile ja nähes teisi lapsi, kes olid kogunenud sinna vee äärde, toitma, linnukesi kolida, korraldanud oma emmele suure skandaali ja talle osteti ka pardi toitmiseks. Üks sai ja see sai, on mul silmi ees, sest oli kõige suurem sai, mida poest saab seda ja oli täpselt sama suur, nagu see pois see pois säilis, sai, oli siin poiss. Ja siis, kui ma möödusin sealt kiigist õnnestus sellel poisike seal murda sellele saia küljest suu tükk ja ta eitis selle sinna partidele. Kõik pardid olid seal ees. Nad sõid seda pudi, mida need teised lapsed puistasid nendele pardikastele ja see sai, lendas üle kõikide nende partide peade kuskile kaks, kolm meetrit sinna kaugemal partinanud tekstiil, mida ükski neist ei suutnud reageerida. Saiatükk tekitas laine. Ja vot see murdosa sekundit, kui seal sajatükk oli õhus, oli mul kõik selge, see ongi Marcus Aurelius, see ongi Marcus Aurelius. Vot nii ta ilmus siia ilma vot selle saiatükina ja vot nii ta lendas üle tolleaegsete inimeste peade, nagu see sajatükile nende park. Sai selle looma, unusta siit ka ära, aga millegipärast Jaan, ma ei tea, kust sa seda teadsid, tuletas mulle selle loo meelde ja mul on hea meel, et ma ise vabanedes nendest lugudest, vahel saan nad enda jaoks jälle tagasi. Solid sai järgmine piir, piir. Kõik Ma ei tea, kui palju on meie seas inimesi, kes tegelevad natukene ajalooga ja õpivad ajalugu. Aga me teame, mida tähendavad ajaloos piirid ja ka mina oma arust kujutasin seda ette. Ja ikka oleme me ju lehitsenud neid riikide poliitilisi kaarte ja kuidagi kujutanud enesele ette ja tähendab suurepäraselt, milline on piir, mis on Schengeni piirid ja nii edasi märksõna köigile. Jällegi tänu ühele juhusele avanesid silmad piiridele nende olemusele kuidagi teisiti. Ja see lugu on seotud ühe minu ajakursusekaaslasega, keda kahjuks ei ole enam. Jaa, ta seostub meie ülikoolijärgsete paadi matkadega nimelt kahekesi, mugavad, nagu me olime, sõitsime kummipaatidega mööda jõge alla. Ja see oli meie esimene retk, neid hiljem oli ka teisi. Ja me valisime enesele ühe jõe, mida ma kellelegi ei soovita Pärnu jõe. Tagantjärele öeldes oli see kõige igavam. Seal nagu ei juhtunud midagi, välja arvatud see viimane lugu. Ja me alustasime tavaliselt kuskil juuni esimestel päevadel, see oli sügav nõukogude aeg, kolhoosid väetasid põlde, väetis vihmaveega jõudis jõkke ja need väiksemad kitsamad jõed kasvasid juuliks juba nii kinni, et kummipaadiga Ta oli lihtsalt raske raske alla pääseda. Kummipaadis on väga hea, lihtsalt lamad ja voolsilt tasapisi kannab alla Pole. Mina vahel sõudsin ja tema püüdis kala. Ja nagu ikka asudas paadimatkale, on jaa, mõned viinapudelid kaasas, aga meil kunagi vedanud, nii nagu me alustasime. Nii hakkas sadama ja temperatuur langema. Igatahes ma mäletan, et esimese päeva lõpuks olid meil kõik tagavarad ammendanud. Ja neljandal-viiendal päeval jõudsime oma teekonnal Pärnus enam-vähem sinna. Asi muutus täiesti lootusetuks, sajab külm, lai Pärnu jõgi Eesti oludes ikka erakordselt lai. Ja me maabusime oma matka lõpus enam-vähem sinna, kus praegu on see kontsert. Kell oli kuskil, ma arvan pool 10 21 30, enam-vähem seesama aeg. Läbimärjad, väriseme üleni. Mitte midagi teha ei ole, poed on kinni. Mitte midagi kuskilt ei saa, ükski buss Tallinna poole enam ei lähe. Midagi ei tea, ei tea, mida teha. Värisesin ma natukene üks viis minutit ja siis järsku ta ütleb mulle. Kuule, mul elab Pärnus üks sugulane. Ja siis, kui ta oli värisenud veel umbes viis minutit, aitab ju jah, midagi läks lahti, tal tuli isegi aadress enam-vähem meelde. Ja me läksime sinna oma nende kompsudega, paadid, värgid, asjad, kõik, mis meil kaasas oli. Seda pilti ma ei unusta iialgi. Helistame kellade mahuks tagauks, avaneb. Jah, naeratasid peremees. Aga söe naeratus tema huulil püsis enam-vähem sama kaua kui lendasse saiatükk eelmises loos. Miks kadus sellepärast, et ta ei oodanud meid. Aga miks tal tekkis sellepärast, et ta ootas kedagi teist ja me oleme ju lutikat tudengitele ja õppejõududele haigus. Aga meie ei saa ennast liigutada, sest meie pilgud ei olnud mitte niivõrd kinnistunud tema naeratuse ja naeratuse järgsel näol, vaid sellel mist. Tema suhteliselt lühikest kasvu mehe õla tagant paistis ja see oli kaetud laud. Nõukogude aegne laod, veni, kretid, salatid ja härmas viinapudelid. Aga kuna tegemist oli suhteliselt viisaka inimesena ilmselt siis, mis tal üle jäi, kallis sugulane ja elus on kaks korda varem küll näinud. Palus meid sisse, palus meid sisse ja mõne hetke pärast tulid ka teised inimesed, mis siis selgus, tal oli juubel, tal oli juubel, kas 50. 60. ma enam ei mäleta, igatahes suur juubel oli juba toimunud ja mingid lähedasemad sõbrad seal oli kolm, neli abielupaari saabusid just tol päeval ja neid ta ootas. Ja nagu ikka, nagu ikka juubelilauas peale mõnda pitsi oli kohmetus, kadunud vestlusi ja nii edasi. Ja kuidagi millegipärast hakkas nagu igav. Vahel on ju, et hakkab igav, igav. Ja kuidagi kõigil hakkas igav. Ja siis pere äkki elavnes, jootis üles teema, mis alati erutab ja see oli, kui rumal ehk loll on tema naaber. Naaber oli loll, sellepärast et naabri juures käisid vargad ja viisid kogu naabri raha ära. Aga loll on naaber loomulikult, sellepärast et naaber kõik vargad teavad, hoidis rahakapis pesu vahel jutt, kõik nõus, väga loll, hädas. Jälle hakkas nagu igav, igav ja kuidagi pilk, minu pilk jääb pidama selle mäe raamaturiiulil. Seal oli kolm-neli köidet Nõukogude entsüklopeediat, Enet Eesti Nõukogude entsüklopeediat oli ilmunud. Siis oli seal üks roosakas raamat mille järgi seisti tunde järjekorras. Ega te ei tea, mis raamat see võis olla avameelselt abielust, avameelselt abielust ja siis oli seal kaheköiteline, Ida-Saksa väljaanne ajalugu kaartides. Mina pöördun peremäe poole, et kas ma võin ühte raamatut ja tema hakkab sealt mulle ulatama, seda roosaraamatud. Loomulikult noored mehed mitu päeva merel ja. Ei, ei, et ma tahaks seda sõda, kaartide raamatut, siis ta läks näost punaseks. Ta ütles selle raamatu sealt ja keeras kuidagi ennast küljega küljega ja, ja hakkas seda raamatut niimodi laskma. Ta oli kaval mees, tal oli kogu raha peidetud selle raamatu vahe. Tal oli seitse raamatut. Ta ei olnud nii loll nagu naaber. Ja vot nii kui ta laskis seda raamatut vot siis minu jaoks oli kõik selge mena tähendavad piirid ajaloos sellepärast et see oli nagu multifilm. Joonisfilm Poola on Poolat ei ole nagu jänes, Poola vasakule, paremale poole. Kui kaart. See, et kuidagi andis nina jaoks mingit äike mõistmaks, mis on ja kui tühised läbi terve pika inimkonna ajaloo on olnud need meie jaoks igavikulised piirid ja vot see on see lugu, piirid. Järgmisena lugu, sellega olen ma oma tudengeid ära tüüdanud, nii et kannatage välja. Aga ma lihtsalt ei saa, ma pean seda lugu kasutama, see on minu jaoks nii oluline lugu. See lugu puudutab ühte ajalooperioodi perioodi, mis oli täpselt sama kuidagi põhijoontes minu jaoks enam-vähem selge. Aga mingi intuitsioon, mingi alateadvus ütles, et seal peab olema midagi, äkki midagi veel. Või kuidagi ta ei joonistunud minu jaoks välja oma absoluutses ilus vennaotuses pole oluline. Ja ma sain ta kätte tänu ühele juhusele ja tänu ühele loengule. Kuidagi väga paljud asjad on juhtunud siis, kui sa ei ole üksi, kui sa oled teistega, kui sa oled sunnitud nagu mõtlema, kuidagi teisiti. See kokkusaamine õpilastega toimus, ma mäletan seda suurepäraselt, see oli Inglise kolledž. Miks mul on meeles, et see oli kolledž, sellepärast et vahetult teen seda. Seda päeva helistas mulle uuesti ajalooõpetaja ja tuletas meelde, et ma võtaksin vahetusjalanõud kaasa, sellepärast mulle jäi meelde, et seal inglise kolledž millest ma seal täpselt rääkisin ja mis oli sona ja teema eemale? Ta pole oluline. See kõik lõppes ja lõppes ta enam-vähem nii nagu alati. Tavaliselt need asjad lõppevad. Lapsed natukene leigelt plaksutasid, üritus sai läbi. Nende nägu oli, ma püüan need lood omavahel seostada, nende nägu muutus peale lõppu enam-vähem samasuguseks nagu selle mehe oma, kui ta ukse avas, sellepärast et asi Sa ja siis sealt tagumisest pingist siseneja on mul silme ees, tõusis üks sümpaatne tüdruk, blond, malbe, õrn. Tal oli õpetaja ilmselt eelmine päev andnud ülesande ülesande, mis tulenes sellest, et onu tuleb jälle onu, tuleb. Ja tuleb korjata natukene raha ja osta onule lill. No ikka ju antakse lille ja ta tuleb sealt tagumisest reast, ega ma teda kohe viinud Stalini sukka, lühemat kasvu tüdruk, häbelik. Sellel oli tulp, tulp seest oli tagant ajale õpetaja. No te teate, millega ta tuli ajalehe paberiga loomulikult ja mingi veel paberiga ja paneme selle lille lille sinna paberisse. Ta. Ja ma panin ta kotti. See on kõige väiksem kott, mis mu elus on olnud, see kott oli tunduvalt suurem. Panin selle koti ja läheksin oma armsasse, siis ma veel läksin tunduvalt kiiremal sammul Kunstiakadeemiasse mingi loeng ja siis oli veel üks loeng ja siis oli jälle loeng ja siis oli veel üks loeng ja siis ma läksin koju. Jõudsin koju ja sealt tegin lill, lill, unustasin äralill. Võtsin selle lillekotist välja. See lill oli väga väsinud, natukene ära kurnatud tulp. Aga kuidagi oli tast kahju, inimesed ju kinkisid ja. Ikkagi, kuidas siis nii? Mõtlesin, ma panen selle tulbivaasi tähenda vaasi ja see vaas oli mul teleka kõrval ja midagi ma seal vaatas, midagi erakordselt põnevat. Ma olen kuidagi silmadega täiesti klammerdunud ekraani külge. Seal oli mingi seriaal. Ma arvan, et kas Mehhiko või Venezuela, ma ei mäleta. Väga põnev. Ja kui ta, kui ta lõppes, kui ma nägin seda tulpi, ma mõtlesin, ma pean ta välja viskama, nõelale palata. Aga ma ei tea, kuidas teie vaevalt lähtuda sellest, millest lähtun mina viimasel ajal, aga kõik otsused elus võtan ma vastu ainult tulenevalt sellest mitu sammuma pean astuma selleks seda otsust ellu viia mitte millestki muust, absoluutselt mitte millestki muust. Aga loomulikult suudan ma vormistada need otsused hoopis mingitesse teistesse, antud juhul näiteks lausesse. Et aga järsku ta hommikuks toibub. Voodine oli umbes neli sammu prügikastini kuskilt kaheksa. Ja kui ma hommikul ärkasin ja nägin seda tulpi tulp, oli lihtsalt rõve. Ja nii seda tulpi nägin, oli mul kõik selge, see ongi absolutis, vot see ongi see aeg, see aeg, see 100 aastat enne prantsuse revolutsiooni. Vot see, see lõpp. See oli lugu, lugu tulpe. Tänu oma tudengitele, kolleegidele ma elan, selle loo kangelased ka väga tihedalt koos tänase päevani. Olen seda lugu ka jaganud siin ja seal see lugu on tingliku pealkirjaga, kas aitäh veel kord selle kassi eest? See ei ole küll see kass, aga ta sümboliseerib seda kassi. Ja see on tegelikult lugu kultuurist ja kultuuri kõikvõimsusest ja olulisusest. Ja nimelt see lugu sündis tänu kaudselt Kirjanike liidule. Ja ma ei tea, kas Kirjanike liit jätkab seda sarja või mitte. Aga mina olin selle sarja avaakord ja nimelt nad otsustasid korraldada taolisi kohtumisõhtuid või ma ei tea, kuidas neid nimetada. Aga nende motivatsioonist saan ma suurepäraselt aru kutsuda keegi, kes seda ainet ei valda ja lasta tal rääkida umbes tund aega, et endal oleks hea olla. Kõik ju läbinähtavad, nadi nähtavad asjad, aga no kuidas sa siis sümpaatsetele inimestele ütleb? Ei, las nad siis naudivad. Ei hakka õõtsa seed, ürituse mõte, oleks, tulekski keegi, kes ei ole otseselt kirjandusega kuidagi seotud ja räägiks mõnest raamatust mõnest teosest, mis on kuidagi teda mõjutanud või millega on tal mingisugune tihedam Side. Ja ma mõtlesin, et neid raamatuid ja ikka natuke loetud, et milline see võiks olla nii raske taolisi valikuid teha. Jäin kuidagi pidama meistrile ja Margareta Bulgakovi. Ja see üritus pidi algama kuskil kella seitsme paiku õhtul. Aga hommikul ma millegipärast tol päeval ma käin seal kuskil kaks korda enam-vähem kuus. Läksin ma keskturule. Tavaliselt Vene-Ukraina komme. Ja miks ma neid ostan sealt? Peamiselt sellepärast, et mitte kurvastada oma ema kellega meil on niisugune džentelmen, kokkulepe ja see kokkulepe tuleneb väga paljus sellest, et mida vanemaks me hakkama saama, eriti pojad vastavad seda suuremaks muutub ka kuidagi meie emade armastus meie vastu ja kui me paaris koos emaga vist hakkame lähenema juba 200-le varsti, mul on niisugune tunne siis see armastus on juba ka enam-vähem sama suur. Ja valdavalt see on v, leiab väljendust hoolitsuses. Ja mu ema on kursis kõikide asjadega, kuulab raadiost kõike olulist ja teab, et pole midagi minu ajas kahjulikum tervisele kui kolesterool. Ja teades minu lämbust magusa vastu palutamend suisa anub, et ma võiksin ennast kuidagi piirata ja see ja maksimaalselt kaks kummipäevas kas ma ei või siis talle vastu tulla. Loomulikult ma võin armastava pojaga ja lase mul üldse mingi probleem. Aga teile, head kolleegid, võin ma ju öelda, et ärge mu emale seda öelge talad tavaliselt n ö ülikooli magama, sellepärast ma julgen, julgen seda teile rääkida. Seal on ju sellised vene kommid. Umbes 300 grammised müheks. Hämaga mitte kommida töid kaks, kaks, kaks. No vat tol samal päeval Ja olles juba ainuüksi sellest mõttest erutatud möödusin kahest inimesest, kellega mul tekkis mingi põgus nisukene silmside, ma isegi ei tea, mis oli ja kui poleks järgnevat lugu, ma oleks nad kindlasti unustanud igaveseks ajaks. Aga miks ma pole neid unustanud? Ja ma ei ole neid unustanud, sellepärast et kui ma lähenesin kommiletile lähenen ma kommi Lätile, nii et ma juba ei näe, mis jalge all toimub, sellepärast et ma, ma vaatan, kas neid on seal ja kas just leid on. Ja lähenenud sellele letile ja asetan oma koti seal Aniaal nisukesed, Jaku saab. Ja, ja see tunne on, seda ma tõele vist öelnud, see on mul ka meeles nagu paigutalcotja nagu ei mahu nagu kuidagi vajab nügimist. Ja siis vaatan sinna alla ja ei usu omas silmi, seal olin nisuke must kass, kaakolg, nisukene. Ma olen käinud seal vahetult pärast sõda ja korduvalt ka hiljem kunagi seal rohkemalt igasuguseid räpakaidia, punaseid ja Haller sendist polekul. Mitte kunagi. Ja siis tol hetkel märkasin, et minu kõrval seisavad need kaks inimest. Ja meie pilgud kohtusid. Ja polnud mingit kahtlust, et nad olid pulgaagorit lugenud. Laadasid kassi, vaatasid üksteisele otsa, mulluts. Ma saan aru, et siin on päris palju sinu Õpilasi täiesti eksprompt, mõte niimoodi, et kas folkloori kogumise eesmärgil, kas kellelgil on mõni hea lugu Taavidist kellel ikka on parem lugu minust kui mul endal, aga viimasel ajal, teate, mis mulle muret teeb, ma olen seda logoga tudengitega jaganud. Ma, see on ka kummaline lugu. Ma olen seda ka nii palju rääkinud, aga see lugu areneb aina edasi. Teate, kui ma hommikul ärkan viimasel ajal viimasel ajal ma mõtlen viimased 20 30 aastat ma enam ammu ei ütle lääne selle tere hommikust, David Vseviov. Ma olen lakanud olemast tervik. Markam kui tuksu silm ära surnud jalg. Tõmblev, käsialaga värisev suu. Tähendab ma silmnähtavalt tükeldul tohutu kiirusega. Ja siis ma mõtlesin, et noh, kõigepealt kunagi ma kirjutasin ka ühe artikli kehaosadest ajaloos ma hakkasin mõtlema selle peale, et kuna mul on vähe aega ja ma ei jõua, no n. Lihtne, ma keskendusin ise endale, David Vseviovile tegelesin iseendaga. Kuna nüüd ma koosnan loendamatutest osades mul ei ole lihtsalt aega kõigiga tegeleda ei jõua, ei jõua, et valiks välja olulisemad põhjendubsneylal. Ja kus siis mad saaksin seda teada. No loomulikult ajaloost, mis siis saab õpetada, kui mitte ajalugu ja mida rohkem ma hakkasin mõtlema kehaosadele ajaloos, seda rohkem ma veendusin ja sain kinnitust sellele vaieldamatult inimkonna kõige olulisem kehaosakond kõht, kahtluseta mis pani kunagi inimesi kanaleid kaevama ja nii edasi ja nii edasi, need on kõht, jalad on olnud ainult kõhuteenistus. See hakkas mind nii piinama ja viimasel ajal ma nagu kuidagi mõeldes aina edasi ja edasi rohkem kõhule ja leidmata peale mitte mingisugust funktsiooni. Ma nats, miks sellel loomishetkel ei oleks võinud paigutada suu kohe keset kõhtu? Silmad siia peale, et ainult nagu loogiline seletus on, et nagu kõrgemalt näeb paremini seda, mida võiks ära süüa, et no. Aga isegi siia sisse panna nagu mugavam, kui siia üldiselt olime, kuidagi kurb hakkas, sest mõtlesin peas ei oleks peal, pole üldse mingit funktsiooni täita, siis ainult käte peas sünnipat, et kõik muu on enam-vähem kõhus. Vot nii palju, nii palju iseendast ja oma probleemidest, nii et. Ega muid probleeme ei ole, kui näiliselt ennast kokku korjata, üheks tükiks ja siis poolteist tundi vastu pidada ja minna koju ja demonteerida ennast osadeks ja hommikuhädaga jälle klõps-klõps kokku ja. Nii see käib. Aitäh. Ajaloolane David Vseviov kõneles teemal räägitud ja rääkimata lood muusika Artu tagalo plaadilt. Ööülikool tänab koostöö eest sõpruse, kino ja Tallinna tudengipäevi. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2011.